Sissekanne nr. 114

Päevad 153, 154, 155, 156, 157 ja 158
Jõulud, mina ja ehk midagi erilist just sulle

Jällegi ei ole ammu siia sattunud ja põhjus on lihtne. On vaheaeg, mis tähendab, et ärkan kell kolm, istun kella kolmeni arvutis ja siis lähen magama ja midagi muud ei juhtugi.

Selle tõttu ja ka selle tõttu, et ma ei mäleta täpselt, mis viimase 6 päeva jooksul väga juhtunud on, siis räägin natuke siit, natuke sealt, natuke kuskilt mujalt ka. Aga võtame jutulõnga ühest otsast kinni ja vaatame kuhu me jõuame.

Katsun vähemalt alguses ajajoonel püsida. Laupäevases trennis oli meid kümne paari asemel kaheksa ja ma ei tea miks, aga mulle ei meenu see trenn kui just väga positiivne, aga samas ei taha ma ka kedagi süüdistada.

Võin vist ausalt öelda, et mulle ei meeldi jõulud ega ka väga talvine koolivaheaeg. See on külm ja tühi ja igav ja tegevusetu ja ma ei käi kellegagi kuskil ja ma ei saa pea üldse oma sõpradega kokku. Ja kuna mul on uus nõme värk, et ma ei julge inimestega vestlust alustada, siis tundub kõik nii üksik. Aga selle kõigeni jõuan ma ka oma mõtetes.

Nagu jõuludel ikka käisin ka mina vanavanemate juures ära ja oli ka kodus selline jõululik söömaaeg, mille peaaegu ainus erinevus tavapärasest on natuke uhkem toit ja asjaolu, et kogu pere sööb sama laua taga. Nii hämmastav kui see ka pole, siis seda juhtub minu peres ikka paganama harva.

Päevamõtted:
Rassistlikud jõulud. Ma ei tea, milles on asi, aga mulle tundub, et just pühade aegu on nii, et kui kõik peaks olema armastavad, andestavad ja sõbralikud, siis on enamus inimesi just sellised hullemad sitapead, rassistid ja nii edasi. Tooks sellise leebe näite, et mingi aeg jõulupühasöömaaja jooksul sattusin vanematega arutame inimestest ja siis sellest, et kõik asiaadid on ühesugused ja näiteks erinevalt neist saab vähemalt koeradel vahet teha.

Ma ei julge vestlust alustada. See algas sellega, et ma ei julgenud võõrastega juttu alustada. Üsna varsti lisandusid sellele enamus tüdrukud ja nüüd ka vaikselt ka kõik ülejäänud. Algselt oli see vaid internetis ja nüüd on see ka päriselus. Reaalselt iga sõna, mis ma mõnele võõrale või mõnele tüdrukule ütlen on minu poolt suur pingutus. Kuid sageli juhtub sellega üks kahest asjast. Esimene on see, et ma ütlen midagi lolli, midagi solvavat või midagi muud säärast. Ja teine on see, et ma võtan julguse kokku ja räägin ja siis jääb mulje, et ma ei karda. Mõlemal juhul jään kannatajaks mina. Esimese puhul on see küllaltki ilmselge, mis saab. Teise puhul on see, et minust eeldatakse, et mina alustaks vestlust. Kuid igal asjal on konks ja seekord on nii, et kui sina minuga rääkima hakkad, ma olen enamjaolt nõus vastama, aga ise ma vestlust ei alusta.

Täna oli selline omamoodi päev. Peamiselt seetõttu, et ma tegin täna midagi. Ma osalesin täna filmivõtetel ja käisin õhtul vana sõbraga väljas, niisama rääkimas ja vanu aegu meelde tuletamas. Aga kummastki natuke täpsemalt.

Filmivõtted. Kõndisin siis linna ja vast oleks õige öelda, et teekonna lõpusirgel sain kokku Spooky Boobsiga, kes ka filmivõtetele tuli. Teepeal sai minu enda värvipimeduse rõhutamine mulle needuseks, sest Roosa võib olla ka kellegi nimi. Ja mul ei lastud seda unustada, aga kui aus olla, siis ma ei tahagi, sest see oli parajalt humoorikas. Igal juhul filmist endast hetkel ei räägi panen vaid promo video siia. Kliki siia ja tšeki värki. Filmivõtted olid jubevinged ja seltskond võrratu.

Käisin õues sõbraga. Võrreldes viimase korraga kui ma temaga õues käisin on kõik pea peal. Ütleme, et teoreetiliselt on veel üks poiss ja veel üks neiu. Või noh praktiliselt on ka. Aga meil on teoreetilistega ju lihtsam. Nii et jah, ja kuigi see poiss on ainus inimene maamuna peal, kes mulle ei meeldi, siis viimane kord kui ma sõbraga väljas käisin, siis olin ma selle poisiga veel hea sõber. Ja nüüd see tore neiu. Kui ma kunagi ammu sõbraga väljas käisin, siis olin selle neiu peale ehk solvunud ja ei saanud temaga üldse läbi. Ent täna, suutsin eneselegi ootamatult väita, et ta meeldib mulle ikka veel väga. Kas pole mitte irooniline?

Tulles selle teoreetilise sõbra teemale tagasi. See "sõber" ehk siis ainus inimene, kes mulle ei meeldi. Ma tean juba päris ammu, et kõigil on südamest kopp ees sellest teemast ja kedagi ei koti enam. Kuid enne kui ma seda teemat päris vältima hakkan, võtaks kiirelt oma ühe halva harjumuse kokku. Mul peab alati olema keegi, kes mulle ei meeldi. Ja vähe sellest ma panen oma viha paika 1000 punkti skaalal. Väga pikalt hoidis rekordit üks noormees 600 punktiga, pikalt oli 800 juhtkohal üks teinegi, kuid hetkerekordit hoiab see "sõber" 968 punktiga. Nii et jah, palun ärge surkige mind selle teemaga. Kujuta ette, kui tuhat on maksimum ja tal on 968, kui palju ma tahan, et sa mulle temast räägid?

Viimasel ajal olen ma päris tihti mõelnud ühte ja sama mõtet ja ma ei saa sellest lahti. See mõte on peamiselt see, et äkki ei olegi kogu maailm imbetsille ja hälvikuid täis. Äkki ma olen liiga enesekeskne sitapea. Äkki ei ole viga mitte kõigis teis, vaid äkki on viga minus. Äkki ma ei olegi nii tark, nii lahe ja nii sõbralik kui ma arvan. Ent ometi on mingi väike grupp inimesi, kes on öelnud, et minuga on väga kerge rääkida ja ma olen tore inimene. Ja see tekitab minus nii suurt segadust. Kas ma siis tõesti olen vaid mõne inimesega hea ja hooliv ja sõbralik? Kas ma peaks muutuma?

Mulle öeldi, et ma ei tohiks kellegi surma soovida. Ja seda ma ei taha ka. Surm ei ole nii hull kui inimesed arvavad. Surm ei mõjuta ju seda, kellega on probleem. See mõjutab ta lähedasi, aga neil ei pruugi ju midagi viga olla. Kui ma midagi üldse oma vaimusilmas halba näen teistega juhtumas, siis on ju tuhandeid piinamisvahendeid, sadu õnnetusviise, mis ei tapa, vaid teevad vigaseks, kümneid tuhandeid juhtumisi, mis võivad selle inimese elu igaveseks rikkuda. Surm ei ole minu jaoks isegi karistus inimesele. Saab ju kordi hullemini. Aga samas miks üldse kellelegi midagi halba soovida?

Viimase asjana tahaks veel ära mainida lõppematu vestluse. Vestluse, mis saab toimuda vaid kahe inimese, kes elavad eri aegadel, vahel. Juba mitu päeva olen ma pidanud vestlust, mis ei lõpe tavalise idiootse tsau'ga. Põhjus, miks see mulle ei meeldi on see, et siis ma pean järgmist vestlust alustama hey'ga. Aga mul on võimalus olla osa võrratust vestlusest inimesega, kes kirjutab mulle hommikul vara, päeva ajal kirjutame korda mööda ja siis öösel kirjutan mina. Ja see tundub ideepõhisena nii tore. See oleks nagu täiesti tavaline vestlus, mille ainus eritingimus on see, et see on nagu aegluubis. Loodan, et see vestlus ei kao teiste kadunud hingede hulka.

Lõpumärkmed:
Ma ei taha vaheaega. Ma tahan tegevust. Ma ei oska puhata.
Juba nädalaid näen flashback'e suvest. Olid ajad..
Aga mis ma ikka siin enam räägin, kõik mis tegelikult südamel on kas hetkel ununenud või siis ei taha ma neid siia kirjutada.
Nii et ütlen nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill ja ma ilmselt hoolin sinust

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. detsember