Päev 177
Järjekordselt on Hamlet surnud
Hey. Jälle on jäänud natuke blogimata, aga asume kohe asja juurde ja parandame selle pisiasja. Mida siis teile teisipäevast rääkida? Ajaloos oli töö ja teater jäi ära. Viimasest tingituna ka päeva pealkiri. Rahvatants läks tavapäraselt ja õhtul sai veidike ka matemaatikat õpitud.
Päev 178
Suusabaasis on tantsupidu..
Kolmapäev? Seekord oli siis matemaatikas töö. Ja viienda tunni ajal oli mälumäng. Küsimusi oli nagu alati seinast seina, oksidiaanist Jaan Poska Gümnaasiumini ja Muti onu peost taimedeni. Aga noh, seegi sai lõpuks läbi ja siis olin natuke sportlik ja siis koju, et õppida bioloogiat.
Päev 179
Huvitav päevake
Ei teagi, kust alustada. Nii et alustan algusest. Sain vaid mõned tunnid magada, ärkasin liiga hilja üles ja ilmselt ka vale jalaga. Jooksin kiiresti bussi peale ja jõudsin kooli õnneks õigel ajal. Kuid kohe pidin ma mõtlema, mis päev on, sest olukord oli esmaspäevalikult pingeid täis. Aga noh, kõik on üleelatav. Ja siis tuli lõpuks bioloogia töö ja see oli ülimalt lihtne nagu alati ja siis ülejäänud tunni õppisime meie ammustest esivanematest. Ja kui õpetaja palus mul midagi tarka öelda, siis kuna mul ei olnud väga aimu, millest jutt (Tänan klassikaaslasi, kes otsustasid kulutada suure osa tänasest snapchati kasutamisele), vastasin ma, et kõik mu esivanemad olid homod. Homo ei ole hea sõna, mida inimese liigi kirjeldamiseks kasutada. :D
Järgmine osa päevast, mida mainida oleks eesti keele tund, kust mind peale 8 minutilist kohalviibimist ära saadeti. Siin on minu versioon asjast. Saime mingid lehed, millel oli mingi tekst, kus kahel sõnal oli lõpp puudu. Ma mõtlesin selle üle ligi pool minutit ja siis küsisin pinginaabrilt ja see oli vist vale tegu. Õpetaja läks pöördesse, hakkas täiega "hullu panema". Ma väidetavalt olin 5 minutit juba seda ühte sõna mõelnud, siis võttis ta mult lehe käest, et seda sinna kirjutada need sõnad, aga kuna ta läks selleks klassi ette ja hakkas seal midagi kauem tegema, võttis minu seljatagune seltskond aina tuure üles. Sosinad tegid mittenaermise võimatuks. Istusin seal ja tegin kõik, mis minu poolt võimalik, et naeru alla suruda. See aga oli luhtunud üritus ja tagapink võttis sellest hoogu juurde ja õpetajale ei olnud see meelt mööda. Sain siis oma lehe tagasi ja kui mu pinginaaber veel korra naerust turtsatas ja ma uuesti naerma hakkasin, saatis õpetaja mind minema.
Läksin siis koolifuajeesse ja istusin seal. Lugesin selle teksti läbi, mängisin 21 min ja 57 sekundit tetrist ehk tegin ühe maratoni. Siis istusin veel niisama. Siis hakkasin koolipersonali vestlust poole kõrvaga pealt kuulama. Ja siis lõppes tund ja ka teisi hakkas fuajeesse tulema. Siis läksin koos Chuck Norrisega maailma avastama. Käisime tema pool ja teistes koolides ja poes ja lõpuks lõpetasime kultuurimajas, et rahvatantsu tantsida.
Ainus trenn, mis sellest "parem" on olnud, oli kunagi eelmine aasta kui kohale tulid üldse kaks poissi. Siis saadeti meid kohe koju, sest meiega ei olnud midagi teha.. Tänases trennis, kuna minu ja veel ühe poisi tüdruk puudusid, siis saime kahekesi pmst terve trenni lihtsalt istuda ja vaadata. See tegi selle päeva lihtsalt aina huvitavamaks. Aga noh tänane päev on võrratu.
Päevamõtted:
Sellistel päevadel kipub olema nii, et ma mõtlen terve päeva asjadest, mis juhtusid ja mis on ees. Nii et jah, sorry, aga kahjuks väga oma mõtteid ei avalikusta. Otsin jälle/ikka ideaalset inimest. Aga ma ikka ei suuda enda jaoks neid tingimusi paika panna :)
Seletan kiirelt selle suusabaasi asja ära. "Vana klaveri" algus on mind juba suht tükk aega kummitanud ja ma pidevalt leian end seda ümisemas. Aga parim osa on see, et kuna ma ümisen seda nii tihti, siis teiste kontekstist välja rebitud lauselõigud sobivad nii tihti mulle justkui vastusteks. Kõndisin koolis WC'sse ja ümisesin seda. Mina ümisesin: "Suusabaasis on tantsupidu." Tüdruk naisteWC'st karjus: "Ma tean".. Skype vestlus.. Mina ümisesin: "Suusabaasis on tantsupidu" ja kõlas vastus "Kedagi ei koti, onju." Ja need on vaid parimad versioonid.
Ühe mõtte siiski kirjutaks teile siia. Ma olen märganud, et ma ei näe enam varsti midagi nii nagu see on. Kõik on minu jaoks muutunud vaid sümboliteks, lauseteks ja muuks sarnaseks. Kui ma kuulen kellegi nime, siis ei teki mulle enam esimesena silme ette kujutis temast vaid hoopis midagi muud. Väga väga sageli on see nagu mustal taustal tsitaat ja sageli mitte isegi selle inimese enda öeldud. Vahel tekib kujutis kunagi nähtud asjast. Näen asju ja olen imelik. Aga ma ei karda. Isegi kui keegi paneb mulle kunagi selga valge särgi, millel on pikad varrukad, siis ma ei karda. Elu tuleb elada nii nagu see sulle ette antakse. Võib tekkida küsimus, et millena ma sind näen, kas pole?
Päevanali:
Recruitment day at the hive.
An old bee flies in and says to one of the young ones:
You must be a new-bie, right?
Päevafakt:
Elevant on ainus loom, kellel on 4 põlve, aga samas on ta ainus imetaja, kes ei suuda hüpata.
Lõpumärkmed:
Kui keegi tahab minuga tülitseda, siis ma olen alati valmis mängima.
Ma ei tea, kas ma kavatsen päevanalju ja päevafakte ka tegema hakata, aga miks mitte.
Teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. jaanuar 2014
No comments:
Post a Comment