Sissekanne nr. 115

Päevad 159, 160 ja 161
Twas the night before christmas..

Hey. Pole ammu bloginud, sest ei ole ju põhjust. Aga eks ma viin teid siis oma eluga kurssi.

Päev 159 oli ühel imetoredal sõbrannal 18. sünnipäev. Ma arvan, et detailid jäägu parem saladuseks ja viin teid vaid paari asjaga kurssi. Esiteks, ma märkasin, et ma jälle hakkasin mingi hetk mingile poisile ligi ajama. Kuid ärge muretsege, ma olen hetero, mulle lihtsalt meeldib inimeste ajudega mängida. Teiseks, kui sa tahad, et inimesed sinust hooliks, siis tee ennast vigaseks. Jätsin kerge mulje, et olen joobes, külmetasin oma käe siniseks ja järsku oli olemas inimgrupp, kes mu kätt soojendas ja minuga suhtles. Kolmandaks võiks ehk mainida, et kui see 968 punktiga tüüp minuga suhelda üritas, siis oli see lihtsalt imelik. Minu paranoiat häiris tema sõbralikkus. Suure osa ajast ootasin selga läbistavat nuga või võimalust, et ta bluff läbi näha. Ja neljandaks, natuke häiriv on kui keegi üritab sinu pärast rongi ette hüpata. Ma üritan alati, eriti veel ebakainena, olla 100% aus ja kui ma tean, et sa ei hüppa, siis andesta, kui ma ei hakka mingit sellist valedest kubisevat hala ajama, et ära tee, elu on ilus jne.

Ma jätkaks sellega, mida anonid minu blogist arvavad. Toon kaks reaalset näidet. Tseki mu ask'i, kui ei usu :)

Näide 1:

milleks see ask ja blogi ning nende pidev reklaamimine? kas sul on tõesti nii suur tähelepanuvajadus? kedagi ei koti su 'üliterav huumor' ja kuidas sa hommikuti kooli kõnnid. ei, ma ei loe su blogi, lihtsalt selliseid asju kuulnud.

Näide 2:

Sul on täiega äge blogi. Need mõtted seal on lihtsalt suurepärased ja tõesed ka :)

Nii et seinast seina, mis tähendab minu arust ideaalsust. Yin-yang teema, kui nii võib öelda. Lohutuseks esimesele anonile, mille ma palun ta sõpradel edasi anda on see, et ole mureta, ma vaheajal ei kõnni kooli ja muul ajal käin enamasti bussiga. Ja teine anon, ma tänan sind ja oma mõtetest ma ei loobu ja siit nad tulevadki.

Päevamõtted:
Ametlikult nohikud. Mina, GOD-liath, Chuck Norris ja Kõu jõudsime sellisele järeldusele, kui me olime järjest mänginud/õppinud lauamängu Civilization. Kuigi ma jäin mängus kaotaja rolli, siis pean nentima, et enne kui mu totaalne allakäik algas, oli isegi meeletult vahvaid momente.

Sõbrad või ilus ilm. Kõndisin üksinda koju ja tunne oli, kui oleks jahe suveöö. Oli ilus, peaaegu soe ja kõik oli mõnus. Ja iga kord kui olen sõpradega väljas käinud õhtuti, on külm, tuuline ja vihma tibutab. Tulles tagasi oma valiku juurde, siis ma võtan alati sõbrad. "Pole halba ilma, on halb riietus" on moto, mida olen viimaste aastate jooksul päris tihti kuulnud.

Ma kardan, ma tõesti kardan. Kui paar üksikut päeva välja jätta, siis on mul viimasel ajal olnud päevas umbes 20 vaatamist. Mulle meeldib seda mõelda nii: Ema, õde ja ehk veel mõni sugulane. Ütleme, et alles on 17 inimest. Neist 8 on lähedasemad sõbrad, kes on seda kõike juba kuulnud ja teavad seda nii kui nii. Allesjäänud 9'st 4 on mingid stalkerid, kes ei julge minuga suhelda, kuigi nad võiks. Ja viimased viis on juhuslikud ja kogemata tehtud vaatamised. Kuid 21. detsembril avati mu blogi 134 korda ja 27. detsemberil 52 korda. Olin harjunud, et minu "lõbusast" elust loevad ehk need 15 inimest, aga pea 9-kordne kogus lugejaid pani mind mõtlema. Ehk olete te nüüd valmis oma arvamust avaldama.

Ja kuna kell on ebamääraselt palju, siis lõpetan ennast natuke maha tegeva mõttega. Ma olen silmakirjalik tropp. Rääkisin ühe neiuga, et ta end kokku võtaks ja räägiks oma silmarõõmule oma tunnetest ja väikese õnne ja vastastikuste tunnete eksisteerimisel võib neist ju isegi paar saada. Põhimõtteliselt ei ole ju midagi kaotada. Ja minu silmakirjalikkus seisneb selles, et ma ei julge isegi oma silmarõõmule otsa vaadata, veel vähem julgen ma talle öelda, et ta mulle meeldib.

Lõpumärkmed:
Pealkiri siis tulenes pildist.
Lingid neile, kes on valmis tagasisidet andma:
Facebook
ASK
Say at me
Või lihtsalt otsi mind üles.
Ma armastan elu ja kõike, mis ei seondu praeguse ajaga (2013. aasta lõpp).
Kunagi tahtsin vaid istuda ja olla, nüüd tahan vaid midagi teha. Midagi, mis jääks meelde.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.


Järgmise korrani
Janus Pinka 29. detsember 2013