Sissekanne nr. 128

Päevad 186 ja 187

Päev 186
Eile oli lahe, homme on huvitav ja täna pole midagi..

Heips. Just nii tundsin ma end neljapäeval... Jõudsin hommikul kooli ja igavus täitis kogu päeva. Või noh, ega midagi ikkagi ju oli. Teatris sai nalja ja peale seda saatsin Blue baby koju ja siis tulin ise koju. Õhtul käisin veel ühe laheda lapsepõlvesõbraga väljas ja see oli lahe. Ja kuna ma midagi väga ei teinud, siis ei olegi väga rääkida midagi. Vaid seda, et saabus õhtu ja ma läksin magama ära.

Päev 187
Kohvikus ja loomaaias..

Otsustasin kunagi aasta alguse poole, et mina küll 24. kooli ei lähe. Lähen parem Tartusse arsti juurde. Ja nii ma ka tegin. Ärkasin üheksa paiku ja seadsin vaikselt suuna Tartu poole. Ülikoolilinn oli võrratu nagu alati. Ilm oli soojem, kui Jõgeval. Noh, ikkagi rohkem lõunas ju. Ostsin ka siis kingid sõpradele või noh osa sellest. Aga kuna sünnipäev on homme (raudpolt kindel, et homme ei blogi), siis ei avalikusta ma kinke, vähemalt mitte veel. Käisin ka D&D otsimas, aga sellest ei tulnud pea midagi välja. Ja järsku oli kell sellise hüppe teinud, et pidin arsti juurde peaaegu et jooksma. Lendasin siis läbi Tartu tänavate ja leidsin end ooteruumist, kus olen lugematu arvu tetriseridu hävitanud. Arsti juurde, siis tagasi ooteruumi, siis arsti juurde ja ooteruumi ja siis veelkord arsti juurde. Selline edasi-tagasi jooksmine on natuke igav, aga noh vajalik.

Peale arstil käiku oli teada, et varsti ma enam süüa ei saa, nii et läksime McDonaldsisse. Sõin siis friikaid ja hambad hakkasid hellaks muutuma, aga noh alla ei andnud. Käisime ka Lõunakeskuses, kus külastasime loomapoodi ja tegime sama ajuvaba asja nagu alati. Käisime siis loomade vahel ringi ja üritasime võimalikult loomaaia kohaselt käituda.. Hea, et pilti ei teinud. Aga siis nägin KiisuMiisut, kes oli ka Emajõe linna kallastele asju ajama tulnud. Koduteel tegime väikese põike sugulase juurde, kust ma sain laenata Carcassonne mängu. Koju jõudes proovisime mängu ära ja ma pean mainima, et see oli niivõrd lihtne, ent lahe, et tahaks seda veel mängida. Võrreldes D&D ei pea selles mängus üldse oma väikeseid ajurakku fantaasia peale panema. Ja siis sai kell liiga palju ja otsustasin, et pühapäeva õhtul ma 4 päeva jagu blogida ei taha, nii et kriban midagi täna.

Päevamõtted:
Alustame seiklustega Ülikooli linnast. Vabadus. Astusin Tartu jõudes autost välja ja tunne oli vapustav. Korraks, tõesti vaid viivuks, tõusis kogu maailma raskus mu õlgadelt. Tõenäosus, et kohtan kedagi, keda tean oli olematu ja võõrad mind ei huvitanud. Kõndisin kui ihuüksi linnas ringi. Käisin kiirelt poest poodi ja vaatasin ringi ja kõik tundus hea. Kell käis küll vaikselt peale, aga ometi ei olnud mul mingit koormat. Peaaegu terve päeva tundsin ma end kergelt, kuni jõudsin koju ja kogu maailma raskus lajatas end tagasi mu õlgadele ja langesin rutiini tagasi.

Jooksin siis läbi ülikooli linna tänavate ja kuigi ma ei ela seal ja käin seal haruharva, siis on kõik kohad mõtteid täis. Ülikooliraamatukogu, kuhu pole kunagi sisse astunud on vaikselt mälusoppi tardunud, sest olen sealt kümneid kordi kümnel erineval marsruudil kümne erineva ilmaga möödunud. Lippasin mööda Tiigi tänavat ja meenus, et kunagi kutsuti mind Tiigi tänavale peole. Kuid aega ei olnud, jooksin edasi. Selle asemel, et keerata tavapäraselt Kuperjanovile, jooksin mööda Tiigi tänavat edasi. Vaatasin enda ümber ringi ja vaatasin maju ja mulle meenusid Paha Polly laulusõnad:
"[...]
sa oled kivist ja mina olen puust
kuid suuri sõnu kuuleb mõlemate suust
Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
[...]"

Leidsin end teisel pool teed vaksalihoonest ja vajutasin tuttavalt number 5 pihta ja jäin ootama. Kogu päev oli täis selliseid hetki. Kohad, kus käinud kümneid kordi kipuvad ju meelde jääma, aga iga kord, kui arst süstla kätte võtab pead sügavalt sisse hingama, et seda üle elada. Peaks tihedamini lihtsalt Tartus käima. Ilma mingi eesmärgita lihtsalt mööda linna tänavaid lonkima ja vaatama, mis toimub.

Internet on imelik koht. Mängisin candy crushi ja meenus, et hiljuti üks sõbranna jagas fb's üht laulu. Otsisin selle üles ja otsustasin tema pildidki korra üle silmata. Ei midagi uut, aga ikka vaatad ju vahel. Refreshisin facebooki ja järsku avastasin, et uurin, kuidas koostada CV, kui tahad Austraalias tööd leida. Ja mul ei ole isegi mingit soovi sinna minna. Järgmine hetk olin juba ask'is ja vastasin päevaküsimusele. Ja samal ajal mängib youtube's muusika ja mida kõike veel.

Võimatu isekus. Tõsta käsi, kui sa pole ise kunagi olnud või sa pole kedagi järgnevatest näinud. Need kuradi raiped istuvad käed rinnad vaheliti, kõrvaklapid kõrvas, nägu mossis kui lapsel, kes ei saa oma tahtmist. Nad on endale sisendanud, et kogu maailm on täis sitapäid ja kõik on nende vastu halvad. Ja siis nad mõtlevad, kuidas kõik võiks olla parem. Aga, et selleks teha ise midagi, oh ei, miks ennast vaevata. Need raiped, kes vahivad ekraani. Olgu see telefon, arvuti, tahvel või telekas. Väljalülitatuna muust maailmast lohistades oma sõrme mööda ekraani, et hävitada komme vaid selleks, et olla parem kui sõber, kes samamoodi näpuga mööda ekraani ringi laseb. Need kuradi indiviidid ei mõista, et maailm toimib ka siis, kui nad oma kuradi pilgu korraks sellelt säravalt ekraanilt tõstavad. Veel ajavad mind ketasse inimesed, kes on õnnelikud teise õnnetuse üle. Miilits peatab auto ja kõik möödasõitjad naeravad, võidad kedagi milleski, mis ei oma tähtsust ja tähistad nagu oleksid esimene mees Kuul, keegi joob liiga palju ja tühjendab oma sisemust suu kaudu ja kui sa otsid, leiad sa peaaegu kohe kellegi, kellele see nalja teeb. Ja kõige nõmedam on see, et kui välja jätta see oksendamise osa, siis olen mina üks neist ajukääbikutest, kes on vaid oma kasu peal väljas. Kui su käsi on mingi ime läbi püsti, siis vaata põhjalikumalt ringi.

Lõpumärkmed:
Ma jäin kirjutades arvuti ette magama.
Mu suu on nii ai-ai hetkel ja hambad on hellad.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. jaanuar 2014