Vajasin vaid puhkust..
Hey, mu lugejad, juhul muidugi kui te loete. Võtsin täna siis inimestest väikese puhkuse. Ei käinud kellegagi väljas, ei osalenud skype kõnes ja ei pidanud isegi ühtegi fb chatti. Ja see oli minu arust hea idee, andis mulle aega asjade üle mõtlemiseks.
Kuigi käisin ka korra vanavanemate juures, ei osalenud seal ka just väga suhtuses. Sain lõpuks ka esimest korda elus vahtrasiirupit "maitsta". Kõrvalehüpe.. Kui sa paned seda pannkoogile, siis sa ju ei maitse seda, ent ometi sööd sa ju pannkooki, mitte seda ja lisandiks ma ka seda nimetada ei taha. Mis asi see on? Ja tagasi oma jutu juurde.. Televisioon ja muu säärane rikkusid selle ära. Eeldasin jumalikult head maitset, ent sain vaid liiga magusa ja natuke imeliku maitsega olluse, sest ei taha seda vedelikuks nimetada.
Aga kuidagi sain ma päeva mööda saadetud ja nüüd on aeg teile oma ajuvabasid ideid näkku visata. Ja siit see tuleb :)
Päevamõtted:
Mu põsel veeres pisar, sest ma ei leidnud inimest. Ja täna, lõpuks, ma leidsin ta. Viimase paari päeva jooksul saatsin ma oma mõtetest läbi kümneid ja kümneid inimesi. Kõigepealt sõbrad, siis neiud, kes mulle läbi aja mulle meeldinud on, siis juhututtavad, siis suvalised inimesed, kellega olen kokku puutunud ja just siis kui ma olin alla andmas, ma leidsin. Ma leidsin ta ja imestasin, et kuidas ma teda kohe alguses ei märganud. See inimene, keda ma otsisin ja lõpuks leidsin, olin mina ise.
Jõudsin ka järeldusele, et ma ei ole nii hull valetaja, kui ma kartsin. Ma pidasin end valetajaks, kui ma olen kellelegi kunagi midagi öelnud, ent see on muutunud. Ja nüüd otsustasin, et see ei tee mind millekski muuks, kui muutunud inimeseks. Ja nii ma olen, olen muutunud ja kui sa sellest teadlik ei ole, siis on see sinu, mitte minu probleem.
Mängisin M&B'd ja seal on või noh nüüdseks juba oli, mul kaks armeed. Üks selline korralik ja eliitarmee, viimseni arendatud rassipuhtad sõdurid ja muu säärane ja siis oli teine armee, kus oli reaalselt igasuguseid. Oli mehi erineva treeninguga ja rahvusest rääkimata. Eliitarmee on selleks, kui pean kiiresti ja korralikult midagi ära tegema, samas kui teise armeega jooksin pea niisama ringi ja põletasin külasid. Ja ma jäin mõtlema, et kas ma peaks sõpradega sama moodi tegema. On sõbrad, kellega teen ametlikke asju ja on sõbrad, kellega teen idiootsusi ja lollusi. Sest praegune süsteem, kus ma teen pea kõike täpselt samade isikutega on natuke halb. Aga eks seda, mis edasi saab, kes teab.
Ma olen kindel, et te kõik või vähemalt valdav enamus teist on end kurssi viinud asjaoluga, et meil on uus rongisüsteem. Ja selletõttu tekkis mul katastroofistsenaarium. Istud kolmeses toolireas keskel, sinu kõrval on ühel pool mingi hullem higist nõretav paksuke, kelle ohtrad rasvavoldid üritavad elu eest sinu istmele ronida. Teisel pool sind istub mingi tatoveeritud skinhead, kelle pilk suudaks tappa. Sinu vastas istub närviline naine imikuga, kes ei suuda hetkegi vait olla. Tema kõrval veedab unenägude maal aega mingi härra, kelle norskamist on Siberisse kuulda. Teisel pool naist, aga nätsu valjult mäluv ja mulle puhuv teismeline, kelle kõrvaklapidest möirgav dubstep on kõigile kuulda. Samal ajal pead sa lootma, et telefoniga internetis jooksu pealt broneeritud pilet on olemas ja ka seda, et ratas, mille sa teise klassi pööbli hulka jätma pidid, on alles. Ja see kõik on vaid see, mis otse sinu kõrval on. Sind ümbritseb ju terve rong, mis on pungil täis veelgi hullemaid inimesi ja nii loksud ligikaudu 3 tundi Tartust Tallinnasse, et seal veel oma tuhat asja ära teha.
Nägin ükspäev facebook newsfeedis mingit lollakat pilti, et "Kas sa tead seda tunnet, kui suhtled kellegagi ja kõik on nagu täiega lahe ja võimas. Ja siis ühel päeval te enam ei suhtle. Ta liikus edasi, ta leidis paremad inimesed, kellega suhelda." Tänu taevale, et ma seda pilti enam hiljem üles ei leidnud ja et selle jagaja mulle meelde ei jäänud. Põhjus, see inimene tekitab minus sisemise AAAAARRRRRGGGGGHHHH karje. Äkki, ta ei leidnud kedagi paremat. Äkki tal tuli mingi imelik periood elus, näiteks koolinädal täis kontrolltöid, nädal aega mingeid üritusi või jumal teab mida veel. Äkki, peaks sa julguse kokku võtma ja talle kirjutama. Äkki, lihtsalt äkki tuleb sellest midagi paremat välja, kui sa ei muretse, vaid teed midagi toredat.
Lõpetaks siis selle, mille osas ma viimasel ajal muutunud olen, lisaks oma mõtetele, sest neid ma teile ei räägi.. Mind ei häiri enam osad pisiasjad. Mu muusikamaitse on jälle kadunud, aga kõike ikka ei kuula. Ma hoian inimestest eemale, mis on ka põhjus/tagajärg sellele, et ma ei julge inimestega rääkida. Ma kavatsen proovida midagi, mida tegi Sheldon Cooper TBBT sarjas, elada täringu abil. Lasen täringul otsustada asjade üle, mis mingit tähtsust ei oma.
Lõpumärkmed:
Homme on jälle kool..
Kahju, et nädal algab esmaspäevaga. See on päev, mis mulle ilmselt kõige vähem meeldib.
Ma sain sellega hakkama. Sissekanne nr. 117 lõppeb kuupäevaga 1. jaanuar 2013.. Ma ei muuda seda, sest see teeb selle eriliseks.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 5. jaanuar 2014
No comments:
Post a Comment