Väikest viisi laiskloom
Hey. Jäi siis natuke pikemalt kogemata blogimata, aga räägin teile siis natuke viimasest neljast päevast.
Reede - Koolipäev nagu koolipäev ikka. Peale seda väheke sportlikkust ja siis kooli tagasi, et osaleda väikest viisi filmivõtetel. Seistes viiekesi ilma erilise põhjuseta invaWC's mõistsin, et midagi on natuke viltu. Pole just kõige tõsisem värk. Aga noh hetkel veel on natuke aega lõbutseda. Peale seda, aga tuli Blue baby juures koosistumine. Ja siis poole öö pealt ja ühe kindaga, sest ma olen võrratult osav asjade kaotaja, koju.
Laupäev - Ärkasin liiga vara ja siis liiga hilja ja siis jooksin järgmistele filmivõtetele, kus ma ei teinud enda arust enda parimat sooritust. Osalesin reklaamivõtetel ja kuna ma jäin hiljaks, siis kandvat rolli mulle pähe ei määritud. Peale seda kõndisin koju ja vist mängisin terve päeva arvutimänge.
Pühapäev - Ärkasin poole päeva pealt üles ja istusin suure osa päevast mängides. Õhtul kirjutasin ka analüüsi luuletuse kohta ja kirjandi teemal, et "Kes otsustab minu tuleviku üle?" ja siis oli juba öö ja jälle ei jõudnud blogida. Või kui aus olla, siis valisin vist lihtsalt mängimise.
Esmaspäev - Kuna ma kirjutasin kirjandi, siis esimest kaht tundi ei olnud ja see tähendas, et sain natuke kauem magada ja hommikul aktiivne olla. See aga tähendas, et ma saan natuke rohkem aega, enne kui ma hiljaks jään. Kuid koolipäev möödus eduliselt, kui välja arvata, et jäin kekas päris mitu korda mõttesse, päeva sportlikus osas sain teada asja, mida ma eeldasin. Aga selleni jõuan hiljem. Ja nüüd on õhtu ja selle asemel, et õppida homseks ajaloo tööks, kirjutan mina oma blogi.
Päevamõtted:
Reede õhtul olin ainsana kaine. Nii uhke enda üle. Ja siis kuna mul märkmikku ei olnud, siis ei saanud ju mõtted kirja panemata jääda ja kirjutasin kõik võimalike tšekkide ja muude asjade peale oma mõtteid. Huvitav oli meenutada, mida kõike ma ostnud olin.
Tulles tagasi selle sportliku teada saamise juurde. Kõik ikka arvavad, et mul on mingi ülim viha ühe isiku vastu. Ega kui aus olla, siis ega ta väga ei meeldi mulle jah. Aga nagu ma olen öelnud, siis suurest vihast olen ma loobunud. Aga kuna see ei jõua kellelegi kohale ja iga mu tegevust ja küsimust, mida saav kaugeltki tema vihkamisega seostada, seostataksegi sellega. Reedel tulle vaadates ja järgmise "Saa üle" väidet kuulates tuli mul idee või pigem küsimus. Kas ma peaks tegema sellise hullult ülespaisutatud vaherahu asja, et hingerahu saada? Ülepaisutatud selleks, et kõik aru saaks ja hingerahu ses mõttes, et äkki kõik rahunevad maha selle osas.
Kui kirjutasin oma "tšekk-märkmikusse" kahes keeles märkmeid, siis öeldi, et ma ei tohiks alustada ühes keeles ja jätkata teises. Aga samas häirivad mind ennastki multikeelsed hälvikud, kes seisavad McDonaldsis ja ütlevad teenindajale kolm kuldset sõna: "Üks cheeseburger, пожалуйста." (Jah, see on hea näide Andres Mähari "Käi persse" kõnest.) Aga samas võiksid ju inimesed üritada ühes keeles hakkama saada. Ja alles siis kui nad on saavutanud mingi kindla taseme siis rääkida teistes keeltes.
Traditsioonid ehk jama, mis aeg-ajalt kordub. Võtame näiteks tavapärased koosistumise traditsioonid. Me laulame täpselt samu laule iga kord ja see on vist parim traditsioon. Siis on veel see, et keegi langeb masendusse ja siis hakkab sellega mingi hullme jama. Suurel määral on ka seda, et keegi ei kanna oma kogust ära ja läheb ja oksendab kuskile. Ja aeg-ajalt teeb keegi midagi lolli, mis on oma moodi traditsiooniks muutunud. Kas me tõesti vajame neid traditsioone ja kas me saame neid üldse traditsioonideks nimetada?
Vaatasin oma märkmeid reedest ja mulle endale jääb kerge mulje, et keegi tegi minu spritega midagi. Sellised ajuvabad ja idiootsed ideed. Aga samas on ka seal midagi kuldset alati. Minu isiklik lemmik: Ära võta kõike nii isiklikult. Ma olen viimasel ajal märganud, et inimesed kipuvad arvama, et kui miski on kunagi nendega seotud olnud, siis on see nii ka praegu. Eriti häirib mind see, kui ma tean midagi ja lisainformatsiooni ei saa ühegi teise kohalviibija tõttu edastada ja siis on keegi, kes arvab, et just tema pärast ei saa seda teha. Palun ärge võtke maailma nii isiklikult. Vähemalt nii kaua, kui te kõike ei tea.
Ma panin jälle kirja read, et pean inimestest eemale saama ja kardan midagi teha või öelda, sest kardan teiste reaktsiooni. Aga noh ideaalset olukorda ei saagi ja väikesed pausid inimestest ongi ehk piisavad. Ma tegelikult isegi ei tea, millest see tuleneb, aga viimasel ajal ei ole mul mingit tahtmist ega vajadust kellegagi ise vestlusse astuda. Vahel ju võib suhelda ja vahel võib mu masendavatest ja üksikutest ja kurbadest postitustest jääda mulje, et ma tahan suhelda, aga ma ei ole selleski enam nii kindel. Tahaks lihtsalt kellegagi koos (et keegi ei arvaks, et ma üksik olen ja lohutamist vajan) lebotada ja tühja pilguga kaugusse vaadata, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Ja siis vahel harva mõned üksikud sõnad vahetada.
Ma ei ole kindel, kuidas ma selle idee peale tulin, aga vahel meeldib mulle Hitlerist mõelda. Seekord oli idee, et ainus põhjus, miks ta Euroopat ei vallutanud oli see, et ta oli taimetoitlane, kes ei petnud oma naist. Minu arvamus on aga, et kui keegi tahab midagi nii suurt kui Euroopa valitseda, siis ta peab olema julm lihasööjast hoorajääger. Ainult sellise julma maneeriga inimene suudaks hoida võimu Lapimaast Sitsiiliani. Kõik, kes on nõrgemad, on lihtsalt inimesed, kes jäävad võimule alla.
Keegi sheeris fbs mingit pilti, et midagi tüdrukud ütlevad ja mida nad tegelikult sellega mõtlevad. Ma ei tea, kas see ka tegelikult nii on, aga ma olen selles mõttes kohutav ajukääbik, et ma ei saa kunagi vihjetest aru, ma täidan käske väga sõna-sõnalt ja ei suuda sageli olla mitte mingil määral spontaanne. Aga ega kõik ei saagi ju ideaalsed olla ja igaüks on isemoodi.
"25 asja, mida sa minu kohta ei teadnud." Sageli on nendes nimekirjades, kas 24 või 26 või mingi muu arv korda, aga mitte 25 nagu lubatud. Ja ok, ütleme, et neid ongi 25. Mis saab, siis kui ma tean mõnda neist? Siis ei ole ju 25 asja, mida ma ei teadnud. Kas sa siis annad mulle vastava koguse teadmisi juurde? Või jäädki oma eksimuse juurde. Ja viime asja natuke veel kaugemale. Ütleme, et ma näen seda asja teist korda, siis on need ju 25 asja, mida ma tean sinu kohta. Ja see on minu arust väga väga häiriv. Kasutage näiteks parem väljendit: "25 asja, mida sa võibolla minu kohta ei tea."
Mängides M&B, mis kahjuks on röövinud suure osa minu ajast, istusin ma täiel kiirusel kihutava hobuse seljas ja võtsin vasaraga veel pisut hoogu ja lajatasin kaitsetule talunaisele ebaloogiliselt hävitava löögi näkku, mis ta uimaseks lõi. Samas olen kõndinud täies rüüs mehele selja taha ja teda kergelt poolkogemata, õnnega pooleks, et üldse tabasin, löönud, mille järel mees suri. Nii et loogika osas on sel mängul päris palju õppida. Aga see pani mind mõtlema, et kumba versiooni karmist tõest ma tahaks. Kas julma vasaralööki näkku, mis mind rajalt maha võtaks või kerget pussitust selga, mis mind vaikselt ja salaja tapma hakkab.. Aga vastust ma ei teagi..
Muretsen kõigi peale iseenda pärast. See on tegelikult päris kohutav. Kui keegi mulle ütleb või kasvõi facebookis kirjutab, et tal on paha päev või nukker olla, siis hakkab mul kahju ja ma tahaks õudselt inimest aidata. Muretsen ka selle pärast, mis teiste kontrolltöö hinded on või selle üle, kas nemad on piisavalt õppinud. Muretsen selle üle, et kas teised saavad piisavalt magada ja kas nende päev on piisavalt sisustatud, et nad ei peaks väga palju tühja istuma. See kõik on aga kohutavalt kahju, sest ma olen kohutav suhtleja. Ma ei ole parim lohutaja, ma ei julge õpetada ja ma ei julge ka inimestega suhelda, et ehk ise olla osa nende päevast. Ja kõige idiootsem osa on see, et ma ise materdan ennast maapõhja, kui ma masetsen, õppimise asemel ma tegelen tuhande muu asjaga ja ei sisusta oma päeva millegi targaga. Ma istun poole ööni üleval ja kakerdan poolunes päev otsa ringi. Kuidas on võimalik olla nii hooliv ja samas täiesti hoolimatu?
luulelisus
rõvedaimast rõvedam
lillede ja liblikate varjus
[---]
luuleline on rääkida asjast
vaadata tõele näkku
pärani silme pimedusse
võtta paljakäsi vastu kõik, mis antakse
võtta paljakäsi vastu kõik, mis antakse
kui mängida
siis elu ja surma peale
teada, mis teed
ja miks
kõige luulelisem
on vastutada enda eest
lillede ja liblikate eest
vastutab keegi teine
-Triin Soomets
Lõpumärkmed:
Liiga palju on öeldud, aga samas ei taha ju midagi ütlemata jätta.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.
Järgmise korrrani
Janus Pinka 13. jaanuar 2014
No comments:
Post a Comment