Päev 169
Ootamatu ja hirmus?
Hey. Tükk aega mõtlesin, kas täna blogin, aga kunagi pean ma niikuinii selle päeva kohta kirjutama, sest erinevalt väga valdavast osast inimkonnast on mul loll komme iga oma päeva internetis kirjeldada ja tuleb välja, et ligikaudu 50'l inimesel on komme seda teksti lugeda. Suht lahe ja hirmus ja tore ja õudne ja armas ja creepy ja palju muud korraga.
Oli siis esmaspäev ja see tähendas kooli minekut. Pakkisin hommikul koti, võtsin südame rindu ja sõitsin bussiga kooli. Ma tean, et kuskil on anon, keda ei huvita, kuidas ma kooli lähen, nii et ära talle räägi. Aga igal juhul, istusime siis Don Joniga kõige taga ja minu kõrval istusid mingid äkki 8-aastased tüdrukud. Ja ma vihkan hommikul aktiivseid inimesi. Ma armastan neid, kes vaikselt lebavadki päev otsa ja tõusevad korraks, et teed teha ja ehk midagi hamba alla visata. Aga sedagi imevaikselt. Aga need tüdrukud seal bussis muudkui arutasid ja kuigi ma ei mäleta, mille üle, siis ma tean, et ma kahetsen, et ma sinna istusin.
Vaikselt tiksusid siis kaks eesti keelt, mille parim osa oli, et ma sain kommi. Siis tuli alati omamoodi huvitav ühiskonnaõpetus ja päeva lõpetas kehaline kasvatus, kus mängisime jalgpalli.. Milline üllatus.. Siis ootasin 75 minutit põhimõtteliselt niisama, et siis sportlikuks hakata. See oli väga lahe ja lõõgastav ehk nagu alati. Kuigi tegin seljale haiget.
Õhtul kui koju jõudsin, jagasin oma ask'i ja täiesti ootamatult kirjutas mulle Marlene. Reaalselt me ei olnud varem peaaegu üldse elus rääkinud ja siis ta kirjutas. Ja kohe alguses mainis ta, et loeb mu blogi. Või õigemini ei maininud, vaid viitas sellele. See oli ootamatu ja hirmus, vist. Ja siis ma jäin mõtlema, et kui palju on veel selliseid inimesi. Inimesi, kes loevad mu blogi, aga ei suhtle minuga..
Päev 170
Maailmaparandaja
Aga selle asemel, et nautida oma teisipäeva hommikut ja lamada voodis ja ärgata hiljem. Selle kõige asemel läksin ma esimeseks tunniks kooli, see oli küll vaba tund, kuid otsustasin seal matemaatikat õppida. Kõike seda planeerides ja kogu seda asja tegema hakates jäi mulje, et minust saab see õpetav isik, ent see kõik jäi üürikeseks. Juba varsti muutusin ma õppijaks ja ütlen ausalt, et kui ei oleks sinna hommikul läinud, ei oleks ma töö ajal ehk midagi osanud.
Inka möödus siis puhkamise rollis, ent ometi mõtlesin kergelt, et kuidas teiste tuju rikkuda. Ja kolmandaks oli ajalugu. Kuid enamus klassist keskendus hoopis tulevale matemaatika tööle ja lahendasime ülesandeid, mis eelduste kohaselt pidid töösse tulema. Söögivahetund puhkamiseks ja jälle mõtlesin ma pikalt, kuidas teiste tuju rikkuda, kuid seekord mitte üksi.
Ja siis see töö tuligi. Lahendasin ülesande ülesande järel ja lootsin või noh loodan ikka veel, et ma tegin õigesti. Oleks nõme saada midagi, mis on madalam kui 4. Ainus, mille üle kurdaks on ajapuudus. Aga noh, töö sai tehtud ja nüüd oli viimane ettevalmistus enne kui sai hakata tuju rikkuma.
Algas teatriõpetus, üks võrratumaid aineid meie koolis. Täna alustasime siis sellega, et tegime kuulsuseid järele. Mina ja GOD-liath tegime siis Märdi ja Oti sketši "Eesti nokia", mis on minu arust üks lahedamatest ja ka lihtsamatest Tujurikkuja sketšidest. Peale seda pidin ise end kirjeldama ja ma üritasin suuremas osas püsida positiivne. Siis kirjeldati mind ja see ei olnud nii positiivne. Ja siis toimus seletamatu mõttemäng ja siis tuli rahvatants.
Tegin otsuse, et ma võimaluse korral ei maini, et mul on valus, ebamugav, raske.. Sest alati on keegi, kes vingub, et "mul oli ka valus, mul oli ka paha, mul oli...." Aga noh, sain sellegi üle elatud ja pean mainima, et Chuck Norris tegi selle trenni kordi paremaks. Peale seda koju, kus langesin jälle jaburasse ja loomutusse rutiini. Istun kinnise mikrofoniga skypes, mängin oma mängu ja ootan. Ootan, et juhtuks midagi imelist.
Päevamõtted:
Maailmaparandaja. Minust ei saa ilmselt iial inimest, kes loobib rannas vaala peale vett ja korjab rannast plastmasspudeleid, samuti ei sorteeri ma ilmselt kunagi prügi ja ei ole plaanis ka üli-mega-säästlik olla. Minu maailmapäästmise idee tuli kui ma järjekordselt internetis "stalkisin". Vaatasin siis jälle ühe neiu pilte ja mul tekkis mõte. Ma ei suuda iialgi naeratama panna tuhandeid inimesi, aga kui ma suudan naeratama panna ühe inimese, siis olen ma juba midagi head teinud.
"Tahab olla introvert" - Sõnad, mida minu kohta täna teatris öeldi. "Tahab olla ekstravert" - Sõnad, mida olen ka kuulnud. Ma tean, et see nüüd täiega šokeerib teid, aga äkki maailm ei olegi must-valge. On ju väike võimalus, et ma ei ole kumbki ja samas olen mõlemad. Ma arvan, et ma olen nagu aku. Kõigepealt laen end introvertses olekus täis ja siis lasen täiega ekstravertselt minema, kuni info, aeg ja energia otsas ja siis hakkan vaikselt jälle koguma.
Sa oled manipuleeritav. Ma olen kindel, et mõned teist vaidlevad sellele vastu. Kuid siin küsin ma, millele sa vastu vaidled? Minu blogile, mulle, minu sõnadele, iseendale? Kui ma sain sind selle üle mõtlema, siis ma juba manipuleerisin sind midagi tegema. Samamoodi teevad seda reklaamid ja muu säärane. Lisaks veel näiteks kuidas sa midagi serveerid. Toon näiteks oma enda blogi. Nii mõnedki teist teavad lugu vanillijäätisest ja paljud teavad, et tegelikult ei ole sellel jäätisega suurt midagi tegemist. Aga selline mõtterong sunnib teid kas mõtlema või alla andma. Samas kui võrdlesin balli seksiga, siis see annab sellele ootamatult julge ja ehmatava alguse, mis esmalt olematute sarnasuste võrdlemisel lisab sellele naljaka alatooni ja öeldes, et kaktus on lill, viitan sellele, et elu on alati lill, küsimus on vaid selles, et milline..
Lõpumärkmed:
Ilu on vaataja silmades, aga millised silmad on ilusad?
Tuletan meelde, et kui sa tahad talletuda ajalukku minu sõbrana, siis soovitan sul minuga koos midagi teha ja siis mulle oma soovitud varjunimi anda. Sest 80 aasta pärast, ei pruugi ma sind niisama mäletada.
Otsi mind üles ja ütle tere ja küsi midagi, ükskõik mida ja siis tee pilgutus. Siis ma tean, et sa loed mu blogi.
Aga samas võiks öelda:
Naudi elu, sest elu on lill
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. jaanuar 2014
No comments:
Post a Comment