Sissekanne nr. 116

Päev 162
Piraadid ja muud päevavargad

Hey, piraadid ja muud päevavargad. Räägin siis teile oma päevas. Või noh, kuna te ei loe, siis ehk saan ise mõne aasta pärast naerda. Aga läheme asja juurde.

Ärkasin siis üles ja koperdasin linna, et olla sportlik. Poolteist tundi ja natuke sportlikust, koos Töömehe, GOD-liathi ja Kõuega, hiljem hakkasin kodu poole lonkima ja sel hetkel kui ma koju jõudsin, helises telefon ja ma läksin linna tagasi. Nii uskumatu kui see ka pole, siis selleks, et Chuck Norrise ja Kõuega lauamängu mängida. Paar tundi hiljem, võibolla natuke rohkem, käisime korraks rongijaamas ja ma ei tee nalja. See tüüp, keda ma kohtasin nägi täpipealt välja nagu üks mu tuttav, see peaks hea sõna olema. Ja silmapilkselt oli selline võõrastumistunne. Teine kohutav moment oli kui ta suu avas, ta kõlas nagu üks mu kunagine sõber. Suht imelik oli.

Lõpetasime kiirelt oma mängu ja siis läksin kiirelt edasi, et saada Blue babyga kokku. Peale natukest jutuajamist, saatsin tema ja Unicorn Penisheadi bussi peale. Ja peale seda kõike, pidin ma veel sööma minema, lihtsalt selleks, et aega surnuks lüüa. Ja nii uskumatu kui see ka ei ole, siis kohe peale söömist sain kõne ja juba mõne minuti pärast sain ma kokku helistajaga, kelleks oli Minion. Koos veedetud 40 minutit, enne kui temagi bussi peale saatsin saaks kokku võtta sõnadega "Too much information!" Aga ma sain kooki, mis oli ülinom-nom, nii et yay.

Kuid peale seda ei läinud ma koju, vaid läksin kaubahalli, et ilutulestikumüüjaga veidike juttu puhuda. Olin tunnistajaks ka tema suurimale müügile ja kohe varsti lahkusin ka sealt, et kokku saada Unicorniga. Väike jalutuskäik mööda kodukanti ja lõpuks leidsingi end kodust. Istusin arvuti ette maha ja ometi oli mu sees tunne, et ikka on midagi puudu. Midagi tahaks nagu veel. Ja ma ei tea ikka veel, mis see puudu on.

Aga õhtu veetsin ma nagu väga paljud eelmised. Istusin ja mängisin arvutimänge ja siis võttis minuga ühendust KiisuMiisu. See oli väga ootamatu, ent ülimalt tore üllatus. Kui ma saaks, siis ma vist veedaks iga sekundi oma elust toredate inimestega. Me ei peaks isegi midagi rääkima, vahel tahaks lihtsalt olla, sest heas seltskonnas tulevad ju alati parimad mõtted. Ja kui me oleme nüüd mõtete juures, siis läheme sama rada pidi edasi.

Päevamõtted:
Karsklase raske elu oleks hea mõte millega alustada oma järjekordset mõtterallit. Täna rääkisin siis inimesega, kes ei joo üldse. Tema jaoks on peod nõmedad ja igavad ja kõik purjus inimesed on halvad. Samas olen mina, kes aeg-ajalt natuke midagi mekib ja siis pool pidu jääbki minu jaoks igaveseks kadunuks ja teine pool meenub vaikselt järgmisel hommikul, järgnevatel päevadel või siis kui keegi palju aega hiljem mainib midagi, mis seondub sellega. Aga see tähendab, et ma ei mäleta ka midagi halba, muidugi olen ka see halb purjus inimene, aga ometi on minu jaoks enamjaolt peod lõbusad ja toredad. Alati vaatan järgmise poole väikese ootusärevusega.

Kuigi ma võtsin oma vestluse Minioniga kokku, kui "Too much information!", siis pean paratamatult teda laitma ja ülistama. Laitma, sest liiga palju infot, mida ma teada ei tahtnud ja selle eest, et ta rikkus minu jaoks ilmselt pikaks ajaks selle heli, mis tekib, kui kummik muda sees lärtsub. Saan iga kord kerged külmavärinad, kui ma sellest isegi mõtlen. Aga samas pean teda ülistama, sest teema, mis muidu vaikselt kriipis mu südant ja tegi natuke haiget on nüüd asendunud aju poolt tekitatud kujutletava mudase kummikuga, mis vaikselt lärtsub ja kui sellele mõtlen, meenub tema. Kui temale mõtlen meenub ta naeratus ja ei ole midagi paremat, kui naeratav inimene.

"Mina ei ole juut, ma saan selle eest lihtsalt natuke palka" - kuldsed sõnad ilutulestikumüüjalt, keda naljaga juudiks nimetati. Ma isegi ei tea, mida ma sellega öelda tahan, aga minu arust on see lihtsalt nii võrratu väide.

Kui ma olen üksi, siis keerleb mu peas vaikselt, aga väga kindlalt üks mõte. See mõte on, et ma tahaks olla kellegagi koos. Vahel on see keegi väga kindel isik, ent sageli on see lihtsalt mingitele tunnustele vastav isik. Ja ütleme, et juhtub väikene ime ja ma saan selle õige inimesega kokku või siis lihtsalt olen kellegagi koos, siis lihtsalt tahaks pikali visata, ja omi mõtteid mõelda. Lihtsalt lebotada ja olla. Mitte midagi teha, võibolla paar sõna mõne aja tagant ja sõbralik silmapilk või naeratus iga natukese aja järel.

Oh issand, kunagi rääkisin inimestele tohutult palju oma tunnetest ja halasin iga asja tõttu. Ja nüüd kui ma muutunud olen, ei oska enam kuskilt kinni hakata. Vaikselt hakkan aru saama, mida inimesed minust arvavad ja see on huvitav. Tuleb välja, et ma "hoolin" kellestki, kellest enda teada isegi ei mõelnud ei ole. Mulle meeldivad asjad, millega pole tegelenud juba väga ammu. Inimesed ei muutu koos minuga, minust on jäänud fantoom, kes longib pärisminu järel, ent järgi ikka ei jõua.

Jõudsin mingi hetk järeldusele, et ma ei tohiks öelda, et üks kindel isik on ainus inimene 7,126 miljardist inimesest, kes mulle ei meeldi. See ei ole ilus ega viisakas, ega ka aus. See ei ole aus minu, tema ega teiste vastu. Jõudsin järeldusele, et kuigi ta on kõige rohkem vastukarva, siis inimesi, kes mulle ei meeldi on palju palju rohkem.

Uus aasta läheneb ja see tähendab lubadusi, millest tahaks kinni pidada, aga mille osas põrumine on kahjuks aktsepteeritav. Nii et kirjuta mulle, millised on sinu lubadused uueks aastaks. Mõningad, mida ma tahaks teiega jagada on siin:
*Saa sixpack, mis on ilus ja piisavalt näha.
*Saa rinnalihased, mida ei pea alati varjama
*Leia tüdruksõber või poiss-sõber. Kuid kaldun pigem esimese poole ikka
*Ole parem inimene (viisakas, ei valeta, sõbralik ja abivalmis)
*Lõpeta kool edukalt
*Püsi 1. jaanuar 2014 vähemalt esimesed 14 sekundit täiesti kaine
*Loobu vanadest muredest, et uutele ruumi teha
*Kõige olulisem, ela järgmise aastani, et need samad lubadused ilmselt uuesti kuhugi kirjutada.

Lõpumärkmed:
Täna oli hea päev. Kohtasin palju häid sõpru ja sain kooki. Mida rohkemat inimene elult tahta võib?
Homme tõotab hea päev tulla.
Aga kuna see on selle aasta ilmselt viimane blogi, siis soovin teile head vana-aasta lõppu ja loodan, et keegi ei veeda seda üksi kodus. Pigem helista mulle või midagi.
Aga noh, sama jutt nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill. Kui sa selle eest ei hoolitse, see närtsib, nii et naudi elu ja lase oma õitel särada. Kaotada ei ole mitte midagi.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. detsember 2013