Sissekanne nr. 182

Päevad 401-403
Seemned ja mõrad..

Hei teie. Mina veel kodust. Ehk homme kolin ära. Aga olge mureta, ma ei kao planeedilt ära. Ma hakkan mingitel nädalavahetustel kodus käima. Kas just iga nädalavahetus, aga vahel ikka. Kasvõi söömas ja magamas. Aga esmased asjad on mul kokku pandud ja Tartu siit ma tulen. Ma ikka veel ei tea oma uusi elukaaslasi, aga südames loodan, et nad on normaalsed ja head inimesed. Aga kuna ma ma ei oska midagi muud öelda, siis ütlen, et sain täna pannkooki ehk nomnomnom.

Päevamõtted:
Jääpange väljakutse.. Ma ei salli kumbagi osapoolt selles idees. Ei neid, kes endale vett peale kallavad, sest ma kardan, et keegi annab mulle selle asja ja ma ei taha vett. Eriti veel külma. Ja siis need, kes annetusi "peale suruvad". Ei noh, kui sina annetada tahad, anna minna, aga nii kaua kui ma ise enda raha ei teeni, ma seda heategevuseks ära ka ei anna. Ja ka see, et ALS peamine leht annab oma tulust vaid 7% ALSi raviks. Teiseks ei saa aru neist, kes arvavad, et see on veeraiskamine. Kas nad ise ei mõista, et nad kakavad praktiliselt puhta vee sisse ja pesevad ka puhta veega ja tehased kulutavad ju veelgi enam vett? Ja siis ma võtaks selle enda kohuseks teid informeerida. ALS ice-bucket challenge eesmärk ei olnud raha koguda ega vett raisata. Nende eesmärk oli selle haigusest teiste teadustamine. Ja info sellest liigub ka siis, kui ma ei anneta. Maagiline, ma tean.

Plaanid meie peas ja meie reaalsed teod. Kohutav, kas pole. Tahaks teid natuke aidata. Ära tee asju, mis on teiste jaoks segased. Kui sa mind puudutad, on see siis löök, pai või midagi muud, aga minu jaoks on see segane. Kui sa midagi imelikku ütled, siis on see minu jaoks segane. Aga me teeme seda, sest sageli mõtleme üle. Me ise ju elame oma peas, iga mõte on suur ja loogiline, aga teised ei näe meie pähe. Ja siis me teemegi imelikke asju. Ja sageli ei saagi me aru, mida me siis valesti tegime. Aga palun ära tee midagi imelikku. Näiteks tuled minu juurde ja ütled, et konnad on sinised ja siis lähed minema ja mina pean välja mõtlema, et kas me kunagi rääkisime sellest või oled sa lihtsalt minu võrratusest ära kamminud ennast.

See on nii kummaline, kui kahel inimesel, kes on omavahel aktiivses suhtluses on mõlemal blogid. Sest kui sa kellegagi suhtled, siis sa annad talle mõtteid ja kuna me mõlemad kirjutame oma mõtetest ja elust sinna, siis sageli leian ma ennast tema blogist ja tema ennast minu omast. Ja see on samal ajal uskumatult lahe ja natuke creepy ka. Aga samas miks mitte. Elu ongi lõbus ja nalja peab ka saama.

Kogu maailm on lava ja inimesed vaid näitlejad. Onu Willu ütles kuskil kunagi need sõnad. Ta lasi ka kahel armastajal enesetapu sooritada, mis teda veelgi minu silmis tõstab, lisaks ka sellele, et ta lasi Taani aadlikel üksteist poolkogemata maha tappa. Oh ta oli võrratu mees. Aga tulles tagasi maailmalava juurde. Minul on väikene kaebus. Ma ei ole oma stsenaariumit kätte saanud. 19-aastat olen ma improviseerima pidanud, aga samas tahaks vahel ka teada, et mis mind ees ootab. Saaks teada, kas tuleb löök makku või pean ma oma killustunud südant tänavalt üles korjama. Nii et jah, kui keegi leiab mu rollikirjelduse üles, siis palun ära tee sellega lõket, pane see parem minu poole teele. Tahaks teada, kas minu pingutused tulevad kasuks või võin ma ka midagi teeselda.

Seemned ja mõrad. Ehk mõnigi teist sai aru, et tegelikult ei käi jutt reaalsetest asjadest vaid hoopis inimsuhetest. Seemned on siis head suhted. Kui veab, siis kasvab seemnest suur tamm, mida ei kõiguta ei tormid ega miski muu. Vahel tuleb seemnest aga väike viljakõrs, mida iga tuuleiilgi raputab. Oh neid metafoore. Aga seemne eest tuleb hoolitseda. Ja siis on mõrad. Ütleme, et sul on mingi suhtevariant. Ja siis sa teed midagi halba ja see lööb väikese mõra. Parandad selle ära, aga samas vahel ei saa päris korralikult korda. Järgmine kord tuleb suurem mure ja nii edasi kuni asi kokku kukub. Samas on mingitel asiaatidel mingi keraamikatehnika, kus asi lõhutaksegi ära ja siis parandatakse kullaga, ehk ära hülga lootust.

Aga samas süsteem piinab mind ikka veel. Suurim idiootsus, mis minu süsteemis on, on vabatahtlik demokraatia. Demos - rahvas ja Kratos - võim ei ole ju õiged asjad. Me saame valida mingi karja ebakompetentsete inimeste vahel. Mida kuradit teevad sportlased ja muusikud seal, no ausalt. Ja just see on lollus, et mul on õigus valimata jätta. Aga ma ei taha seda õigust. Ma tahan kohustust valida. Miks? Sest siis ma pean natukenegi pühenduma sellesse. Valin või selle, kes kõige ilusam on, aga ehk arvavad seda ka teised riigid ja me ei pea sõtta astuma. Aga see paneks ka poliitikuid rohkem pingutama, et meelde jääda ja ehk peaks panema veel hääletussedelile, miks ma tema poolt hääletan. Ja karistuseks selle mitte tegemisele oleks näiteks, et iga kord kui sa valitsuse otsuste üle avalikult vingud, kaboom, trahvid. Ja rahval võiks olla ka mingid otsustamisõigused. Keegi isegi ei küsinud minult, kas ma tahan, et tänavatel võiks juua. Rahval ei ole ju tegelikult võimu. Meile jah räägitakse, et võim on meie käes, aga karm reaalsus on see, et see on korra 5 aasta jooksul ja siis ka nädalakese. Ja siis need rahvusvahelised liidud. Oh issand, mis idiootsus. Kurat, loome ühe riigi nende asemel. Näiteks Euro-Ameerika ja selle saaksime EL ja NATO ja ehk millegi veel ühendamise kaudu. Ja see oleks demokraatlik riik. Ja kõik oleks õnnelikud või midagi sellist.

Ah jaa, lõpetuseks, sest ma pean homme kolima. Kui mul oleks instagram teeks isegi hästääg kolimine pildi, aga well, ei ole ja tule ka nii pea, vist. Aga lõpetuseks saadan ma karumaadleja Valodja persse. Mida kuradit ta teeb? Täna uudistest nägin, kuidas ta ütles, ta valmistub sõjaks või midagi. Mida kuradit Valodja? Sul on sitaks lahmakas riik, mis on tuntud viinajoomise ja kaklemise tõttu. Kurat, enne siseasjad korda ja siis hakkad laienema. Johhaidi, priotiteedid. Nii et hops hops, kogemata ära eksinud tiblad Ukrainast koju ja riiki normaliseerima. Ma tahan, et mind vallutaks kultuursed inimesed, kellele ma kaotan poliitmalelaual, mitte küla peal automaadiga ringi joostes. Valodja, kõige pealt sisekultuur siis välissõda, Capish?

Lõpumärkmed:
8 kuud oli vale, Cockslapper.. On uusi  ideid?
Aga kui teil on värskele üliõpilasele nõuandeid, küsimusi või midagi muud, andke teada.
Aga teile nagu alati:
Elu on ilus, sest ma usun teisse. Säh sulle Inglike, neisse usun ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. august 2014

Sissekanne nr. 181

Päev 400
In a coat of gold or a coat of red, a lion still has claws..

Hey. Me mõlemad jälle siin. Miks? Teie vast sellepärast, et ma jagasin seda feisbuugis. Mina? Sest Inglike kirjutas: "Janus!!!!! "Ma olen täiesti veendunud, et sa peaksid blogima" on minu vastus sellele küsimusele igal võimalikul ajahetkel." Teeseldes kultuurset olemust küsisin ma talt, kas blogida või mitte, selles on küsimus. Aga minu kultuurilembus ei ole just asi, mis teid huvitama peaks. See on väga madal ja sisutühi teema. Ma vihkan peaaegu iga kultuuri, mis kunagi olnud on. Peamiselt sellepärast, et nende pea ainus eesmärk on masside kontroll ja muu säärane. Aga ma käisin täna "peol". Olen ikka veel üpris kindel, et meie koosistumisi ei saa pidudeks nimetada. Oeh, pidu on ikkagi ju tordi ja muu säärasega.

Päevamõtted:
Ksenofoobia. Ma vihkan kõiki, kellel see jube foobia on. Wikipeedia sõnul on see: Sõna "ksenofoobia" kasutatakse siis, kui kirjeldatakse vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit muust riigist või kuuluvad teise etnilisse gruppi; samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride mitteaustamist.
Jah. Ma jätkaks oma lauset kuldaväärt sõnadega: Ma ei ole rassist, aga.. Sest nende sõnadega ei saa ju kunagi valesti minna. Ma ei ole rassist ja mul ei ole ka ksenofoobiat, aga minu arust on rassistlikud, šovinistlikud, usulised ja muud sellised naljad reaalselt jube naljakad. Ka suur osa surnud beebinaljadest on omamoodi toredad. Sain siis täna jälle kokku kahe vahetusõpilasega kokku. Jälle ei sobi neist ühe kohta, aga mokk maha, minu maailm, minu reeglid. Ja oh issand, kuidas neid tuli ja tuli. Aga ei, sai ka sõbralikult oldud ja sai nalja ja mina ei nutnud, aga keegi vast ikka seda tegi natuke.
Aga miks ma räägin sellest. Sest ma võisin tunduda rassistlik. Kaks vahetusõpilast. Üks neist jaapanlane ja teine sakslane. Ja ma suhtlesin sakslasega kordades rohkem. Miks? Esimese põhjuseks ütlen kaasamine, aga sellest räägin ma hiljem ka natuke. Teiseks aga see, et ta on nii "normaalne". Kui ta mitte midagi ei ütleks, siis võiks teda isegi eestlaseks pidada. Okei, ta on natuke lühike, aga muidu on kõik täiesti sarnane sellele, mille keskel ma olen harjunud elama. Jaapanlane seevastu oli aga rohkem teistsugune. Silmad, just silmad on neil väga erinevad. Ma ei kritseeri, aga ma lihtsalt ei ole sellega harjunud ja see tundub nii kohmetu. Jaapanlane on minu jaoks rohkem välismaalane kui sakslane. Ma kordan, ma ei ole rassist, aga eks kõik on harjumise asi. Muideks, ta ei olegi nii kollane kui ma kartsin. Värvipimedus ehk mõjutab, aga ehk on ka nemad mingil määral "normaalsed".

Sa ei ole kunagi ainult sina. Meile kõigile meeldib ju rääkida seda ajuvaba, olgem ausad, paska, et me oleme erilised, me oleme ainueksemplarid ja meid ei tohiks teistega võrrelda. Lubage naerda. 7,midagi miljardit inimest ja sa loodad, et sinu tunnused ei esine teistel. Oh sind, kullatükikest küll. Aga küllatükk on omasuguste seas veelgi vähem eriline, nii et jah. Kui sa minule kirjutad, minuga räägid või lihtsalt oled kuidagi minu jaoks olemas, siis ma võrdlen sind kellegi või millegagi. See on tahtmatu reaktsioon. Sa pead olema ikka väga teistest erinev, et ma sind otseselt ei võrdleks, aga saksa vahetusõpilane sai ju kohe hoobilt eelmise endale võrdluseks. Iga asi, mida ta teeb, mõtlen ma, et kas ka Pardipoeg seda tegi. Iga viga, mis Pardipoeg tegi, paneb mind tema(peaks talle ka nime panema, Mõmmibeebi) pärast muretsema. Iga saavutus, millega Pardipoeg hakkama sai on temale eesmärgiks, vähemalt minu vaatevinklist. Ja see on ka teiste inimestega nii. Mõned inimesed on minu käest saanud miinuspunkte, sest filmides tegi keegi teisiti.

Ah jaa, vahemärkusena mainiks ära pisiasja. Põhjus, miks ma nii palju sellest vahetusõpilasest räägin, on see, et ta on minu elus midagi uut. Isegi kui ta sinna ei jää. Ja lisaks sellele olin ma täna väga suure osa peost koos kahe inimesega. Mõmmibeebi ja GOD-liath. Ja olgem ausad, GOD-liath ei ole väga uus asi minu elus. Hea ja tore küll, aga mitte uus. Nii et tagasi asjade juurde, mis midagi ei muuda.

Ma tean, et seda on raske uskuda, aga ma ei ole alati olnud selline nagu praegu. Näiteks olin ma kunagi selline, kes ei vihka armastust, puudutamist ja asi, millest ma rääkida tahan on, aktiivselt vestlusest osa võtmine. Kunagi, mitte väga ammu, olin ma tagasihoidlik ja allasurutud ühiskonnaliige. Miks? Sest ma ei olnud ilus, tugev ega manipuleeriv. Ma tean, et keegi teist ehk vaidleb natuke vastu, aga mul on madal enesehinnang, nii et las lohiseb. Aga siis käis klõps ja ma hakkasin suhtlema inimestega, keda ma ei tea. Miks? Sest kuidas muidu ma neid teadma saaks. Loogiline ju. Aga kõige eest peab ju mingit hinda maksma. Tasuta hommikusööki ei ole, või kuidas see mõtetera oligi. See hind on kaastunne. Kui ma olen aktiivses vestluses mingi grupi inimestega ja keegi ei võta osa, olgu selleks siis keele-, teadmatuse- või julgusebarjäär, siis üritan ma seda murda. Ma üritan alati kuidagi kõiki vestlusse haarata. See on omamoodi needus, mis ei too kahju. Pigem vast kasu. Aga samas unustan ma kogu aeg selle ära ja pean uuesti barjääri murdma. Vahel tuleb seda teha sada korda ühe õhtu jooksul.

Ebavajalik ja imelik vägivald. Näiteks kui keegi mind müksab, pudelikorgiga viskab või siis viimase aja kohutavaim trend, minu juuste kiskumine. Enne kui ma edasi lähen, kiire teadaanne. Võtan endale selle õiguse ja vabandan kogu meessoo eest. Vabandan kõigi nende tüdrukute ees, keda lasteaias patsist sikutati. See on tõesti ebameeldiv ja ma loodan, et olete sellest üle saanud. Aga nüüd tagasi vägivalla juurde. Mäletate seda tüdrukut, kes.. Jah, sedasama. Täna, vähemalt minu arust, oli ta vägivaldne ja suhteliselt ainult minu vastu. Ja see on nii kummaline. Sest ma ei tea miks. Kunagi keegi rääkis, et seda tehakse tähelepanu pärast. Aga miks ta minu tähelepanu tahtma peaks? Ta on ju ise mulle kolmel korral öelnud, et meil ei ole millestki rääkida. Ma siis ei räägi temaga, lihtsalt kirjutan temast siia. Nii et kui ta mind ei salli, siis miks ta üldse ennast sellega vaevab, et minu kallal vägivallatseb. Ma ütleks, et tema elu ja otsused ei ole minu asi, aga kurat, kui ta mulle ebameeldivusi põhjustab, siis see on ju otseselt minu asi. Nuff is nuff, stahp.

Juuksed või jook, küsin või mitte. Pea alati kui sa peol mingi joogiga kruiisid, tuleb sinu juurde keegi ja küsib, mida sa jood. Eranditult, olenemata joogist. Ja siis küsib ta lonksu. Enamjaolt vahet ei ole ju. Sõpradega võib ju pisikuid jagada. Aga miks ei kehti see sama lihtne küsimise reegel muude asjadega. Näiteks kellegi afroga seoses. Ei ole ju palju palutud, et enne kui sa oma käe minu juustesse takerduda lased, sa küsid, kas ma võin seda katsuda. Aga liiga tihti leian sealt kellegi käe, mis mu pealt viimaseidki karvu ära võtta üritab.

Tasuta joogid ja sugardaddy'd. Sõites kodu poole, ütles mu naissoost, ja olgem ausad, väga ilus, autojuht, et kui ta viimane kord klubis käis tehti talle 8 jooki välja. Ma ei tea, kas see on palju või vähe, aga tasuta asjade üle ei vinguta. Ja siis iga kord kui ta joogi kätte sai, oli ta jalga lasknud selle tüübi juurest. Ja siis on veel üks neiu, samuti väga ilus, aga see ei juhtunud täna, kellel on sugardaddy. Ehk mingi rikkur, kes talle igast nänni ja värke ostab. Mind huvitab, mis käib läbi nende tüüpide mõtetest. Nad kulutavad raha millegi peale, mis on juba algusest peale läbi kukkunud investeering. Kas nad tõesti ei näe, mis toimub, kas nad tõesti on nii ***näljas, et nad on nõus riskima? Mul on natuke kahju neist..

Ülikooli jumalad. Rebastel on siis vastandolenditeks Jumalad. Mäletate, ma olen agnostik ateist. Aga kuna nemad on reaalsed, siis tekib küsimus, mis usundi ma võtma peaks. Kas rebase ajal olla lihtsalt ateist või on sellel mingi muu usundi vorm? Või kas rebane ise on usuvariant nagu juut, moslem ja katoliiklane? Sellised kasutud mured ongi sellised, mis mind häirivad. Kuna see lõik on natuke lühike, siis panen siia veel sõna "basically into the vagina", sest kuidas muud moodi seletad sa välismaalasele roppust "putsi".

Lõpumärkmed:
Ah jaa, andke tagasisidet ja soovi korral saage, muutke või loobuge oma varjunimest.
Vahepeal on plaane enam kui vaba aega ja samas on vastupidi ka.
Kas kogu internet ongi ülikooli täis või ma märkan neid sellepärast, et lähen sinna?
Kas kogu maailm ongi õigusteadusasutusi täis või on ka selle põhjuseks minu õpingud?
Võtsin omale feisbuugis sõpru juurde.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest loogika on vabatahtlik.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. august 2014

Sissekanne nr. 180

Päevad 396-399
Värvilised inimesed..

Alustaks siis vahelduseks positiivse noodiga. Nimelt ei olnud täna kohe üldse minu päev ja samas nagu oli ka. Käisin siis täna linnas, Tartus, ühikas, ülikooli raamatukogus, raamatupoodides ja siis tulin veel kõige lõpuks koju ka. Aga enne kui me sinna jõuame, räägime asjadest, mis midagi ei muuda. Aga ega tänane päev ka enam väga ei muuda, vist.

Päevamõtted:
Alustaks siis enam kui aastavanuse minu enda tsitaadiga. Sest kui mina end ei tsiteeri, siis kes seda ikka teeb. "Ma vist üldse armastan inimkontakti. Ma armastan inimesi." Nii et ma olen ikka päris hullusti muutunud. Ma suht reaalselt ei talu pea mingit inimkontakti. Ära ma just ei sula ja surma pole ka veel saanud, aga iga kord kui keegi mind puudutab tekib mu peas kaks reaktsiooni: nutune "miks?" ja lootus, et ta enam ei puuduta. See on nii imelik reaktsioon, vist, aga inimpuudutus tundub jube. Inimkeha on rõve ja räpane asi ja natuke imelik ka. Aga on kaks ligikaudset erandit. Esiteks kallid, need on head. Teiseks erinevad reaalse massaaži kummalised variandid, kui need on mõlema osapoole vabal tahtel. Ehk on midagi veel, aga see on väga erandlik siis.

Läbi aegade on olnud vastuseta küsimus, mida naised tahavad. Mina aga lükkaks selle suuremasse küsimuse. Mida inimesed tahavad? Nii mehed, naised, kui ka need, kes kummagi osapoole alla end ei liigita. Ma ei suuda seda välja mõelda. Noh jah, meil igal ühel on oma väike unistus. Kes soovib armastust, kes soovib midagi unustada ja kes tahab minevikku tagasi. Ja mustmiljon muud soovi. Aga mida te suures plaanis tahate? Ma ei mõista, kuidas on võimalik, et inimesed jooksevad minust kiiremini maailmas ringi, kui neil ei ole sihti. Kui vaatan oma generatsiooni madalamat otsa, pettun ma pea alati. Sest kui mõne inimese suhe kestab vähem kui minu fb hüvastijätt hea sõbrannaga, on midagi viltu. Ja kui te armastust ei otsi, siis ehk rikkus. Lotot nad ei mängi ja nende haridustase on leebelt öeldes puudujääkidega. Ja ehk hea tervis? Kui ma näen sind õllepudeli ja suitsupakiga, ent tean, et sa ei ole midagi treeningulaadset ammu teinud, siis ka see ei ole ju õige. Nii et mida te siis tahate?

Advokaadid. Ma ei tea, mis imestaatuse nad omandanud on, aga on kummaline kuulda inimesi enda ümber. "Mida sa õpid?" "Õigusteadust." "Jaa, advokaate on vaja." Iga kord, kui ma seda lauset kuulen, sureb väike osa minust ära. Miks? Sest te ei arvesta ühegi teise võimalusega. Ma harin teid natuke. Minul kulus selle info leidmiseks internetist ligikaudu 2 minutit. Aga siin on mõned ametid, mis on õigusteaduse haridusega inimesele: Kohtunikud, prokurörid, kohtutöötajad, kohtutäiturid (kohtuametnikud), juristid, notarid ja ma olen veendunud, et neid ameteid on veel. Sest näiteks eri riikides on see pisut erinev.

On kaks võimalust.. Esimene on see, et see juhtus päriselt. Teine võimalus on see, et midagi sarnast juhtus ja mu aju genereeris sellele asju juurde. Aga jah. Seisin siis oapeenra kõrval (pmst saate aru ju). Ja mu ema ütles midagi. Aga kuna mu aju on võrratu ja paneb asjale juurde, siis ma kasutan oma sõnu, sest nende viimistlemiseks on mul olnud liiga palju vaba aega. "Maailm kaotas filosoofi minu näol." Aga samas ju ei kaotanud ka. Üks suur põhjus, miks ma ei läinud filosoofiat õppima, oli see, et kuigi mulle meeldib filosofeerida ja ma tahaks olla koos teiste endasugustega, ei salli ma vanu filosoofe. Miks? Sest, kui mingi karvane vanamees elas aastal 390 enne Onu Jeesuse sündi, on väike võimalus, et minu kui elu alustava noore vaatenurgad maailmale on samad. Samamoodi ei saa ma ka ju samastuda Prantsuse revolutsionääridega. Ma elan riigis, kus minu elu ajal on toimunud üks korralik protestiaktsioon. See oli siis kui keegi tegi Aljoošaga midagi. Enne minu sündi? Alustame sellest ajast, kui meie riik tekkis. Aasta siis oli 1918 ligikaudu. Enne seda me kirjutasime luulet ja käisime Tartus laulmas. 1918 kandis saime me natuke sõda pidada. Ja siis pani Päts diktatuuriga ajama ja noh long story short 50 aastat kommusid. Aga siis hakkasime me uuesti laulma. Ja me mitte ainult ei laulnud vaid me võtsime ka käest kinni ja tegime inimketi läbi kolme väikeriigi ja kui ma eksi, siis olid seal augud sees. Aga jah. Ja laulsime öösel ka natuke ja rohkem võimule vastu astumisi ma ei suuda meenutada. Samas mainitud revolutsionäärid elasid ajal, kus rahvas läks giljotiini alla ja lõpuks saatsid nad sinna ka kuninga.

Aga samas tekib küsimus, miks ei kohtunik olla filosoof ja kes keelab notaril asjade üle mõelda? Miks minu uus ja õigusepõhine elu ei tohiks olla ideeline. Äkki just minu soov loobuda ajuvabast mõttetusest ja teadmised minu õigustest muudavadki maailma. Äkki ma leian üles seaduseaugud ja kunagi hiljem ei olegi 13-aastased nii läbikukkunud. Maailm võis küll kaotada filosoofi, aga võitis ehk revolutsionääri.

19-aastat olen mina elanud Süsteemis. Enne mind tegid seda ka minu vanemad ja nende omad ja nende omadki. Alustame koolist. See on jäämäetipp. Seal valitseb hiiglaslik ebapädevus, ebaloogiline võrdsus ja salajane anarhia. Ebapädevus väljendub selles, et meie kirjandusõpetaja on lugenud läbi 2000 raamatut, aga ta ei oska seda seostada meie igapäevaeluga. Ma ei suuda ikka veel enda ja Andrese vahel väga ühiseid jooni leida. Ehk see, et me mõlemad kannatame süsteemi tõttu? Ebapädevus väljendub ka õpilastes, kes end kolmedega koolist läbi veavad, esmaspäevaks unustades, mis reedel õpitud sai. Võrdsus on asi, mida meie ühiskonnale meeldib igast võimalusest serveerida ja eksponeerida. Aga sellist asja ei ole ju olemas. Võrdse elu põhimõte eeldab elu puudumist. Koolis on ju tore, et kõik käivad 12 aastat. Kõik lähevad sinna pea seitsmeaastaselt ja pea kõik saavad samu aineid. Aga see on vaid vale, isegi mitte ilus vale. 12 aastat? Kes selle välja mõtles, et kõik, mida ma omandama pean, saan ma selgeks 12 aastaga. Ehk kuluks mul aasta vähem või rohkem. 7-aastaselt kooli? Miks? Sest kõik tattninad on sama targad? Ja kõige suurem idiootsus on panna kindlalt määratletud ained neiks 12 aastaks. Oeh jah. Miks on nii, et atleedid, bioloogid ja informaatikud peavad õppima ajalugu ja kunsti, mis neid ei huvita? Ja miks peavad ajaloofännid ja tulevased artistid ja maalikunstnikud õppima tuhandeid taimi ja füüsikavalemeid, mida nad elus kunagi ei vaja. Vana hea anarhia. Võimu pea täielik puudumine. Kui kõik teavad, et koolis on grupp suitsetavaid alaealisi, enamus inimesed on koolireisidel mõnusalt maani täis ja tunnis ei pane keegi midagi tavaliselt tähele, on ilmselgelt kuskil viga sees. See on peamiselt vist sellepärast, et õppejõududelt on ära võetud kõik õigused õpilase karistamiseks. Ma ei ütle, et vitsa ja pussnuga silma, aga vana hea peale tunde olemine või koolist paariks päevaks keelu saamine, mille liigses esinemisel heidetakse õpilane koolist välja või pannakse aastat kordama. Jah, see on see koht, kus ma ütlen, et see on kooli süsteemi vigade jäämäetipp ja mäletate, et kool oli Süsteemi vigade jäämäetipp.. Süsteem tuleks jupp jupi haaval ära kaotada ja uus selle asemele teha. See ei ole tõesti kerge protsess, aga ega kõik ei saagi kerge olla. Mul on kahju neist noortest, kes on selleks ajaks, kui ma Imperaatoriks saan, on õppinud koolis näiteks 11 aastat, sest nemad saaks kõige hullemat kahju ilmselt.

Koolist rääkides. Oh, mu lemmik asjad, kus loogika puudused üles leiab on kooli esindamise korrasätted. Kui ma olen 18 või vanem, siis miks ma ei või näiteks vaba aja tekkides sõpradega minna spordibaari ja väikse õlle libistada? Ma saaks aru, kui ma sellega rikuks teiste reisikogemust või karjuks korduvalt üle baari, et ma olen Natsionaalsotsialistliku 32. Lüütseumi (Ilmselgelt väljamõeldud kooli nimi. Don't get your panties in a wad.) õpilane. Miks ma ei võiks ka hotellis, oma toas rahulikult siidrit limpsida, kui see ei ole hotelli reeglite vastu? Miks meid viiakse iga-aastaselt samasse kohta, kui see ei ole ükski aasta enamusele grupist meeldinud? Miks on keelatud pea igasugune isetegevus, kui organiseeritud plaan puudub või põrub? See on reaalne mure, millele koolireisi korraldajad peaks rõhku panema. Ja kui keegi rikub reisil seadust või räigelt kokkulepitud reegleid, siis teda järgmine kord kaasa ei võeta ja asi ongi ants.

Ja ma käisin Tartus. Täna ei ole minu päev. Sest kui on üks asi, mida ma sallin vähem kui puudutused on see vesi. Täpsemalt vesi, mis puudutab minu välist kesta. Välja arvatud minule sobivast dušiotsikust minu pihta langev soe vesi. Kõige jubedamad kohad, mida vesi pea igapäevaselt puudutab on huuled, käed, jalad ja mingil määral nägu. Umbes selle järjekorras ka. Ja miks ma seda räägin? Esiteks sadas päev otsa vihma. Algusest lõpuni. Meenub lause. "Piiblis sadas 40 päeva ja 40 ööd. Nad nimetasid seda suureks uputuseks. Meie Eestis nimetame seda suveks." Aga samas ei sulanud ma ära ja jõudsin Tartusse. Tegelikult tuuritasin isaga natuke Jõgeval ka enne, aga see selleks. Bussijaamas nägin ma sõpra. Kuigi ta oli üks esimesi inimesi, kes mu blogis oli, saab ta alles nüüd nime. Ihukaitsja. Sõitsime siis bussiga Tartu. Käisime raamatupoes, kus oli mingi kahtlane müüja, kellele ma ütlesin, et ma veel mõtlen natuke. Ma loodan, et ta ei oota mind tagasi, sest ma sain teisest poest täpselt selle, mida ma tahtsin. Käisin ka ülikooli raamatukogus. See oli omamoodi keeruline ja arusaamatu kogemus. Aga ma sain hakkama ja midagi väga hullu ei juhtunud. Ma pillasin kõigest oma ID-kaardi mingi naise monitori taha, kõndisin otsejoones valesse kohta, võtsin kolm korda vale raamatu ja kõndisin iga ühega neist pea 50m edasi-tagasi. Aga siis sain sealt ära. Ja läksin oma ühikavõtit otsima. Peale natukest segaduses ümbes majade rallitamist, sain ma siis peaaegu ilma suuremate probleemideta oma asjad kätte. Läksin siis oma uude koju. Kui mu toakaaslased ei ole ninjad, siis neid seal ei olnud. Aga samas oli seal lahtine mahlapakk, määrdunud sööginõu ja ka töötav arvuti, nii et ehk ta ikkagi on olemas.

Enne kui ma lähen edasi. Räägin natuke oma ühikakaaslastest. Kohtasin kolme tüüpi inimesi oma elamu lähistel ja sees. Esimene on minu kõige vähem lemmikgrupp. Passiivtiblad. Jah, ma kohtasin juba sellist olendit. Kuigi see on vist kergelt ennatlik, sest ma kuulsin vaid ühte sõna. See kõlas umbes nii: "Huijob." Ta ei olnud rõõmus, kui ta seda ütles. Teine grupp on värvilised inimesed. Ma ausalt ka ei ole rassist ega midagi, aga ma reaalselt kasvasin üles 99,95% valges keskkonnas ja värvilised inimesed on minu jaoks harjumatu nähtus. Ma vaatan neile järele, pilk peatub neil ja ma üritan neid vältida. Sest ma tean, et ma ei ole valmis rassivaheliseks sõprussuhteks. Aga küll ma üle saan sellest. Tartu on palju multikultuursem keskkond. Ja kolmas grupp, kes on mainimistväärt on ilusad tüdrukud. Neid oli ohtralt. JA NAD NAERATASID!!! See on suht kõige ilusam asi, mida inimene teha saab ja nemad tegid seda. Samas ei öelnud ühelegi neist midagi ja paariga neist oli kummaline kokkupuude, nii et algus oli ju hea. Ja siis olid mingid tavalised inimesed, kes ei üllatanud mind oma olemusega.

Ja kuna ma midagi ära ei lõhkunud ja keegi mind keelama ka ei tulnud, vaatasin ma natuke oma toas ringi. Minu pool toast on tühi. Toakaaslase oma asju täis. Ja see pani mu perfektsioonivajaduse räigelt piinlema. Ma küll isegi ei puudutanud midagi, aga ta riiulites ei tundunud olema mingeid loogilisi paigutusi. Aga samas tema riiul, tema asjad, tema mure ja nii edasi. Tõmbasin ka siis köögis sahtleid lahti ja vaatasin ringi. Mainimisväärne on see, et ma leidsin kolmest erinevast kohast makarone. Kaks kotti soola, mingeid imelikke maitseaineid, teesid, putrusid ja üldse oli seal kummalisi toiduasju. Aga ei mingit süsteemi ja see oli natuke jube. Ma vajan süsteemi. Söögiriistade sahtlis olid vaid lusikad. Sest kahvlid olid kraanikausi kohal kapis, kus valdas segadus. Minu arust oli seal asju puudu ja üle ja üldse oli süsteemist puudus. Ma oleks eelistanud, et mul oleks olnud seal keegi, kes mulle täpsustaks seda kaost.

Aga kuna Ihukaitsjal oli vaja Tartus üksi asju ajada, siis istusin mina ühikas ja vaatasin aknast välja. Ma näen oma aknast jõge. Ma pean pidevalt jõge ületama ja see oli ja on iga kord hirmus. Ma lugesin ka natuke Eesti vabariigi põhiseadust. Seal oli huvitavaid asju, mida saaks vajadusel perversselt ära kasutada. Soovitan seda kõigile gümnasistidele, kes on süsteemi vastu. See maksab vähem kui 4€ ja kui sa suudad õpetaja seadustega maha murda, siis on sul minu respekt. Kui mina oleks oma õigusi ja asju varem teadnud, oleks ma ilmselt kõige kohutavam inimene oma koolis olnud. Sest nagu ka elu, on seadused liiga sageli mitmeti tõlgendatavad. Aga siis istusime tagasi bussi peale ja kruiisime koju. Koduteel käisin selverist läbi ja ostsin omale šokolaadisõõriku. Nomnom, see oli hea idee.

Aga shout-out inimesele, kellest ma viimasel ajal ehk natuke liiga palju räägin ja mõtlen. Aga tema on ainus põhjus, miks te seda sissekannet sellisena näete. Kui ta poleks küsinud, et millal ma jälle blogin, siis ei oleks ma ehk täna midagi kirjutanud. Aga nüüd on siis midagi netis olemas. Me täname sind, Inglike!
Teen midagi, mis ehk ei muuda midagi, ehk on positiivne ja ehk ei ole ka.. Aga siin on tema blogi:
Maailma lõpus saab kohvi
Miks ma seda jagan? Sest see on kummaliselt lahe blogi ja see on väga mitmeti väga minu blogi sarnane.

Lõpumärkmed:
Ma olin aasta eest tegevuselt suhteliselt samasugune. Mõtlemiselt hoopis teine jutt.
Ma lugesin aastataguseid sissekandeid ja mulle meenusid paar vestlust. Oeh jah..
4. august 2013: "Ja eile ja täna on mu õhtu palju paremaks muutnud see, et üks neiu on mulle sõnumi saatnud sõnadega: "Tahtsin head und öelda!..." See teeb nagu päeva täiega rõõmsamaks."
Kes see neiu oli? Ja kuidas teda leida?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ka värvilised inimesed söövad makarone.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. august 2014

Sissekanne nr. 179

Päevad 392-395
Me kõik jääme vanaks..

Ahoi. Teie jälle siin. Alustame huvitava märkusega. Meie ühisel koostööl on minu blogivaatajate arv tõusnud viiekohaliseks. Nimelt on üle 10000. Natuke, aga siiski. Ja selleks kulus umbkaudu 13 kuud. Järgmise aasta septembriks seame 20000? Aga mida ma teinud olen? Ma jõudsin ilmselt oma aktviisuse madalpunkti, kus ma panin terve päeva jooksul selga vaid hommikumantli ja kaugeim koht, kus ma käisin oli köök. Samas käisin ma ka sünnipäeval ja suurt muud ma ei teinudki. Aga kui ma midagi ei tee, siis on mul ju aega mõelda.

Päevamõtted:
Mulle meeldib kuulata. Aga mitte kõike. Mulle meeldib kuulata sõnu, millel on kaal. Ma ei nõua, et need suudaksid mägesid liigutada, aga samas oleks ju hea, kui neil ka homme mingi kaal veel oleks. Mulle meeldib kuulata laule, millel on sõnum. Sõnum, mis on enamat, kui mingi lääge armastus või et täna on pidu. Ma eelistan laule, mis räägivad midagi. Räägivad ajaloost, sõprusest, millestki, mis muutis maailma. Mulle meeldib kuulata inimesi, kui ma olen nendega kahekesi. Ainult nemad ja mina, sest just siis räägivad nad millestki, mis on huvitav. Olgu see nende elu või vahel ka kellegi teise oma. Nad on ausad, maailmakriitilised ja sageli rõõmsad. Ja ka nemad võidavad, saades võimaluse lõpuks rääkida. Isegi kui nad räägivad tühistest asjadest.

Kahepalgelisus. Ja ma ei mõtle seda, et keegi räägib üht ja teeb teist. Ma räägin sellest, kui keegi räägib minuga teisiti kui teistega. Parimaks näiteks on ehk see, kui keegi räägib minu juuresolekul, mis tal suuremas plaanis mõttes on, mida ta siiamaani oma eluga teinud on ja mida veel. Ja kui ma kõnnin mööda ja ta mind ei märka, siis räägib ta ala "Jõin end ükskord nii puru, et panin kõiki ja kettisin nurka." Kuid seda juhtub ka vahel vastupidi. Aga ma ei ole ju veel nii vana, et minusse tuleks alati suhtuda viisakuse ja austusega. Ka mina tahan veel sisimas olla noor, ent ma tunnistan, teie lapsikud mured ajavad mul sageli südame pahaks. Ja see ka sageli, et te suhtes olete. Ma lihtsalt ei salli seda. Isiklik eelistus või nii..

Meie presidendiproua Ilves vist suudles kuskil mingit meest, kes ei ole meie president. Okei, natuke ebaeetiline see ju oli, aga samas miks seda kella külge panna? Ta on kõigest üpris tavaline inimene. Ta on küll nii-öelda Eesti visiitkaart, aga samas USAl oli ju Clinton oma Oraalkabinetis ja sellest saadi ka üle. Meil on palju väiksem jama, palju väiksemas riigis, palju vähem tähtsa inimesega, saage üle. Ja kui keegi arvab, et see on nende perele tragöödia, siis vaatame statistikat. 50% abieludest lõppeb lahutusega, teine 50% lesestumisega. Kumbki ei ole just väga hea. Aga mina toetan proua Ilvest, anna minna oma elus.

Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga.. Ma ei taha sind solvata, aga.. Ma seekord usun sind, aga.. Mis kuradi väited need on? Kas sa siis muidu oled rassist, kes tahab mind solvata ja mitte uskuda? Palun inimesed, ma tean, et te ei mõtle seda halvaga, võtke end mingil määral kokku. Õppige sõnastust. Parim näide on netis mingi lausa: "Don't swallow anything the Devil rams down your throat. Jesus comes first." Mõte kehv, sõnastus läbimurdelist kohutav.

ALS. Ma ei tea väga täpselt, mis see on, aga kui ma ei eksi, siis on see mingi halvatuse värk. Sest selle teadvustamine eeldab, et sa kallad endale pange jäävett kaela, sest selle abil su keha tardub hetkeks. Minu arust on see kummaline viis, sest kui ma silmad kinni panen ei tunne ma ennast pimedana, näpud kõrvas ei ole kurdi tunne ja ma ei usu, et ka pangetäis jäävett mind sellest rohkem hoolima paneks. Ma usun, et see on lihtsalt järgmine idiootne challenge'ite saaga nagu kaneeli nali ja pipra värk. Aga samas toetan kõiki, kes kuidagi üritavad ALS põdevate inimeste elu paremaks teha v.a. jääpange inimesed.

"Sa mõtled teisiti, järelikult ei ole sul õigus." Iga inimene, kellele see mõte isegi korraks tuttav on, ei tohiks mitte iialgi olla loovaine õpetaja. Kahjuks olid kõik mu kirjanduse õpetajad sellised. Eesti keele õpetamise eest olen ma tänulik, kirjanduse eest mitte. Kirjandus on üldse mingi hullult nõme aine. Kui ma pean lugema samu raamatuid, mida mu vanemad 25-30 aastat tagasi lugema pidid, siis on ju midagi viltu. "Need on klassikalised raamatud." Ausalt pane end põlema. Need raamatud on kuulsad, sest neid trükiti kommude poolt suht palju ja sa lugesid neid, kui sa noor olid. Ma ei ütle, et ma tunnen end kultuursemalt, kui ma tean, et Indrek viskas ema kiviga ja Pearu täis peaga koju sõitis. Ma ei tunne end targemana, kui tean, et Palamuse koolis käisid Imelik ja teised imelikud tüübid. Ja need tsitaadid? Mida kuradit, ma nendega peale hakkan? Ma ei kujuta ette elumomenti, kus ma saaksin kasutada mõnda raamatutsitaati. See on üleliigne ja ebavajalik luksus, mis tõstab meie rahvuslikku uhkust.

Teate, mis on minu arust räme idiootsus? Rahvuslik uhkus. Mille üle ma uhke olen? Et mu suguvõsa ei ole ära kolinud siit riigist. Et nad ei läinud laia maailma paremat elu otsima. Kas ma olen selle üle uhke, et meil on oma keel? Meil on keel, mis on viimse vindini keerukaks aetud ja seda räägivad vaid miljon inimest. Ja ka kõik neist ei tee seda soravalt ja korralikult. Ma armastan sõna jõgi. Selle käänded on nii loogilised ju. Jõgi-jõe-jõge-jõkke-jões-jõest-...-jõeta. Oojaa, ja veel mitmus jõed-jõgede-jõgesid-jõgedesse-...-jõgedeta. Ja selliseid sõnu on veel palju. Justkui me ei tahaks, et keegi seda ära õpiks. Ja siis see rahvuslus. Mina küll ise ei ütle, et ma oleks kuidagi sellesse panustanud. Ma pigem lihtsalt kasutan seda ära ja üritan selles keskkonnas hakkama saada. Eesti ei ole riik, millega maailma teha. Minu eelistuse kohaselt on see kummaline regioon ühtses maailma riigis.

Tulles tagasi kirjanduse õpetajate juurde, siis oli neil siiski üks hea omadus. Nad õpetasid mind vastu hakkama. Kuigi see tähendas, et sain raamatutöid kolmesid, mind saadeti tunnist ära, iga kord kui ma suu avasin oli klassist kuulda naerupurskeid, sest vastuhakk on tore. Kui harjutuses pidi moodustama lause sõnaga kõrgklass laususin ma "Kõrgklass küll selliseid ülesandeid tegema ei pea." Kui olid minu jaoks igapäevased sõnad, ma isegi ei kirjutanud lauseid välja, sest ma oleks neid kümneid moodustada osanud. Kui oli vaja harjutuses moodustada lauseid sõnadega grillima (süte kohal süüa tegema) ja krillima (ärplema, plõksima, pmst kaklema) moodustasin ma lause: "Peep läks vene poistega .." Ja mõlemad sõnad sobisid ideaalselt. Ja ometi ei sobinud see õpetajale. Kui teised vaikselt pomisesid rääkisin mina valjult, kui teised hoogsalt lünki täitsid joonistasin mina lilli. Ja pea iga kord suutsin ma õpetajale oma tegelikult õiged vaatenurgad peale suruda ja kuna ma ei eksinud, siis sain ka mina lõpuks kirjanduse aastahinded viied.

Ma olen 19-aastane, ma olen valge meessoost värvipime alakaaluline sotsiaalselt saamatu olend. Miks ma seda teile räägin? Sest sellega kaasnevad probleemid. Aga võtame kõik ükshaaval ette. Ma olen 19-aastane. Keegi ei võta mind veel täiskasvanuna, aga samas ei ole ma enam laps. Kõik eeldavad, et mul on plaan kogu oma tulevikuks, aga ma ei tea veel sedagi, kuidas ma kahe nädala pärast elan. Ma olen valge. Meid peetakse kõige rassistlikemaks. Me muudame kogu aeg värvi ja ma ei ole isegi valge, ma olen mingi kummalise nahavärviga, mis muutub juba kasvõi temperatuuri tõttu. Ma olen meessoost. Meie kaela on lükatud paljud kohustused. Me peame olema kaitsjad ja tugevad ja megasuper kuuspakiga. Mu suurim panus järglastesse on hästiajastatud spermatosoidide õigesti positsioneeritud väljalask. Ja siis me oleme eelduslikult suurema palgaga ja me peame olema pere rahalised toetajad. Mulle ei meeldi ühiskonna ebaloogilised reeglid. Värvipimedus. Jah, see ei ole suur probleem, aga pea mitte keegi ei oska sellega samastuda. See ei paista silma. Ma ei tea, kas inimene tänaval on värvipime. Ja kogu maailm kasutab värve asjade kirjeldamiseks. Ma olen alakaaluline, mis tõttu ei ole mul lihasmassi. Ma ei suuda teha imetegusid. Ma ei saa oma rasvkudet energiaks muuta, mul pole pekikihti, mis mind soojendaks. Mu keha ideaali puudumine ei ole hea mu enesehinnangule. Ja selles valikus oli ka veel sotsiaalselt saamatu. Ma ei oska sageli normaalselt käituda. Teised on rõõmsad ja õnnelikud ja siis olen mina.. Ma ei taha väga füüsilist kontakti. See on imelik ja inimkeha on minu arust rõve. Aga ehk minu eelarvamused põhjustavadki selle olukorra.

Aga et ikkagi positiivselt lõpetada. Räägin ma teile ühest imelisest olendist. Ta pidevalt uurib mu vanemaid sissekandeid, küsib mult imelikke küsimusi, räägib minuga igast teemadel juttu ja on üldse tore. Vahel on mul mulje, et ta teab minust rohkem kui keegi teine. Või siis vähemalt on tal need asjad meeles. Ta on uskumatult kummalise mäluga ja ta süüdistab, et ma muudan ta elu. Alustades unegraafikuga ja lõpetades tema enda mõtlemisega. Ma arvan, et Inglike on võrratu tegelane ja ma ootan aega, kui ta teab minust rohkem kui mina.
PS: Temaga koos olemisest ongi see pealkirja alused read tekkinud.

Lõpumärkmed:
Ma kohtasin täna ühte JMG'sse minevat vahetusõpilast. Arenguruumi veel on. Ta üldse ei reageerinud mu soravale eesti keelele. Masendav. Aga tundus iseenesest tore.
Ma tulingi peolt varem koju. Ja kaine august on veel täielikult tehtav asi.
Minu päeva parim lause: Elu ongi lihtne ja ilus, aga natuke kallis.
Naudi elu, sest maailm on ilusaid inimesi täis.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2014

Sissekanne nr. 178

Päevad 390-391
Katkine kohvimasin ehk luua ja hävitada

Hey, mina siinpool. Lugesin siis ühe Inglikese blogi ja see on üldse imetore blogi, aga ma ei taha sellest rääkida, sest ma ei tea, kas ta tahab, et ma seda teiega jagaks. Ma tean üldse tema blogist vähe, aga see selleks. Ta blogil on lahe üldpealkiri, nimelt ühe laulu mingi lahe rida. Aga siis vaatasin ma enda oma. Minu elu :D ja see tundub minu arust nii mage. Nii et hüvasti minu elu ja blogi lõpuks on mul seal midagi muud. Kes teab, kas laulu sõnad või hoopis mõni luulerida või omalooming või kes teab mis.

Päevamärkmed:
216 MB jah, kõigest 216 MB. Uskumatult väike informatsioonikogus. Aga kuna ma olen oma pildid kuhugi "ära pannud", siis on see kõik, mis minu eelmisest arvutist alles on. Ja kusjuures see ongi kõik, mida ma tahtsin alles jätta. Tõsi, paar pilti mu poolpaljastest sõbrannadest kadusid igaveseks, sest ma ei leidnudki neid üles. Aga olge mureta, mu sõbrannad ei saada mulle endast pilte, mu sõbrad saadavad mulle meie sõbrannadest pilte. Ja see on omamoodi kummaline. Aga mis kurat saab olla 216 MB infokoguse juures nii väärt? Seal on ülestunnistus.doc ehk asi, mida ma ilmselt iialgi hea tujuga ei ava ja kurvana ka mitte, aga selle avamine teeb vist kurvaks. Siis on seal veel kummalised katsed midagi kirjutada. Mu uurimistöö ja midagi on seal veel.

Süümepiinad. Mäletate seda tüdrukut, kellest ma kogu aeg räägin. See suurte tisside ja säravate silmadega tüdruk, kes mu südame murdis ja mind masendavaks muutis. Seesama tüdruk on minu peas. Mitte reaalselt. See oleks kohutav ja enam kui ühes mõttes. Aga kuidas see süümepiinadega seostub? Nimelt on ta ilmselt ainus inimene, keda ma kunagi tõeliselt armastanud olen. PS: ära talle ütle, ma ei taha draamat, sest seda on siin maailmas niigi natuke liiga palju. Aga nüüd ma vihkan armastust, suhteid ja ma ei näe kaaslasel suurt muud eesmärki kui trofee ja ehk natuke ka seltskonda. Ja iga kord, kui ma ütlen, et ma vihkan ühte neist, siis tundub mulle, et kõik arvavad, et see on tema pärast. Ja see tekitab mus süümepiinu. Ja see on kohutav.

Aeg on relatiivne. Einstein rääkis kunagi midagi sellist. Ja see on omamoodi tõsi. Sest mul on tunne nagu tänane päev veniks. Aga ehk on see sellepärast, et ma ei tee mitte midagi. Käisin täna ARKi ees. Ma ei tea kui kaua ma seal olin, aga ma nägin joone peale parkimist, keegi suretas auto välja, keegi sõitis üle pidevjoone ja mida kõike veel. Huvitav, kas see ongi reaalne olukord tänavatel või siis juhtub see vaid maja ees, kus inimesed peaks just sõita oskama?

Kirjapandud mõtted. Need on kummalised mõtted. Neid on raske muuta. Neid on imelihtne hävitada või uusi asemele kirjutada, aga vana mõte jääb kuidagi alles. Süümepiinade lõik ei oleks äärepealt ilmunudki, sest osa minust tahtis seda kustutada, aga samas kui ma ta juba kirja panin, ju ma siis mõtlen nii. Oleks kummaline kui ma selle ära jätaks, sest siis ma justkui valetaks teile. Aga samas ma ju ei taha teile valetada. On loomulik, et mõned asjad peavad isegi teie ees saladuseks jääma, sest ka mina olen inimene, aga armastus ja vihkamine on ju nii suuresti seotud maailma asjadega. Paljud inimesed, keda mina tahaksin oma sõprade hulka lugeda, kuigi nemad seda liiga sageli ei tee, on suhtes ja/või armunud. Sageli on nad õnnelikud ja nii kaua kui nad minu juuresolekul suudavad hoiduda üksteise otsesest puudutamisest on isegi päris okei. Ja kui juhtubki kiire musi või koputus õlale, siis elan vast selle ka üle, aga mulle ei meeldi kui inimesed üksteist puudutavad. Aga ma olen ju imelik ka.

Voltaire olevat kunagi öelnud midagi sarnast: Ma ei nõustu sinuga, aga ma teen kõik selleks, et sa saaks oma arvamuse välja öelda. See on väärt väide ja kummaline idee. Ma arvan, et kuigi mina seda oma motoks ja isegi mitte väga pidepunktiks ei võta, aga samas võiksid seda ikkagi teised teha. Ma tean, et enamus teist seda ei tee, aga sellest hoolimata oleks ju tore, kui keegi teeks midagi teiste kasuks ka vahel. Ma olen alati põlanud inimesi, kes ei taha minuga mingil teemal rääkida, sest me oleme erineval arvamusel. Kui sa oled üks neist inimestest, isegi kui sa oled mu parim sõber või perekonnaliige, siis käi persse. Reaalselt pane ennast vabaduse väljakul põlema ja mida veel. Kui me ei ole samal arvamusel, siis me peakski ju rääkima sellest. Võrdlema kummagi seisukohti ja otsima üldist kompromissi kasvõi idee tasandil. Ja kui ongi teema, millest sa rääkida ei taha, siis me võime ju rääkida kasvõi sellest, miks mina tahan ja sina ei taha. Räägime asjadest, kui oleme samal nõul, teeme plaane kui vastandume siis väitleme. Aga suhtleme omavahel.

Ah jaa, kui ma teid juba persse saatmas olen, siis saadan ühe hooga persse kõik tiblad, separatistid, marurahvuslased, poliitikud ja vabatahtlikud ja natuke saadan persse ka need, kes saadavad plaastreid. Miks? Sest see Krimmi poliitdraama on juba hullem kui ladina seebikas. Ma isegi ei viitsi süveneda, kes miks ja kus päriselt persse keeras. Minu ideaalne lahendus kriisile? Tiblade armee (jah tiblade, sest on olemas venelased ja tiblad. Venelased on need, kes ei nussi teistega väga palju ja tiblad on need teised tegelased) on juba niikuinii seal Krimmis sees. Pluss Krimmil on parem ühendus Venemaaga, nii et ka Krimmi elanikud võidavad. Ukraina teil on juba Tšernobõl, kas te tõesti tahate, et ka teil teine tuumapauguauk oleks? Järelikult tuleb kutsuda kokku järgnevad inimesed peamiselt: EL vastav kõrgeim ninamees, Ukraina president, kui neil just diktaator ei juhtu olema, karumaadleja ja arheoloog Valodja Putin ja see neeger Oraalkabinetist. Ja siis live ülekandega, et kõik saaks vaadata, allkirjastavad nad dokumendi, kus on selge sõnaga kirjas kolm tingimust.
1) Venemaa saab Krimmi TAGASI, sest maisipoiss andis selle ju kunagi ära.
2) Venemaa ei tohi teiste riikide vastu agressor olla ja teised ei nussi Venemaaga ka.
3) Kõik elanikud, kes soovi osutavad kolitakse ümber Ukrainasse + pisike lohutusrahake.

Ja kui me juba räägime sõjast, siis moslemid ja juudid on ju ka riius. Aga nad on seal ju kogu aeg pakkumisi teinud. Siin on lahendus: Jagame maa protsentuaalselt võrdselt ära 2014 aasta alguse seisuga. Kui rahvast on 50/50, saavad maad võrdselt, kui juute on rohkem, saavad nad rohkem maad või vastupidi. Ja kui üks osapool ei ole nõus. Siis suuname kõik maailma sõjajõud suhteliselt ohutute relvadega, mis vähemalt otseselt maad ei kahjusta, keeldujatele kallale. Kui tiblanissimod ja jänkid tahaksid suudaks me novembriks kõik ära lahendada ja tähtsatele asjadele keskenduda nagu näiteks jõulupraad ja uusaastalubadused.

Ja kui me tibladest juba rääkisime, siis ma tooks välja kahte tüüpi venelasi. Esimene grupp on minu reaalne lemmikgrupp venelasi. Need on mõistlikud ja toredad venelased. Kuid ka nemad jagunevad kaheks alaliigiks. On sise- ja välisvenelased. Sisevenelased on need venkud, kes elavad Venemaal ja ei tungi agressiivselt välismaale. Paremal juhul käivad vahel puhkamas kuskil. Tublid ja enamvähem normaalsed inimesed. Välisvenelased on need, kes kolivad välismaale, õpivad ära keele ja kasutavad seda, tutvuvad kultuuriga ja vähemalt austavad seda ja nii edasi. Tublid inimesed, kes on ehk aktsendiga, aga ma olen ka nende üle natuke uhke.
Teine grupp on tiblad. Kuid ka tiblanissimod jagunevad kaheks liigiks. Esimene on agressortiblad. Nemad tungivad välisriiki sisse ja hakkavad seal oma korda looma. Olgu selleks venestamine või okupatsioon ise. Jubedad olendid, kes võiks "kogemata" kuhugi ära kaduda. Teine alaliik tiblanissimote ridades on passiivtiblad. Jubedad olendid ja mitte alati isegi venelased. Need on sellised inimesed, kes lähevad välisriiki ja lihtsalt ei õpi keelt ära ja ei hooli meie kultuuriruumist, uskudes, et nad on ikka Venemaal. Parim näide on EmTseeDoonaldi söögikohas olevad minuvanused tiblanissimod. Kui sa oled niivõrd keeleoskamatu, et sa ei saa aru, mis on juustuburger ja suur sprite, siis hakkab mul sinust kahju. Palun, sa oled noor ja ma ei eelda sult ideaalset keelekasutust, aga midagi võiksid ju ikka osata. Aga sa ju ei suuda seda lõikugi lugeda. Ja ma ütlesin, et nad ei ole alati eestlased. Jah, ma liigitan ka osad mittevenelased tiblade uhkesse kogudusse. Nimelt need, peamiselt vanema generatsiooni inimesed, kes eesti keelt raskustega rääkivale inimesele harjutada laskmise asemel küsivad: Ehk räägime vene keeles? Käige persse ausalt ka. Mõni ime, et nad seda keelt ära ei õpi, kui te ise seda vältida üritate. Teeme passiivtibladest välisvenelased. Ja ka teiste rahvastega võiksime ju nii teha.
Ah jaa, et natukenegi inimlikum tunduda, andestan ma vanaemade-vanaisade generatsioonile, eeldusel, et nad on 65+ ja elanud riigis kauem, kui Eesti on taasiseseisev olnud. Sest teadlased tõestasid ära, et vanadel inimestel on raskem õppida ja see keel on suhteliselt raske. Muu seas andestan ka neile, kes teevad oma keeleliste õpingute suunas mingeidki pingutusi.

Ah jaa, kuid kui natuke kõrvale pöörduda ja samas mitte ka, siis meenub üks kummaline lugu. Ma ei mäleta kes, aga vist Ameerikamaal mõtles keegi välja mõistatuse. Mis on see, mis loob ühe otsaga ja hävitab teisega? See oli muidugi klassikaline harilik pliiats. aga ma sõnastaks selle nii: Mis on see, mis loob ja hävitab samal ajal? Ka see ei ole nii raske kui sa mõtlesid inimese peale. Inimene loob linna, hävitades loodust, inimene loob paberi puudest ja kirjutab sinna päästke puud. Sama oleks kui mina rasestaks naisi, et abordiäri edendada. Minecraft, võrratu mäng kusjuures, pakub võimalusi kaevandada ressursse ja meisterdada uusi asju nagu ka nimest lugeda võib. Aga ma olen hellikust rahuarmastaja ja selle asemel, et zombedega kakelda, ehitan mina oma koduloomadele maju. Aga samas on mulle meeldivad stealthmängud, kus sa saad hiilides inimesi maha lüüa ja kui ma jälle maailma peale pahane olen, siis lükkan näiteks Call of Dutyle hääled sisse ja jooksen esirindel vaenlasi kõmmutama. Ah jaa, see toob veel ühe asja mõttesse. Sõjasangarid. Pea iga mäng on nendest. Alati oled ju sina see, kes tapab kõige enam ja kunagi ei sure (loogiliselt ei tohiks su kangelane surra). Aga samas oli ju neid päriselus ka. Soomlaste Valge Surm nottis maha üle tuhande viiesaja inimese ja mingi vene snaiper, kui ma ei eksi, nokkis ohtralt ohvitsere maha. Aga samas see häirib mind, sest mina olen see tüüp, kes jookseb lahingu keskmesse, tapab umbkaudu 10 inimest ja sureb või saab rängalt haavata. Kui üks inimene tapab kümme on see ju võrratu tulem, aga samas sõjakangelaseks mind see ei tee. Ma oleks vaid number statistikatabelis. Õnneks ei ole mul reaalset plaani astuda ühtegi sõjaväeosasse. Juhtugu, mis juhtub, mina olen rahuarmsataja.

Filmid. Ma olen siis kodus istunud ja neid vaadanud ja mõelnud. Aga see on nii kummaline. Ma satun liiga paljudest ideedest mõtlema. Peale Surnud Poeete tahtsin luuletama hakata, peale Stuck in Love tahtsin kirjutama hakata ja issand, ma ei tea, kuidas see võimalik on (ilmset videotöötlus ja korralik meik), aga omg Hollywoodis on ikka megailusad tüdrukud. Kuigi ma neil tõesti muud eesmärki ei näe, kui trofee, millega sõprade ees eputada, aga johhaidi, see oleks ikka megailus ja võimas trofee. Ja kui me oleme filmimaailmas, siis mainiks ka ära selle: Ma armastan sind, Beth Cooper.

Nagu minul sai ka seal filmis noortel kool läbi. Ja ees ootas ülikool. Nimelt jäin ma mõtlema karmile asjaolule. Ma olen ennast alati pigem mõttehiiglaste kui lahedate laste hulka arvanud. Ja ma pole isegi väga tuupur, aga võrreldes madala keskmise latiga, mis seatud on, tunnen ma end targana. Aga mina lähen ju edasi ülikooli ja ilmselt saan kunagi mõni ülikonnas laua taga istumise töö. Samas kui lahedad, ent sageli rumalamad lapsed ei saa ülikooli sisse ja peavad minema kutsekooli. Ma ei tee ehitaja ametit jumala eest maha, sest see on väärt amet ja meil läheb alati ehitajaid vaja, aga kurat, kas just kõik peavad seda õppima. Ma olen liiga sageli kuulnud jutte, kus töö ehitusplatsil on järgmine: 9 meest on ametlikult tööl. Üks neist ei ilmunud üldse kohale. Kaks on kogu aeg pausi pidamata suitsu tegemas. Üks loeb lehte või surfab internetis. Üks lahendab telefoni teel oma peremuresid, nagu kust raha saaks. Äkki teeks tööd, siis saaks. Kolm kutti istuvad augu kaldal ja räägivad juttu ja annavad ideid. Ideid antakse sellele mehele, kes ainsana tööd teeb. Istub mees augus ja viskab labidaga mulda. Kui need ülejäänud kaheksa ei oleks koolis niisama passinud, siis ehk teeks see üks mees ikka tööd, aga ülejäänud kaheksa oleks ka ehk kuidagi kasulikud, kui taimedele vajaliku süsihapegaasi tootmine välja jätta.

Lõpumärkmed:
Küsi midagi, ütle midagi, avalda arvamust: ask.fm/MrJanus
Kool sai läbi ja see sissekanne ka. Suvi on ka kohe lõppemas.
Palju õnne minule. Kes saab aru, see saab.
Pühendan selle sissekande Proua Lewinskile, sest ilma temata ei pruugiks meil olla Oraalkabinetti.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest maailm on ilusaid tüdrukuid täis.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. august 2014

Sissekanne nr. 177

Päevad 388-389
Vale reklaam ehk imelikud unenäod..

Hey. Sina ka siin? Aga eks me oleme siis koos. Nii palju asju on juhtunud. Tegelikult ei ole midagi väga tarka juhtunud, aga ma magasin ja mängisin ja lebotasin ka natuke. Aga nüüd siis tähtsamate asjade juurde.

Päevamõtted:
Unenäod on imelikud. Aga ma siis räägin natuke teile sellest unenäost. See ei ole esimest korda, kui ma seda nägin, aga seekord oli sellel väga suur muutus sees. Peamine on see, et me matkasime Jõgevalt Sorti. Jah, see on tõesti vaid natuke üle kilomeetri, aga see oli minu unenägu ja mulle see meeldis, sest kõikjal istusid inimesed ja rääkisid niisama juttu. Ja siis ma läksin korra "koju". See oli väga koolisarnane maja. Ma ööbisin klassis 304. Ma ööbisin seal vist üksi. Ja lisaks oli veel teisel pool koridori mu vanemate magamistuba, sellisena nagu see päriselt on. Ja siis tuli üks neiu (seesama). Ja siis ta kutsus sõbralikult mind teise tuppa magama, sest seal olid suht kõik meie ühised sõbrad. Ja ma ütlesin ei. Kui ta üllatunult küsis miks, vastasin ma üleolevalt, sest ma ei taha. Kõndisin klassi 304, ärkasin üles ja hakkasin mõtlema, et äkki olen hoopis mina see mölakas?

Mul on liiga palju 13-aastaseid inimesi oma suhtlusvõrgustikes. Neid kaob küll vaikselt ära, unfriend ja värki. Aga nad jagasid ühte mõtet, mis minu arust isegi minu eluga kokku läheb. Ma tean, mina ja 13-aastased ei olegi vist nii erinevad. WAT? Aga jah. Sest kui mina räägin, siis ma satun sageli hoogu, ei anna teistele sõna, segan vahele ja mul palutakse vait olla. See juhtub vist enim, kui väsinud olen. Ja siis kui ma lõpuks vait olen, küsitakse, et mis mul viga on ja kas midagi on valesti. "Sa ju hoidsid vestlusi üleval." on sage lause, mida kuulen. Aga need kaks olukorda ei tule vist samadelt inimestelt, nii et jah. Kas rääkida või mitte, selles on küsimus. Või oli see küsimus midagi muud.

On üks inimene, kes kunagi küsis, et kas ma mäletan midagi. Ja ma ütlesin ei, sest ma ei mäletanud. Aga nüüd ei suuda ma seda mõtet oma peast ära saada. Ma lisasin su fb-sõbraks ja kui sa meie chäti avad ja natuke üles kerid, siis sa näed seda vestlust. See on meie ainus vestlus üldse. Aga nüüd on kaks asja. Esiteks, ma vihkan seda, kui mõni mõte mu pähe kinni jääb ja sealt ära ei lähe. Ja seda juhtub viimasel ajal liiga tihti. Ma võin tundide kaupa sama mõtet mõelda, ilma et ma kuhugi sellega areneks. Ja siis on teine asi ka. Nimelt ma tahaks proovida, et kas see kaob ära, sest sa oled imetore inimene ja ma isegi ei tea, miks ma sinuga suhtlemise lõpetasin. Anname teineteisele veel ühe võimaluse kõik ära rikkuda?

Järgnevad nädalad tulevad minu elus rasked. Koduigatsus ja toakaaslane välja arvata, näen ma suurt probleemi oma unegraafikus. Nimelt pean ma juba kell 8:15 loengus olema, aga ma ei suuda tavapäraselt enne kella kella 4 magama jääda, nii et mul on väikene plaan teha mingi aeg all-nighter või siis ainult paar tundi magada, et normaalsel ajal uinuda ja siis jälle vara ärgata. Kes teab, mida ma veel teen, aga ma pean kuidagi oma unegraafiku paika saama. Sest ükskõik, mida ma ka teen või ei tee, tahan ma ülikooli loengutest maksimumi võtta ja see ei saa just väga kerge olema, kui ma magada tahan.

Ah jaa. Ehk mõni teist veel mäletab ainsat asja, mida ma tahan. Ma tahan olla õnnelik. See on samal ajal nii lihtne, aga ka nii raske. Aga on asju, mis mind rõõmsaks teevad. Ja kui ma olen rõõmus olen ma ka tavaliselt õnnelik. Harva, kui üks neist kahest on ilma teiseta. Aga viimasel ajal olen ma märganud, et mind rõõmustab üks imelik asi. Nimelt kui keegi mulle kirjutab. Olgu selleks siis küsimus askis, kuidas läheb või üksainus sa oled mu maailma muutnud feisbuugis või ka päris paberil kiri. Nii et kui sa tahad mul aidata saada minu soovi, siis kirjuta mulle või tee midagi veelgi võrratumat. Ma tean, ma olen natuke imelik ja kasuahne.

Kas te olete märganud, et te ei saa teha teatud asju, sest keegi on nendega põrunud. Ma ei räägi sellest, et ära katsu triikrauda või ära võta rösterit vanni kaasa. Ma räägin asjadest nagu ära mine mõnda kohta, sest keegi teine läks ja midagi halba juhtus. Ma küll mõistan inimeste muret ja seda, kuidas see võib neile tunduda, aga ma ei pruugi ju kõikidesse samadesse ämbritesse astuda. Ja ehk ma peangi laksu vastu näppe ära saama enne kui ma mõistan, miks see kahjulik on. Aga samas nõuanded on alati head, nii et ma ei teagi, kuidas sellesse kõigesse lõpuks suhtuda. Lolluseks pidada või palvetest kinni pidada..

Klotsi ja muud mängud. Ma hakkasin siis uuesti klotsimängu mängima. Ikka veel ebakorralikult ja niisama klotse teineteise otsa ladudes. Siis mängisin ma natuke ühte Jaapanis toodetud mängu ka. Aga peale poolt tundi hirmuäratavat ajuvabadust, tuli kiri, et see on troojalane ja antiviirus kustutas mängu ära. No vat, kus lops. Mind ausalt hirmutavad inimesed, kelle mõistus ei ole 100% korras. Nad käituvad nii imelikult. Aga see häiritud laps ei olnud nii hull kui agressiivne neiu. Ta kogu aeg plõksis mingi tüübiga seal mängus ja lõi teda ja ma hakkasin teda koheselt põlgama. Üksikul saarel oleks ta esimene, keda ma söögiks pakuks. Saab mingitki kasu. Jah, ma vihkan ikka veel pea kõiki vägivallavorme. Make friends, not war.

Ja vale reklaam, sest unenägudest ma ju rääkisin juba. MAXIMA, KÄI PERSSE JA VÕTA KÕIK, MIS SUL ON, KAASA, KURADI MÖLAKAD. Jah, nii ongi. Mu blogimasina ventilaator on niivõrd lähedal minu mikrofonile, et seda on kirjeldatud reaktiivmootorina. Aga läksin siis maximasse ja ostsin sealt omale mingid odavad klapid mikrofoniga. Pildi peal oli combojack ots ehk see mida mul vaja oligi. Olin õnnelik ja kodus pakki puruks rebides avastasin ma, et tegelikult on sellel 2 otsa, mikker ja klapid eraldi. Asi ei ole rahas, asi on põhimõttes, et ma ei saanud, mida mulle lubati ja ma ei näinud ka ühtegi vastavat hoiatust. Nii et kurat võtke end kokku ja ma ehk ei tee teile enam netis halba reklaami. Mölakad raisk.

Aga et mitte sellisel passiiv-agressiivsel noodil lõpetada räägin teile ühe mõtte veel. Ma olen mõelnud, et ma peaks lõpuks oma eeldusliku toakaaslasega ühendust otsima. Aga kuidas seda teha? Mu siiamaani parim plaan on kirjutada, et hey, üürilepingut koostades nägin, et sa oled sellega kuidagi seotud. Kas ma eksin, kui ma arvan, et sina oledki mu toakaaslane. Siis küsiks paar küsimust tema ja toa kohta ja vaataks kuhu ja kuidas asjad edenevad. Sest väga lampi ei taha ka tüübile selga lennata. Aga andke palun nõu..

Ah jaa. Kaks asja, mida ma pea alati armastan on briti huumor ja stand up comedy. Soovitan kõigile, kes ei ole näinud briti huumori kuldvara nagu Monty Python ja Blackadder neid nii kiiresti vaatama hakata kui võimalik ja siis seda ka, et stand-up comedy vallast soovitan George Carlinit ja C.K. Lewist ja ka Fluffyt ja oh neid on nii palju ja nad on nii head. Kuigi olgem ausad, enamus eestlasi sakivad selles, nii et ärge nendega alustage. Hirmuvatavad veel teid ära. Aga välismaised koomikud on vahel lihtsalt liiga võrratud.

Lõpumärkmed:
No vaadake kui armsad need kanad lihtsalt on..
Kirjuta mulle ja jaga oma teadmisi teistega.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on kummaliselt ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. august 2014

Sissekanne nr. 176

Päevad 385-387
Sest mulle meeldivad kommid..

Hey hopsti ja muud asjad ka. Aeg lendab kui sa mitte midagi ei tee. Ma jah tõesti vahel satun rohke värske õhu kätte. Kasutan sõna rohke, sest ka toas olles istun ma lahtise akna all. Nii et jah. Aga mul ei ole väga muud rääkida. Vahest ehk seda, et mul on kuri kahtlus, et mu projekt "Kaine august" pannakse lähiajal väga proovi alla. Aga samas ma palun, et seda ei teeks. See on niigi raske katsumus. Ma lausa tunnen, kuidas suured pinged ja murepilved minu ümber koonduvad. Aga ma tahan suures plaanis joomisest üldse loobuda. Sest ma ei taha iialgi olla see tüüp, kes vaatab õhtul telekat ja rüüpab õlut. Tahan olla pigem see, kes sööb salatid ja joob mahla. Uskumatu, aga ma tahan tervislik olla. Aga minu tervislik eluviis sisaldab liha, rasva ja gluteeniga leiba, kuigi ma ei tea, mis see gluteen isegi on.

Päevamõtted:
"Me pole ammu suhelnud." Liiga paljud mu viimase aja vestlused algavad selliste sõnadega. Vahel on selleks ammuseks ajaks nädal, vahel mitu kuud. Aga samas ei taha ma ka sulle iga päev kirjutada, et mida sa teed või midagi sarnast. Ja samas ei taha ma ka rääkida sinu minevikust, sest ma ei taha, et sa küsiks minu mineviku kohta. Ma ei taha ka rääkida ideedest, sest kui sellisest heast asjast rääkida, siis pigem teeks seda laivis. Ja ma ei taha ka mingit mesijuttu rääkida, sest ma ei taha, et keegi mind armastaks, sest viimane asi, mida ma tahan, on see, et keegi minu pärast südamevalu kannatama peaks. Nii et mida täpselt ma sulle kirjutama peaks? Või peakski ma ootama, et sa kirjutaks mulle: me pole ammu suhelnud? Ja ka siis ei tea, ma millest rääkida. Ma tahan väga palju ja väga tihti lihtsalt kellegagi rääkida, aga ma ei tea millest ja kuidas..

Peale seda, kui ma sain oma isikliku blogimise masina, on juhtunud midagi uut. Ma eraldusin maailmast. Ma läksin oma tuppa. Istusin toa kõige kaugemasse nurka, akna alla ja siin ma olen. Ma ei ütle, et see halb on, aga ma ei tea, mis kuskil üldse toimub. Ma ei vaata uudiseid. Ma ei suhtle inimestega. Või noh vahel veel ikkagi suhtlen, aga vähem kui enne. Aga samas on siin nurgas ka ju midagi head. Mul on aega iseendaga tegeleda. Mõelda asjadest, mis ei ole olulised ja unistada asjadest, mis mitte iialgi ei juhtu. Ma saan puhata ja lihtsalt olla. Kuni keegi minuga vestlust alustab ja kookon puruneb ja ma tagasi inimkonda naasen.

Ja nii ma siis mõtlen. Ma tahan päästa inimelu. Ei midagi suurt ja vaevarikast, pigem midagi sellist, et mõni mu tuttav on enesetappu sooritamas ja ma veenan ta ümber elule ja meie sõprus tugevneb. Aga kas te märkasite midagi imelikku? Ma unistan, et mõni mu tuttav oleks enesetapu kalduvustega. Ja see ei ole ju hea. Siis on mul ka väikene unistus näha mingit armastust kildudeks purunemas ja mul avaneb võimalus kumbagi neist lohutada. Aga see ju ei ole ka üdini hea. Ja selliseid asju on liiga palju. Aga samas ei taha ma ju, et keegi ennast tappa üritaks või et keegi üldse suhtes oleks, aga see viimane asi ei ole ilmselt pea kunagi minu otsustada.

Ah jaa. Ehk märkasite, kui ma tegin vaikse ja märkamatu vihje selle üle, et mul on lähiajal plaanis ühele koosistumisele minna. Ühe toreda tüdruku sünnipäev toimub kohas, mille kohta ma olen alati arvanud, et seal ei ole Jumalale ja pühadusele kohta. Aga samas saan ma ju toetuda vaid kuuldule ja kõik teavad, mis kuulujutud teha suudavad. Aga samas olen ma ju ise kaine ja korralik. Siit ka minu mõte. Huvitav, kas ma tüdinen ära ja lähen enne hommikut koju või suudan ma kainena olla see torbik, kes koidukiirteni seal on ja alles siis koduteele asub..

Teispoolsus. Jah, mis juhtub, kui me sureme. Ma arvan ikka veel, et see sõltub inimese uskumustest ja tema lähedaste olemusest. Laibaga teevad siis lähedased või hullemal juhul riik, seda mida nad paremaks peavad ehk suures joones panevad mulla alla peitu. Aga hing või säärane. Kes usub, et sünnib sitamardikana, see sünnibki ja kes usub, et saab taevasse, see saab ka sinna. Aga mis saab minust? Ma kavatsen teha võimalikult palju head. Esiteks mu maised osad. Kõik, mis veel minu surmahetkel, olgu sinna veel kõvasti aega, minust veel doonorluseks sobib, see ka selleks saab, loomulikult väikese raha eest minu lastele, oma järglaste eest tahan ka surnuna hoolitseda. Olgu siis selleks kasvõi 90% minu kehast. Ja see, mis siis ei kõlba teistele, see jäägu minule. Ja selle laseks ma ka ära küpsetada. Ja allesjäänud tuha paneks ma ka urni ja selle mataks maha, sest urn võtab vähem ruumi kui kirst. Ja minu hing? Hävineb igaveseks. Või arvestades igavest kordumise teooriat, kui kunagi peaks kellegi peas ja elus toimuma täpselt samad asjad, mis minuga toimunud on, siis olengi ju mina tagasi. Või kui keegi saab jätkata, kus mina pooleli jäin ehk saavutada samasugune seisund, siis miks mitte. Ehk saabki tema natuke paremini hakkama.

Robin Williams suri hiljuti, puhaku ta hing rahus või sündigu ta sitasitikana. Ma ei teinud mingit uurimust tema uskumuste kohta, nii et loodan, et ta hing ja lähedased ei solvu, kui ma ta uskumust ei tabanud. Igal juhul on nii, et iga inimene, kellel on ligipääs internetile on ilmselt näinud kümneid hüvastijätu avaldusi. Otsustasin omamoodi austada tema saavutusi elavate maailmas. Otsustasin lõpuks ära vaadata "Dead Poets Society". Väärt film ja soovitan teile ka seda. O captain, my captain ja Carpe diem - Seize the day, boys olid vaid kaks vähest asja, mis mulle selles filmis meeldisid. Aga see film oli just kui säde. Säde, mis algatas mõteteleegi ja andis tuld vast kogu ajumetsale.

86 400 sekundit. Kummaline number, kas pole? Kui suur ajahulk see olla võib? Päev? Kaks päeva? 9 tundi? Või mõni muu määramatu kogus aega? 86 400 sekundit on täpselt 1 päev. Kui sul oleks 86 400€, kulutaks sa ilmselt selle nii kasulikult kui võimalik. Aga miks sa seda sekunditega ei tee? Sa magad kaua, siis sa istud päev otsa niisama ja siis sa kurdad, et suvi saab läbi ja sa pead tagasi tööle/kooli minema. Aga samas on sul võimalus teha kõike, mida sa tahad. Sa ehk vaidled vastu, aga ma ütlen sulle midagi. Sa suudaks isegi tappa. Aga kas sa suudad ka tagajärgedega elada? Sa suudad teha kõike, aga palun ole korralik ja normaalne inimolevus ja ära tee lollusi, mis lõpeks su surmaga või kellegi teise surmaga või üldse kuidagi halvasti. Käitu ja naudi elu.

See mõte tuli ladinakeelsest väljendist Carpe diem - Kasuta päeva. Sest Mr Keating motiveeris noori tegema, mida iganes nad teha soovivad. Olgu selleks näitlemine, armastuse otsimine või elu nautimine. Aga ma juba rääkisin teile, et te elu ära kasutama peaks, nii et räägime ladina keelest. Kas te olete märganud, et me oleme sellest "surnud keelest". Vaadates enda ümber, siis meenuvad kuldsed sõnad Sapere aude - Söanda olla tark, aga ka muud väljendid. Miks me neid kasutame? Miks ei võiks olla nii, et me kasutame väljendeid oma enda keelest. Saatana advokaat ei ole ju sugugi hullem kui advocatus diaboli, kuigi vihje Diablole on väheke hirmsam kui Saatanale.

Ikka pean ma naasma selle enesetapu asjani. See on minu jaoks nii paeluv asi. See on justkui kõige idiootsem asi kogu maailmas ja ometi teevad seda nii paljud. Ma ilmselt tean, mida enesetapjad mõtlevad. Liiga sageli olen ka mina tahtnud rongi ette hüpata, aga siis ma mõistan, et see on lollus ja ma ikkagi istun selle peale ja sõidan oma sihtkohta. Aga kõigile enesetapjatele on mul lahe idee. Enne kui sa arvad, et su isa on tropp ja ema on mõttetu, sõpru ei ole ja kool on üks paras ajude n**s, siis mõtle selle peale, et kunagi ammu mõtles keegi välja mõned toredad ametid. Psühholoog, psühhiaater, noorsoonõustaja ja hea idee on ka anonid. Uskumatult hea tunne on mõnele heale ja südamlikule anonile või siis ka tuttavale, kui sul selline on, kõik südamelt ära rääkida. Minagi vahel käin kurtmas ja siis käin ka selleks, et lasen teistel kurta ja ma lihtsalt kuulan ja ütlen mõne hea sõna ja kõik saabki natuke paremaks. Jah, see ei ole igavene lahendus, aga samas on see võimalus. Nagu omamoodi aadrilaskmine.

Groundhog day on film, mida ma näinud ei ole, vist. Aga ma tean selle mõtet. Inimene elas samas päevas korduses kuni ta midagi õiget tegi. Olen näinud selle paroodiat, kus poiss pääses sellest luupainajast kui ta oma parimale sõbrannale armastust avaldas. Aga mina ei mõtle ju kunagi armastuse kasuks. Armastus on ikka veel minu jaoks tabu ja lollus, aga see selleks. Mina mõtlen ju pigem selle kolmanda kuti kahjuks. Sest kujuta ette kui on mingi kolmas kutt, kes ka seda neidu armastab. Ja tema jääb ju tüdrukust ilma. Ja kui õige tegu on mõrv, siis kas mitte ei ole nii, et see, kes sureb on kõige hullem kaotaja? Aga see toob mind mõtteahelani. Keegi sooritab enesetapu, ma päästan ta, ma saan tüdruku, ma teen kellelegi teisele kutile sellega halba, ta teeb enesetapu. Mina küll võidan, aga tema ju ei võida.

Aga et ma ei lõpetaks sellise surmahõngulise ideega on mul veel üks viimane idee. See idee on omamoodi kombinatsioon ühest varasemast mõttest ja ka Dead Poets Society filmi sädemest. Neil oli koobas, sest nad olid luuletajad. Mina tahan sauna, sest ma olen filosoof. Aga ma ei taha sellist sauna nagu karmid põhjala mehed teevad. Ma tahan sauna, kus käisid äbarikest lõunamaalased. Sellist kus temperatuur on +40 kraadi ja seal lõõgastutakse ja nauditakse elu. Ja on ruumid, kus on lihtsalt soe ja kus saab niisama olla. Ja siis on seal kamp inimesi. Aga mitte igasuguseid trillala-trullala jopskeid vaid ikka filosoofe. Näiteks selle alustajateks oleks mingi umbes 7 tükki ja siis nad hindaks kandidaate nende vesteldes ja laseks neil ka näiteks mõne ideearenduse kirjutada. Ja kui kandidaat on okei, siis ongi sees. Ja see oleks sooneutraalne, sest mina olen selline. Ja kuna ma vihkan alasti inimesi, sest see on rõve, siis oleks kõigil rätikud, toogad või muu sarnane ümber. Oleks ka ehk massöörid, kes ei pea olema filosoofid ja kokad ja turvamehed ja muu säärane. Ja siis käidakski kokku ja arutataks maailma asju ja ideid. Ja elu oleks tore. Oleks need Rooma keisrite poolt popiks tehtud lebotamise toolid ja viinamarja kobarad ja vein ja mahlad. Ja ka söögisaal, kui ikka kõht tühjem on. Oleks arutlused ja elu tunduks ilus. Ja soovi korral oleks seal kuskil ka väikene bordell, et rahutumad väitlejad saaksid end peale rasket arutelu lõõgastada ja oma keha pingetest vabastada.

Lõpumärkmed:
Kirjuta mulle, kui ma su elu muutnud olen kuidagi. Isegi kui vaid nii, et sa ei saa enam minu pärast hapukurke süüa. Palun anna teada, et ma olen kellegi elu muutnud kuidagi.
Huvitav, kui palju raha ja aega mul vaja läheks, et kõik oma ideed realiseerida.
Kallistage üksteist ja teisi ka. Kõik vajavad vahel kalli, isegi kui see on kohmetu ja imelik.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja looda, et keegi sind ka kallistab.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. august 2014

Sissekanne nr. 175

Päevad 379-384
Me peame erinema..

Siin ma siis olen. Ja siit lähen ma varsti ära. Elu lihtsalt on selline. Vahel on maasikamaitse ja siis jälle natuke vürtsikas frikadellisupp. Vahel on kaks imesarnast siidrit nii erinevad ja ometi ei tee me neil ju tegelikult vahet. Ja elu ongi selline. Aga milline on minu elu? Ma lähen magama väga hilja, sest mul ei ole und. Ja siis ma ärkan väga hilja ja uskumatul kombel, samal põhjusel. Ma teen kassile pai, panen prillid ette ja lähen elutuppa tiksuma. Ja kui kell on jälle liiga palju, lähen ma voodisse, teen kassile pai ja võtan prillid eest ja jään magama. Ja niimoodi kogu aeg, päevast päeva, kogu aeg. Aga päris tegevusetult ma ju ka olla ei saa, sest mitte keegi ei ole mitte kunagi niisama. Või nii nad räägivad. Mina räägin ka. Mängin siis mänge, mida ma olen varem mänginud. Ja siis juhtuvad 2 peamist asja. Esiteks ma kas saan aru, miks ma lõpetasin. Või teiseks, ma hakkan idiootsustega tegelema. Ma teen midagi uut ja vaatan, kas sellest on kasu. Ma üritan mängida justkui kui lvl 99 Warlock, olles ise lvl 2 Nooblord. Ma vaatan ka filme. Mul on aeganõudev väikene eesmärk. Ma üritan ennast üldise kultuurilooga kurssi viia. Vaatan klassikalisi filme ja üritan leida seda, mis paelus tuhandeid enne mind. Sageli tulutult, sest mind ei huvita sellised asjad. Aga räägime millestki muust ka.

Päevamõtted:
Enne kui ma lähen suurima hea asja juurde, siis tahaks korraks kõrvale vaadata. Nimelt, mind huvitavad imelikud asjad ja mulle jäävad ka meelde imelikud asjad. Mind ei huvita su lemmiklilled, su sünnipäev, mis muusikat sa kuulad või kas sa oskad karukõrvu joonistada. Mind huvitab pigem sinu elu ja pere. Ja ka see on vale. Mind ei huvita nad süviti. Ma lihtsalt tahaks teada, palju neid on, mis on nende suuremad iseäralikud tunnused ja mis kasu või kahju neist on. Ma eelistan mõelda ette ja mitte nii väga minevikus ringi trampida, sest ühte me veel saame mõjutada, teist mitte. Või noh samas on ka minevikku võimalik ümber kirjutada, sest kommunistlikest isadest said ju ka rõvedad diktaatorid ja peale nende surma muidugi. Ent hoolimata sellest keskendume palun headele asjadele.

Ja nüüd siis minu suuremate ja tähtsamate asjade juurde. Nimelt jõudis täna lõpuks kohale minu isiklik blogimasin ehk Lenovo T410 sülearvuti. Neile, kes sellest vallast midagi ei jaga, siis tea, et see on lahe pill ja ma armastan seda. See on uskumatult sarnane aparaadiga, millega ma harjumuspäraselt kirjutasin, sest see oli ka Lenovo. Aga samas on see natuke harjumatu ka. Siin pole veel asju, mida ma tahaksin ja samas on asju, mis mind väga ei paelu. Aga samas saan hakkama ja aeg silubki ju iluvead. Aga jah, mu blogimasin on kohal ja ma üritan vaikselt oma eelistuste kohaselt selle võimeid proovile panna.

Sextimine. See on minu arust kummaline nähtus. Ma ei ole kunagi selle võlu leidnud, aga samas ju tuhanded tegelevad sellega. Mis kasu on sellest, kui keegi ütleb sulle, mis tal seljas on. Ma palun teid, et kui keegi kunagi teilt seda küsib sellel eesmärgil, siis vastake talle: Kakatriibuga bokserid ja pudruplekkidega t-särk. Ja siis ongi kõik õnnelikud. Sest arvestades, et me oleme ühiskonnas, kus internetist võib hea otsimisvõime korral leida igasugu roppusi. Nii et miks te teete seda? Ma ei tea ühtegi romantilist lugu, mis oleks alanud sõnadega: Hey, kaunitar. Mis sul seljas on? Rawwrrrr. Lõpetame ära selle jama. Elame lillede ja murulõhna keskel ja ärme saada ilusatele tüdrukutele selliseid asju.

Ma ei ütle miks, aga ma lugesin "uudist", kus oli öeldud, et naise vagiina on tundlik ja sega ei tohiks seda kraapida ja kratsida ja midagi oli veel. Aga siis tuli mulle kummaline idee. Kas autoril oli sellega kogemus? Kas kuskil on mingi kummaline küünistega mees, kes kraapis ta hella piirkonda? Ja miks ta seda tegi? Ja kas ma olen ainus, kes arvab, et kraapimine on selline rõve tegevus, mida kass liivakastis teeb peale kakal käiku? Aga samas see ehk seletaks, miks see mees seda tegi. Aga samas ei ole mul suuremat soovi teada saada, kes seda tegi, miks ta seda tegi või kas see juhtus vaid ühe korra.

Ah jaa. Suvi on lõpusirgel. August on peaaegu poolepeal. Nii et suve kõige rõõmsamad mälestused on vist juba ära olnud. Vähemalt minul. Minu kõige rõõmsamad mälestused sellest suvest on ühe inimesega. Ma ei ütle, et teistega ei olnud hea. Pigem vastupidi. Enamuse teiega on olnud väga hea. Aga kummaline on see, et ma olen seda inimest vaid pea korra kohanud. Ma ei tea temast peaaegu midagi. Ja ometi on temaga rõõmsamad mälestused. Ja ma arvan, et asi ei olnudki niivõrd temas, kui selles, kes mina olla sain. Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik. Uskumatult loll õnn minu arust. Sest ühe korra saavutasin ma selle tuju kiire muutumise tagajärjel. Ja teisel korral, sest ma ei olnud enam päris kaine. Ma ei ütle, et ma temaga koos olles end puru jõin, aga samas on minu ja saatana vägijala joogi suhe selline kummaline. Ja ma ei tea, miks aga ma arvan, et Põltsamaa mahlad aitavad paremasse tujusse kui ükskõik mis tahes alkohol. Aga samas kes teab, sellest on ju nii kaua aega möödas.

Ma jäin ükspäev mõtlema. Jah, seda juhtub vahel. Aga minu mõte oli selles, et mulle meeldivad rohelised silmad, punased juuksed, kergelt päevitunud nahk ja siis on veel mingid imelikud tunnused nagu naeratus ja rinnad, aga kaks viimast las jääda praegu sinna paika. Kui keegi küsib mu unistuste neiu kohta, siis silma pilgutamata võin ausalt öelda, et tal võiksid olla rohelised silmad ja punased juuksed ja päevitunud nahk, Ja ometi neiud, kes mind oma iluga hulluks ajavad ja mu mõttes ringi trambivad ei ole keegi punase peaga, kellelgi ei tohiks olla rohelisi silmi ja nad on minu teada väga vähe päevitunud. Ja tekib küsimus miks? Ja ma olen endas järeldusele jõudnud, et asi on selles, et nad kas on väga hea iseloomuga või on nad teinud midagi, mis mind võlus, olgu selleks mu nime kasutamine või minuga köögipõrandal tšillimine. See on kusjuures üks mu lemmikkohti, kus peo ajal olla, sest köök on alati keskne koht ja seal on alati mingi liiklus sees, kes teeb nuudleid, kes klatšib köögilaua ümber ja kes võtab külmkapist järgmist õllet.

Me peame erinema. Kas olete märganud, et süsteem teeb meid erinevaks ja samas nii sarnaseks. Meie isikukood ei ole just väga isikupärane. Meie kasutajanimed koosnevad samadest märkidest ja ometi ei tohi need olla samasugused. Me kasutame muusikas ja mujalgi samu ideid ja ometi on ju iga laul erinev. Iga sõna koosneb samadest tähtedest. Iga inimene koosneb samadest molekulidest ja aatomitest ja ometi erineme me teineteisest. Me ei sobi sageli omavahel, sest elektronid meie ajus liiguvad teisiti. Aga olgem meie erinevused viivad meid ainult lahku ja meie sarnasused veavad meid kokku inimestega, kes on samasugused ja järelikult teistest eemale. Nii et järgmine kord, kui näed inimest, kes on sinust täiega erinev, siis naerata sõbralikult ja ütle talle tere. Isegi kui teie moevahe on hiiglaslik ja vanusevahe on 70 aastat. Ta võib olla megalahe ja sellepärast hoiame kokku. Ära karda inimestele head teha. Olgem ilusad ja toredad ja lahedad ja ärme kisu tüli. Isegi mina olen nõus teatud tingimustel kõigiga rahu tegema.

Ühikaelu. Ma ei ole selleks valmis. Ma ei ole valmis kellegagi kogu aeg tuba jagama. Ma ei ole valmis ise endale igapäevaselt süüa tegema. Ma ei ole valmis ilma oma kassita elama. Ja ometi on see mõte end sügavale mu ajusagarate vahele sisse raiunud. Õnneks saan ma vajadusel linna peale jalutama minna ja ehk leian mõne sõbragi seal linnas. Ma tahan sõpra, kellega mul ei ole alati võimalust kokku saada. Sest see teeb planeerimise lõbusamaks ja taaskohtumise lahedamaks. Ma arvan, et vahel ongi nii, et elu on kummaline. Ma olen kõige kauem kodust ära olnud korraga nädal aega. Ja nüüd tahan ma minna palju pikemaks. Ent samas on kodu lähemal ja asukoht tuttavam. Aga ma ei tea, mis saab. See kõik, mis ees ootab on tundmatu ja ootamatu ja ma vajan abi. Kui sa oled kunagi ühikas elanud ja tead midagi sellest, siis kirjuta mulle, mis olid kõige suuremad plussid ja miinused, milliseid kaaslasi sai milleks ära kasutada ja mida teha või mitte.

Ühe laheda laulu sõnad (Kodus kodumaal):

Me ei vaja mägesid/ei kuuma ranna liiva/
Me armastame Eestimaad/sest kuulume siia/Kaks rahvast ühes koos/see ei oma tähtsustPalun hoidkem kokku,miks meile vaja kähmlust?

Teise laheda laulu sõnad (Minu inimesed):

osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki
tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega

Lõpumärkmed:
Kell on palju ja putukaid on ka liiga palju, nii et ma lähen ära.
T410 vajab harjumist, aga ma saan hakkama. Vahel ajab natuke närvi ka..... Blogida on raske.
Mis on homode lemmikpäev? Loomulikult üksteist august.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõige suuremad imed juhtuvad ju ootamatult.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. august 2014

Sissekanne nr. 174

Päevad 376-378
Tartu - mingite mõtete linn või midagi nii oli..

Und ei ole, kell on palju, jah teil on õigus, on aeg blogida. Aga mis siis viimase kahe päeva jooksul minu elus toimunud on? Tegin ühe arvuti mängu läbi, lugesin raamatu läbi, higistasin nagu jube, sest kui õues on +30 kraadi, siis mina supergeenius lähen ju pikkade riietega välja. Aga ma käisin siis Tartus ja kuna mu elu on megahuvitav kõigi jaoks, siis räägin teile minu rännakust mööda heade või oli see suurte mõtete linn. Ja mind tänati rongis täpse raha andmise eest.

Õige teekond algab kodust sellega, et sa avastad, et sa oled jobu ja oled jälle hiljaks jäänud. Siis jooksed bussijaama (viadukti juurest), et seal mitu minutit puhata enne kui bussi sisenemise järjekord sinuni jõuab. Siis loksud sa kummalise vanahärra kõrval Tartu poole.. Kogu aeg nalja teha üritav sõbralik vanaonu läks millalgi peale Kaareperet maha, vist. Ja siis enne Jõgevalt välja jõudmist on sul ka kaasavõetud raamat läbi loetud ja sul on palav. Lähtes, vist, istub sinu kõrvale kummaline noormees, kes ei ütle kogu reisi Tartuni mitte ühtegi sõna. Teda iseloomustasid peamiselt neli asja. Esiteks oli tal maasikas kaela peal. Teiseks vaatas ta pidevalt temast kaks korda suuremat neidu, kes koos temaga bussi tuli, ja nad naeratasid teineteisele. Hiljem kohtasin neid ka mingis pargis, nii et jah. Kolmandaks oli see, et ta istus kogu aeg telefonis, aga kuna ma olen hea inimene, siis ma ei jälginud, mida ta tegi. Neljandaks ja peamiseks, tal olid lühikesed püksid ja t-särk, hull kahetsus tuli peale. Jõudsin siis linna, avastades, et mul on 40 minutit bussijaamast rongijaamani jõudmiseks, jalutasin aeglasel sammul läbi kesklinna.

Kaubamaja juures kuulsin ma oma nime. Mitte sosinal vaid korraliku hõikena. Ja üle õla vaadates ei tundnud ma kedagi ära. Aga kaks noormeest vaatasid mulle otsa. Kiire vestluse tulemusena selgus, et üks neist oli Jõgevalt ja lausa mu fb sõber. Piinlik, kuidas vahel inimesi lihtsalt ära ei tunne. Kusjuures see ei ole esimene kord, kui mul nii juhtub. Pärast kohtasin ta sõpra veel kord linna vahel ja ta ütles mulle tsau. Kas pole kummaline kui kiiresti on võimalik sõpru leida. Aga siis natuke aega hiljem lõhkise huulega ja tuima lõuaga kesklinna poole koperdades märkasin tänaval venekeelset kirja: "Valja, anna andeks. Ma armastan sind!" Sounds like somebody done f**ked up good. Aga siiski ei olnud ma kesklinnas kaua ja juba varsti leidsin ma end teel rongijaama poole. Minu läheduses kõndis üks üpriski lihases kutt ja me istusime koos rongi peale. Istusime koos isegi samas pingivahes ja kui ta ostis pileti Jõgevale, siis oli veelgi imelikum, sest ka teda ma ei teadnud ju. Aga siis olin veel hea lapselaps ja viisin vanaisale mingi rohu ära ja siis kodus panin veel oma potentsiaalse tulevase arvuti kokku. Võrratu on installida asju arvutisse, mis läheb üle installimisele, midagi ei karda, aga väga ei viitsi ka installida.

Päevamõtted:
Ma tean liiga palju inimesi. Tartusse minnes kohtasin ühte inimest, kellele oleks hõiganud tsauki, kuid jõudsin enne avastada, et ta on lihtsalt väga sarnane. Bussi tulnud neiu ja veel umbes 5 neidu Tartus meenutasid mulle üht mu anontuttavat, aga see võib ka sellest tuleneda, et enamus ülekaalulisi, keda ma ei tea, näevad minu jaoks suht samasugused välja. Ja kõndides mööda Tartu tänavaid kuulsin ma ühte häält ja naeru ja iga kord, kui ta oma suu avas, käis must külmavärin üle ja ma vaatasin üle õla. Ja ikka veel ei olnud see mu tuttav. Samas mulle meeldib inimestega suhelda, aga ma tahan ka privaatsust ja turvatunnet, nii et ma ei teagi, mis selle kõigega saama hakkab.

Ma pean leidma viisi kuidas erineda. See ei ole mingi absurdne iha, aga samas ma suudaks vist elada, kui ma oleks osa hallist massist. Ma tahan, et mind teaks enam inimesi, kui mina tean, aga seda on raske saavutada, sest ma tean inimesi, kellel pole minu eksisteerimisest õrna aimugi. Ma olen mõelnud päris palju, kuidas seda teha. Kaks peamist viisi, kuidas seda teha on revolutsiooniline mäss või siis enda mingil määral lolliks tegemine, sest mõlemal on omad plussid ja miinused. Pluss ma ei ole inimene, kes väga kardab, mida inimesed minust arvavad. Ennegi on minu pihta pahasti öeldud, aga see selleks.

Ma pean rääkima enesetapust. Peamiselt sellepärast, et te olete kari lollakaid ja ma kardan, et keegi võib teist sellega hakkama saada. Tuletan meelde, et see on halb idee ja kui sa enesetapu teed, siis ma isegi ei kirjuta su seinale RIP mitte. Aga samas ma saan aru, miks inimesed seda teevad. Ma olen oma peas jaganud enesetapjad kaheks suureks massiks. Esimesed on siis need, kelle elu on mõttetu, kõik on valesti ja see on justkui enesepäästmise viis. Aga okei, sinu mured saavad otsa, aga mõtle sellele, et keegi on pidanud ju sinu eest hoolitsema. Su vanemad on su arveid kinni tagunud ja oleks üpris loll tegu nende 13-aasta pikkune investeering vastu taevast lasta. Nii et sorri, aga sul on kohustus oma muredest üle saada ja edasi elada. Kasvõi selleks, et mul oleks, kelle kallal vinguda. Ja teine suur grupp on "nalja pärast". Kuigi see on üks mu elu eesmärk näha, kuidas keegi rongi rataste vahel ribadeks lendab, nii et vird pritsib igas suunas, siis loodan, et see on inimmannekeen ja keegi teine ei saa haiget, sest jah, teistel võib olla lõbu laialt, aga sina ise ju ei näe seda. Päris elus ei ole save-load nuppe. Päris elu on hardcore mode, kui sured on tuksis. Saad elu serverist bänni ja pead pärastmaailma ülerahvastatud aeglastes serverites olema. Ja siis on need Allahi kummardajad, aga kes ütleb, et need neitsid, kes neid ootavad on üldse parimates aastates kaunitarid. Kas koraanis on üldse kirjas, et need 72 neitsit inimesed on? Lased end õhku ja saad pärastmaailmas lehmakarjus olla. Vat, mille peale mida mõtlen.

Maailm on täis viha ja raevu ja mõttetuid väiteid. Liiga külm, liiga palav, liiga kõva, liiga pehme, liiga raske, liiga kerge ja mida kõike veel. Et seda natukenegi leevendada, otsustasin mina koostada idiootse listi asjadest, mis mulle meeldivad:
* Mulle meeldivad naeratavad inimesed.
* Mulle meeldivad rohelised silmad ja punased juuksed.
* Mulle meeldivad inimesed, kes teevad teistele kalli.
* Mulle meeldib, kui jäätis on natuke sulanud ja soe.
* Mulle meeldib kui lõunapäike mu jalatalla kuumaks muudab.
* Mulle meeldib teha iseendaga lolle kihlvedusid.
* Mulle meeldib mõelda, et kõik saab korda ja elu läheb heaks.
* Mulle meeldib blogida.
* Mulle meeldivad inimesed, kes mu blogi loevad. Jah, just sina!

Aga mulle ei meeldi inimesed, kes räägivad alati, et ma ei ole ...(lisa sobiv sõna). Ma küll ei ole rassist, aga see kuradi neeger istub minu koha peal. Ma ei ole šovinist, aga naise koht on köögis. Ma ei ole sadist, aga kurat lust on vaadata, kuidas teised piinlevad. Ma ei ole facebuugisõltlane, aga kui ma iga 7 minuti ja 34 sekundi tagant sinna ei saa, on probleem. Ma ei ole homofoob, aga kõik homod tuleks maha lasta. Miks me ei võiks hoopis öelda, kes me oleme? Miks ei võiks keegi tänaval karjuda: "Ma olen homoseksuaalne demokaadist poliitpiraat. Ma olen šovinistlik sitapea ja elan entroopia piiril." Mine põrgusse, kui sa mulle rääkima tuled, mis sa ei ole. Välja arvatud juhustel, kus sa näiteks ütled, et sa ei ole nõus. Seda sa ehk tõesti ei ole.

Ma ei taha öelda, et ma toetan homoseksuaale, aga ma just neile vastu ka ei ole. Aga ometi on mul nendega üks väike kana kitkuda. Nad kõik räägivad, et nad tahavad võrdseid tingimusi "normaalsete" inimestega. Ehk siis heterodega vist. Aga mida nemad teevad? Ma ei ole kunagi kuulnud, et heterod teeksid full-on-hetero võidujooksu või rattavõistluse. Aga nemad ju teevad selliseid asju. Nii et, kui te olete nõus, siis järgmise aasta kevadel või siis selle aasta sügisel teeme meie heterode paraadi. Võtame sildid kätte ja käime mööda näiteks Tartut ringi ja karjume, et heterodel on ka õigused ja me tahame ka paraadi ja võidu joosta. Kes on nõus selle võrratu ideega? Lipp ja värgid on veel mõtlemiseks, sest kui neil on vikerkaar, siis mis on ülima heteroseisuse tippmärk? Munarakk sissepiiratud spermapoiste armeega?

Lõpumärkmed:
Ma tean, et mõnda teist häirib, kui tekst on üle 140 tähemärgi, nii et sellega ma siis lõpetaks.
Mina naudin oma elu täiel rinnal.
Ja teile nagu alati:
Naudi elu, sest ka see palavus saab kunagi otsa.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. august 2014

Sissekanne nr. 173

Päev 375
Hommikumantel, tumesinised sukkpüksid ja mõmmidega pidžaama

Hey hopsti sina seal. Jah, sa arvasid õigesti, ma olen tõesti 3 päeva järjest bloginud. Kui päris aus olla, siis see on tänase päeva 4. sissekanne ja see on isegi minu puhul natuke kummaline. Aga samas võtkem rahulikult, sest elu on ilus ja kergelt karusmarja maitsega.

Päevamõtted:
Täna oli siis Jõgeva trefi paraad ja Jõgeva aleviku seltsipäevad. Esimesele ma ei jõudnudki. Aga noh, elu ongi kummaline. Ja ega ma seal teisel ka väga palju ei olnud. Sõin natuke kooki, kuulasin natuke muusikat, vaatasin, et minu vanusegrupp oli esindatud vaid inimeste poolt, kellega ma ei suhtle. Oeh jah. Aga see selleks. Seal oli ka mälumäng ja kui ma seda sõna näen, siis minu sees süttib tuluke ja ma pean tegema endast võimaliku, et seal osaleda. Aga jah. Me saime siis auväärse neljanda ehk viimase koha. Me saime 2 puntki ja see oli kõrgem kui meie seatud eesmärk. Meie eesmärk kajastus meie duo imelises nimes: Vähemalt 1 punkt.

Aga lisaks sellele olen ma ka natuke mõelnud. Ma sain Teen Wolfi kõik olemas olevad episoodid vaadatud ja nüüd pean ma koos kõigi teistega ootama, et kord nädalas uut stuffi näha saaks. Aga kuna see mõte ise on liiga lühike, et lõiku omada, siis lisan järgmise lõigu sissejuhatuse ka siia. Aga see idee ei ole üldse minu oma ja ma ei taha sellest suurt kuulsust, aga mulle on see idee väga väga meelt moodi. Nii et jah.

Idee on selline: Me kõik nõustume nelja asjaga. Esiteks, et maailmas on liiga palju kurjategijaid. Teiseks, et rahvas vajab meelelahutust. Kolmandaks, et Eesti riigi eelarve on liiga väike, aga seda saaks suurendada. Neljandaks, et kõik inimesed väärivad teist võimalust. Ja kui ma ei eksi, siis peaks suht kõik, peale Vormsi saare elanike ja mõne hullumeelse lollaka, kes surma vihkab, minuga nõustuma. Ja nüüd plaan ise.

Me sundvõõrandame kõik Vormsi elanikud. Võib ka mõni muu saar olla, aga see selleks. Anname neile kotitäie leiba ja natuke raha ja laseme neil telekas 15-minutit feimi saada. Siis piirame saare täielikult sisse. Traataed okastraadiga ja mida muud. Ja siis paneme suured mastid, nende vahele paneme trossid ja need kaameraid ja kõlareid täis. Igale poole maastikule paneme ka kaameraid. Isegi majadesse ja kuhu veel. Tõsi see on kallis, aga olge mureta, see toodab kiiresti oma kulud tasa. Ja siis hakkame ohtralt vange sisse ostma ja anname neile teise võimaluse. Muidugi on see nende enda soov, sest see on vabatahtlik võimalus kohe vanglast välja saada, nimi "pestakse" puhtaks ja 10 000€ saab ka iga võitja. Ja siis laseme nad saarele ja võitja on näiteks see, kes suudab kas 2 kuud elus püsida või 30 inimest saarel tappa. Aga, et elu väga kerge ka ei oleks, siis paneme saarele vähe toitu ja palju relvi. Tulirelvi paneme vähem. Kuule ka vähe, aga nuge, mõõku, kirveid ja vibusid paneme ohtralt. Ja siis hakkame seda filmima ja seda rahvusvahelises televisioonis müüma.

Aga tasulised kanalid ise on ju igavad. Nii et lisaks sellele, mida üldsus näeb, anname veelgi rohkem maksvatele "klientidele" eelised. Näiteks õigused mingitest kaameratest ise asju vaadata. Mida rohkem maksma nõus ollakse, seda paremaid kaameraid saab. Näiteks võime ju ka 18+ kaameraid näiteks duširuumidesse panna. Ja kuna me räägime Eesti riigieelarvest, siis riik olekski meie sponsor ja saaks ise sealt tulusid. Aga lisaks võime me ju natuke patriootlikust lisada. Müüme suveniire, särke, teeme eriti laheda kujundusega Vana Tallinna pudeli või kamapakikese. Laseme Eesti reklaame sellel telekanalil. Ja kuna me oleme head ja hoolivad ja rahaahned inimesed, siis minu arust võiks olla saar kergeid lõhkeaineid ja mürgigaasipurke täis. Ja siis saavad fännid või osaleja pereliikmed lisaraha eest kas midagi õhku lasta või siis just hoopis midagi oma lemmikule saata. Olgu selleks toit või laskemoon. Aga nagu heas telesaates ei ole see veel kõik. Me laseme veel ka mittevangidest vabatahtlikel mängu siseneda. Kui suudad 2 kuud elus püsida või 30 inimest tappa, siis saab tavaisik lausa 20 000€. See kõik võib tunduda ohtlik, aga see on esialgne plaan ja ma eeldan, et me peaks 200-mehelise eliitvarustuses ja -treeninguga üksuse panema näiteks lähimale saarekesele ja olukorra puhkedes antakse kõrgemalt käsk ja kõik lahendatakse. Kas te ei leia, et see on paganama hea plaan?

Väheke vähem sellisel teemal. Kui sa seda kirja siin lugeda saad, siis ei ole sa ei loll ega vaene. Sest sul on lugemisoskus ja võimalus lugeda virtuaalset kirjet. Aga ma ei ütle, et sa ei ole suhteliselt loll ega vaene. Suhtelisus on kummaline asi. Kui kõik sinu naabruskonnas on miljardärid ja sina oled vaid miljonär, siis oled sa nendega võrreldes vaene. Aga kui sa oled miljonär, siis oled sa suurema osaga maailmast võrreldes rikas. Nii et sa oled vaene ja ei ole ka. Meenub asi koolist. Inglise keele grupid moodustati lihtsal põhimõttel, tugevamad ja nõrgemad. Ja ma tahaks võrrelda kahte inimest. Tugevaima grupi nõrgemat Nõrgema grupi tugevaimaga. See on kummaline, sest võrreldes enda grupiga on üks neist kõige nõrgem ja teine tugevam, aga omavahel võrreldes on olukord vastupidi. See on minu arust nii ajurabavalt kummaline ja omamoodi lahe asi.

Ma kogu aeg ütlen teile, et te peaks oma elu nautima. Aga mul tekkis mõte, et mis see elu üldse on. Elu ja mingi muu säärase jama vastus pidavat olema 42, aga ma ei saa ju teile öelda, et naudi 42.. 42. mida, kui küsida tohib.. Aga samas su elu algab eostumisehetkest ja kestab kuni surmani. Sest surm on ju elu lõpp. Aga sel juhul on elu nii minevik, olevik, kui ka tulevik. Aga seda kõike ei saa ju nautida. Vähemalt mitte korraga. Aga järgmine kord, kui te loete mu lauset naudi elu, siis nautige seda, mis on. Sest see, mis on, on selle tulemus, mis olnud on ja selle eeldus, mis tulemas on. Nii et on, kuidas on, aga mina küll ei tea, mis asi või olevus see elu on. Ehk ongi see mingi maagiline 42.

Ma olen läbi oma blogi ajaloo otsinud erinevaid inimesi. Ja paljusid neist otsin ma ikka veel, aga nüüd hakkasin ma ka otsima ehk siiani kõige ootamatumat olendit. Ma tahan leida madala moraali tundega, häbi ja hirmutundeta minusugust idiooti, kes oleks nõus tegema kõige ajuvabamat jama. Minu isiklik suur soov oleks näiteks pannagi selga tumesinised põlvikud, mõmmidega pidžaama ja karvane hommikumantel ja mitte ainult niisama vaid võta papist silt, millel kirjas Free Hugs või Tasuta Kallid, olenevalt asukohast ja siis seistagi loll naeratus näol, keset rahvarohket kohta ja teha inimestele kalli ja kui keegi soovib võib ta ka pilti teha või politsei kutsuda või mida iganes veel. Ma tahan leida lolli, kes on nagu mina. Ja ma ei kujuta ette oma õnne, kui see idioot oleks samas ka mõni neist teistest, keda ma siiani üpriski tulutult otsinud olen.

Ma tegelikult päris ausalt öeldes igatsen aega, kui kõik oli palju lihtsam. Enne seda, kui kõik inimesed minu ümber (mina kaasa arvatud, ei saa minagi selle eest jooksu) hakkasid armastust otsima. Ma tahaks tagasi aega, kus mul olid sõbrad, kellega võisin minna võrkpalli mängima ja ainus, mida ma pärast mäletama jääks oleks see, et ma ei oska ikka mängida, ma istusin oma parima sõbrannaga platsiserval puudevarjus ja rääkisime kõigest. Tegime kerget nalja inimese üle, kes meist aru ei saanud ja küsisime asju, mis kontekstis rebituna olid kohmetuks võtvad ja meie jaoks hirmnaljakad. Aga siis juhtus midagi ja see kõik hakkas hääbuma ja seltskonnast, kes olid alati rõõmsalt koos sai kari üksteist vihkavaid mölakaid ja enam seda parandada ei saa. Aga samas kas ma igatsen vaid seda aega. Igatsen ka aegu, mis olid enne seda, enne kui kõik lumepallina kuristiku poole veerema hakkas.

Lõpumärkmed:
Teised 3 sissekannet on minu ühika jaoks mõeldud toidublogis.
Muideks, ma olin eile kella ~1:30'st kella 6'ni hommikul voodis ja magama ei jäänud. Ja see ei ole meeldiv. Keha on justkui surnud, aga aju tahab üleval olla. Pean leidma viisi, kuidas aju kurnama hakata.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu või seda, mida sa nauditavaks pead.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. august 2014