Sissekanne nr. 129

Päevad 188 ja 189

Päev 188
Üheotsapilet põrgusse

Hey. Minu nädalavahetus möödus huvitavalt. Enne kui ma selle juurde lähen, räägiks natuke sõnast "huvitav". See ei tähenda head ega halba. See tähendab, et juhtus midagi. Samas ei ole see ka neutraalne, see on midagi, mis pakub kellelegi huvi. Hetkel siis mulle endale..

Laupäev.. Ega midagi tarka ei teinudki hommikul. Või noh minu hommikul ehk mingi lõuna paiku. Mängisin isaga päeva ajal natuke Carcassonne'i, mis on ülimalt lahe lauamäng, aga see on olemas ka facebookis. Ja siis sai kell umbkaudu natuke enne kuut ja ma pidin suuna linna poole võtma. Ikkagi sünnipäev ja värgid. Algne plaan oli pooled Jõgeva poed läbi käia, aga saime ainult kahega hakkama.

Peale seda jõudsime peole. Soovisime õnne ja noh teate küll Vegase värk. Aga noh mängisime seal mänge, arutasime niisama asju, saatsin ühe neiu koju, mis oli suht imelik idee, sest mul kulus selleks tund aega ja ma rääkisin pea kogu tee usust. Siis vaatasime Carrie't, Tucker and Dale vs Evil ja kohe Pacific Rim'i alguses jäin ma magama.

Päev 189
Süütud kannatajad

Ärkasin siis hommikul selle peale üles, et minust tehti pilti. Ja siis tekkis minu silme ette selline mõnus unistus.  Näha tõelist keskaegset hukkamist. Kõik kogunevad kokku ja siis pannakse kellegi pea pakule ja kiire mõõgahoobiga tehakse temast natuke lühem inimene. Küsimus on vaid selles, et kelle pea me lendu saadaks..

Lõuna paiku koperdasin ma koju ja mängisin natuke arvutiga. Ja natuke Carcassonne'i ja nüüd on vaikselt õhtu kätte jõudnud ja siin ma nüüd istun. Kirjutan teile natuke omi mõtteid, millest enamus pärinevad peolt.

Päevamõtted:
Kõigepealt alustaks lahedate lausetega, mis on suht rõvedalt konteksist välja rebitud. Järjekord on ebaoluline, mõte on põhiline.
"Kui ma üksi kodus olen, siis ma nutan."
"Kas ma olen ainus, keda häiris, et kui asjad lendu tõusid, ei olnud ühtegi juhet."
"Miks ta neid viimaseid kääre rinnast välja ei võtnud?"
"Ta üritas köögi ust lahti teha ja lõikas endal näpu otsast ja nüüd kõik vaatavad seda."
"Kas sa astuks mu emaga suhtesse?"
"Mul on põsed valusad juba."
"Miks sinu laua poolel nii palju kokaiini on ja mul nii vähe?"
"Ma arvasin, et see vein on ikka alkoholiga."
Ja sellised kuldseid väiteid oli küllaga.

Üheotsapilet põrgusse. Arutasin siis ühe toreda uskliku neiuga usu-teemadel ja siis ma jõudsin lõpuks järeldusele, et minul on küll garanteeritud otsetee Saatana juurde. Kuid kuna mul on ikka veel natuke raskusi taeva ja põrgu mõistmisega, siis ei oska öelda, kas see on niivõrd halb. Aga noh, nii kaua kui viimset päeva ei ole tulnud, ei ole mul muretsemiseks põhjust.

Lisandus uus lugejatüüp. Avastatud salalugeja. See on selline lugeja, kes ei ütle, et ta loeb ja ta ei tea, et ma tean, et ta loeb, aga keegi räägib mulle. Selliseid inimesi on mitu tükki. Ja see on üks lahedamaid lugejatüüpe ever, samas on see ka kõige kohutavam inimtüüp, sest mõtle, kui ma temast oma blogis halba räägin.. See oleks natuke piinlik.

Süütud kannatajad. Ma toon näite. Ja ilmselgelt tunneb end keegi nüüd puudutatuna. Ja ma vabandan ette, aga kui ei meeldi, siis pane blogi kinni. Aga jah.. Pmst, niikuinii kõik teavad, aga hullult kõiki huvitab. Igal juhul, ei ole mul kahjuks ühe neiuga suhted kõige paremad. Ja kuigi see peaks olema minu ja tema vaheline asi, siis see millegi pärast ei ole nii. Aga noh, eks inimloomuses ole ju vajadus end kõikjale vaikselt sisse pressida. Ja siis ongi minu jaoks probleem ülevõimendatud, sest ma olen saamatu ja leppimine ei õnnestu ja siis ma saan igast ilmakaarest vatti. Olen just kui risttules ja see ei meeldi mulle. Aga nüüd need süütud kannatajad. Need ongi need inimesed, kes sinna end segavad. Nad kulutavad oma aega, närve ja rikuvad ehk oma tuju asjaga, mis ei ole põhimõtteliselt üldse nendega seotud.

"Ma ei vaidle vastu." Seda väidet olen ma viimasel ajal kasutanud liiga tihti ja nüüd ma räägin oma vaatenurga. Kui ma seda lauset kasutan, siis üritan lihtsalt vaidlust vältida. Olen liiga rahuarmastav inimene, et hullult vaielda ja kui ma tean, et me jääme lõpuks eri arvamustele, siis ei ole ju mõtet oma aega ja närve sellele kulutada. Ma ei anna selle lausega teema osas alla ja ei tunnista sinu võitu. Ma lihtsalt ei vaidle vastu, sest sellest ei ole kasu.

Sissekasvanud halvad harjumused. Alustades sellest, et ma joonistan vihiku servale ja kipun asju kogu aeg edasi lükkama, on ka palju hullemaid asju. Tooks näite toimunud peost. Iga kord, kui jutt läks teemadele, mis kunagi haiget tegid, kõndisin ma harjumuspäraselt minema. Iga kord, kui minu juurde tulid inimesed, kelle juures ei tahtnud ma mingi aeg olla, kõndisin ma minema. Irooniline on see, et ma peaks just nendega natuke suhtlema ja üritame suhtlust parandada, aga noh, see on minu jaoks liiga raske. Lõpetades sellega, et ma ei kuulnud, mida üks isik (kes mulle kunagi kohe üldse ei meeldinud) ütles ja selle asemel, et kuidagi viisakalt reageerida, tõstsin näpu ja kõndisin minema.

Peol kõndisin siis trepist üles ja viimasel astmel pidin ma seisatama, sest minu ees seisis üks mega-üli-super-hästi palju muid ülivõrdeid-lahe neiu. Ta on minu arust üks lahedamaid inimesi, keda ma tean. Ja siis ta lihtsalt ilma mingi erilise põhjuseta kallistas mind. Ja see oli selle õhtu parim osa. Ma lihtsalt armastan kallistusi ja kõiki, kes neid teevad.

Viimase asjana ei olegi niivõrd mõte, kui ehk palve. See on peamiselt ühele inimesele, aga kui sa tunned, et see käib ka sinu kohta, siis järgi neid samu asju. Aga jah.. Mulle öeldi, et sa vahel ikka loed mu blogi. Ma loodan, et sa näed seda lõiku. Meie suhtlus on väga alla käinud viimasel ajal, aga ma tahaks väga olla su sõber ja loodan, et tunne on vastastikune. Aga ma olen saamatu inimene ja ei oska kuidagi parandamisega alustada. Ma kardan, et teen asja hullemaks. Nii et ma palun sinult alustamist. Kui sa oled minu ideega nõus, siis ütle mulle seda ja siis võiks näiteks kahekesi kuskil asjad selgeks rääkida ja äkki muutub asi paremaks. Aga minult ei saa küsida, "noh, räägi nüüd".. Ma ei suuda siis midagi rääkida. Tuleks vaikselt alustada, näiteks võiksid asjade liikuma panekuks rääkida oma versiooni loost. Nii et kui sa arvad, et meie vaheline suhtlus võiks paraneda, siis võta ühendust.

Päevafakt:
Thomas Edison, lambipirni looja, kartis pimedat ja Walt Disney, Miki Hiire looja, kartis hiiri.

Päevaküsimus:
Kas kõik pisarad on halvad?

Lõpumärkmed:
Seda blogi kirjutades, oleks äärepealt mu silmast pisar voolanud.
Ma kardan, et ma võtan üldiselt suhtlusest väikese pausi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 128

Päevad 186 ja 187

Päev 186
Eile oli lahe, homme on huvitav ja täna pole midagi..

Heips. Just nii tundsin ma end neljapäeval... Jõudsin hommikul kooli ja igavus täitis kogu päeva. Või noh, ega midagi ikkagi ju oli. Teatris sai nalja ja peale seda saatsin Blue baby koju ja siis tulin ise koju. Õhtul käisin veel ühe laheda lapsepõlvesõbraga väljas ja see oli lahe. Ja kuna ma midagi väga ei teinud, siis ei olegi väga rääkida midagi. Vaid seda, et saabus õhtu ja ma läksin magama ära.

Päev 187
Kohvikus ja loomaaias..

Otsustasin kunagi aasta alguse poole, et mina küll 24. kooli ei lähe. Lähen parem Tartusse arsti juurde. Ja nii ma ka tegin. Ärkasin üheksa paiku ja seadsin vaikselt suuna Tartu poole. Ülikoolilinn oli võrratu nagu alati. Ilm oli soojem, kui Jõgeval. Noh, ikkagi rohkem lõunas ju. Ostsin ka siis kingid sõpradele või noh osa sellest. Aga kuna sünnipäev on homme (raudpolt kindel, et homme ei blogi), siis ei avalikusta ma kinke, vähemalt mitte veel. Käisin ka D&D otsimas, aga sellest ei tulnud pea midagi välja. Ja järsku oli kell sellise hüppe teinud, et pidin arsti juurde peaaegu et jooksma. Lendasin siis läbi Tartu tänavate ja leidsin end ooteruumist, kus olen lugematu arvu tetriseridu hävitanud. Arsti juurde, siis tagasi ooteruumi, siis arsti juurde ja ooteruumi ja siis veelkord arsti juurde. Selline edasi-tagasi jooksmine on natuke igav, aga noh vajalik.

Peale arstil käiku oli teada, et varsti ma enam süüa ei saa, nii et läksime McDonaldsisse. Sõin siis friikaid ja hambad hakkasid hellaks muutuma, aga noh alla ei andnud. Käisime ka Lõunakeskuses, kus külastasime loomapoodi ja tegime sama ajuvaba asja nagu alati. Käisime siis loomade vahel ringi ja üritasime võimalikult loomaaia kohaselt käituda.. Hea, et pilti ei teinud. Aga siis nägin KiisuMiisut, kes oli ka Emajõe linna kallastele asju ajama tulnud. Koduteel tegime väikese põike sugulase juurde, kust ma sain laenata Carcassonne mängu. Koju jõudes proovisime mängu ära ja ma pean mainima, et see oli niivõrd lihtne, ent lahe, et tahaks seda veel mängida. Võrreldes D&D ei pea selles mängus üldse oma väikeseid ajurakku fantaasia peale panema. Ja siis sai kell liiga palju ja otsustasin, et pühapäeva õhtul ma 4 päeva jagu blogida ei taha, nii et kriban midagi täna.

Päevamõtted:
Alustame seiklustega Ülikooli linnast. Vabadus. Astusin Tartu jõudes autost välja ja tunne oli vapustav. Korraks, tõesti vaid viivuks, tõusis kogu maailma raskus mu õlgadelt. Tõenäosus, et kohtan kedagi, keda tean oli olematu ja võõrad mind ei huvitanud. Kõndisin kui ihuüksi linnas ringi. Käisin kiirelt poest poodi ja vaatasin ringi ja kõik tundus hea. Kell käis küll vaikselt peale, aga ometi ei olnud mul mingit koormat. Peaaegu terve päeva tundsin ma end kergelt, kuni jõudsin koju ja kogu maailma raskus lajatas end tagasi mu õlgadele ja langesin rutiini tagasi.

Jooksin siis läbi ülikooli linna tänavate ja kuigi ma ei ela seal ja käin seal haruharva, siis on kõik kohad mõtteid täis. Ülikooliraamatukogu, kuhu pole kunagi sisse astunud on vaikselt mälusoppi tardunud, sest olen sealt kümneid kordi kümnel erineval marsruudil kümne erineva ilmaga möödunud. Lippasin mööda Tiigi tänavat ja meenus, et kunagi kutsuti mind Tiigi tänavale peole. Kuid aega ei olnud, jooksin edasi. Selle asemel, et keerata tavapäraselt Kuperjanovile, jooksin mööda Tiigi tänavat edasi. Vaatasin enda ümber ringi ja vaatasin maju ja mulle meenusid Paha Polly laulusõnad:
"[...]
sa oled kivist ja mina olen puust
kuid suuri sõnu kuuleb mõlemate suust
Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
[...]"

Leidsin end teisel pool teed vaksalihoonest ja vajutasin tuttavalt number 5 pihta ja jäin ootama. Kogu päev oli täis selliseid hetki. Kohad, kus käinud kümneid kordi kipuvad ju meelde jääma, aga iga kord, kui arst süstla kätte võtab pead sügavalt sisse hingama, et seda üle elada. Peaks tihedamini lihtsalt Tartus käima. Ilma mingi eesmärgita lihtsalt mööda linna tänavaid lonkima ja vaatama, mis toimub.

Internet on imelik koht. Mängisin candy crushi ja meenus, et hiljuti üks sõbranna jagas fb's üht laulu. Otsisin selle üles ja otsustasin tema pildidki korra üle silmata. Ei midagi uut, aga ikka vaatad ju vahel. Refreshisin facebooki ja järsku avastasin, et uurin, kuidas koostada CV, kui tahad Austraalias tööd leida. Ja mul ei ole isegi mingit soovi sinna minna. Järgmine hetk olin juba ask'is ja vastasin päevaküsimusele. Ja samal ajal mängib youtube's muusika ja mida kõike veel.

Võimatu isekus. Tõsta käsi, kui sa pole ise kunagi olnud või sa pole kedagi järgnevatest näinud. Need kuradi raiped istuvad käed rinnad vaheliti, kõrvaklapid kõrvas, nägu mossis kui lapsel, kes ei saa oma tahtmist. Nad on endale sisendanud, et kogu maailm on täis sitapäid ja kõik on nende vastu halvad. Ja siis nad mõtlevad, kuidas kõik võiks olla parem. Aga, et selleks teha ise midagi, oh ei, miks ennast vaevata. Need raiped, kes vahivad ekraani. Olgu see telefon, arvuti, tahvel või telekas. Väljalülitatuna muust maailmast lohistades oma sõrme mööda ekraani, et hävitada komme vaid selleks, et olla parem kui sõber, kes samamoodi näpuga mööda ekraani ringi laseb. Need kuradi indiviidid ei mõista, et maailm toimib ka siis, kui nad oma kuradi pilgu korraks sellelt säravalt ekraanilt tõstavad. Veel ajavad mind ketasse inimesed, kes on õnnelikud teise õnnetuse üle. Miilits peatab auto ja kõik möödasõitjad naeravad, võidad kedagi milleski, mis ei oma tähtsust ja tähistad nagu oleksid esimene mees Kuul, keegi joob liiga palju ja tühjendab oma sisemust suu kaudu ja kui sa otsid, leiad sa peaaegu kohe kellegi, kellele see nalja teeb. Ja kõige nõmedam on see, et kui välja jätta see oksendamise osa, siis olen mina üks neist ajukääbikutest, kes on vaid oma kasu peal väljas. Kui su käsi on mingi ime läbi püsti, siis vaata põhjalikumalt ringi.

Lõpumärkmed:
Ma jäin kirjutades arvuti ette magama.
Mu suu on nii ai-ai hetkel ja hambad on hellad.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 127

Päevad 184 ja 185

Päev 184
Veebikonstaabel..

Hey. Oli siis teisipäev ja see algas mingi küsitlusega. Ja kui küsitluse läbiviija üllatus, kui kiiresti ma valmis sain, siis oleks äärepealt talle öelnud, et narkot ei tee ja vägivalla ja suitsetamise suhtes on nulltolerants. Aga selle asemel pomisesin mingid täishäälikud enda ette ja jätkasin candy crushiga. Peale seda tuli suhteliselt tavaline koolipäev, millele järgnes teatriõpetus. Tsirkust ja leiba on ju vaja, nii et nautisin asjade ettekujutamist, kuigi noh sain paari viskenoaga mitu korda pihta..

Pidin teatrist aga poole pealt minema jooksma, et tantsida. Kordasime siis veel elu eest tantsud läbi ja kõik tundus enamvähem tore. Peale seda avastasin, et selveris ei olnud mu lemmikkohupiima.. Nukrus.. Kõndisin siis koju ja siis saatsin päeva öösse ja leidsin end voodist ja järgmine asi, mida mäletan on hommik.

Päev 185
Naeratuse ingel

Igal juhul, ärkasin siis üles, panin asjad valmis, kulutasin kõik Candy crushi elud ära ja lippasin bussi peale, et rahvatantsu ülevaatusest osa võtta. Kogu ülejäänud hommiku veetsin ma tantsides. Kella 12 paiku ootasin ma veel ära söögivahetunni ja peale seda natuke sportlikust. Ja siis tuli mälumäng. Nii võrratu oli, kui küsiti Vana-Rooma kahe näoga jumalat (tegelt oli seal rõvedalt pikk tekst) ja ma sain oma nime sinna kirjutada. Neile, kes ei tea, siis ma sain oma nime jumal Januse järgi. Jaanuar sai ka nime tema järgi. See selleks.. Tulin siis koju ja istusin suurema osa õhtust arvutis ja nüüd ma siis blogin. Äkki kedagi huvitab.

Päevamõtted:
HEIT, HEIT, MOTHERFLIPPING HEIT!!!

Küsimus ask'is: Äa virise iga asja üle

Minu vastus: Sul on esimeses sõnas r-täht puudu..
Minu küsimus oleks, et kas see on see sama heiter või on neid mitu? Siit sulle väikene üleskutse. Kui sa oled see heiter, siis ära ole anon. Kui sa ei ole tema, aga sa tead, kes ta on, siis ütle talle, et ta ei pea anon olema. Võtku küpsist ja rahunegu maha.

Natuke siis minu tantsu värgist. Olin esimesena kohal. Põlvikud vajusid pidevalt alla. Esimene tants olin närviline ja tegin päris palju vigu. Ei suutnud naeratada väga. Mu partner pidi oma jalale "külmakoti" panema. Mingi hetk tuli mingi random onu mind õpetama, mida ma ei tahtnud. Mitmel korral astuti mulle varba peale ja nii edasi. Me saime kõik tantsud tantsitud ja meid kiideti. Ma sain inimestega päris hästi läbi, nii et võiks öelda, et tänane tantsuasi läks väga hästi.

Puudutuse tantsus on koht, kus poiss ja tüdruk kallutavad teineteisest eemale. See oli koht, kus jõudsin järeldusele, et sellisetel hetkedel peab eriti naeratama, sest see nägi välja nagu poiss üritaks oma imekaunist tüdrukust eemale saada. Aga noh, jah. Aga ma nägin Naeratuse inglit. Väravamängu tantsus vahetub kogu aeg neidudel alguses partner ja iga partner, kellega ta koos oli, naeratas laialt, aga nii kui eemale läks naases külm ja üksluine pilk. Ja kui ingel naases, tuli ka naeratus peidust välja. Sellised inglid on minu arust ühed parimatest inimestest sellel planeedil.

Inimesed ajavad mind segadusse. Noh alustame sellest, et te (kasutan teietavat vormi, sest nad vorm on kuidagi ebalev ja ei kanna sõnumit) otsite mingit mind, mis kunagi oli. See häirib, aga te olete veelgi keerulisemaks asja ajanud. Lugejad, kes mainivad mulle, et nad loevad, kavatsevad lugeda või lugesid mu blogi, aga ei kommenteeri midagi selle osas. Ma ei saa aru, miks te seda mulle nii väga mainite. Ja kõige häirivam on see, et üks ütleb mulle, et ma olen kaabakas, valetaja, petis ja mulle ei saa midagi rääkida.. Ja siis küsib keegi mult, et kas ta tohib mulle oma mure kurta või küsib oma mure osas nõu. Kas ma peaks end muutma või ei? Või kas on üldse võimalus, et kõik minusse hästi suhtuks?

Kuna osad inimesed on veendunud, et ma võin midagi välja rääkida, siis ma pean mainima, et inglise keeles on minu kohta võrratu sõna "sell-sword". Ehk siis minu usalduse, sõpruse ja muu säärase saab see inimene, kes mulle piisavalt hea pakkumise teeb. Kasvõi hea ja tore vestlus. Ja ma arvan, et kui sa ei taha, et ma midagi edasi räägiks, siis on selleks neli lihtsalt võimalust.
1) DBT (Deep Bro Talk) - Ütle need kolm tähte ja kui ma sind oma "bro'ks" pean, siis on see saladus. Võimalik on see, et ma räägin seda edasi teistele meie ühistele "bro'dele". Nii et mitte 100% salajane.
2) "Ära, palun, kellelegi edasi räägi" - Kui sa oled seda väärt minu jaoks, siis on see nii salajane, et keegi ei kuule sellest midagi. Väga väga turvaline.
3) "Seda vestlust ei toimunud" - Kui sa oled seda minu jaoks väärt, siis ma käitun nii nagu seda vestlust ei oleks juhtunud, kuni sina selle taastad. Ülimalt turvaline.
4) Ära räägi mulle - 100% kindlus, et ma ei räägi edasi. Aga kui ma saan mingi väga palju hiljem teada, siis su maine minu silmis langeb natuke, aga noh äkki aitab sind.

Surm. Enesetapp. Mõrv. Eutanaasia. Ma olen jõudnud oma eksirännakuga hetkel paika, kus ma arvan, et inimesel ei ole õigust ennast tappa, aga tal on õigus teisi tappa. Tõsi, see on küll ebamoraalne ja vale ja illegaalne, aga tal on see õigus. Aga enesetapp teeb halba vaid teistele, nii et see on keelatud. Lubatud mõrvavormid: Eutanaasia ehk halastussurm - me ei pea ju neid "juurikaid" elus hoidma, kui neil lootust enam ei ole. Et hoida ära rohkema, kui ühe inimese surma - Üks surm on etem kui mitmed. Et lõpetada vaimne või füüsiline terror, kui seda ei ole võimalik muud moodi lahendada. Duellid ja meelelahutus kõigi osapoolte vabatahtlikul nõusolekul. Ja ehk on midagi veel.

Seal testis, mis ma teisipäeva hommikul tegin oli küsimus, et kas tead midagi veebikonstaablist. Vastasin ei ja hiljem kuulsin, et neid on lausa 2. Siis rääkisin seda kellelegi hiljem, et ainus, mida ma veebikonstaablist tean, on see, et neid on 2. Vastus, et see on vale, sest neid on 3. Kõik, mida ma veebikonstaablist teadsin oli kah vale. Ja minusuguseid isehakanud geeniusi, kes ei tea isegi mitu veebikonstaablit Eestis on, on kahjuks kõik kohad täis.

Päevanali:
Mis on naljakam, kui 120 km/h lendav beebi?
Selle peatamine labidaga.

Päevafakt:
Roomlased kunagi lisasid 2 kuud aastasse. Jaanuar ja August.
Enne seda oli kalender loogilisem. Oktoober - 8. kuu, november 9. kuu ja detsember 10. kuu. Vaadake neid nimede algusi..

Päevaküsimus:
Kes elab ananassis mere põhjas?
Ma ei kuule.

Lõpumärkmed:
Olen hakanud ligikaudu iga kahe päeva tagant blogima ja see tundub päris hea tempo olema.
See koolinädal on olnud küllaltki igavapoolne.
Tee kellelegi suvalisele suvaline heategu. Kasvõi hoia talle ust lahti. Maailma teevadki paremaks need juhuslikud heateod. Spontaanne abiline on alati tore.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 126

Päevad 182 ja 183

Päev 182
Päästan NSVL'i

Hey, lugeja.. Nagu viimasel ajal tundub, siis Dominus, Marlene, mu ema ja mitukümmend kogemata tehtud klõpsu. Vähemalt tagasiside järgi võiks seda eeldada, aga ei ole hullu. Mina ise ju ka teiega vestlust alustada ei julge. Aga noh, kirjuta mulle FACEBOOKI, ASKI või võta kuidagi muud moodi ühendust. Igal juhul, minu viimased kaks päeva..

Pühapäev. Ärkasin hommikul suhteliselt vara ainult selleks, et rahvatantsu minna. Hämmastaval kombel, nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsin ma jälle tujust ära olla. Liiga palju mõtteid ühe inimese kohta. Aga kui muud moodi ei saa, siis tuleb mõelda lõbusatest asjadest nagu beebi-Lenin ja beebi-Stalin (beebi keha ja nende näod). Ja siis ei olegi korraks maailm nii hull.

Rahvatants sai läbi ja pärast kiiret külaskäiku vanavanemate juurde asusin koduteele, et eesti keele referaati teha. Erinevate ebaloogiliste põhjuste tõttu venis selle alustamine väga väga hilisõhtusse. Aga noh, siis kui olin ligikaudu kolm tundi või nii seda referaati pusinud, otsustas arvuti vimka visata ja kõik kadus ära. Egas midagi, tegin natuke mälu järgi ja natuke neti abiga ja eks ta natuke kehvem versioon tuli. Nii et noh, ei saaks öelda, et see just parim nädalavahetus oli.

Päev 183
Mõista, mõista..

Esmaspäevad kipuvad ikka eesti keelega algama. Seekord saime siis ühe neiu uurimistöö raames mõistatusi lahendada.. Hiir läheb auku, saba jääb välja? - Võti.. Kuigi tehniliselt minu pakutud tampoon on ju õige. Aga noh, kiirelt sai koolipäeval minna lastud ja kuna mu keha üritab ära surra, siis sain kekas istuda ja vaadata, kuidas teised võrku mängisid.. Kas pole mitte tore... Ja siis sain rahulikult koju tulla ja samamoodi teadmata põhjustel ei edenenud minu eesti keele referaat enne õhtut. Aga mingi käkerdise sain tehtud ja saadetud, nii et loodame parimat. Aga jah, nii ma istun ja blogin ja olen või noh üritan olla normaalne inimene..

Päevamõtted:
Sain jälle anon-heiti.. "mõttetu vend oled" ja "Vahel, kui üritad paista väga tark, kukub asi välja otse vastupidiselt.. siit soovitus: ole sina ise, mitte ära ürita olla keegi lahe Janus." Nii et jah.. Mu üritus olla vaikne ja tagasihoidlik on niivõrd ebaõnnestunud üritus, et ma olen "lahe" Janus ja mõttetu ka veel peale kauba. Viimase osas on mul kahtlusi, sest ma igakord kirjutan mõne kohutava mõtte oma blogisse.

Kommunistlikud beebid.. Tantsutrennis juhendaja väike sigitis võttis võõraid asju ja ei hoolinud. Kommunismi üks punkt on ju eraomandi puudumine... Järelikult, et päästa NSVL tuleb hakata peale beebidest ja anda neile mingid ühisasjad ja kui mitu beebit tahavad sama asja, siis saavadki vajaliku treeningu, et saavutada ülemvõim ja tagada kommunismi levik. Ja siis mu aju otsustas väikestele beebidele NSVL juhtide pead otsa panna.. Stalini vuntsiga beebid ja Gorbatšovi laiguga beebid oleks ju nii nunnud, rääkimata Breznevi metsikutest kulmudest.

Vahepeal on mul mingid väga imelikud mõtted. Näiteks täna mõtlesin, kui kaua ma suudaks kätt leegis hoida ja kas ma suudaks oma käe randmest otsast ära lõigata.. Ma olen (põhjustel, mida ma avalikustada ei taha ega vist ei pea, sest kõik ju niikuinii eeldavad midagi) oma aju ära veennud, et ma ei saa enam valu tunda. Mu aju usub, et ma olen hävitamatu või noh vähemalt ei karda mu aju surma.. Ainus põhjus, miks ma enesetappu ei tee, on vist see, et ma olen enda aju ka ära veennud, et mul ei ole õigust ennast ära tappa... Mitte kellelgi ei ole õigust enesetapuks.. Nii et ma kannatan vaikselt.. Aga noh kaktus on ka lill..

Kõik räägivad mingist õigest minust.. Milline ma siis olema pean? Kas ma pean olema see, kes ma olin aastal 1995? Kas ma ei või areneda? See mina, kellega sina tutvusid, ei ole see, kes ma olen täna. Ma olen nagu f***ing kompleksne hädahunnik. Ma pirtsutan, vingun, halan ja mida kõike veel. Ma ei räägi kellelegi viimasel ajal midagi uut ja siis kõik arvavad, et ma olen see, kes ma olin vanasti. Kuid tekib küsimus, kes ma olen? Kui kellelgi on juhus teada Admirali, McLovinit ja muid sulelisi ja karvaseid, siis need on enamvähem minu enda arvates minu põhitüübid. Rootsi reis eelmine aasta on minu arust kõige õigem kujutis minust. See oli lihtsalt võrratu.

Ma kirjutasin ühele neiule 2. novembril "hey" ja ta ei ole ikka vastanud. Aga ma ei anna alla, istun ja ootan vaikselt. Möödunud on ju vaid kaks kuud.. Kuid kuna ma ei taha, et kaks minu hey'd järjest oleks, siis ma ei kirjuta talle.. On üks inimene, kellele ma ei kirjuta peamiselt selle pärast, et ta kunagi ütles "Meil ei ole millestki rääkida".. On hunnik inimesi, kellele ma ei kirjuta, sest ma ei julge.. Kui inimene mulle ütleb, et talle ei meeldi "small-talk", siis ma ei julge talle midagi kirjutada, sest kardan, et see läheb "small-talki" arvesse.. Ma ei julge kirjutada inimestele, kes võivad olla millegagi hõivatud.. Ma ei taha kirjutada inimestele, kellega ma kardan, et ma ei leia ühist jututeemat.. Ma ei julge ega taha kirjutada inimestele, kellega ma kardan, et jutt muutub ühepoolseks halaks selle üle, kui kurb on elu.. Ja sellepärast ei julgegi ma põhimõtteliselt mitte kellelegi mitte kunagi mitte midagi kirjutada ja kuna ma olen väidetavalt väga ekstravertne inimene, siis teeb see mind natuke kurvaks.

Inimloomus ajab mind segadusse.. Kõige ilusama naeratusega neiu osutub vahel kõige kohutavamaks inimeseks, kõige sõbralikuma loomusega neiu osutub vahel kõige õelaks, pealtvaadates kõige karmimal neiu osutub inglihäälega hoolivaks inimeseks.. Ja nii edasi ja nii edasi.. Ja siis ma loobun eelarvamustest ja siis eksin haledalt.. Ja siis ma ei suudagi iialgi ära otsustada, kuidas ma inimesse suhtuma peaks.. See kõik on minu väikese aju jaoks liiga keeruline..

Päevanali:
Politsei mõtles et teeb ühele juhile nalja ja küsib et mis ta teeks kui ta saaks tuhat eurot. Peatab siis auto kinni ja küsib juhilt:"Mis te teeksite kui te saaksite praegu tasuta 1000€?"
Juht vastab:"Esmalt teeksin ikka juhiload ära"
Kõrvalistmelt kostub:"Ärge pange tähele ta on purjus"
Tagant istmelt kostab:"Ma ju ütlesin et me selle varastatud autoga kaugele ei jõua."
Ja pagastnikust kostab hääl:"Kas oleme juba üle piiri?"

Päevafakt:
Kuningas Louis XIX valitses Prantsusmaad 15 minutit. See tegi temast kõige lühemat aega võimul olnud monarhi.

Päevaküsimus:
Idee pärineb George Carlinilt. Kohtus palutakse panna vasak käsi piiblile ja tõsta parem käsi ja vanduda Jumala nimel, et räägitakse tõtt ja ainult tõtt.. Usuhullukesed ja ateistlikud tõprad, teeme nii, et mõtte pärast usume me kõik, et kuskil on jumal, kes seda kõike kontrollib ja nii. Kui ma panen parema käe piiblile ja tõstan vasaku, kas siis ei loe.. Kas Jumalat huvitavad sellised asjad? Aga kui see on tagurpidi piibel, nii tagurpidi kui võimalik (inglise keeles on hea väide upside-down backwards), kas siis loeb? Aga kui see on vana piibel ja pooled lehed on puudu? Kui see on hoopis hiina piibel väljaspool Hiinat? Või äkki on see hoopis pimedate piibel? Kas siis läheb arvesse? Või kui sa paned parema käe tagurpidi hiina pimedate piiblile, kust on pooled lehed puudu.. Kas siis läheb arvesse see lubadus? Või mis punktis muutub see kõik lihtsalt jamaks, mille me ise välja mõtlesime?

A. Hitler                   J.Stalin                      S.Hussein

Lõpumärkmed:
Ma vajan uut vaheaega ja kiiresti.
Aga senimaani pean hakkama saama ja ei tohi kurta..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill :)

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 125

Päevad 180 ja 181

Päev 180
Külm sõda

Oli reede ja see tähendas kolme koolitundi ja loengut. Mingil ajal, jooksis must kass ka üle tee. Aga noh ei kurda. Peale loengut, millest oli natuke abi, aga mitte sellist, kui lootsin, läksin ma koos GOD-liathiga sporti tegema. Peale seda aga linna peale ja õhtu lõpetasin Töömehe juures, kus me kella kuuest õhtul kella poole üheni öösel üht lauamängu mängisime. Huvitavalt lahe reede. Aga kuskil kella ühe paiku öösel sattusin ma aga unenägudemaale.

Päev 181
Tubli, võta küpsist..

Ärkasin siis kell neli üles ehk siis magasin ligikaudu 15 tundi.. Ja kohe hakkas pihta, pidin vanavanemate juurde minema, mis tegi pahuraks. Sain süüa ja see tegi meele natukenegi paremaks ja siis olin tark ja guugeldasin oma tee koju tagasi ja olin jälle õnnelik.

Mängisin mängu ja sealgi tabas mind tõeline first world problem... Ma vallutan vastaste losse kiiremini kui teised neid jaotada suudavad.. Nii et on hunnik losse, mida valvavad näiteks 3 talunikku.. Ja see on masendav, sest siis tahab vastane neid tagasi ja siis ma pean uuesti seda lossi vallutama.. Aga noh see on nii first world problem, et jah..

Ja õhtul suhtlesin ma skypes sõpradega, mis oli nagu täiega lahe enamus ajast... Aga facebookis sattusin ma kolme tüdrukuga suhtlema.. Üks neist oli ülimalt lahe vestlus, teine vestlus oli väga väga aeglane ja pisut sisutühi ja siis oli kolmas vestlus, mis reaalselt rikkus mu õhtu ära. Nagu f**k, kui sul on mingi räme sitt tuju, sest ma ei tea, näiteks teletupsud jäid vaatamata, siis ära ela seda minu peal välja. Võta küpsist, äkki hakkab parem. Ja nüüd suht rikutud õhtuga hakkan ma blogima. Lihtsalt f***ing ideaalne.

Päevamõtted:
Külm sõda.. Mängisime siis poistega Civilizationi ja nagu külmas sõjas hakkasime meiegi arendama teadust, kultuuri ja hoidusime otsesest sõjast, väikesed lahingud lõpus välja arvatud. Ja lõpus võideti mäng "kosmoses käiguga", nii et seegi sai tehtud. Ja kuigi ma ka seekord ei võitnud, siis see mäng on päris päris huvitav.

Saatuse iroonia.. Viimased paar päeva olen ma mõelnud ühest asjast. Ma peaks inimestega ära leppima ja nendega, kellega probleeme ei ole, paremateks sõpradeks saama. Ja nagu saatusel kombeks on ikka nii, et miski ei lähe kunagi nii nagu sa tahad. Mõtlesin, et lepiks ühe neiuga ära. Kergelt oli kopp ees olukorrast ja mõtlesin, et ehk üritan sõprust paremaks saada. Noh jah, aga peale tänast vestlust, millega ta mu päeva ära rikkus, käib mu peast läbi mõte, et võiks ta üldse unfriendida, äkki hakkab parem. Ja nüüd ma pean temaga homme neli tundi koos olema, nii et kino hakkab saama.

Ma olen viimase poole tunni jooksul juba väga palju mõtteid kirjutanud ja need ära kustutanud. Kui natuke mõelda, siis on see pisut imelik. Ma algselt tegingi selle blogi, et siin kõik välja öelda, mida päriselus välja öelda ei saa ega taha, aga kui ma avastasin, et mul on mingi teadmata arv lugejaid, siis tekib mul alateaduslik tõrge, mis ei lase mul kõike kirjutada. Ja lisaks sellele on ka ühiskondlik surve, mis on üks asjadest, mida ma vihkan.

Ühiskondlik surve - Meile seatakse alati mingid mõttetud kohustused, mille järgmine ei muuda midagi. Kui me kedagi kohtame, siis me peame neile tere ütlema.. Kui ma ei taha temaga otseselt rääkida, siis ma ei pea ju talle tere ütlema. See ei muuda meie jaoks ju midagi.. Ma olen liiga tihti kuulnud lauseid, et "Sinu lapsed/lapselapsed.." Aga äkki neid ei tulegi.. Äkki ma elan üksi või astun suhtesse mõne inimsega, kes ei saa/ei taha lapsi.. Äkki ma saan ainult ühe lapse.. Äkki mult võetakse lapsed ära, näiteks naise või kohtu poolt.. Äkki mulle ei meeldi lapsed.. Nii kaua kui mul neid ei ole, jääb alati võimalus, et neid ei tulegi.. Ja selliseid pisiasju, mis mind häirivad või mida ma kasutuks pean on veel väga väga väga palju..

Vastuolud.. "Ära võta kõike nii isiklikult" ja "Ka sina oled osa kõigist" paneb tavalise inimaju vastuolusse. Kuidas me peaks hakkama saama, kui kõik kogu aeg nii ebaloogilist ajuvaba on. Kui keegi ütleb, et kõik mehed on mölakad, siis kas seda on ka kõige viisakam ja toredam mees? Kumma lause järgi ta nüüd reageerima peaks? Ja siis tuleb see minu ideaalne unistus rääkimisest. Tahaks, et inimaju rikutaks ära sellega, et sinna pandaks sisse igasugused elektroonilised vastuvõtjad ja värgid. Ja siis saaks otsustada, et minu häält saavad kuulda vaid teatud isikud ja ma saan mõned inimesed ära blokeerida.. Aga kahjuks on see võimatu ja ma pean kannatama vestlusi, mida kõik saavad kuulda.

Päevanali:
Vana, aga hea..
Mees kõnnib siis, revolver käes, kõrtsi ja küsib:
"Kes, kurat, minu naisega magas?"
Taganurgast kostub vaikne hääl:
"Sul ei ole piisavalt padruneid, semu.."

Päevafakt:
Esimene toode, millel oli triipkood, oli Wrigleys gum.

Päevaküsimus:
Kui sa vägistad prostituuti, kas see on siis vägistamine või vargus?

Lõpumärkmed:
Ma jõudsin järeldusele, et ma võin oma blogisse kõike kirjutada.. Ma võiks ka teha päeva vihatuima ja päeva armastatuima inimese kategooria, kui ma tahaks.
Ma ikka kipun oma blogisse kirjutama aastaks 2013.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 124

Päevad 177, 178 ja 179

Päev 177
Järjekordselt on Hamlet surnud

Hey. Jälle on jäänud natuke blogimata, aga asume kohe asja juurde ja parandame selle pisiasja. Mida siis teile teisipäevast rääkida? Ajaloos oli töö ja teater jäi ära. Viimasest tingituna ka päeva pealkiri. Rahvatants läks tavapäraselt ja õhtul sai veidike ka matemaatikat õpitud.

Päev 178
Suusabaasis on tantsupidu..

Kolmapäev? Seekord oli siis matemaatikas töö. Ja viienda tunni ajal oli mälumäng. Küsimusi oli nagu alati seinast seina, oksidiaanist Jaan Poska Gümnaasiumini ja Muti onu peost taimedeni. Aga noh, seegi sai lõpuks läbi ja siis olin natuke sportlik ja siis koju, et õppida bioloogiat.

Päev 179
Huvitav päevake

Ei teagi, kust alustada. Nii et alustan algusest. Sain vaid mõned tunnid magada, ärkasin liiga hilja üles ja ilmselt ka vale jalaga. Jooksin kiiresti bussi peale ja jõudsin kooli õnneks õigel ajal. Kuid kohe pidin ma mõtlema, mis päev on, sest olukord oli esmaspäevalikult pingeid täis. Aga noh, kõik on üleelatav. Ja siis tuli lõpuks bioloogia töö ja see oli ülimalt lihtne nagu alati ja siis ülejäänud tunni õppisime meie ammustest esivanematest. Ja kui õpetaja palus mul midagi tarka öelda, siis kuna mul ei olnud väga aimu, millest jutt (Tänan klassikaaslasi, kes otsustasid kulutada suure osa tänasest snapchati kasutamisele), vastasin ma, et kõik mu esivanemad olid homod. Homo ei ole hea sõna, mida inimese liigi kirjeldamiseks kasutada. :D

Järgmine osa päevast, mida mainida oleks eesti keele tund, kust mind peale 8 minutilist kohalviibimist ära saadeti. Siin on minu versioon asjast. Saime mingid lehed, millel oli mingi tekst, kus kahel sõnal oli lõpp puudu. Ma mõtlesin selle  üle ligi pool minutit ja siis küsisin pinginaabrilt ja see oli vist vale tegu. Õpetaja läks pöördesse, hakkas täiega "hullu panema". Ma väidetavalt olin 5 minutit juba seda ühte sõna mõelnud, siis võttis ta mult lehe käest, et seda sinna kirjutada need sõnad, aga kuna ta läks selleks klassi ette ja hakkas seal midagi kauem tegema, võttis minu seljatagune seltskond aina tuure üles. Sosinad tegid mittenaermise võimatuks. Istusin seal ja tegin kõik, mis minu poolt võimalik, et naeru alla suruda. See aga oli luhtunud üritus ja tagapink võttis sellest hoogu juurde ja õpetajale ei olnud see meelt mööda. Sain siis oma lehe tagasi ja kui mu pinginaaber veel korra naerust turtsatas ja ma uuesti naerma hakkasin, saatis õpetaja mind minema.

Läksin siis koolifuajeesse ja istusin seal. Lugesin selle teksti läbi, mängisin 21 min ja 57 sekundit tetrist ehk tegin ühe maratoni. Siis istusin veel niisama. Siis hakkasin koolipersonali vestlust poole kõrvaga pealt kuulama. Ja siis lõppes tund ja ka teisi hakkas fuajeesse tulema. Siis läksin koos Chuck Norrisega maailma avastama. Käisime tema pool ja teistes koolides ja poes ja lõpuks lõpetasime kultuurimajas, et rahvatantsu tantsida.

Ainus trenn, mis sellest "parem" on olnud, oli kunagi eelmine aasta kui kohale tulid üldse kaks poissi. Siis saadeti meid kohe koju, sest meiega ei olnud midagi teha.. Tänases trennis, kuna minu ja veel ühe poisi tüdruk puudusid, siis saime kahekesi pmst terve trenni lihtsalt istuda ja vaadata. See tegi selle päeva lihtsalt aina huvitavamaks.  Aga noh tänane päev on võrratu.

Päevamõtted:
Sellistel päevadel kipub olema nii, et ma mõtlen terve päeva asjadest, mis juhtusid ja mis on ees. Nii et jah, sorry, aga kahjuks väga oma mõtteid ei avalikusta. Otsin jälle/ikka ideaalset inimest. Aga ma ikka ei suuda enda jaoks neid tingimusi paika panna :)

Seletan kiirelt selle suusabaasi asja ära. "Vana klaveri" algus on mind juba suht tükk aega kummitanud ja ma pidevalt leian end seda ümisemas. Aga parim osa on see, et kuna ma ümisen seda nii tihti, siis teiste kontekstist välja rebitud lauselõigud sobivad nii tihti mulle justkui vastusteks. Kõndisin koolis WC'sse ja ümisesin seda. Mina ümisesin: "Suusabaasis on tantsupidu." Tüdruk naisteWC'st karjus: "Ma tean".. Skype vestlus.. Mina ümisesin: "Suusabaasis on tantsupidu" ja kõlas vastus "Kedagi ei koti, onju." Ja need on vaid parimad versioonid.

Ühe mõtte siiski kirjutaks teile siia. Ma olen märganud, et ma ei näe enam varsti midagi nii nagu see on. Kõik on minu jaoks muutunud vaid sümboliteks, lauseteks ja muuks sarnaseks. Kui ma kuulen kellegi nime, siis ei teki mulle enam esimesena silme ette kujutis temast vaid hoopis midagi muud. Väga väga sageli on see nagu mustal taustal tsitaat ja sageli mitte isegi selle inimese enda öeldud. Vahel tekib kujutis kunagi nähtud asjast. Näen asju ja olen imelik. Aga ma ei karda. Isegi kui keegi paneb mulle kunagi selga valge särgi, millel on pikad varrukad, siis ma ei karda. Elu tuleb elada nii nagu see sulle ette antakse. Võib tekkida küsimus, et millena ma sind näen, kas pole?

Päevanali:
Recruitment day at the hive.
An old bee flies in and says to one of the young ones:
You must be a new-bie, right?

Päevafakt:
Elevant on ainus loom, kellel on 4 põlve, aga samas on ta ainus imetaja, kes ei suuda hüpata.

Lõpumärkmed:
Kui keegi tahab minuga tülitseda, siis ma olen alati valmis mängima.
Ma ei tea, kas ma kavatsen päevanalju ja päevafakte ka tegema hakata, aga miks mitte.
Teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 123

Päevad 173, 174, 175 ja 176
Väikest viisi laiskloom

Hey. Jäi siis natuke pikemalt kogemata blogimata, aga räägin teile siis natuke viimasest neljast päevast.

Reede - Koolipäev nagu koolipäev ikka. Peale seda väheke sportlikkust ja siis kooli tagasi, et osaleda väikest viisi filmivõtetel. Seistes viiekesi ilma erilise põhjuseta invaWC's mõistsin, et midagi on natuke viltu. Pole just kõige tõsisem värk. Aga noh hetkel veel on natuke aega lõbutseda. Peale seda, aga tuli Blue baby juures koosistumine. Ja siis poole öö pealt ja ühe kindaga, sest ma olen võrratult osav asjade kaotaja, koju.

Laupäev - Ärkasin liiga vara ja siis liiga hilja ja siis jooksin järgmistele filmivõtetele, kus ma ei teinud enda arust enda parimat sooritust. Osalesin reklaamivõtetel ja kuna ma jäin hiljaks, siis kandvat rolli mulle pähe ei määritud. Peale seda kõndisin koju ja vist mängisin terve päeva arvutimänge.

Pühapäev - Ärkasin poole päeva pealt üles ja istusin suure osa päevast mängides. Õhtul kirjutasin ka analüüsi luuletuse kohta ja kirjandi teemal, et "Kes otsustab minu tuleviku üle?" ja siis oli juba öö ja jälle ei jõudnud blogida. Või kui aus olla, siis valisin vist lihtsalt mängimise.

Esmaspäev - Kuna ma kirjutasin kirjandi, siis esimest kaht tundi ei olnud ja see tähendas, et sain natuke kauem magada ja hommikul aktiivne olla. See aga tähendas, et ma saan natuke rohkem aega, enne kui ma hiljaks jään. Kuid koolipäev möödus eduliselt, kui välja arvata, et jäin kekas päris mitu korda mõttesse, päeva sportlikus osas sain teada asja, mida ma eeldasin. Aga selleni jõuan hiljem. Ja nüüd on õhtu ja selle asemel, et õppida homseks ajaloo tööks, kirjutan mina oma blogi.

Päevamõtted:
Reede õhtul olin ainsana kaine. Nii uhke enda üle. Ja siis kuna mul märkmikku ei olnud, siis ei saanud ju mõtted kirja panemata jääda ja kirjutasin kõik võimalike tšekkide ja muude asjade peale oma mõtteid. Huvitav oli meenutada, mida kõike ma ostnud olin.

Tulles tagasi selle sportliku teada saamise juurde. Kõik ikka arvavad, et mul on mingi ülim viha ühe isiku vastu. Ega kui aus olla, siis ega ta väga ei meeldi mulle jah. Aga nagu ma olen öelnud, siis suurest vihast olen ma loobunud. Aga kuna see ei jõua kellelegi kohale ja iga mu tegevust ja küsimust, mida saav kaugeltki tema vihkamisega seostada, seostataksegi sellega. Reedel tulle vaadates ja järgmise "Saa üle" väidet kuulates tuli mul idee või pigem küsimus. Kas ma peaks tegema sellise hullult ülespaisutatud vaherahu asja, et hingerahu saada? Ülepaisutatud selleks, et kõik aru saaks ja hingerahu ses mõttes, et äkki kõik rahunevad maha selle osas.

Kui kirjutasin oma "tšekk-märkmikusse" kahes keeles märkmeid, siis öeldi, et ma ei tohiks alustada ühes keeles ja jätkata teises. Aga samas häirivad mind ennastki multikeelsed hälvikud, kes seisavad McDonaldsis ja ütlevad teenindajale kolm kuldset sõna: "Üks cheeseburger, пожалуйста." (Jah, see on hea näide Andres Mähari "Käi persse" kõnest.) Aga samas võiksid ju inimesed üritada ühes keeles hakkama saada. Ja alles siis kui nad on saavutanud mingi kindla taseme siis rääkida teistes keeltes.

Traditsioonid ehk jama, mis aeg-ajalt kordub. Võtame näiteks tavapärased koosistumise traditsioonid. Me laulame täpselt samu laule iga kord ja see on vist parim traditsioon. Siis on veel see, et keegi langeb masendusse ja siis hakkab sellega mingi hullme jama. Suurel määral on ka seda, et keegi ei kanna oma kogust ära ja läheb ja oksendab kuskile. Ja aeg-ajalt teeb keegi midagi lolli, mis on oma moodi traditsiooniks muutunud. Kas me tõesti vajame neid traditsioone ja kas me saame neid üldse traditsioonideks nimetada?

Vaatasin oma märkmeid reedest ja mulle endale jääb kerge mulje, et keegi tegi minu spritega midagi. Sellised ajuvabad ja idiootsed ideed. Aga samas on ka seal midagi kuldset alati. Minu isiklik lemmik: Ära võta kõike nii isiklikult. Ma olen viimasel ajal märganud, et inimesed kipuvad arvama, et kui miski on kunagi nendega seotud olnud, siis on see nii ka praegu. Eriti häirib mind see, kui ma tean midagi ja lisainformatsiooni ei saa ühegi teise kohalviibija tõttu edastada ja siis on keegi, kes arvab, et just tema pärast ei saa seda teha. Palun ärge võtke maailma nii isiklikult. Vähemalt nii kaua, kui te kõike ei tea.

Ma panin jälle kirja read, et pean inimestest eemale saama ja kardan midagi teha või öelda, sest kardan teiste reaktsiooni. Aga noh ideaalset olukorda ei saagi ja väikesed pausid inimestest ongi ehk piisavad. Ma tegelikult isegi ei tea, millest see tuleneb, aga viimasel ajal ei ole mul mingit tahtmist ega vajadust kellegagi ise vestlusse astuda. Vahel ju võib suhelda ja vahel võib mu masendavatest ja üksikutest ja kurbadest postitustest jääda mulje, et ma tahan suhelda, aga ma ei ole selleski enam nii kindel. Tahaks lihtsalt kellegagi koos (et keegi ei arvaks, et ma üksik olen ja lohutamist vajan) lebotada ja tühja pilguga kaugusse vaadata, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Ja siis vahel harva mõned üksikud sõnad vahetada.

Ma ei ole kindel, kuidas ma selle idee peale tulin, aga vahel meeldib mulle Hitlerist mõelda. Seekord oli idee, et ainus põhjus, miks ta Euroopat ei vallutanud oli see, et ta oli taimetoitlane, kes ei petnud oma naist. Minu arvamus on aga, et kui keegi tahab midagi nii suurt kui Euroopa valitseda, siis ta peab olema julm lihasööjast hoorajääger. Ainult sellise julma maneeriga inimene suudaks hoida võimu Lapimaast Sitsiiliani. Kõik, kes on nõrgemad, on lihtsalt inimesed, kes jäävad võimule alla.

Keegi sheeris fbs mingit pilti, et midagi tüdrukud ütlevad ja mida nad tegelikult sellega mõtlevad. Ma ei tea, kas see ka tegelikult nii on, aga ma olen selles mõttes kohutav ajukääbik, et ma ei saa kunagi vihjetest aru, ma täidan käske väga sõna-sõnalt ja ei suuda sageli olla mitte mingil määral spontaanne. Aga ega kõik ei saagi ju ideaalsed olla ja igaüks on isemoodi.

"25 asja, mida sa minu kohta ei teadnud." Sageli on nendes nimekirjades, kas 24 või 26 või mingi muu arv korda, aga mitte 25 nagu lubatud. Ja ok, ütleme, et neid ongi 25. Mis saab, siis kui ma tean mõnda neist? Siis ei ole ju 25 asja, mida ma ei teadnud. Kas sa siis annad mulle vastava koguse teadmisi juurde? Või jäädki oma eksimuse juurde. Ja viime asja natuke veel kaugemale. Ütleme, et ma näen seda asja teist korda, siis on need ju 25 asja, mida ma tean sinu kohta. Ja see on minu arust väga väga häiriv. Kasutage näiteks parem väljendit: "25 asja, mida sa võibolla minu kohta ei tea."

Mängides M&B, mis kahjuks on röövinud suure osa minu ajast, istusin ma täiel kiirusel kihutava hobuse seljas ja võtsin vasaraga veel pisut hoogu ja lajatasin kaitsetule talunaisele ebaloogiliselt hävitava löögi näkku, mis ta uimaseks lõi. Samas olen kõndinud täies rüüs mehele selja taha ja teda kergelt poolkogemata, õnnega pooleks, et üldse tabasin, löönud, mille järel mees suri. Nii et loogika osas on sel mängul päris palju õppida. Aga see pani mind mõtlema, et kumba versiooni karmist tõest ma tahaks. Kas julma vasaralööki näkku, mis mind rajalt maha võtaks või kerget pussitust selga, mis mind vaikselt ja salaja tapma hakkab.. Aga vastust ma ei teagi..

Muretsen kõigi peale iseenda pärast. See on tegelikult päris kohutav. Kui keegi mulle ütleb või kasvõi facebookis kirjutab, et tal on paha päev või nukker olla, siis hakkab mul kahju ja ma tahaks õudselt inimest aidata. Muretsen ka selle pärast, mis teiste kontrolltöö hinded on või selle üle, kas nemad on piisavalt õppinud. Muretsen selle üle, et kas teised saavad piisavalt magada ja kas nende päev on piisavalt sisustatud, et nad ei peaks väga palju tühja istuma. See kõik on aga kohutavalt kahju, sest ma olen kohutav suhtleja. Ma ei ole parim lohutaja, ma ei julge õpetada ja ma ei julge ka inimestega suhelda, et ehk ise olla osa nende päevast. Ja kõige idiootsem osa on see, et ma ise materdan ennast maapõhja, kui ma masetsen, õppimise asemel ma tegelen tuhande muu asjaga ja ei sisusta oma päeva millegi targaga. Ma istun poole ööni üleval ja kakerdan poolunes päev otsa ringi. Kuidas on võimalik olla nii hooliv ja samas täiesti hoolimatu?

luulelisus 
rõvedaimast rõvedam

lillede ja liblikate varjus

[---]

luuleline on rääkida asjast

vaadata tõele näkku

pärani silme pimedusse
võtta paljakäsi vastu kõik, mis antakse

kui mängida

siis elu ja surma peale

teada, mis teed

ja miks

kõige luulelisem

on vastutada enda eest

lillede ja liblikate eest

vastutab keegi teine

  -Triin Soomets

Lõpumärkmed:
Liiga palju on öeldud, aga samas ei taha ju midagi ütlemata jätta.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrrani
Janus Pinka 13. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 122

Päevad 171 ja 172

Päev 171
Uni ja nälg

Nagu enamus kolmapäevadest algas ka see sportlikult ja siis kooli edasi. Ühiskond, bioloogi ja mata mööda saadetud, tuli aeg mingiks abiturientide koosolekuks, millest erilist kasu ei olnud. Räägiti eksamitest ja minu arust tehti sellega asi ainult hullemaks. Siis tuli jälle võimalus olla sportlik ja siis koju, kus ei teinud peaaegu mitte midagi.

Päev 172
Vihjed, vihjed, vihjed

Neljas päev nädalas.. Kõige pikem koolipäev. Tere peretroika, taksonoomia, vektorid ruumis ja kõige lõpuks mingid teaduslikud tekstid. Kõik need kannatused tuli läbida, et jõuda teatriõpetusse. See on lihtsalt uskumatul võrratu tund. Erinevalt muudest tundidest saab seal grupiga midagi nii ära teha, et kuigi  on ehk mitu gruppi, kes konkureerivad, aga alati on kõik võitjad ja see on võrratu. Seal juhtub alati midagi ootamatut ja toredat. Ja ainus, mida sa tegema pead on natuke kaasa lööma ja nautima.

Peale seda tuli rahvatants, aga sellest ma väga rääkida ei taha. Peale seda koju, kus reaalselt ei teinud midagi ja saatsin vaid kuidagi päeva õhtusse ja nüüd on öö ja aeg on blogida või noh oma mõtteid teiega jagada.

Päevamõtted:
Uni ja nälg. Need kaks tunnet on mind viimased kaks päeva kogu aeg saatnud. Ükskõik, kui palju ma puhkan või magan, väsin kiiresti ja ükskõik, kui palju ma söön, on mul kõht tühi. Tegin isegi enda jaoks uue rekordi, sõin koolis 3 portsu, mis minusugusele pisikesele poisile on ilmselgelt päris palju.

Vihjed, vihjed, vihjed.. Kogu aeg arvatakse, et ma vihjan kellelegi ja küsitakse, kes see on jne. Igast mu lausest üritatakse otsida vihjet millelegi või kellelegi kindlale. Aga ma olen selline inimene, kes räägib üht ja mõtleb tuhandet eri asja. Ma räägin vanillijäätisest ja mõtlen hoopis inimest, ma rõhutan ebaloogilisi sõnu, sest kuskil on keegi, kes teab midagi nende sõnade kohta, sest kõik meie ümber on vaid illusioon.

Luuletuse kirjutama pean,
sest palus mult ta seda.
Sõnu keerulisi tean,
ent kirjutan ma mida?

Kirjutan ma ööst ja päevast,
nagu huvitaks see teid.
Unistan vaid sellest hetkest,
kui see ühendab kord meid.

Täna rõõmustasin jälle,
sest päike oli ere.
Pühendan luule sulle,
jah, sulle, Marlene.

17, Jõgeva, vallaline.. Kui sa oled enda kirjeldusse toppinud ühe neist või mõne, mis vastab samale küsimusele, siis sa oled üks neist inimestest. Need inimesed on põhjuseks, miks ma pettun meie liigis. Kas tõesti kedagi huvitab netilehel, et sa oled 17, Jõgevalt ja vallaline? Kui sa oleks 16, Tapalt ja suhtes, kas sa oleks halvem? Keegi ei hakka ju selle järgi suhet otsima. See on nagu need nõmedad reklaamid "Need 17 neiud on Jõgevamaal vallalised, klika siia, et nendega suhelda". Kui su pilt või muu säärane mulle meeldib, siis ma olen nõus tegema need 3 lisaklõpsu, et  sinu fb andmeid vaadata.

Jah, sina, kes sa seda loed. Sa oled ilus, ära lase kunagi kellelgi vastupidist väita. Aga see ei tähenda, et sa võiks loorberitele jääda. Sa võiks olla ka piisavalt tugev. Mul on kopp ees inimestest, kes vinguvad, et nad ei taha näiteks lõuatõmbeid või kätekõverdusi teha, sest nad ei jõua ja veelgi hullemad on need, kes räägivad, et nad kunagi suutsid. Kui sa ainult vingud ja halad, siis sa ei hakkagi jõudma.Võta asi kätte ja tee ära. Ma võin omast kogemusest rääkida, et ma ka alguses ei jõudnud lõuga tõmmata, aga nüüd ma juba jõuan ja see tunne kui sa ennast ületad on võrratu. Ja ära arva, et muutus tuleb üle päeva, see võtabki natuke aega ja see on loomulik.

Enne kui ma jätkan, siis siin on motiveeriv või pigem selline karm laks reaalsuse poolt. See on kõigile, kes on paksud või kõhnad. HAKKA SPORTI TEGEMA, KURAT VÕTAKS!!! Sa ju ise tead, et sa oled kas paks või kõhn ja ei jõua selle tõttu midagi teha. Kõigepealt trullakamad kamraadid. Ära valeta endale, et sa ei ole paks. Sa oled paks ja rõve. Sa ei jõua midagi muud teha, kui kodus istuda ja toitu näost sisse ajada. Hakka näiteks kõndimas käima, kui see ei paku piisavalt pinget, siis kiirkõnd, siis sörk või midagi sellist. Aga ära anna alla. Sinul on isegi kõhnade eelis, sest sul on rasva mida energia saamiseks põletada. Ja nüüd sina sa alakaaluline rõvedus. Pean nentima, et ka mina lähen sinna kategooriasse, kuid mina juba vaikselt muudan ennast. Sa oled sama rõve, kui need paksukesed. Sul on küll omad plussid, aga samas ei jõua sa ju midagi teha. Ära hakka mingit rõvedat nõmedust ajama, et "ma ei ole tugev, ma olen tark". Kui sa oleks tark, siis sa arendaks end. Sa oled hale kondine inimesejäänus, kes peab kiiresti endale kaalu, soovitavalt lihasmassilt, juurde saama. Ja nüüd teile mõlemale. Ma suunan oma jutu pigem tüdrukutele, sest nende vaatenurka ma võtta ei oska. Ma ei hakka valetama, et ma olen mingi hullem sangar, kes armub vaid tüdruku iseloomu. Kui sa oled kas alakaaluline, ülekaaluline, kössis, häbeliku olekuga või midagi sellist, siis anna andeks, ma suudan sind paremal juhul sõbrana näha. Ja ma olen enam kui kindel, et ma pole eriline selles suhtes. Aga issand, võta kokku ennast. Jookse või võimle need 10, 15 või 20 kilo endalt maha ja sa näed parem välja, sa meeldid rohkematele ja su enesetunne paraneb.

Sina, kes sa oled heas vormis, aga ei ole tark. Õpi midagi. Kui sa seda blogi loed, siis minu eelduste kohaselt oled sa ilmselt kooliealine. See tähendab, et võta õpik kätte ja hakka õppima. Mul on rõvedalt kopp ees inimestest, kes räägivad, et nad ei oska. Kui sa terve tunni räägid telefonis sõpradega juttu või teed pinginaabriga peoplaane, siis mõni ime, et sa midagi ei oska. Ürita, ürita aru saada. Sa põrud, ma usun sind, aga see ongi põhjus veel proovida ja veel ja veel ja veel ja veel. Lõpuks hakkad sa aru saama. Ja ära võta kohe mingit rasket asja ette, alusta lihtsamast. Raja endale niiöelda vundament, kuhu peale sa oma hariduse rajad.

Ja viimasena, sina, kes sa oled heas vormis ja tark, aga mitte hea inimene. Sinu kohus on olla "suurem" inimene. Sinu ülesanne on minna nõrgema juurde ja teda toetada, sinu kohus on istuda rumalama juurde ja teda õpetada. Aga sa ei tohi liiga peale pressida ega liiga kaugele eemale minna. Sa ei ole neist parem ja kui aus olla, siis kui sa ei aita, siis oled sa minu arust hullem. Nii et arenda ennast ja aita teist. Vaid nii saame rajada parema maailma. Ja jumala eest, mina ise kuulun sinna esimesse gruppi, nii et ärge arvake, et ma jumalana teile kohut mõistan. Ma pigem palun abi kõrgemalt ja loodan ise ka sinna poole pürgida.

Lõpumärkmed:
Ma vihjan kõigile, mitte vaid sulle. Sa ilmselt ei ole nii eriline.
Aitab kah tänaseks.
Aga teile nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 121

Päevad 169 ja 170

Päev 169
Ootamatu ja hirmus?

Hey. Tükk aega mõtlesin, kas täna blogin, aga kunagi pean ma niikuinii selle päeva kohta kirjutama, sest erinevalt väga valdavast osast inimkonnast on mul loll komme iga oma päeva internetis kirjeldada ja tuleb välja, et ligikaudu 50'l inimesel on komme seda teksti lugeda. Suht lahe ja hirmus ja tore ja õudne ja armas ja creepy ja palju muud korraga.

Oli siis esmaspäev ja see tähendas kooli minekut. Pakkisin hommikul koti, võtsin südame rindu ja sõitsin bussiga kooli. Ma tean, et kuskil on anon, keda ei huvita, kuidas ma kooli lähen, nii et ära talle räägi. Aga igal juhul, istusime siis Don Joniga kõige taga ja minu kõrval istusid mingid äkki 8-aastased tüdrukud. Ja ma vihkan hommikul aktiivseid inimesi. Ma armastan neid, kes vaikselt lebavadki päev otsa ja tõusevad korraks, et teed teha ja ehk midagi hamba alla visata. Aga sedagi imevaikselt. Aga need tüdrukud seal bussis muudkui arutasid ja kuigi ma ei mäleta, mille üle, siis ma tean, et ma kahetsen, et ma sinna istusin.

Vaikselt tiksusid siis kaks eesti keelt, mille parim osa oli, et ma sain kommi. Siis tuli alati omamoodi huvitav ühiskonnaõpetus ja päeva lõpetas kehaline kasvatus, kus mängisime jalgpalli.. Milline üllatus.. Siis ootasin 75 minutit põhimõtteliselt niisama, et siis sportlikuks hakata. See oli väga lahe ja lõõgastav ehk nagu alati. Kuigi tegin seljale haiget.

Õhtul kui koju jõudsin, jagasin oma ask'i ja täiesti ootamatult kirjutas mulle Marlene. Reaalselt me ei olnud varem peaaegu üldse elus rääkinud ja siis ta kirjutas. Ja kohe alguses mainis ta, et loeb mu blogi. Või õigemini ei maininud, vaid viitas sellele. See oli ootamatu ja hirmus, vist. Ja siis ma jäin mõtlema, et kui palju on veel selliseid inimesi. Inimesi, kes loevad mu blogi, aga ei suhtle minuga..

Päev 170
Maailmaparandaja

Aga selle asemel, et nautida oma teisipäeva hommikut ja lamada voodis ja ärgata hiljem. Selle kõige asemel läksin ma esimeseks tunniks kooli, see oli küll vaba tund, kuid otsustasin seal matemaatikat õppida. Kõike seda planeerides ja kogu seda asja tegema hakates jäi mulje, et minust saab see õpetav isik, ent see kõik jäi üürikeseks. Juba varsti muutusin ma õppijaks ja ütlen ausalt, et kui ei oleks sinna hommikul läinud, ei oleks ma töö ajal ehk midagi osanud.

Inka möödus siis puhkamise rollis, ent ometi mõtlesin kergelt, et kuidas teiste tuju rikkuda. Ja kolmandaks oli ajalugu. Kuid enamus klassist keskendus hoopis tulevale matemaatika tööle ja lahendasime ülesandeid, mis eelduste kohaselt pidid töösse tulema. Söögivahetund puhkamiseks ja jälle mõtlesin ma pikalt, kuidas teiste tuju rikkuda, kuid seekord mitte üksi.

Ja siis see töö tuligi. Lahendasin ülesande ülesande järel ja lootsin või noh loodan ikka veel, et ma tegin õigesti. Oleks nõme saada midagi, mis on madalam kui 4. Ainus, mille üle kurdaks on ajapuudus. Aga noh, töö sai tehtud ja nüüd oli viimane ettevalmistus enne kui sai hakata tuju rikkuma.

Algas teatriõpetus, üks võrratumaid aineid meie koolis. Täna alustasime siis sellega, et tegime kuulsuseid järele. Mina ja GOD-liath tegime siis Märdi ja Oti sketši "Eesti nokia", mis on minu arust üks lahedamatest ja ka lihtsamatest Tujurikkuja sketšidest. Peale seda pidin ise end kirjeldama ja ma üritasin suuremas osas püsida positiivne. Siis kirjeldati mind ja see ei olnud nii positiivne. Ja siis toimus seletamatu mõttemäng ja siis tuli rahvatants.

Tegin otsuse, et ma võimaluse korral ei maini, et mul on valus, ebamugav, raske.. Sest alati on keegi, kes vingub, et "mul oli ka valus, mul oli ka paha, mul oli...." Aga noh, sain sellegi üle elatud ja pean mainima, et Chuck Norris tegi selle trenni kordi paremaks. Peale seda koju, kus langesin jälle jaburasse ja loomutusse rutiini. Istun kinnise mikrofoniga skypes, mängin oma mängu ja ootan. Ootan, et juhtuks midagi imelist.

Päevamõtted:
Maailmaparandaja. Minust ei saa ilmselt iial inimest, kes loobib rannas vaala peale vett ja korjab rannast plastmasspudeleid, samuti ei sorteeri ma ilmselt kunagi prügi ja ei ole plaanis ka üli-mega-säästlik olla. Minu maailmapäästmise idee tuli kui ma järjekordselt internetis "stalkisin". Vaatasin siis jälle ühe neiu pilte ja mul tekkis mõte. Ma ei suuda iialgi naeratama panna tuhandeid inimesi, aga kui ma suudan naeratama panna ühe inimese, siis olen ma juba midagi head teinud.

"Tahab olla introvert" - Sõnad, mida minu kohta täna teatris öeldi. "Tahab olla ekstravert" - Sõnad, mida olen ka kuulnud. Ma tean, et see nüüd täiega šokeerib teid, aga äkki maailm ei olegi must-valge. On ju väike võimalus, et ma ei ole kumbki ja samas olen mõlemad. Ma arvan, et ma olen nagu aku. Kõigepealt laen end introvertses olekus täis ja siis lasen täiega ekstravertselt minema, kuni info, aeg ja energia otsas ja siis hakkan vaikselt jälle koguma.

Sa oled manipuleeritav. Ma olen kindel, et mõned teist vaidlevad sellele vastu. Kuid siin küsin ma, millele sa vastu vaidled? Minu blogile, mulle, minu sõnadele, iseendale? Kui ma sain sind selle üle mõtlema, siis ma juba manipuleerisin sind midagi tegema. Samamoodi teevad seda reklaamid ja muu säärane. Lisaks veel näiteks kuidas sa midagi serveerid. Toon näiteks oma enda blogi. Nii mõnedki teist teavad lugu vanillijäätisest ja paljud teavad, et tegelikult ei ole sellel jäätisega suurt midagi tegemist. Aga selline mõtterong sunnib teid kas mõtlema või alla andma. Samas kui võrdlesin balli seksiga, siis see annab sellele ootamatult julge ja ehmatava alguse, mis esmalt olematute sarnasuste võrdlemisel lisab sellele naljaka alatooni ja öeldes, et kaktus on lill, viitan sellele, et elu on alati lill, küsimus on vaid selles, et milline..

Lõpumärkmed:
Ilu on vaataja silmades, aga millised silmad on ilusad?
Tuletan meelde, et kui sa tahad talletuda ajalukku minu sõbrana, siis soovitan sul minuga koos midagi teha ja siis mulle oma soovitud varjunimi anda. Sest 80 aasta pärast, ei pruugi ma sind niisama mäletada.
Otsi mind üles ja ütle tere ja küsi midagi, ükskõik mida ja siis tee pilgutus. Siis ma tean, et sa loed mu blogi.
Aga samas võiks öelda:
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 7. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 120

Päev 168
Vajasin vaid puhkust..

Hey, mu lugejad, juhul muidugi kui te loete. Võtsin täna siis inimestest väikese puhkuse. Ei käinud kellegagi väljas, ei osalenud skype kõnes ja ei pidanud isegi ühtegi fb chatti. Ja see oli minu arust hea idee, andis mulle aega asjade üle mõtlemiseks.

Kuigi käisin ka korra vanavanemate juures, ei osalenud seal ka just väga suhtuses. Sain lõpuks ka esimest korda elus vahtrasiirupit "maitsta". Kõrvalehüpe.. Kui sa paned seda pannkoogile, siis sa ju ei maitse seda, ent ometi sööd sa ju pannkooki, mitte seda ja lisandiks ma ka seda nimetada ei taha. Mis asi see on? Ja tagasi oma jutu juurde.. Televisioon ja muu säärane rikkusid selle ära. Eeldasin jumalikult head maitset, ent sain vaid liiga magusa ja natuke imeliku maitsega olluse, sest ei taha seda vedelikuks nimetada.

Aga kuidagi sain ma päeva mööda saadetud ja nüüd on aeg teile oma ajuvabasid ideid näkku visata. Ja siit see tuleb :)

Päevamõtted:
Mu põsel veeres pisar, sest ma ei leidnud inimest. Ja täna, lõpuks, ma leidsin ta. Viimase paari päeva jooksul saatsin ma oma mõtetest läbi kümneid ja kümneid inimesi. Kõigepealt sõbrad, siis neiud, kes mulle läbi aja mulle meeldinud on, siis juhututtavad, siis suvalised inimesed, kellega olen kokku puutunud ja just siis kui ma olin alla andmas, ma leidsin. Ma leidsin ta ja imestasin, et kuidas ma teda kohe alguses ei märganud. See inimene, keda ma otsisin ja lõpuks leidsin, olin mina ise.

Jõudsin ka järeldusele, et ma ei ole nii hull valetaja, kui ma kartsin. Ma pidasin end valetajaks, kui ma olen kellelegi kunagi midagi öelnud, ent see on muutunud. Ja nüüd otsustasin, et see ei tee mind millekski muuks, kui muutunud inimeseks. Ja nii ma olen, olen muutunud ja kui sa sellest teadlik ei ole, siis on see sinu, mitte minu probleem.

Mängisin M&B'd ja seal on või noh nüüdseks juba oli, mul kaks armeed. Üks selline korralik ja eliitarmee, viimseni arendatud rassipuhtad sõdurid ja muu säärane ja siis oli teine armee, kus oli reaalselt igasuguseid. Oli mehi erineva treeninguga ja rahvusest rääkimata. Eliitarmee on selleks, kui pean kiiresti ja korralikult midagi ära tegema, samas kui teise armeega jooksin pea niisama ringi ja põletasin külasid. Ja ma jäin mõtlema, et kas ma peaks sõpradega sama moodi tegema. On sõbrad, kellega teen ametlikke asju ja on sõbrad, kellega teen idiootsusi ja lollusi. Sest praegune süsteem, kus ma teen pea kõike täpselt samade isikutega on natuke halb. Aga eks seda, mis edasi saab, kes teab.

Ma olen kindel, et te kõik või vähemalt valdav enamus teist on end kurssi viinud asjaoluga, et meil on uus rongisüsteem. Ja selletõttu tekkis mul katastroofistsenaarium. Istud kolmeses toolireas keskel, sinu kõrval on ühel pool mingi hullem higist nõretav paksuke, kelle ohtrad rasvavoldid üritavad elu eest sinu istmele ronida. Teisel pool sind istub mingi tatoveeritud skinhead, kelle pilk suudaks tappa. Sinu vastas istub närviline naine imikuga, kes ei suuda hetkegi vait olla. Tema kõrval veedab unenägude maal aega mingi härra, kelle norskamist on Siberisse kuulda. Teisel pool naist, aga nätsu valjult mäluv ja mulle puhuv teismeline, kelle kõrvaklapidest möirgav dubstep on kõigile kuulda. Samal ajal pead sa lootma, et telefoniga internetis jooksu pealt broneeritud pilet on olemas ja ka seda, et ratas, mille sa teise klassi pööbli hulka jätma pidid, on alles. Ja see kõik on vaid see, mis otse sinu kõrval on. Sind ümbritseb ju terve rong, mis on pungil täis veelgi hullemaid inimesi ja nii loksud ligikaudu 3 tundi Tartust Tallinnasse, et seal veel oma tuhat asja ära teha.

Nägin ükspäev facebook newsfeedis mingit lollakat pilti, et "Kas sa tead seda tunnet, kui suhtled kellegagi ja kõik on nagu täiega lahe ja võimas. Ja siis ühel päeval te enam ei suhtle. Ta liikus edasi, ta leidis paremad inimesed, kellega suhelda." Tänu taevale, et ma seda pilti enam hiljem üles ei leidnud ja et selle jagaja mulle meelde ei jäänud. Põhjus, see inimene tekitab minus sisemise AAAAARRRRRGGGGGHHHH karje. Äkki, ta ei leidnud kedagi paremat. Äkki tal tuli mingi imelik periood elus, näiteks koolinädal täis kontrolltöid, nädal aega mingeid üritusi või jumal teab mida veel. Äkki, peaks sa julguse kokku võtma ja talle kirjutama. Äkki, lihtsalt äkki tuleb sellest midagi paremat välja, kui sa ei muretse, vaid teed midagi toredat.

Lõpetaks siis selle, mille osas ma viimasel ajal muutunud olen, lisaks oma mõtetele, sest neid ma teile ei räägi.. Mind ei häiri enam osad pisiasjad. Mu muusikamaitse on jälle kadunud, aga kõike ikka ei kuula. Ma hoian inimestest eemale, mis on ka põhjus/tagajärg sellele, et ma ei julge inimestega rääkida. Ma kavatsen proovida midagi, mida tegi Sheldon Cooper TBBT sarjas, elada täringu abil. Lasen täringul otsustada asjade üle, mis mingit tähtsust ei oma.

Lõpumärkmed:
Homme on jälle kool..
Kahju, et nädal algab esmaspäevaga. See on päev, mis mulle ilmselt kõige vähem meeldib.
Ma sain sellega hakkama. Sissekanne nr. 117 lõppeb kuupäevaga 1. jaanuar 2013.. Ma ei muuda seda, sest see teeb selle eriliseks.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 119

Päevad 166 ja 167

Päev 166
Jäätunud pisar

Hey. Otsustasin täna jälle teha nii, et päevad on eraldi. Peamiselt selle pärast, et panna kaks pealkirja. Aga alustame. Päev 166 oli reede, mis tähendas sportlikku hommikupoolikut, millele järgnes pikk arvutiekraani vaatamine, enne kui sõbranna sünnipäevale minek. Ehk ei midagi, mille detaile teil väga vaja teada oleks, aga sellest hoolimata annan teile, kui keegi üldse loeb, väikese infokoguse.

Olin esimesena vesipiibu vastu, ent ometi kohe alguses leidsin ma end vesipiibuga samast ruumist. Lihtsalt mainin, et ma võin käsi südamel vanduda, et ma ei tõmmanud seda kordagi, kõige hullemal juhul olin passiivne kannataja. Põhjenduseks, on asju, mis meeldivad mulle veelgi vähem kui vesipiibulehk ja suitsust sinine õhk.

Mäletan ka seda, et mingi hetk lamasin diivanil ja otsisin inimest. Ma ei leidnud teda ja ei ole teda ka siiamaani leidnud. Kuna ma ei suutnud teda leida ja kuna inimesed üritasid mind lohutada, siis tekkis silma pisar ja välja minnes see jäätus. (Sealt ka siis pealkiri) 

Aga kuidagi sai öö läbi või nii ja ma vedelesin diivanil ja magasin ehk tunnikese-kaks, kui seda saab nii nimetada. Kuna magasin, siis järelikult vahetus päev.

Päev 167
Alice, Kübarsepp, aga mitte Märtsijänes

Ärkasin üles ja hakkasin ootama. Päris kaua ootasin. Kuni lõpuks sõbra isa mind peopaigast Jõgevale tõi. Kõndisin koju ja ei teinud päev otsa midagi kuni mu telefon helistas. Helistajaks blondiin, kuna ei olnud ta nime nii ammu on telefoni ekraanil näinud, siis oli seda esmapilgul raske uskuda. Võtsin siis vastu ja sealt kõlas murelik,  peaaegu nutul hääl, et ma peaks talle kähku appi minema.

Minusugune ajukääbik nagu ma olen, ma olin seda kunagi justkui deja vu'na näinud. Aga oma mõtetes ei teadnud ma mis siis edasi saab. Mu aju jooksis kokku. Täiesti lühis ja alles siis kui ta hakkas asja seletama, tuli mu mõistus koju tagasi. Laususin sõnad, mis minu jaoks olid nii tavalised ja enesestmõistetavad. Sõnad, mis teistele hiljem tundusid ilmvõimatud. "Ma pean minema." Ainsad sõnad, mida teised teadma peavad. Olen nõus neid kasvõi kell 4 öösel ütlema kasvõi mingi ime läbi leitud tüdruksõbrale, kui selleks põhjust on. Ma ei saa ju sõpra hätta jätta. Vähemalt ma üritan seda mitte teha.

Igal juhul, laususin need sõnad ja läksin. Lühidalt võiks öelda, et mingi jänku (Sellest ka siis pealkiri) oli auto alla jäänud ja siis me (ehk siis Blondiin, sest mina surnutega ei jama) "vabanesime" laibast. Sellega ühele poole saanud, hakkas ta kätel külm ja mina andsin oma kindad ära ja tulin koju, kus veetsin õhtu kuni võtsin lahti blogi.

Päevamõtted:
Peaks end kokku võtma ja paar asja ära tegema. Näiteks peamiselt minu enda piinliku saamatuse tõttu on minu müts Chuck Norrise käes, kindad andsin täna Blondiinile hoida ja Minion karp, millega ma hiljuti kooki sain, on ikka minu käes. Ja ma millegi pärast kardan, et midagi on veel lisaks nendele asjadele ka kuskil.

Ma olen tagasi kolme kuldse sõna juures "Ma ei taha". Kui küsid, mida ma ei taha, siis vastus on lihtsam kui võiks eeldada. Ma nimelt ei taha mitte midagi. Aga samas tahan ma kõike. Ma tahan rahu ja vaikust, ma tahan elada nii, et ma saaks suhelda inimesega, ilma et kõik mingit sügavamat asja taga ajaks. Ma tahan leida inimest, aga mitte lihtsalt inimest, vaid just üht kindlat inimest.

Kui nüüd aus olla, siis ma olen kirjutanud ligi 10 mõtet, mille ma vaikselt ära kustutanud olen. Olen kirjutanud väga imelikel teemadel ja igakord, kui teist korda läbi loen, siis tekib paratamatu kohustus, et see ära kustutada. Nii et jah, jäängi nende väheste mõtete juurde.

Lõpumärkmed:
Kallis anon, mitte veel.
Ja teile kõigile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 118

Päev 165
Kogemata rassistlik

Hey, mina jälle siin pool. Ärkasin hommikul üles, minu puhul on isegi natuke imeks pandav. Aga pole hullu. Ärkasin üles ja kordasin tantsud üle. Mingi aeg peatus mu maja ees auto, mis mind Palamusele viis. Seal toimus siis neli tundi kestnud kehakool/tantsutrenn.

Koduteel sain veidi heiti ja kui koju jõudsin sain seda veelgi. Selle aasta headus sai veelgi varem otsa. Aga noh, kuidagi ja ma ei ole isegi väga kindel kuidas, sai ikkagi õhtu mööda saadetud ja nüüd kui on öö, siis kirjutan teile oma päevast ja mõttetest ehk siis kahekordselt jama, mida keegi väga ei usu.

Päevamõtted:
Jagasin lugejad peamiselt nelja tüüpi. Kaks head, kaks halba, vaata ise kuhu sa sobid.
1) Lugeja, kes loeb ja kellele meeldib - See on väga hea lugejatüüp. Mulle nad meeldivad, aga jääb mulje, et see on kõige väiksem grupp. Teie nimel ma seda idiootsust siin teengi.
2) Lugeja, kes ei loe ja tunnistab seda - Teine hea lugejatüüp. Mitte küll nii hea, kui võiks, aga noh vähemalt on aus, et teda ei koti, mida ma siia kirjutan.
3) Lugeja, kelle lugemusest ei saa aru - See on minu jaoks halb lugeja. Kui mainid blogi, siis hakkab jama, et ma seekord ei lugenud, aga muidu ikka loen. Aga kuna see juhub 99% juhtudest, siis kõlab see nagu kohutav vale. See kui sa ühe sissekande juulis lugesid ei tee sinust minu lugejat ja kui sa ei loe, siis ei ole see midagi taunimisväärset. Ei loe, siis ei loe, ole rahulik.
4) Lugeja, kes vingub - Olen pooleldi veendumusel, et see lugejagrupp tuleks maha lasta. See on kamp segaseid puudega hälvikuid. Kui sulle ei meeldi selle pikkus, selle sisu, minu teravmeelne huumor/mõtteavaldus, asjaolu, et ma vahel kooli kõnnin või midagi muud, siis hüppa pommi. Miks sa end piinad minu blogiga. Blokeeri mind kõikjalt ära, see ei muuda ju midagi halvemaks. Mulle ei ole heiterit vaja ja sind kiusata ma ka ei taha. Ja palu oma sõpradel ka minust mitte rääkida. Mina tegin seda ükskord ja kuigi see ei toonud 100% vabanemist, siis ikka suure vahe tegi küll.
Ja nüüd oled sina. Kuradi idioodist lugeja, kes arvab, et ta ei kuulu kuhugi gruppi. Tõenäosus, et sa minu jaoks erandlik oled, on peaaegu olematu. Nii et hinga sügavalt sisse ja rahune maha.

Ja kuna aasta on uus ja ma lubasin üritada olla parem inimene, siis alustan vabandamisega. Ma palun vabandust kõigilt, kes seda sissekannet, kasvõi seda üht lõiku loevad. Ma palun vabandust, sest olen olnud tõsine sitapea. Olen sulle ehk näkku või su seljataga öelnud halvasti. Ma palun vabandust, kui olen sulle mentaalselt või füüsiliselt haiget teinud. Ma palun vabandust, kui olen sind pannud ebameeldivasse olukorda. Ma palun kõige eest vabandust. Ka kõige selle eest, mida ma ei mäleta. Ja kui sa ei suuda mulle andestada, siis ehk on sul selleks põhjust.

Kogemata rassistlik. Mingi aeg tantsutrennis demonstratsiooni mõttes lõi juhendaja õrnalt üht poissi. See poiss oli saalis kõige tumedama nahavärviga. Ja sel hetkel hüppas mu pähe kaks sõna "Kogemata rassistlik". Ja peale seda ei suutnud ma tükk aega muust mõelda, kui kogemata tehtud rassistlikest asjadest.

Shy and quiet one... Viimasel ajal olen pidevalt teada saanud, et eksisin, kui arvasin, et mina olen oma grupi vaikne inimene. Ja nüüd kui ma seda tean, siis mu aju üritab sellega võidelda. Ma kas arvan, et räägin liiga vähe ja siis hakkan rääkima, aga ei saa pidama ja siis räägin liiga palju, aga siis on juba kiiga hilja ja nii edasi. Ühesõnaga, mul on raske uusi asju teada.

Lõpumärkmed:
Kõik me oleme kõigest inimesed ja teeme vigu.
Blogi kirjutamise ajal tegin ma kõigele lisaks väikese uinaku.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. jaanuar 2014

Sissekanne nr. 117

Päevad 163 ja 164
Uus aasta, uus algus

Hey. Aastanumber on küll 2014, aga oma sissekannet alustaks ma ajast, kui aasta oli veel 2013. Nagu ma mainisin, rääkisin siis KiisuMiisuga. Jutt lõppes ehk 4 paiku hommikul ja juba 9 aeg pidin ärkama, et oodata oma sõpru. Istusin ja ootasin, ootasin ligikaudu lõunani ja nad ärkasid, väites, et nad ei uskunud, et ma hommikul neid ikka ootaks.

Igal juhul, nad tulid siis minu poole ja see on minu puhul väga harv juhus. Mulle nimelt ei meeldi inimesi enda koju tuua. Veetsime siis mitu tundi koos, rääkisime juttu ja olime teiste suhtes arvustavad ja noh nalja sai. Kuid ka nemad läksid ära, et õhtul uuesti kokku saada.

Algas õhtu ja ma läksin linna, kus veetsin oma aastavahetuse. Kui aus olla, siis oleksin vist pigem kodus olnud. Seal oli külm, tuuline, kümme minutit mitte nii väga head ilutulestikku, kari purjus inimesi, puruks pillatud/visatud pudelid ja midagi kõike veel. Ja kuigi enamuse ajast tahan kallisid ja sooje sõnu, siis ka eilsed kallid ei suutnud mind rõõmustada.

Ja siis kella kolme paiku öösel tuli hea idee vaadata ära Kääbiku teine osa. Ei kahetse, kuigi viimased tund aega vaatasin alles järgmisel päeval. Käisin ka vanavanemate juures ja soovisin neilegi head uut. Ja siis koju, kus mängisin Don Joniga natuke Company of Heroest ja veetsin ülejäänud õhtu skypes ja peamiselt KiisuMiisuga fb's chattides. Aga nüüd on jälle öö ja aeg oma mõtted kirja panna.

Päevamõtted:
Head uut aastat!!! Kolm sõna, mida ma vihkan. Kas me tõesti saame aasta esimese päeva jooksul ära otsustada, millised tulevad ülejäänud päevad. Keegi isegi ei mõtle seda ju. Milline see hea aasta olema peaks? Palun andke andeks, aga ma vihkan kogu seda traditsioonilist jaburust. Kunagi täis peaga sai sel teemal Pimpiga arutatud. Ja ma olen ikka samal arvamusel, et kogu see kasutu pühade jama tuleks julmalt põlema panna, sest see ei muuda midagi.

Ma ei tea miks ja kui aus olla, siis väga ei huvita ka. Aga igal juhul eile enne magamaminekut mõtlesin ma asjade üle ja ma jõudsin ennast ehmatavale järeldusele. See tüüp, kes sai just hiljuti 968 punkti minu kummalisel vihaskaalal, ma ei vihka teda enam. Põhjus on ülimalt lihtne, ma ei näe põhjust tema vihkamisel. Teooriaid, miks see juhtus on mitmeid. Ja kuna mu blogi ei huvita kedagi, kes saaks seda minu vastu kasutada, siis siin on mu teooriad.
1) Lirtsuva kummiku teooria - Iga kord, kui temale mõtlen, kujutan mudas lirtsuvat kummikut ja siis viib mõtterong mu naeratuse peatusesse, kus on tore ja hea.
2) Energiadefitsiidi teooria - Mul ei ole enam energiat, aega ega tahet, et teda sügavalt visata ja võimalused, mis halba temaga juhtuda võiks, hakkasid korduma ja see ei ole ju põnev.
3) Tüdrukute teooria - Ma ei hakka isegi salgama, et ta tüdruksõber meeldis mulle peaaegu aasta, aga noh, miski ei ole igavene. Ja kuna maailm on võrratuid inimesi täis, siis tuleb lihtsalt leida keegi uus, kes meeldiks.
4) Tähelepanu teooria - Kuna mitte kedagi ei koti, et ma teda vihkan ja see pigem tüütab teisi ja ma olen hull attention-whore, mis tähendab, et tuleb leida uus asi, millega särada. Ja ma kardan, et ma olen selle leidnud, aga kes teab.
5) Sõprade teooria - Mu sõbrad on viimasel ajal temast suht ainult head rääkinud ja tunnistan ma seda või mitte, siis ta ei ole väga kehv inimene, mis tähendab, et äkki ma lihtsalt allun provokatsioonidele ja andestan talle.

Seistes linnas ja vaadates 10 minutit kestnud tulevärki mõtlesin ma paljudest asjadest, sest aega ju oli ja midagi targemat teha ju ei olnud. Mõtlesin süsteemist, keemilisest koostisest, värvidest, mustritest, helist, loodusreostusest, rahast ja tuhandest muust asjast. Aga kuna minu seksuaalsuses kaheldakse viimasel ajal liiga tihti, siis mainin ära, et mingi aeg mõtlesin ka tüdrukutest.

Uus aasta, uus algus.. Tulles tagasi "Hea uue aasta" juurde. Mulle meeldib enda lõbustuseks mõelda, et inimesed ei soovinud mulle 2013 aasta alguses piisavalt palju head uut aastat. Aasta algus oli minu arust nii hea. Suvi tõi languse ja talveks olin ma juba butt-hurt fegit. Aga seda, mis saab sel aastal, näeb järgneva 364 jooksul. Loodame parimat.

Järgnevad päevad saavad mulle küllaltki huvitavad olema. Homme mingi selline suurem tantsuüritus, ülehomme sõbranna sünnipäev ja kuuendal kooli, mis tähendab, et peab leidma aega, et end valmis panna. Lisaks sellele, pean end kokku võtma ja hakkama oma uusaastalubadusi täitma. Pean otsustama, mis ma edasi teen ja seda peaaegu kõige osas.

Lõpumärkmed:
Tahaksin ikka veel midagi head, aga ma ei tea mida.
Uus aasta on väga hästi alanud.
Teeme nii, et see aasta on 2014 korda parem kui eelmine.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. jaanuar 2013