Sissekanne nr. 238

Päevad 845-866
It's been a long year.. ehk ilmselt see aasta enam ei blogi..

Hey. Suurema osa detsembrist sain ma niimoodi mööda saadetud, et ma ei kirjutanudki teile. Aga see ei tähenda, et see aeg oleks olnud tegevusetu. Käisin mitmes kohas ja tegin mitmeid asju. Arendasin tutvust mitmete isikutega, käisin Emajões ja sattusin segadusse. Aga mõnest asjast lähemalt.

Päevamõtted:
Armastus. Võibolla on see liiga suur sõna. Aga ma ei tea, mis sõna see peaks olema, sest minu jaoks on meeldimine liiga üldine, armumine hetketegevus, mida ma iga päev teen ja armastus see, mida Platon "Pidusöögi" dialoogis kirjeldab. Ja viimasel ajal ma enam ei teagi, mis saab. Ühel pool on ema, kes juba viimased loendamatu hulk aastaid rääkinud, et tal on miniat vaja, teisel pool noored, kes kogu aeg üksteist maha jätavad, siis veel laulud sellest "ühest ja õigest" ja laulud sellest, et keegi ei olnud see "üks ja õige". Ja siis olen mina oma ebamoraalse üleratsionaalse emotsioonipuudusega ajunatukesega, mis peab paika panema, mida mis tähendab, et siis midagi neist taga ajama hakata. Ma olen vist veel ainus loll kogu maa peal, kes usub, et tõeline armastus on olemas. Ma ei taha rahulduda millegi keskpärasega, mis ei täida absoluutselt kõiki minu lünki ja samas tahan ma ise olla lüngatäide kellegi teise elus. Keegi väitis, et sa ei oodata, et keegi sind armastaks, kui sa ise end ei armasta. Aga ma ei ole ju veel valmis end armastama. Ma ei loe piisavalt raamatuid, ma ei tea piisavalt võõrkeeli, ma ei oska žongleerida, ma ei oska piisavalt improviseerida, mu mälu ei ole nii hea kui võiks ja ma ei mõista paljusid asju, mis teiste jaoks on ilmselged. Kuidas ma siis end armastan ja kuidas siis teised mind armastavad ja mida kuradit me üldse armastuseks nimetame??

Aga nüüd saavad uusaastalubadused läbi ja üks neist oli "vallaline 2015". Ja kui see läbi saab, siis mu alateadvus hakkab paarilist igatsema ja samas ka arvama, et keegi, ei teie ega mina, ei ole ideaalsed. Läbi saab ka "ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva, millega olen siiani hakkama saanud. Tahtsin ka rinnalihaste sümmeetriat arendada ja ujuma õppida, mis mõlemad on viimasel ajal aina edulisemalt välja tulnud, nii et usun, et saan mõlemad mingil ajal tulevikus tehtud. Siis vist lubasin midagi, mis oli, et olen parem inimene, aga see on nii vaieldav lubadus, et ma ei oska seda põrunuks või õnnestunuks lugeda. Aga see toob mind omapärase mõtteni. Tulemas on aasta 2016 ja mul ei ole ühtegi uut ja imelikku uusaastalubadust.

Nii et kui sina suudad välja mõelda, mingi geniaalse, kergelt ebahariliku ja minu poolt vabal tahtel tehtava positiivse uusaastalubaduse, siis anna teada. See võib olla ka midagi ootamatult idiootset nagu tattooveeri oma põsele rase ükssarvik vikerkaare värvides ja ma ütlen ei, aga vähemalt sa panustasid midagi sellesse argumenti. Nii et palun, küta kõik oma säravad ideed teele ja äkki, äkki ma isegi täidan mõne lubaduse või vähemalt annan endast parima. See ei tohiks olla tähtajaline, v.a. kui see ei hõlma kogu aastat, millestki tulenevat ajapiiri vms. Aga ma ei taha teid väga piirata, nii et andke ideedele tuld. Ma reaalselt ootan.

Ah jaa. Rahvatants. Mõni teist ehk on juhuslikult märganud, et ma olen nüüd Tarbatu liige. Kui sa ei tea, mis see on, guugelda. Igal juhul, mind häirib inimeste meeletu üleolek selle suhtes. Ma reaalselt tahaks vahepeal näha mõne inimese pähe, kui ma ütlen, et ma tantsin. Minu arust vaatab enamus aega peale seda minu poole paar silmi, mille taga vist küll tuluke ei põle. Peale seda tuleb naerupahvak väitega, et see ei ole treening. Minu huvi oleks, aga teada saada, mida inimesed mõtlevad, mida me seal teeme. Tõsi, ma pean nentima, et võrreldes kunagise kehalise tunniga teevad enamus inimesi tantsutrennis vähem füüsilist jõudu. Aga arvestades, et mina tegin kõik endast võimaliku, et vältida kehalist tegevust ja läbikukkumist kehalise tundides, siis minu jaoks on see kehalise pingutuse element rahvatantsu juures ikkagi olemas. Peale korraliku tantsutrenni on ikka higi väljas ja lihased väsinud. Aga ei, kui sa arvad, et me käime koos, teeme oma 3 tantsu ära ja läheme koju, siis usu seda edasi. Sa ilmselt oled niikuinii üks neist inimestest, kes mulle ei meeldi, sest sa ei suuda hinnata teole eelnevate tegude tähtsust ja järelikult ei pruugi sa suuta ka praeguste tegude mõju tulevikule näha.

Ah lõpetan siis vaikselt ära. Räägime veel lauamängudest. Ma olen jälle "konksu otsas" või pole ma sealt ära saanudki. Leidsin uue hulga inimesi, kellega lauamänge mängida. Aga arvestades, et ma mängin teiste võrreldes äärmiselt agressiivselt, sest mul puudub korralik empaatiavõime, siis ma kipun teisi võitma ja ma olen lugenud, et see tekitab olukorra, kus inimesed ei ole nõus minuga mängima. Ja kuna ma leidsin uue seltskonna inimesi, kes on nõus mängima klassikalisi lauamänge, siis sündis minus idee, et ehk ma leian grupi inimesi, kes on nõus kasvõi katse eesmärgil proovima D&D'd. Aga eks näeb, kuhu ma sellega seekord välja jõuan, sest eelmine seltskond kõrtsis amneesiaga üles ärganud metakaabakaid ei suutnudki jõuda välja draakonini ja saada varandust. Aga ehk läheb järgmine kord paremini.

Lõpumärkmed:
Ma kardan, et mu diagnoosimata OCD/perfektsionism on jälle mingil määral tõusuteel.
Ma ei tea, mida ma edasi teen, sest vahel tundub kõik nii segane ja natuke raske.
Pühadeaeg on vist läbi ja head uut on vara soovida, nii et noh, soovi endale midagi ise.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tegelikult ei ole elu nii pessimistlik, kui mina seda ette kujutan.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. detsember

Sissekanne nr. 237

Päevad 838-844
Vahel on kollane ja vahel ei ole ka..

Tere. Mina siin. Kuna kell on palju ja homme pikk päev, siis ma end väga kaua kinni ei hoia. Mis siis vahepeal juhtunud on - ma loodan, et sa küsid. Sain teada, et mul on keskmine punataju häire. Ehk siis see teadmine ei vii mind väga kuhugi edasi, aga teie võite guugeldada "protanopia" ja "protanomaly" ja äkki saate teada, "mis värvi [see] on".

Päevamõtted:
Leidsin jälle "Imagine" laulu. Ma kohati arvan, et see sõnum on hea. On sealgi ju maailm, kus pole sõda, omandit ja on sõprus ja headus ja kõik muu. Aga siis ma kuulasin seda laulu uuesti, umbes nii 13 korda ja minu mõttesse jäi kajama, et ei ole religiooni. Ja see on kurb ja paha, sest mina ju usun. Aga minu Kõrgem Jõud ei välista sõja puudumist ja sõprust ja muud head. Minu usk on täis armastust ja headust ja ma leian, et usk paha olemine on vaid ateistide ja "teist" usku isikute vabandus, et kedagi vihata saaks. Ehk jah, järgmine ilus laul natukene minu jaoks minu poolt rikutud.

On mingi jutt, et kunagi Einsteini vanemad arvasid, et Albert on pisut lihtne. Poiss oli 9-aastane ja ikka veel ei rääkinud korralikult, vaid märksõnad kui sedagi. Ja siis ükskord söögilauas ütles ta, et supp on liiga kuum. Vanemad üllatusid ja küsisid, et miks ta varem ei olnud rääkinud ja ta vastas, et kuni sinnamaani oli kõik korras olnud. Tore jutt ju. Ja ma olen märganud, et ma olen viimasel ajal selline. Kui asjad on neutraalsed või positiivsed, siis ma vaikin ja kui asjad on negatiivsed, siis ma ütlen midagi. Ja see jätab vist minust väga pahura ja õnnetu pessimisti mulje. Aga ma vist tegelikult ei ole. Ma vähemalt ise tahan uskuda, et ma olen lihtsalt paljude reeglitega inimene, sest ma usun, et nii on lihtsam elada.

Näiteks varrukad. Oi, ma armastan varrukaid. Mul on ainult 1 riietusese (ja sellegi ostsin alles eelmisel nädalal), millel ei ole varrukaid. Tegemist on vestiga ehk selle all on 99% ajast midagi, millel on varrukad. Inimese keha juures on palju asju, mis mulle ei meeldi. Varrukate olemasolul näiteks kaovad õlad ja kaenlaalused. Ja see on minu arust palju toredam vaatepilt, kui see, et ma pean neid nägema. Ja okei, ma tunnistan, et igal reeglil on erandeid. Kui sul on nt. Kreeka jumala keha, siis miks sa üldse seda riietega varjad? Aga kuni ei ole, siis on tuhat võimalust end katta, kasuta mõnda neist. Ja noh, see on vaid väike osa inimeste riietusest, mis mind häirib.

Õunad ja piim. Kui ma olen Tartus, siis ma tunnen end imelikult kui ma päeva jooksul paari õuna ära ei söö ja Jõgeval olles joon ma nädalavahetusega mitu liitrit piima ära. Aga Tartus piima väga ei joo ja Jõgeval õunu ei söö. Ja siiani ainus põhjus, mis ma välja mõelnud olen, on toidu paigutus kummaski kodus. Ehk puhas laiskus ja suutmatus toitu hankida on loonud olukorra, kus ma käitun erinevalt sõltuvalt sellest, kus ma olen.

Sotsiaalsus. Ma olen kodus meeletult vaikne. Kui välja jätta "hey"-"hey", siis viimati rääkisin ma oma toanaabriga 23. oktoobril. Ehk terve novembri kuu istusime me ühtegi mõtteküllast vestlust pidamata. Ja ma olen sellega rahul. Aga samas jäin ma alles eile sõpradega peale trenni juttu ajama. Trenn lõppes kell 8 ja me hakkasime natuke peale 10 ära minema. Ja see ei ole kaugeltki rekord peale trenni olesklemises. Rekord peaks praeguse seisuga olema selline, et me hakkasime natuke enne 11 ära minema, sest ma tahtsin poodi minna. Ja arvestades, et peale trenni väga vaikimist ei ole, siis on see hämmastav minu arust. Kuidas on võimalik, et ma teatud aja ei suuda vait olla ja teatud aja ei räägi sõnakestki.

Päikesepühad. Vanasti eestlased tähistasid päikesepühasid. Oli aasta pimedaim aeg ja taheti, et päike tagasi tuleks. Selle märgiks toodi tuppa igihaljas puu või oks ja see kaunistati ära. Ja kuna öösel oli Odinit oodata, siis jäeti igihalja puu juurde suupisteid ja natuke märjukest. Hommikul leidsid lapsed, et toit oli kadunud ja puu all olid hoopis erinevad mänguasjad. Aga noh, siis otsustas keegi tore onu, et kuna piiblis ei ole Onu Jeesuse sünnipäeva, siis nüüd on selleks 25. dets. Kahtlaselt lähedane kuupäev päikesepühadele ja Saturnalia'le (roomlaste püha, kus jagati omavahel kinke ja pandi pidu). Nii et jah, olgem eestlased ja võtkem üles päikesepühade traditsioonid. Olge mureta, te ei pea väga oma "traditsioone" muutma. Lihtsalt kaotagem Kristus sealt püha juurest ja naudime parem päikesese naasmist. Muideks, sõna Jõulud tuleb kelti sõnast Yule, mis tähendab, et jällegi peaks me sammu kirikust eemale astuma.

Meil ei ole "off" nuppu. Vahel veedan ma voodis selili mitmeid tunde, vahel istuli tõustes, et võtta lonksuke vett ja siis uuesti nägu patja suruda. Kui mugav oleks elu, kui meil oleks "off" nupp, millel me saaks valida, et lülita mind sisse mingi teatud aja pärast või kui on oht minule. Ma ei peaks mitte kunagi enam vaatama pimeduses lage ja meenutama kõike seda koledat, mis minu elus juhtunud on. 1000 asja, mida ma oleks pidanud tegema ja miljon viisi, kuidas neid teha oleks saanud ja ma ei teinud mitte midagi. Ma lihtsalt olin. Seisin seal, segaduses ja kivistunult teades, et kui voodisse jõuan, siis mulle meenub see. Ja need ei ole isegi suured asjad. Mind ikka veel kummitab mälestus, et mul paluti valida number ühe ja kolme vahel ja ma ütlesin neli.

Saladused ja valed. Ma ei ole siiani aru saanud, miks mingid teatud küsimused on tabu. Väidetavalt ei tohi teatud inimgruppidelt küsida, kui vanad nad, kui palju nad kaaluvad jne. Miks? Ega mu arvamus sinust selle tõttu sinust ei muutu ju, vähemalt mitte väga. Siis olukorrad, kus inimesed teevad üksteisele võltskomplimente. Miks? Kui sa ütled kellelegi, kes ei ole antud situatsioonis ilus, tubli vms, et ta on ilus, tubli vms, siis ta järgmine kord võib ju uuesti seda teha korrata, et ilus, tubli vms olla. See aga tekitab olukorra, kus me tahame head, aga teeme hoopis kahju. Valed ja saladused ei too minu arust mitte kunagi pikemas perspektiivis kasu ja neid tuleks võimalikult tihti vältida.

Armastus. Ma reaalselt ei tea, mida see sõna tähendab. Mul pole õrna aimugi, kuidas ja kas see armumisest, kirest ja muust säärasest erineb. Kui ma eksi, siis armumine peaks olema armastusele eelnev staadium. Aga samas ma usun Kreeka müüti, kuidas kunagi olid inimesed 2 pea, 4 käe ja 4 jalaga, aga kuna Zeus kartis, et me saame tema vastu, lõi ta meid kaheks. 1 pea, 2 kätt ja 2 jalga ja sunnitud terve igaviku otsima oma teist poolt. Samas lugesin ka kuskilt, et mehed armuvad 7 sekundiga. Aga miks armuda kogu aeg uutesse inimestesse, kui kuskil on see üks ja õige. Ja kuidas ma aru peaks saama, et see isik, kellesse ma 7 sekundiga armusin on just see, kellega ma peaks terve igaviku veetma. Ja kas üldse on sellist asja nagu see üks ja õige või peaks me kõik leppima sellega, mis meile juhuslikult satub. Ma lihtsalt ei tea enam, mida selle kõige osas teha ja mulle vahel tundub, et kõigil teistel on olukord kontrolli all. On üks ja õige ja siis olen mina, armun iga 7 sekundi tagant, sest ta naeratas, ütles hey või tegi midagi muud toredat.

Aga ma ei ole tegelikult nii pessimistlik. Ma armastan elada, naerda, ma armastan teid ja paljusid asju, mida te teete. Ma armastan seda, et ma liigun peaaegu iga päevaga paremuse poole. Ma armastan asjaolu, et mul on peaaegu siht kuhu poole edasi liikuda ja nüüd tuleb vaid välja mõelda parim tee, kuidas sinna jõuda. Aga senini, olen ma õnnetu ja pahur pessimist.

Lõpumärkmed:
Vahel ma mõtlen, et kas teistel on ka nii imelik kogu aeg kui minul..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest maailmas on liialt inimesi, kes näivad pessimistlikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. detsember

Sissekanne nr. 236

Päevad 823-837
Põks-põks-põks ehk ma ei näe mitte midagi..

Hey. Ma isegi ei lase teil arvata, kes siin on. Suht awkward oleks, kui ma Dora kombel teilt küsimusi küsiks ja siis teie peale karjuks, et te valjemalt vastaks. Eriti kuna ma olen ainult mõnda üksikut teist mõnel üksikul korral mu blogi lugemas näinud. Ja ma ei taha teie peale karjuda. Teid on selleks liiga vähe. Aga jah, siin ma siis olen kõigi oma mõtete ja muu säärasega.

Päevamõtted:
"Waterboarding in Guantanamo Bay sounds like great fun, if you don't know what either of them are." See geniaalne väide meenus, kui ma võrdlesin oma viimast arstil käiku Guantanamo Bay kinnipidamisasutusega. Käisin silmaarstil. Kõik algas juba registratuuris. Tuleb välja, et viimasel ajal on väga paljud inimesed, küsinud, et kus ma elan ja kui ma ütlen, et Jõgeval, siis neil on probleem, et mida ma Tartus teen. Aga tsiviilõiguslikult võin ma ka Jõgeva kodu elukohaks lugeda, sest ma olen seal päris arvestatava osa aastast. Läksin siis edasi ja läbisin ebaloomuliku koguse ebaloogilisi teste, kus mulle näidati valgust silma, lasti õhku silma vastu, sunniti täppe vaatama ja ükskõik, mida ma ei öelnud, oli kellelgi probleem. Ligi 5 min pidin ma mingi neiuga arutama, kuidas ühte testi teha, sest me kumbki ei saanud teisest aru (vist ei saanudki lõpuks). Seal on mingi loll värk, et ma peaks ütlema, kui mingi täpp värvi muudab.

See oli kohutav. Ma olen sünnist saati värvipime olnud. Ma olen alati võimalusel värvide vaatamise ülesande kellelegi teisele andnud. Maailmas on mustmiljon tunnust asjade kirjeldamiseks lisaks nende värvile. Ja ometi, oleme me selles kinni. Mina ei kasuta värve. Kui sa küsid minult, kas midagi on mingit värvi, siis mul pole enamjaolt õrna aimugi ja ma tulistan puusa pealt idee, mis tundub kõige loogilisem. Üks värv, mida ma viimasel ajal meeletult mitte-sallima olen hakanud on roheline. Mul pole enam õrna aimugi, mis asi see on. Sest minu jaoks on osad rohelised palju sarnasemad punasele, kollasele ja hallikas-sinisele kui üksteisele, nii et pange põlema see värv. Ja on värve (nt. roosa, lilla jne), mille olemasolust ma ei olegi päris hästi aru saanud. Ja siis on mingid kuradi ajugeeniused, kes küsivad minult millal mingi värv mingiks värviks muutub. Mida?? Kust ma tean, ma ei ole pidanud 20 aastat värve kasutama, mul ei ole õrna aimugi ju. Ja siis ma tulistan puusalt lihtsalt, et mingist olukorrast edasi liikuda ja sellega seoses tekib küsimus, et miks ma üldse vaeva näen, kui see võib ebatõene olla. Ja siis anti mulle mingi test, kus ma pidin mingeid jullasid ritta laduma selle järgi, et mis on kõige sarnasemad üksteisele. Ja minu jaoks olid nagu mõned jullad puudu või üle või üldse oli see kaos. Ja kõige selle idiootsuse tulemus on see, et ma lähen homme uuesti, et teha veel teste. Loodetavasti on seekord mingi lahedam inimene mind piinamas, kui eelmine kord.

Aga siiski kõik ei ole hea ja ilus ja lilleline. Maailmas on ka halbu asju. Leidsin fb'st ürituse, mille nimi oli ~ "Tartu sallimatust ei salli". Mida?? See on ju vastandlik väide. Jutt käis ilmselt nendest isikutest, kes meile Süüriast tuuakse või noh pigem nende heiteritest. Aga mul on probleem pagulaste heiterite heiteritega. Miks sa heidid? Sa käid ringi ja kaagutad sõna-, teo- ja ideevabadusest ja kui keegi oma arvamuse teatavaks teeb, siis astud sa võrdõiguslikkuse rongist maha, et tema peale oma väiteid suruda. Miks? Kas kõigil on samad õigused ja võimalused või ei ole kellelgi. Heiterite heitimine on ebaaus. Kui sa teda vihkad, sest ta on ropendav tumenahaline varas ja sina ei ole, siis on okei, sest sa vähemalt seisad teise posti otsas, aga kui sa heidid, sest tema heidib, siis oled sa ju täpselt samasugune. Ja lisaks sellele "armastan" ma asjaolu, et 99% väidetest ei ole põhjendatud. Keegi plärtsub, et pagulased on vargad, moslemid ja "ebapuhtad" ja teised ütlevad, et esimene on neonats, kes ei mõista maailma, milles me elame.. Kõike seda arvestades, olen ma vahel õnnelik, et ma ei ole Eesti ainuvalitseja, sest ma ilmselt paneks iga kuu mingi koguse heitereid loomavagunisse ja saadaks itta "uut maailma" avastama, kus nad saaks rahus vihata.

Ei tegelt, on maailmas ikka midagi head ka. Olen hakanud iga kolmapäevaga aina vähem kloorivett jooma. See on minu arust samm õiges suunas. Pluss teatud edusammudega olen ma hakanud ka vees edasi liikuma. Arenguruumi on veel meeletult, aga areng on olemas. Näiteks täna suutsin esmakordselt selili liikuda adekvaatse maa edasi ja oleks vaid paaril korral ära uppunud.. iseenesest päris hea ju. Ma arvan, et suveks saan ma võibolla isegi rannavormi ja ehk leian end ka päris veekogu juurest. Aga noh suveni on aega.. Me alles jõudsime ju kohutava lume meelevalda ja kes teab, mis see endaga kaasa tuua võib.

Mis siis veel uut, siinpool helendavat ekraani? Mu süda tegi täna põks-põks-põks. Ja seda vaid sel lihtsal põhjusel, et mulle meenus üks naeratus. Ma kardan, et ma kunagi abiellun/astun koosellu vaid sellepärast, et mu partner naeratab ja küsib, kas ma tahan. See on lihtsalt meeletu, kuidas see üks näoilme mind meeletult pöördesse ajab. Aga te kõik ei naerata alati. Kui aus olla, siis enamus ajast te ei naerata. Ja see on minu arust nii nukker. Te väärite naeratust. Mitte et mind paeluks, kui palju teie elus rõõmu on. Pigem on asi minus. Mulle meeldib, kui te naeratate ja mind kurvastab, kui te seda ei tee. See võib tuleneda asjaolust, et ma samastan naeratust sellega, et probleeme ei ole või vähemalt need ei muuda midagi. Ja see on hea. Ma armastan naeratusi. Kaks minu lemmikkolmest fantaasiategelasest on pideva naeratusega ja kolmas on lihtsalt "lõbus". Nii et palun naerata. Kasvõi ainult siis, kui sa mind näed.

Ah jaa, rääkides kooselust. Ma olen hiljuti mõelnud, et äkki peaks "selle ühe" otsingu edasi lükkama, sest ma ei ole kindel, millal minu ja tema teed ristuvad. Ja äkki hoopis peaks otsima endale ajutise, aga see-eest tõelise suhte, millest võiks kasvada midagi pikemat välja, aga see ei ole kohustuslik. Igal juhul tahaks ma leida abiseksuaalset või ahomoseksuaalset noormeest, kes oleks nõus minuga suhtes olema. Jah, see on ilmselt väga kitsas kategooria inimesi, aga ma lihtsalt tahaks kahte asja. Esiteks, et oleks keegi. Keegi, kes oleks minu ja ei kellegi teise. Keegi, kellega koos olla ja võibolla midagi enamatki, aga peamiselt; Teiseks, teada saada, kes mu sõprusringkonnast on niivõrd homofoobsed, et nad ei kannataks seda ära. Ma eeldan, et see hulk on üpris suur. Liiga tihti kuulen ma kergelt homofoobseid väiteid või väiteid, mis peaks mind "tagasi õigele teele tooma". Aga abiseksuaalsus oli minu valik ja ma jään selle juurde kindlaks. Tõenäosus, et ma leian kellegi, kes muudaks mind ühele või teisele poole on minu arust liiga väike, et seda reaalselt arvestada. Ma armastan inimesi, hoolimata nende soost, sest inimestes on palju muid ja tähtsamaid tegureid, millega ma arvestan oma tulevase elukaaslase osas.

Ja siis on küsimus sellest, et inimesed teie ümber.. Miks ma pean KOGU AEG kuulma, kuidas te halate, et keegi kurdab teile oma muresid. On vaid kaks loogilist varianti. Esiteks, kui te olete seadusega kohustatud või kasu printsiibist lähtuvalt "kohustatud" nendega suhtlema, mis juhul te ei tohiks halada. Ole neile toeks, näita, et elu on hea ja ilus ja kuskil keegi naeratab. Ja teiseks. Kui sa ei ole neid kumbagi tunnust kellegi osas täitnud, siis välja arvatud erandjuhtudel, tekib küsimus, miks sa nendega suhtled? Sa ju põhjustad sellega endale paha? Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Ta tapab end või kedagi ära? Enesetapu puhul saadki ju sina murest lahti. Ta ei kurda enam mitte kunagi sulle mitte midagi. Kellegi teise tapu puhul on äärmiselt suur tõenäosus, et ta pannakse kuhugi kinni ja siis ta ka ju ei tüüta sind. Ja noh, kui ta sind ära tapab, siis sa ei pea ka enam muretsema selle osas, mis tema elu vaevab.

Ja noh, mis teil Prantsusmaaga on? Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi terroristi rääkimas, et "ma mõtlesin, et lasen midagi õhku, aga siis ma nägin, kuidas kamp 13-aastaseid muutsid oma fb pildi filtriga ära ja mingite majade peale lasti ka sümboolsetes värvides valgust. Ja noh, nüüd ma enam ei taha midagi teha." Samuti ei ole ma kuulnud ühegi ohvri peret rääkimas, et "oh, mu poeg sai plahvatuses surma, aga siis tulid mingid inimesed küünaldega tänavale ja nüüd ta on jälle elus." Olenemata sellest, kas sa usud teispoolsusse või mitte, lein ei muuda mitte midagi. See ei too surnuid tagasi, see ei hoia edasisi surmasid ära, see ei mõjuta seda, kas inimene saab teispoolsusse ja kui ongi selline asi olemas, siis sul on terve igavik, et heaks teha asjaolu, et sa ei kulutanud oma leinaks, vaid tegid midagi, mis oli tegelt ka kasulik. Lisaks miks ainult Prantsusmaa? Sellel samal päeval suri muudes riikides kordades rohkem inimesi ja ma ei näinud mitte ühtegi muud lippu fb's. Millal te aru saate, et meil on üks planeet ja me peame kõik koos tegutsema, et meil oleks Universumis võibolla eksisteeriva meie moodi mõtleva eluga võidu joosta. See oleks eriti nukker, kui teiselt poolt Universumi tuleks tulnukad ja leiaks planeedi, millel oli arenenud mõtlemisega eluvorm, mis oli lihtsalt nii vägivaldne, et sai hukka.

Aga noh, ma ei saa ju teid süüdistada. Mingite allikate kohaselt on dokumenteeritud ajalugu umbes 3400-3500 aastat. Sellest umbes 250 aastat on olnud ilma ühegi sõjata. Ja viimase tuhande aasta jooksul on sõjavabu aastaid olnud umbes 20. See on liiga väike protsent, et mitte mõelda, et äkki me teeme midagi valesti. Ma tahaks end mingil määral nimetada gameriks ja viimaste kuude jooksul ei ole ma kuulnud ühestki mängust, kus ei pea tapma. Nt. Battlefield ?? (tapa pahalaste sõdureid), Star Wars Battlefront (tapa pahalaste sõdureid teises galaktikas), Fallout 4 (tapa mutantidest pahalasi) jne. Ma mängin peamiselt kaardimängu Hearthstone ja isegi seal pead sa tapma vastase koletisi. Ma ütleks, et enamus mängud, mida ma mänginud (ja meeletult nautinud) olen keskenduvad pigem ehitamisele, suhetele inimeste vahel ja pahastele ärakeeramises ilma kakluseta. Aga siiski on neis ka vähemalt minimaalsel määral tapmist või vähemalt selle võimalus. Võib vist vaikselt arvama hakata, et 14 miljardit aastat evolutsiooni on meid toonud olukorda, kus ainus lahendus on vägivald. Ja see on meeletult nukker.

Lähiajal on mitmel korral tulnud jutuks usk. Olles oma usundi ainuprohvet, leian ma, et mul on õigus usuteemalistele seisukohtadele. Ma olen liiga palju kuulnud, et islam on paha, kristlus on saast ja idamaade kultuurid on arusaamatud. Miks kuradi pärast sa neist mõtled? Minu jaoks on Allah, Buddha, Jeesus ja kõik muud jumalused lihtsalt üks külg minu Kõrgemast Jõust. Ma olen iga usu kohta kuulnud, et see on armastuse ja rahu usk. Allahi teostes on öeldud, et "kes tapab inimese on tapnud justkui tapnud kogu inimkonna", Jeesuse raamatud räägivad, et "armasta ligimest ja ära tapa." Ja nii edasi. Aga mõlema "mehe" raamatud räägivad ka sellest, et elu väärib vaid see inimene, kes usub sinuga sama asja, või noh veena uskmatud sinu usku või tapa nad. Enne kui ma saan edasi minna, pean ma küsima, miks me paneme rõhku raamatutele, mis kirjutati 4. ja 7. sajandil? Raamat ei ole see, kes usub. Meie usume. Mina usun. Ma tõesti usun, et on Kõrgem Jõud, keda mõned kutsuvad Allahiks, mõned Jeesuseks, mõned Odiniks ja mõni lendavaks spagetikoletiseks. Aga minu jaoks on ta täis armastust. Tema tegudest on tuhandeid müüte, mis on samal ajal tõesed ja samas ka mitte. Jõu olemasolu ei lähe vastuollu teadusega, sest miks ei või tema lihtsalt neid reegleid kontrollida. Aga samas minu Jumal ei kontrolli meie ega meie planeedi iga tegu. Meie oleme vaid tema looming. Meie teod on meie teha, nii et kas me tahame kakelda on meie enda otsus. Ja kui me kakleme sellepärast, et me näeme temast mingit külge, mida teised ei näe, siis me ei liigu kuhugi edasi.

Ja noh, lõpetame toredamal noodil. Ma ostsin eile Pepsit. Ja jällegi vaid ühel põhjusel. Selleks, et kui keegi külla tuleb (äärmiselt ebatõenäoline) ja juua küsib, siis ma saan vastu küsida: "Kas Pepsi on okei?"

Lõpumärkmed:
Naeratusel ja naerul on meeletu vahe. Üks on armas ja soe ja teine paneb küsima, kas sa pead?
Mingil ajal kesest vigade parandust oli BSOD, mistõttu võib olla kirjavigu. Ma väga vabandan.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis teeb mu süda põks-põks-põks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. november 2015

Sissekanne nr. 235

Päevad 813-822
Kergelt segaduses, aga ma usun endasse..

Hey. Ma tean, ma olen nii käest ära lasknud selle blogi. Mingi aeg ma trükkisin kogu aeg teile. Vahel isegi iga päev. Oktoobri ja septembri peale aga tuli kokku 6 sissekannet. Ma ausalt ei tea, kas selle arvelt on kvaliteet muutunud, aga kui aus olla, siis väga vahet ei ole ju. Arvestades, et isegi mina ei anna endale tagasisidet, siis on asi suht vaikne. Igal juhul..

Päevamõtted:
Mingi aeg tagasi ma loobusin armastusest. Või vähemalt sellest, mida ma pidasin armastuseks. Ja see on kohutav. Ma otsin kedagi või midagi, mille olemasolus ma isegi kindel ei ole. Ma tahan enda ellu kedagi, kes muudaks kõike, oleks minu nüüd ja igavesti või kuni üks meist enam elus ei ole. Aga minu süda tahab midagi vähemat, aga kohe. Ja kuna ma olen aastate pikkuse ajuloputusega end ära veennud, et naeratused on maailma parimad asjad, siis ma armun neisse. Ja siis meenub, et ma ei tea naeratajast midagi ja ma suudan selle tunde tagasi võtta, et siis jälle näha naeratust ja uuesti armuda ja tunde tagasi võtta, et veelkord armuda. See on meeletult raske.

Aga vähemalt ma tunnen end paremini. Ma olen vahelduva eduga sotsiaalne, tegelen oma veefoobiaga ja üritan oma keha paremasse vormi saada. Tõsi, selle tulemus on vahel ajapuudus, mu keha valutab kuskilt iga päev ja mu aju teeb suuri plaane, mis ei ole võimalikud, aga ma usun endasse. Ma usun, et lähiajal võib minust saada see, mis ma olla tahan, vähemalt füüsilist poolt arvestades. Ma usun, et ma saan/suudan/tahan olla parem.

Aseksuaalsusega on imelik elada. Esiteks, ei talu ma mingit DNA-vahetust. Alustades sellest, et mind häirib kui inimesed sülge vahetavad, kuni selleni, et reality-tv inimesed seksivad. Ja viimasel ajal on minu ümber seda liiga palju. Lisaks see, et see on viinud mind radikaalse feminismini. Kuna minu jaoks ei ole inimese sugu määrav, siis ma jätan selle teguri nende võrdlusel välja. Siinkohal on paslik mainida, et ma siiski olen harjunud elama nii, et teised peavad sugu oluliseks ja ma austan seda. Ma ei üritagi sundida teisi muutuma, aga mina käitun ju teisiti. Ma olen veendunud, et kui sul on kaks kätt ja kaks jalga ja enamvähem funktsioneeriv aju, siis sa suudad teha samu asju, mis mina. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks mehed peaks uksi avama, viisakamad või tugevamad olema. Aga jah, minu tulevases partneris on minu jaoks nii palju enamat kui tema sugu. Ma ei tea ühtegi asja, mida ma ei saa teha kummagi sugupoolega.

Rääkides veel seksuaalsusest, siis ma olen viimasel ajal hakkanud meeletult huvituma meestest. Võibolla on asi selles, et nii internetis kui päriselus näen ma neid rohkem. Rohkem just palja ülekehaga. Ja midagi lihtsalt on mehes, kellel on korralikud lihased. Samas kulturistid ja rammumehed mind väga ei paelu. Aga just see olukord, kus lihasjooned kergelt kehal paista on. Lihtsalt rawwrrr. Samas õnneks või kahjuks 99% inimestest, keda ma tean, on huvitatud teisest sugupoolest. Aga siiski ma ei heida lootust, et ma leian veel ühe abiseksuaalse mehe, kes on heas vormis või on nõus selle nimel pingutama. Aga ärge kartke, adekvaatne osa minust on ikka veel vastassugupoolest huvitatud, sest liiga vähe on mehi, kes on nõus oma nunnut poolt maailmale näitama.

Aga muidugi on meil ka ju pagulasprobleem. Minu probleem ei ole sellega, et nad siin elavad. Kui aus olla, siis ma vist ei ole ühtegi neist kohanudki. Minu probleem ei ole sellega, et nad kavatsevad siit sõja lõppedes ära tagasi minna. Mina ise teeks nende olukorras ilmselt sama. Minu probleem ei ole ka sellega, et nad meie maksumaksja raha eest elavad, sest vaadates itta ja kuulates inimesi minu ümber, siis ma kardan, et ka mina pean kunagi kuskil riigis asüüli otsima ja siis oleks minulgi vähemalt alguses toetust vaja. Minu probleem ei ole ka sellega, et neil Iphoned ja muud sellised asjad on. Kui mina peaks põgenema, ma võtaks ka oma telefoni, läpaka ja paremad riided, sest ma tahan ikkagi end hästi tunda. Minu probleem on sellega, kuidas meie/teie nendesse suhtute. Kogu aeg käib mingi vihaõhutamine.. Tikutulega ajatakse taga vastandlikke provotseerivaid väiteid, keegi pani vist isegi pagulasmajale tule otsa. Õnneks oleme me üldiselt loll rahvas ja ei ole süütamises väga osavad, nii et väga kahju vist ei olnud, aga siiski. Asi on juba põhimõttes. Armasta ja lase end armastada. Ma ei palugi ju sul öelda, et Elagu Allah. Ma ei palu sul anda ära kõik enda selja tagant. Ma palun vaid, et sa oleks natukene tolereerivam, vihkaks natukene vähem ja üritaks enda panna tema olukorda.

Usk. Mina usun. Ma olen ilmselt mingil määral sügavalt religioosne, aga kuna ma kasvasin üles meeletult vabas keskkonnas, siis on see mind mõjutanud. Ma otsisin aastaid religiooni, mis minule sobiks ja see lõppes sellega, et ma lõin oma usundi. See põhineb äärmiselt minu sisetundel ja põhimõtetel. Aga siiski on see mõjutatud nii paljudest muudest usunditest. Kristluse peamised aluspõhimõtted, käputäis islami mõjutusi ja idamaade karma. Samas ka loodususuliste ja teadususuliste põhimõtted. Ühesõnaga on minu usk väga keeruline asi. Ja mida aeg edasi, seda enam ma avastan, et teised inimesed usuvad ka midagi. Aga kuna ma ei tea, mida siis ma olen segaduses. Raske on olla ainuprohvet, kui sa ei tea, kas teised usuvad. Raske on seista inimkonna eest, kui nad rikuvad kõike, mida sina ja Kõrgem Jõud sinu arvates halvaks peavad.

Tänase päeva viimaseks mõtteks võiks olla ebaloogilisus. Ma vaatan meeletut hulka sarju ja ometi ei ole mul sageli midagi vaadata. Mul on reedel vaja ära vaadata 3 episoodi sarju. Ma ootan jaanuari, sest siis on läheb üks sari edasi ja veel üks läheb alles kevadel edasi. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh, vähemalt on mul youtube, kõigi tema võlude ja valudega.

Lõpumärkmed:
*Midagi head ja inspireerivat, sest elu on ilus.*
Aga teile, seekord erandlikult:
Ära naerata, ma olen väga segaduses ja võin ära armuda..

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. november 2015

Sissekanne nr. 234

Päevad 805-812
"If a priest's daughter is a whore, she is to be burnt at the stake.  (Leviticus 21:9)"

See on nii hea väide. Moosese 3. raamatus ei ole selle tõlge üldse nii hea. Aga mulle millegi pärast meeletult meeldib see idee. Aga jah, mõtlesin, et ei ole teile ammu kirjutanud. Aga siinkohal jätan ma tänaseks pooleli. Ehk järgmine kord edasi.

Päevad 813-828
Damn, ma pole teile ammu kribanud..

Aga asi on selles, et ma ei tea, mida teile rääkida. Ma ei ole enam armunud. Ma tean, see on minu puhul nii imelik. Ma tahaks nagu muidu kogu aeg armastada. Ja see, et ma ei ole otseselt armunud, rikub mu elu. Mul ei ole motivatsiooni. On vaid enesearmastus ja ma suudan end armastada ka vigadega.

Päevamõtted:
Aga siiski 23 päeva. Selle aja jooksul peab ju midagi juhtunud olema. Olen aina rohkem hakanud suhtlema inimestega oma tantsugrupist. See on äärmiselt lahe minu arust. Tegemist on ikka võrratute inimestega. Ühega neist olen isegi ujulasse jõudnud.

Jah, kui välja arvata asjaolu, et ma olen ilmselt eluohtliku koguse basseinivett ära joonud selle lühikese ajaga, siis ma olen enda üle uhke. Kui veel kaks nädalat tagasi, kartsin ma vee lähedust, siis nüüd suutsin ma isegi kuidagi paar tõmmet edasi liikuda. Aga samas neile, kes mu veefoobias kahtlevad, siis vihmaga on mul endiselt raskusi ja õudusunenäod veest on ikka alles. Aga ma tegelen sellega.

Ah jaa, hakkasin piiblit lugema. Ja noh, nii kaugele kui mina jõudnud olen, ma seda ei soovita. Kuigi tegemist on maailma enim müüdud raamatuga, siis mina selle võlu veel leidnud ei ole. Suur osa asjadest, mida ma arvasin end teadvat, ei ole tõesed. On vaid üks püsiv tegelane (Jumal), kes suurema osa ajast on vaid ilmutus, kes lubab, et kellegi pojad saavad mingi maa, kui nad abielluvad kellegagi, kes on sageli nende lähisugulane. Ja millegipärast on autoril meeletu fetiš sellega, et kes kui vanaks elas, kuigi see ei muuda mitte midagi. Aga kui ma leian selle raamatu võlu, eks ma annan teada. Olen ju veel alles Moosese 1. raamatu juures.

Lõpumärkmed:
Aga kuna kell on palju ja mul väga ideid ei ole, siis ma lähen magama.
Kui sa tahad, et järgmine blogipostitus oleks kasvõi natuke tavapärasema pikkusega, siis:
1) Pane mind millessegi või kellessegi armuma või
2) Anna mulle ideid või
3) Küsi midagi.
Aga teile nagu alati
Naerata, sest see on ikka veel kõige parem asi, mida sa alati teha saad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. oktoober 2015

Sissekanne nr. 233

Päevad 794-804
Vahel lähen ma magama ja loodan, et ei ärkagi üles, sest ükskõik, mis unes juhtub, ei saa see olla hullem kui päriselu..

Hey. See on vist kõige pikem "päeva" kirjeldus üldse. Ja see ei sisalda minu "ehk" valekasutust, kus ma võrdlen kaht asja, mis ei ole loogiliselt võrreldavad. Aga jah, ema küsis, et millal ma blogin ja siis ma mõtlesin, et niikuinii on kõik nii pekkis, et vahet ei ole ju. Lükkan edasilükkamatuid asju veel edasi ja loodan, et seepool Janusest, kes tulevikku vaatab, teab, mida ta teeb. Aga jah, vahel ma loodan, et kogu aeg on millegi algus.

Päevamõtted:
Vahel on lausa natuke imelik olla Janus. Vahel üritan ma minna lihtsama vastupanu teed ja lasen end Jaanuseks kutsuda ja siis nad saavad teada, et ma olen Janus. Ja siis nad küsivad, kuidas ma tahan, et mu nime hääldataks. Ma eelistan Janus, aga on teatud grupp inimesi, kes üritavad "a" tähest loobuda. Ja siis kõlab see nagu haugatus. Ja see on veel hullem, sest ma niigi ehmatan reaalselt iga asja peale. Absoluutselt kogu aeg. Aga jah, siis kui nad saavad teada, et see on Janus, üritavad nad seda kuidagi meelde jätta. Kohutav on vaadata inimest, kelle peas ei ole ühtegi seost. Mult on küsitud, et kas ma olen lätlane või poolakas. Ja ma olen vastanud, et see nimi tuleb Rooma jumalast. See viis olukorrani, kus väikene hulk inimesi vist kutsub mind jumalaks. Hey, whatever floats your boat. Aga noh, ma olen alati seisukohal olnud, et vahet ei ole, kuidas sa inimest kutsud, kui mõlemad pooled sellest aru saavad ja see neile sobib. Kunagi ammu veensin mingi inimgrupi ära, et ma olen Mihkel. Aga see on juba hoopis teine jutt ja kui aus olla, siis mitte isegi põnev.

Keegi küsis minult 15 päeva tagasi askis küsimuse. Ma tean, ma olen kiire vastaja. Kopeerin küsimuse siia: "Palun kirjuta oma blogisse vastus küsimusele, kes on inimene ja kuidas ta erineb teistest loomadest. Aitäh. :)". Ehk jah, kuna ma ei ole google, siis ma ei tea, kuidas vastata. Kunagi bioloogias õppisin, et meie DNA on banaaniga sama 50% ulatuses ja šimpansiga 99% ulatuses. See aga tähendab, et öelda, et me erineme DNA osas, oleks suhteliselt mõttetu väide, sest me oleme suht samad. Aga kuidas me siis erineme? Ma tahaks öelda tööriistad, aga suur osa inimestest ei oska klassikalisi tööriistu efektiivselt kasutada. Ma tahaks öelda keel, aga ma ei räägi loomadega. Mõtle, kui tegelikult on tuhat muud viisi, kuidas suhelda, ja meie inimesed valisime selleks primitiivse verbaalse keele. Aga siiski erinevus ju on. Ja ma nimetaks seda valikuliseks vabatahtlikuks domineerimiseks. Me otsustasime, et meie oleme parimad. Raiusime metsa maha ja panime linnad püsti. Meie looduslikud kiskjad viisime olukorda, kus nad ei saa meie vastu ja mõnda liiki peame me isegi kaitsma. Me lõime olukorra, kus me suudame võidelda liikidega, mida me isegi ei näe. Ja seda kõike puhtalt tahte ja oskustega. Tõsi, enamus meist ei suuda HIV'd või munandivähki ravida, aga mingi väike hulk meie liigist tegeleb sellega. Me oleme end kuulutanud toiduahela tipploomaks ja oleme "orjastanud" teised liigid. Jah, ma ütleks, et meie suurim erinevus on oskus ja tahe domineerida teiste üle. Samas tuleks ära mainida ka armastus. Paljud loomad hukkavad oma liigi nõrgemad või mõne teise isendi järglased, aga mitte meie. Mitte ükski teine liik ei kodusta mõnda teist liiki, et talle külmkapist iga päev konservi otsida. Aga vahel ei vea mõnel loomal, sest peekon on hea maitsega. Sorri põssad.

Ma olen eneseimetleja. Ma arvan, et mina olen parim isend, kes kunagi maailmas on olnud. Ja noh, kui aus olla, siis on mul selleks õigustatud seisukoht. Minu heaolu on otseselt minu heaoluga seotud. Noh, muidugi on see, et ka teised aitavad mind ja mina neid, aga suurel määral teen ma seda ju omakasu pärast. Ma tean, et kui ma teen midagi head, saan ma midagi head vastu. Mõni inimene naeratab, teine ütleb hey ja kolmas teeb enamatki. Aga eneseimetlusega kaasneb ka vahel mõningaid probleeme. Näiteks, kui keegi ütleb, et ma teen midagi valesti. See jääb minuga kauaks kaasa. Päevi ja vahel kuid hiljem vaatan ma tagasi. Meenub sel hetkel vaadatud aiapost, radiaator või Lenini pilt. Meenub ja jääb kajama asjaolu, et ma ei saa seda muuta. Aga ma tahaks. Ma ei julgeks ajas rännata. Ma muudaks aeg-ruumi vaid sellepärast, et minul oleks hea. Ma ei üritaks takistada 9/11 või Süüria kodusõda. Pigem teeks nii, et ütleks 15-aastasele minule, mida teha, et vähem loll tunduda. Vahel natuke hirmus mõte, kui vähe ma teen teistele, ilma et ma midagi sellest saaks.

Ma olen mõtlema jäänud kummalise asja üle. Minu seksuaalsus. Jah, ma tean, mõnda teist ei koti. Esiteks mulle öeldi, et a- ja biseksuaalsus on vasturääkivad. Tegelikult ju ei ole. Anti- ja ükskõik, mis muu-seksuaalsus oleks. Üritan võimalikult lihtsaks asja teha. Mulle meeldivad inimesed. Meeldivad mehed ja naised. Aga ma ei taha nendega midagi seksuaalset teha, pole motiveerivat ajendit. Ma tahan leida keegi, kellega veeta õhtud, kellele rääkida oma mured, keda aidata tema muredega ja mis peamine, keegi, kellega üles kasvata järglasi. Ja kui sellega kaasneb see, et mu partner tahab minuga ühte heita, siis ma võibolla olen sellega isegi nõus. Ehk olen abiseksuaalne edasi. Aga ma olen hiljuti märganud kummalist paradoksi. Ma olen kergelt homofoobne. Asi on nendes stereotüüpsetes homodes, kes näevad välja nagu Jedward (?) ja räägivad kummaliselt naiseliku häälega. Nad ei meeldi mulle ja ma õnneks/kahjuks ei ole sellist käitumist teistes seksuaalgruppides täheldanud. Aga mind ei häiri, et nad homod on, vaid see, et nad imelikud on. Ja kuna see on vaid teatud homodega seotud, siis tunnen end kuidagi homofoobselt.

Üks asi veel enne kui ma edasi liigun. See on väga valdavalt heteroseksuaalsetele poistele. Ära karda mind. Ma ei tea, mida teised homoseksuaalsete kalduvustega mehed sulle teinud on, aga ära karda mind. Kui ma siiani ei ole üritanud sinuga midagi teha, siis ma ilmselt ei tee hiljem ka. Kõige lihtsam oleks kirjeldada olukorda järgmiselt, (ps: tegemist on näitega, olukorda võib laiendada sinu huvidele): "On üks neiu. Aga ta on 100% lesbi ja mitte just kõige nägusam. Sa ilmselt ei ürita teda endale võita." Täpselt sama asi on teiega. Oled sina. Aga mina ei kuulu sinu huviorbiiti ega ei pea sind väga ilusaks. Ma ilmselt ei üritaks sind endale võita. Nii lihtne see ongi. Ära karda mind. Isegi kui sa duši all seebi maha pillad, siis tea, et mulle ei meeldi väga füüsilised puudutused ehk ma võibolla lihtsalt vaataks sind, sa saamatu Kreeka jumala kehaga inglike.

Aga kell on palju ja mu sees on mingi tunne, et ma peaks korralik olema ja unele jääma. Olen kuulnud, et seda tunnet nimetatakse südametunnistuseks või millekski sarnaseks. Nii et ma lähen toetan pea padjale, mõtlen imelikest asjadest ja üritan teha plaani, kuidas oma elu natukenegi korda saada. Aga jumala eest, viska mulle mõni teade. Pane fb's midagi mu seinale, kirjuta privasse, viska aski küsimus, pane tuvipost teele või kasuta eesti posti teenuseid, kirjuta mu kooliteele mulle sõnum või otsi mind üles, helista mulle või saada sõnum, anna mulle oma nr ja ütle, et ma helistaks. Terve septembri kuu jooksul tegin ma 11 kõnet. Neist 6 olid mu vanematele. See ei ole normaalne. Võta minuga ühendust!!!

Lõpumärkmed:
Võta minuga ühendust. Mul ei ole varsti midagi tarka öelda, kui ema küsib, mida ma päeva jooksul tegin. Iga päev talle kiirtoidu, rahuliku kooli ja niisama olemisega pettumust tekitada on juba vaikselt igav.
Aga teile nagu alati:
Naerata, see on äärmiselt armas.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. oktoober 2015

Sissekanne nr. 232

Päevad 786-793
Ma hakkan küpseks saama..

Hey. Kuna vähemalt kaks inimest on maininud mu blogi, siis midagi minu sees sunnib teile midagi kirjutama. Kusjuures seda sissejuhatust on alati suht jama kirjutada. Esiteks ei ürita ma sellega midagi ära öelda, teiseks, ma ei taha seda liiga lühikeseks jätta. Ja siis see ongi selline imelik osa. Aga noh, käin enamus päevadel koolis, vahepeal tantsin natuke (hüppeliiges on purukatki vms) ja siis vahel harva räägin mõne inimesega millestki. Vahel täiesti ootamatult. Seisin hiljuti poes ja üks rebane tuli ja alustas vestlust. Ootamatult huvitav olukord ja selle osas üpris lahe. Kui välja arvata asjaolu, et ma ei suuda planeerimata vestlustes väga adekvaatselt hakkama saada.

Päev 794
Tal on kõige armsam naeratus ever..

Iroonia. Kirjutad ühel päeval, et sa ei oska mitte kuidagi alustada seda asja ja siis pead seda kaks korda järjest tegema. Igal juhul, on üks jõhkralt armsa naeratusega neiu ja siis ma tantsisin temaga. Ja noh, kuna ma olen hea laps, siis andsin emale ka selle neiu nime ja mida mu ema tegi? Stalkis teda. Oeh.. Asja kulminatsiooniks võiks lugeda selle, kui ta mulle selle neiu perekonna kohta rääkima hakkas või kui ta arvas, et ma peaks talle homme fb's õnne soovima. C'mon, võta kokku ennast. Kes see siis fb's õnne soovib? Sa kas saad inimesega kokku, helistad talle või ei soovi üldse õnne. Vaid väga haruldastel kordadel on lubatud teisele inimesele neti teel õnne soovida. Aga nüüd siis mingite asjade juurde, millest täna rääkida.

Päevamõtted:
Ehk on mõni teist märganud, et meie ühiskonnas on punaste juustega inimesi. Nad meeldivad mulle. Ma ausalt ei tea miks. Ma isegi ei tea, kas nad on tegelikult punapead, sest paljud on nii kahevahel ja ma ei ole kunagi värvidega hea olnud. Aga jah, suurim eelis juuksevärvi osas on gingeritel, mis paneb mind mõtlema, et äkki ei ole tegemist niivõrd ainult juuksevärviga vaid lihtsalt retsessiivsusega. Või on ikka veel midagi alles sellest ajast, kui mulle iirlased meeldisid. Aga jah. Kusjuures ma arvan, et see on meeletu märk minu aseksuaalsusest, et mulle inimesed nende juuksevärvi osas meeldivad. Aga noh jah, punapead, teid on hoiatatud.

Sügis. Olgem ausad, suht saast aastaaeg. Astud hommikul kodust ilusa ilmaga välja ka mõned tunnid hiljem on suur sadu ja sa mõtled, et kus lähim puidust laev on. #biblejokes Lisaks sellele on hommikul niivõrd jahe, et ma lähen jopega välja ja samas on päeva ajal nii palav, et ma sulan ära ka ilma jopeta. Lisaks see, et kõik inimesed tunduvad nii masendunud ja siis tundub alati ilm saast. Reaalselt ma näen iga hommik kümneid inimesi ja ometi vaid üksikuid naeratusi. See ei ole lahe. Ma mõistan, et sul on resting bitch-face, aga siis näegi vaeva. Ma ei palu sul ju Jokkeri kombel ringi tallata ja HAHAHA karjuda. Lihtsalt vääna suunurgad natukene ülespoole. Reaalselt ma valin sageli vaid naeratuse järgi, kas inimene mulle meeldib. Ma võtan naeratuse iga kord enam kui bitch-face. IGA KORD.

Nägudest rääkides, mis värk on näoraamatu profiilipiltidega? Liiga tihti ma pean lisaks su pildile vaatama ka su nime, et teada saada, kes sa oled. Esiteks, osad inimesed vahetavad seda kogu aeg. Iga natukese aja tagant on jälle uus pilt. Nagu kuradi mõistatusmängud, et kes on pildil. Teiseks, miks su profiilipildil on keegi teine? See on just neile inimestele, kelle profiilipildil on mitu inimest või nemad mingi väga imeliku nurga alt. Ma mõistan, et sa üritad varjata fakti, et sul on 17 lõuga, aga kui ma igakord pean mängima mõttemängu, kes on pildil, siis sorri, ma ei näe sellel mõtet. Ja noh, ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kelle profiilipildil on midagi muud kui inimesed. Ma saan aru, et sul on koer ja auh-auh on sinu jaoks lahe asi, aga siiski, sinu profiil ju. Aga jah, lihtsalt vahel on nagu täiesti kohutav välja mõelda, kust ma sind tean.

Mulle öeldi, et ma peaks rääkima, mis on saanud Tartust aastaga. See on minu jaoks muutunud. See on ikka veel minu lemmiklinn ja nüüd on see kordades kodusem. Kui ma veel aasta eest käisin radu, mis olid tuttavad, siis nüüd käin pea alati neid, mis on lühemad või lahedamad. Kui vanasti vaatasin vasakule ja paremale ja ootasin kasvõi mitu minutit, et autosid üle tee lasta, siis viimasel ajal olen mõistnud, et nad ei aja mind alla. Ma olin see, kes pidi teed küsima ja nüüd olen see, keda peetakse tänaval kinni. Kui mulle meeldis tulla siia linna, sest siin olin ma üksi ja rahus, siis nüüd ma lähen tagasi koju, sest seal ma olen üksi ja rahus. Kui ma vanasti arvasin, et rong ja auto ja eriti buss sõitsid meeletult kaua kahe linna vahel, siis nüüd tundub see nii tavaline ja ootamatult lühike aeg. Ma olin veendunud, et see linn on ülerahvastatud ja nüüd tunduvad vahel pargid ja tänavad liiga tühjad. Ma nimetan oma ühikat Tartus ka koduks, ma olen leidnud sõpru, ma arvan, et sellest linnast võib minu jaoks asja saada.

Mulle öeldi ka, et ma koolist räägiks, aga ma ei oska midagi rääkida. Vähemalt mitte midagi tarka. Ma ei suuda välja tuua ühtegi seika ega õppejõudu. Ma lihtsalt ei suuda või ei oska või ei taha. Aga ma räägin teile, kui osav ma olen. Tahtsin siis süüa jogurtit. Aga mul oli laual vaid kahvel. Egas midagi, võtsin jalad selga ja läksin kööki. Viskasin kahvli sahtlisse ja haarasin "lusika". Kõndisin siis tagasi laua juurde asetasin "lusika" jogurtitopsi peale ja avastasin, et ma võtsin selle sama kahvli kaasa, mille ma olin just ära viinud. Kõndisin uuesti kööki ja seekord naasesin lusikaga. Päris lusikaga, millel ei ole ühtegi toidusurkimiseks vajalikku ora.

Ah jaa, ma pidin rääkima, et ma saan vist küpseks. Esiteks see, et ma hakkan vist vanaks saama/jääma. Minu ideed vanaks saamisest pärinevad umbes sellest ajast kui ma veel hästi pisike poiss olin. Kuidagi võrratult täiskasvanulik tundus poodi minnes koheselt ostukorvi haaramine ja viisakus (palun, aitäh, ilusat päeva jne), samuti veendumus, et täiskasvanud ei ropenda ja teavad, mida nad teevad ja tahavad. Ja ma olen viimasel ajal üritanud neid ideid jälgida. Ma jõudsin järeldusele, kuidas inimestele meeldida. Ole sina ise. Ma tean, ma tean, klišee. Aga reaalselt mul on kopp ees inimestest, kes üritavad olla midagi, mida nad ei ole. Ole sina ise. Kui sa oled sina ise, siis sa paistad alati nii ja inimesed, kes tegelikult tahavad sinuga koos olla, äkki isegi on sinuga. Ära ürita mitte kellelegi meeldida, vaid sellepärast, et sa tahad seda. Kui sina talle ei meeldi isiku poolest, siis otsi keegi muu. Ma olen imelik, ma olen rahul sellega, ole sina ka. Mida teised ikka teha saavad? Heidavad sind perest/grupist/kuskilt mujalt välja ja ei suhtle enam sinuga? Adjöö siis. Parim näide on minu seksuaalsus. Enamus inimesi mu ümber teavad, et ma olen biseksuaal, aga samas enamus neist teavad, et ma ei taha nendega midagi teha, sest nad on mu sõbrad ja ei midagi muud. Ja kui ma leian kunagi kellegi, kellega mina olla tahan ja teistele ta ei sobi, siis fain. Siiani ei ole midagi peale mõne homofoobse kommentaari olnud. Ja see ei ole nii hull. Aga kui tekiks meeletu draama, siis adjöö, mul on targemat teha, kui sind heitida. Ma ei näe põhjust endale ja teistele valetada, kes sa oled. Jah, ma olen väike tõre antisotsiaal ja vahel täpselt teistpidi ka. Ma ei suuda ära otsustada, mida ma tegelikult tahan, aga ma vähemalt tean seda ja ei ürita mitte kellelegi väita midagi muud. Kes sina oled ja mida sina tahad?

Lõpumärkmed:
Ma olen märganud, et mulle meeldivad inimeste pead. Või noh juuksed, silmad ja naeratus ja need kõik on otseselt peaga seotud. Kas see on imelik?
Aga teile nagu alati:
Naerata ja ehk soojendad minu südame natuke ülesse.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. september 2015

Sissekanne nr. 231

Päevad 781-784
Päev 785
.. ja siis ta naeratas..

Hey, Ma tean, vahel ma blogin nii ohtralt (vaata üles). Aga mis seal ikka, äkki jõuame seekord kuhugi välja. Mida ma teile rääkida võiks? Toakaaslane on kadunud, kõrvaltoas elu ei ole, nii et ma olen päris üksinda. Aga noh, mul on internet ja minu mõtted. Käisin Metros täna. Sain siis oma toidu ja algas väga imelik vestlus minu ja teenindaja vahel. Tema üritas selgitada, et kahvlid on kassa juures, mina vastasin igale asjale jah ja siis kõndisin minema. Ma oleks ju võinud seletada, et mul on endal kahvel olemas (kavatsesin kodus süüa), aga "jah" tundus parem variant. Aga see selleks..

Päevamõtted:
Eelarvamused. Mul on pea kõigi inimeste osas mingi eelarvamus. See kujuneb imekiiresti ja selle ümberlükkamine on imelihtne, aga siiski see on olemas. Ja kahjuks on see äärmiselt harva positiivne. Põhimõtteliselt on mu eelarvamused alati äärmustes. Ja nagu ikka kooliaasta alguses kohtume me väga mitmete uute inimestega. Jalutades mööda Rüütli tänavat näeme uusi inimesi. Ja noh, siis ma vaatan inimesi ja kritiseerin neid oma mõtetes. Ja see juhtus ka täna. Hetkel on trennis kõik peale kahe inimese mulle võõrad ja siis on imelihtne lasta ajul eelarvamusi toota. Ja siis ilma erilise põhjuseta mulle ei meeldinud üks inimene. Täpselt niikaua kui ma temaga tantsima pidin. Ja siis ta meeldis mulle väga. Ja ainult ühel väikesel põhjusel. Ta naeratas, ta teadis mida ta tegi ja meie vaheline tants sujus. Kui aus olla, siis me tegime mingeid lihtsaid asju, aga koos temaga oli neid asju imelahe teha. Ja see muutus oli huvitav kogemus. Ühe imeväikese hetkega muutus ta ühest äärmusest teise. Ja õnneks või kahjuks ei tea ma temast mitte midagi.

Oli veel üks neiu, kellest ma midagi ei teadnud. Ja noh, kui sa tahad midagi kellestki teada saada, siis on vaid üks võimalus. Teda stalkida. Ja siis kui ma teada sain, mis ta nimi on, oli kõik lihtne. Läksin facebooki, sisestasin ta nime otsingusse, sain vaste. Avastasin, et jah, on küll tema. Igal pildil oli vähemalt üks isik, kes nägi väga välja nagu tema. Ja siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet stalkida. Mul ei oleks selle infoga ju mitte midagi teha. Ja siis ma lõpetasin. Ma lõpetasin olukorras, kus ma teadsin ta nime ja seda, et tal on fbs pilte. Vanasti oleks ma võinud tundide kaupa interneti avarustest asju otsida ja siis kõike teada. Aga millegi pärast ma enam nii ei tee. Nüüd ma olen liiga laisk, et stalkida. Isegi otsingusõnad kustutasin millegi pärast ära. Jah, minu stalkimise päevad on nüüd vist läbi..

Ma ei ole isegi kindel, mida teile rääkida. Mu elu on liikunud edasi või tagasi. Ma olen jälle olukorras, kus ma olen "selle neiuga" sõber (vähemalt minu arust), mu foobiad on tagasi tõmbumas ja mu mõtetes on pidevalt fantaasia, mis ei hõlma julma sadismi. Noh, olgem ausad, kõik ei ole nii nagu vanasti ja arenguruumi on igas vallas, aga siiski. Vahel nagu tundub, et kõik ei olegi nii valesti. Samas on mu ajul siiski vajadus kedagi või midagi armastada. Ja siis vahepeal mu käed värisevad, süda puperdab, mõte ei tööta, toiduisu kaob, on totaalne vaikus ja aeg seisab. Aga samas ei ole ühtegi asja, mis otseselt seda tekitaks. Kas ma armastan kõiki või mitte kedagi või mõlemad kuidagi korraga? Võibolla on asi selles, et ma olen natuke aktiivsem kui varem. Kui ma mingi hetk istusin oma voodis, sõin juustupalle ja olin totaalses üksinduses, siis nüüd on kool, trenn ja vahepeal räägin inimestega juttu ka.

Aga ma ei tea. Mul on idee, et teil on idee. Teil on alati mõni idee. Eelduslikult on teid kuni 7 miljardit. Selle massi sees, peaks leiduma idee. Idee, mis annaks mulle idee. Midagi millest rääkida. See võib olla jah/ei küsimus, see võibolla küsimus miks, kuidas või kui palju. Aga jah, ma ootan mingit teiepoolset panust minu blogisse. Vahel on suhteliselt nüri kirjutada. Kirjutad midagi, näed, et seda on lugenud X arv inimesi ja on vaikus. Ja selline asi kordub. Ma tean, et mitmeid kordi on mainitud, et ma peaks koolist rääkima, aga ma ei tea, ma ei oska. Esiteks on minu puhul sageli see, et mulle jääb meelde tunne, mitte mingi sündmus. Ja siis on raske millestki rääkida. Aga noh, vaevalt, et te panustate. Aga eks näeb..

Lõpumärkmed:
Ma ei tea mõnest inimesest mitte midagi ja vahel käivad mu peast läbi mõtted, et kui meil oleks 4 last, mis me nende nimedeks paneks?
Aga teile nagu alati:
Naerata, see on imelihtne ja imeilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16.09.2015

Sissekanne nr. 230

Päevad 772-780
Minust lühem punapäine neiu ehk kahtlen oma seksuaalsuses..

Hey. Pole jälle vist liiga kaua teile midagi tarka kribanud. Aga ega me ei ole ju veel ka olukorras, kus keegi ütleks, et ma peaks seda tegema. Viimasel ajal on üldse väga vähesed inimesed mu blogi mulle maininud ja suur osa neist kommentaaridest, mis on olnud, on teise blogi kohta. Jah, ma tegin ühte vanemasse blogisse uue asja. Räägin seal elust toas number 304. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Noh, hakkasin ilusti korralikult koolis käima, olen väheke tantsinud ja tõin ratta Tartusse ära.

Päevamõtted:
Oli esmaspäeva õhtu ja mu facebooki tekkis üle pika aja ootamatu chat-aken. "hei,mul selline küsimus, et mis sa homme ja kolmp. kell kuus õhtul ted?" Jah, nii palju mind ette hoiatatigi. Ja siis teisipäeva õhtul istusin ma Kalevi 24 põrandal ja kuulasin erinevaid asju, millest suurt osa ma enam ei mäleta. Aga jah, siis kolmapäeva õhtul ma juba tantsisin ja täna ka. Ja järgmine nädal tantsin ma neljal järjestikusel päeval. Vähemalt eelduslikult. Aga jah, olen tagasi rahvatantsu rindel. Vahel on natuke raske teiste inimestega koos olla, aga "face your fears" ja mis kõik veel.

Sinu juures on niikuinii tuhat asja, mis mulle ei meeldi, ja miljon asja, mis on võrratud. Aga ma ei taha sinust palju. On vaid mõned lihtsad palved, mille järgimine ei ole kohustuslik, aga väga-väga soovituslik. Seda eeldusel, et sa tahad, et me oleks midagi enamat, kui inimesed, kes teavad teineteise nime.
Üks hea soovitus on olla suitsuprii. Kuid olla seda enam kui oli Mark Twain oma geniaalse tsitaadiga: "Suitsetamisest loobumine on kõige lihtsam asi üldse, ma olen seda teinud tuhat korda." Kui su pakk nikotiinipulgakesi on otsas, ära osta uusi. Kui su praeguses pakis on veel mõni, murra need pooleks ja peida prügikoti põhja. Reaalselt mulle ei ole ükski inimene rohkem meeldinud, sest ta suitsetab, samas on samal põhjusel paljud vähem meeldinud. Ainus ja reaalselt ainus kord, kui ma olen korraks mõelnud, et ehk see ei olegi totaalne mõttetus, oli kui üks poiss ütles: "Suitsetamine on ainus põhjus, miks ma üldse laupäeviti kodu uksest välja astun." See oli võrratult naljakas minu arust. Aga see oli ainujuhtum ja minu jaoks kehtib see vaid tema osas.
Lisaks sellele, kui sul on kaelakee, bling-bling, amulet või mis iganes asi veel. Hoolitse, et kui sa selle kinnitad, siis kinnitus on õiges kohas. Mul on kopp ees, et kui ma vaatan su rangluu piirkonda, siis ma näen seal kaelakee ühenduskohta. Teeme nii, et sa teed endast kõikvõimaliku, et see oleks su kaela taga. Ma ei palju ju nii palju. Aga see häirib mind meeletult. Ma ei palu sul bling-bling üldse ära kaotada. Lihtsalt teeme nii, et ma ei näe, kuidas see kinnitatud on. Sama asi on särkide ja muude asjadega, mille kaeluse tagumisel poolel on see lipik. Teeme nii, et sa hoiad selle lipiku varjatult. See ei ole ju nii raske.
Ning kolmandaks. Palun ära ütle, et sa oled kole, paks, loll jne. Mind ei huvita. Põhimõtteliselt on enam kui sageli nii, et enne kui keegi ei ütle, et ta on paks, kole ja loll, ma isegi ei märka seda. Ja siis jääb see tema mälestuse külge ja minu jaoks te oletegi ju vaid mälestuste kogud. Me kõik teeme vigu, me kõik ei olegi geenilotoga võitnud Kreeka jumala keha. Okei, ma tean, et mõned teist teevad seda "fishing for compliments" ideega, et kui ma ütlen, et ma olen kole, siis teised ütlevad, et olen ilus. See on nii imelik viis komplimente saada. Teiseks, mina sageli ei ütle, et sa oled tark, ilus või kollane. Ma lihtsalt lasen sul oma arvamusega olla, mis seal ikka.

Käisin eile repsude jooksul. Aga tüüpiliselt minu kombel, ei meenunud mulle kell 21 alanud üritus enne kella 21:50 ja noh, siis ma jäin valdavast osast ilma. Siiski sai midagi nähtud ja natuke tehtud. Kiusasin mõnda repsut, rääkisin teisega juttu. Meenutasin (mulle räägiti) oma rebase aega. Tuleb välja, et ma olin ikka väga mingisse kunsti õpivasse neiusse armunud. Aga mis seal ikka. Kui sina olid, see neiu, kes õppis restaureerimist ja tantsis minuga Raekoja platsis umbes aasta aja eest, siis tea, et ma unustasin su ära, nii et ehk ei olnudki meie armastus tõeline. Aga jah, käisin esimest korda Metros ära ja mängisin Raatuse ühikas lauatennist. Või noh mängisin on suur sõna, aga siiski vist sobib.

Ma olen märganud mingit väga kahtlast trendi. Mulle meeldivad minust lühemad punapäised neiud. Ja kahtlane on see, et ma alles hiljem tagasi mõeldes jõuan sellele järeldusele, aga nad meeldivad mulle juba varem ja valdavalt muudel põhjustel. Sellest hoolimata ei taha ma nendega midagi väga erilist teha ja ma ei ütle ka seda, et teised mulle ei meeldi. Aga väikestel punapeadel tundub minu huviorbiiti saamine kergem olema. Aga eks aeg näitab. Kusjuures selline trend ei meeldi mulle väga. Ma olen äärmiselt neutraalsust toetav ja ma ei ole kindel, kas ma peaks kellelegi sellise eelise andma.

Ma olen bioloogiliselt mees. Kõik tunnused on ju olemas, alustades karvadest suu ümber lõpetades Y-kromosoomiga ja kõik, mis sinna vahele jääb nagu madalam hääl ja noh jah.. Aga siiski ei taha ma meheks saada. Olen viimasel ajal liiga palju kuulnud sõna "mees" kontekstis, kus ma ei soovi mees olla. Mees peab olema seda ja teist, tegema seda ja teist, oskama seda ja teist jne. Ajateenistus teeb poisist mehe. Kes see siis õlut joob, õige mees joob viina. Okei, viimane on pärit maani täis mõttehiiglaselt Rüütli tänaval, nii et tema hinnang meheks olemisest ei ole vast kõige õigem. Aga siiski olgem ausad. Olenemata sinu soost on sul kaks kätt, millega uksi lahti teha. Kui sa tahad, et keegi sulle uksi avaks, palka keegi.. Miks peaks olema naistel õigus enne uksest siseneda? Miks peaks olema ühed ametid meestele ja teised mitte? Ja kui inimest ei paelu militaartehnika ega distsipliin üldse, siis miks tal on kohustus aega teenida? Ja miks see on vaid meestele kohustuslik? Kui tuleb sõda, siis meil peaks olema iga inimene siili okkaks, mitte olukord, kus naised ja lapsed niisama ringi lasevad ja mehed eluga riskivad. Lisaks, miks on kõik nii veendunud, et sõda tuleb ja kui ta tuleb, et siis uus võim nii halb on? Meid on natuke üle 1 miljoni. Mind meeletult hämmastab, et me veel alles oleme. Ja ma olen 99% kindel, et ma laseks kõigil miljonil eestlasel põrmu kaduda, kui me saaks maailmariigi. Aga ei, ma ei ütle, et me peaks kaotama oma rahvuskuuluvuse. Minu pärast võime me ikka iga natukese aja tagant laulda ja tantsida ja lätlasi mõnitada, aga ma eelistaks olukorda, kus me oleme üks suur riik. Kus me ei peaks kartma, et teistel on mingid salajased värgid ja kõik muu. Me oleme üks rahvas, üks maailm. Kuidas me peaks vallutama Marsi ja teised planeedid, kui me ei suuda meie enda omagi korras hoida?

Tulles tagasi neutraalsuse juurde. Okei, ma saan aru, et vahel on oluline teha nii, et on mees ja naine. Aga need on vaid olukorrad, kus mängu tuleb see, et sul on teatud geenikomplekt. Näiteks paljunemine ja intiimprivaatsus. Ma ei ütle, et me peaks kõik koos ühes riietusruumis segimöllu tegema, aga me kõik saame ise uksi avada, ämblike kõrvaldada ja maad kaevata. Vanasti võis jah olla, et naised on nõrgem sugupool ja mehed peaks ehk aitama, aga tänapäeval on nii palju tugevaid iseseisvaid naisi ja nii palju nõrgukestest parasiitmehi (mina kaasa arvatud), et ei ole ju mõtet rääkida, et terve sugupool on milleski ühtemoodi. Lisaks veel vanuseline klassidesse jagamine. Okei, esimesed 9 aastat kooliteel ma saan sellest aru. Aga ülejäänud aeg? Ma mäletan oma gümnaasiumi ajast paljusid inimesi, kes võtsid mingi aine vaid sellepärast, et see oli kohustuslik. Kui ma tean, et ma tahan saada inglise matemaatikuks, siis miks kuradi pärast pean ma vene keelt ja muusikat õppima? Et silmaringi laiendada? Kui ma terve tunni sõbrannaga juttu räägin, ma võin seda mujal ka teha ju. Miks ei võiks olla, et gümnaasiumi osa koolist on suurel määral valikained ja vaid tibake kohustuslikke aineid? Lisaks see, et ülikoolis ajavad kõik taga mingit kursusevaimu ja what not? Ausalt suhelge endast natuke nooremate ja vanematega. Te äkki isegi ei pettu.

Ah jaa.. Mu seksuaalsus. Ma ikka veel olen abiseksuaalne. Mulle meeldivad mõlemad sugupooled, aga mul ei otsest soovi vahekorda astuda ega muid sääraseid asju teha. DNA vahetamine ei ole lihtsalt minu teema. Aga noh, kuna ma elan suhteliselt homofoobses maailmas, siis viimasel ajal ei ole ma ka väga Y-kromosoomiga olendeid, kes mind paeluks. Samas olen ma ka muutunud veelgi aseksuaalsemaks. Ma tean, ma ka ei uskunud, et see võimalik on. Reaalselt mul on tuhat paremat tegevust, mida sinuga teha, kui DNA vahetus. Aga jah, siin ma olen. Nii vallaline ja üksik, kui olla annab ja kui aus olla, siis ma ei taha, et see muutuks. Üle pika aja olen ma õnnelik oma uusaastalubaduse üle. Seekord siis "Vallaline 2015".

Lõpumärkmed:
Kirjuta mulle, helista, saada email, kirjuta kiri või saada tuvipost. Jäta mulle kuhugi anonüümne kiri, et sa tahad midagi. Teibi mu suu kinni ja viska mind valgesse kaubikusse. Lihtsalt tule ja teeme midagi. Sul on tuhat viisi, et minuga ühendust võtta. Alusta ühest, ükskõik millisest.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa võid kellegi päeva rõõmsamaks teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. september 2015

Sissekanne nr. 229

Päevad 767-771
Jääkarud ja teised sulelised ehk sinisilmne draakon nr. 12..

Hey, mina siin. Ma avastasin, kuidas te mind blogima saate. Ma pean olema emotsionaalne ja minu emotsionaalse olemuse ellutoomine on meeletult lihtne. Ja kusjuures häid emotsioone on sama lihtne esile tuua kui kõiki ülejäänusid. Vajutage lihtsalt õigetele nuppudele ja ma olen kõige särasilmsem isik siinpool helendavat ekraani. Seekordne emotsioon on mulle teadmata.

Päevamõtted:
Mäletate ehk, et mul oli probleem, et ma ei saanud ühte inimest oma peast välja. Sellest ajast on natuke enam kui 24h möödas ja ma juba igatsen seda aega. See oli küll totaalne ajusurm ja masendust täis olukord, aga mu keha oli minu. Praegu aga mu süda puperdab, iga rakk mu kehast valutab, iga mu mõte on sinust ja ometi ei ole asi isegi sinus. Ja see tekitab meeletut hirmu. Ma olen terve suvi olnud meeletult antisotsiaalne, istudes kogu aeg oma voodis ja kui ma sealt ka lahkusin suhtlesin vaid käputäie inimestega. Ja nüüd eile ütlesid sa hei, sa naeratasid ja ütlesid midagi. Ja sellest piisas, et mind totaalselt rööbastelt välja ajada. See on samal ajal nii meeletult hea tunne ja samas on see kohutav, sest mul ei ole selle üle kontrolli. Aga noh, sa võid end lohutada. Asi ei ole sinus, asi on minus, sest minus tekkis see tunne. Üle väga pika aja see imeline tunne. Ja ma olen enam kui kindel, et kahjuks see varsti kaob ja naaseb must vari, mis mu endasse tõmbab.

Igal juhul olin siis mingi osa sõpradega koos ja nagu ikka tuli aeg, kus pidime kõik laiali minema. Ma arvasin, et oleks viisakas hüvastijätuks kalli teha. See oli meeletu viga. Tuleb välja, et mu puuduste vältimise asi on jõudnud järgmisse faasi. Kui vanasti oli nii, et kui sa puudutasid mind, nii et sinu ja minu vahele jäi riie, oli kõik okei. Viimastel päevadel ei ole see enam nii. Nüüd on nii, et ma väldin totaalselt inimpuudutust ja ma isegi ei tea miks. Ma kardan, et see on mingi loll loomalik instinkt, et end kaitsta. Peitu pugeda millegi eest, mis tegelikult ei ole ohufaktor. Kusjuures see on adekvaatselt hea koht viia teema mujale.

Ülikool. Meeletult paljud inimesed arvavad, et enda tutvustamisel peab teisele oma käe pihku suruma. Aga tegelikult ju ei pea. Ma ei tea, mida sa oma käega teinud oled ja sina ei tea, mida mina tegin. Kas meil on vaja, siis pisikuid vahetada selle nimel, et end tutvustada. Lisaks on see ebavajalik pingutus, eriti kui me ei seisa kõrvuti, sest liiga tihti peame me kellegi teise ees oma kätega vehkima ja me niigi segame kõiki sellega, et me üritama üksteisele seletada, et meie nimedes on mingi kummaline eripärasus võrreldes tavapärasusega. Minul on üks "a" ja sinul on 7 "y" reas. Ja siis ongi nii, et kui sa just väga lahe või väga imelik ei ole, siis sa ei jää mulle meelde. Ma olen nõus väga sinuga rääkima, just täpselt nii kaua kui sa mind ei katsu või kui miski mu tähelepanu rohkem röövib kui sinu puudutus. Aga noh, ju on seegi mingi inimlik instinkt, et teada, et sa ei olegi üksi.

Kõigest 4 lõiku kirjutamist ja mu emotsioon kadus. Ma sain ära öeldud, mis südamel, ja iga lõigualgus, mis tekkis, kustus kiiremini. Ja siis tekkis vaikus. Igal pool. Mu süda ei puperda, kuigi kui ma silmad sulen, siis ma näen ikkagi sind ja sind ja sind ka. Kuid vahel on imelik. Vahel on nii, et ma vaatasin midagi muud. Ma vaatasin teisi, lampi, aeda või trepiastmeid. Ja siis ma näen neid, kuigi ma mõtlen sinust. Sa oled idee, sa oled nähtus, sa oled midagi minu sees. Sa oled tunne, vahel isegi mitu ja vahel isegi vastastikuseid ja vastupidised. Meenuvad mälupildid ja sinu reaktsioon. Naer ja sinu enesekindlus, vaikus ja sinu tagasihoidlikkus, pisarad ja oskamatus mitte midagi teha. Meenuvad tuhanded asjad, aga sageli mitte sina, kuigi sina oled ainus, millest ma tol hetkel mõtlen. Sa oled osa minu elust, kuigi vahel tundub, et ei ole ja see on natuke imelik.

Kõndisin ükspäev kuskilt kuhugi ja jäin mõtlema. Mõtlesin sõjast ja usust. Kas sõdur ja massimõrvar istuvad viimsel kohtupäeval sama oksa peal. Kuidas mõõta inimelu väärtust. Jõudsin mingi hetk oma teooriaga isegi sinna maale, kus keegi teine peale mõrvari vastutas kellegi mõrva eest ja on võimaik, et sind tapetakse ja sind karistatakse selle eest. Mängides oma mõtetes läbi rongiküsimust, ei ole ma siiani päris kindel, kas sa saad teispoolsusesse, kui sa hukkad ühe, et päästa viis. Kas sa pääsed teispoolsusesse, kui sa tapad viis, et päästa keegi, kes on sulle oluline. Kas vooruslikum on võtta šanss, et ühed inimesed on rohkem väärt kui teised. Kas inimesele tuleks andesta olukorrad, kus tema arvas, et nii on parim. Kas inimesi tuleks päästa iseenese lolluse käest. Õnneks, kui viimne päev tuleb, siis ei ole see minu otsustada.

Aga kell on palju ja kaasüürnik toas 304 valmistub unele jäämiseks, nii et ehk näeb veel kunagi.

Lõpumärkmed:
Enam kui 7 miljardit inimest, kellest ma tean nii väheseid, aga ometi mõjutavad nad mind nii palju..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa võid sellega mu päeva, nädala, kuu, aasta või isegi elu paremaks muuta.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. september

Sissekanne nr. 228

Päevad 761-766
Roosid on punased ja verised tänavakivid ka..

Hey-ho, augustikuu viimane sissekanne ilmselt. Noh, on muidugi võimalus, et lähipäevadel kütetakse mu emotsioonid üles ja ma kriban veel midagi. Aga noh, ärgem hellitagem lootust. Aga jah, suvi saab kohe otsa ja algab koolipõli. Eks vaatab, mis see aasta saab. Mõnes mõttes natuke imelik on mõelda, et ma pean pidama kahte aastat paralleelselt, on kooliaasta ja tavaaasta. Aga eks näeb, mis saama hakkab.

Päevamõtted:
Hüpohondria. Mõned teist on ehk kuulnud mu kummalist eluvaadet. Igal juhul, mul olid mingid sümptomid ja interneti sõnul on mul ajukasvaja, paeluss või depressioon. Need on need kummalised korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Ja noh, täna vaatasin filmi (ilmselt põhjus, miks ma üldse kriban praegu) ja seal oli ühel kutil seljas mingi kasvaja ja vähk ja what not. Ja nüüd valutab minu selg ka (ilmselt sellest, et olin vales asendis, aga noh kes teab) ja millegi pärast on mu aju veendunud, et nüüd ongi kõik.

Ma vahel tahaks arvata, et ma tean teid. Ma ei tea teist küll nii palju kui võiks, aga siiski ma tean, et osad teist on väga ebastabiilsed ja tehniliselt mingi psühhohäirega. Mina ka, vist, mingil määral. Aga jah, ma mõtlesin, et lähen käin mõne psühhospetsialisti juures. Aga kuna ma pole mitte kunagi seal käinud, siis kas keegi teist oskab mingit kohta soovitada või mind hoiatada. Aga kui täiesti aus olla, siis ma ei ole isegi välja mõelnud ühtegi omadust, mis tal olema peaks, või, mida tal olla ei tohiks. Samuti ei tea ma seda, mida ma rääkima peaks. Mu suurim probleem on see, et ma ei saa üht inimest oma peast välja ja ma kardan, et ma isegi tean, miks see nii on ja ma ei tea lahendust. Kui tavaliselt olen ma leidnud mõne anoni, kellele lihtsalt mainida, et nii on, siis seda ei taha ma isegi anonitele rääkida. Nii et jah, sa võid nõu anda. Isegi kui sa psühhohäirega ei ole.

Ma olen väga suure osa oma suvest veetnud oma toas, oma voodis, vahel kassi paitades. Ja nüüd lähen ma oma mugavustsoonist välja. Lähen istun mitmekümne inimesega ühes ruumis. Ja kui ma sealt ka pääsen, siis ma jagan elamiskohta (ilmselt) 3 kutiga. Ja ma ei tea, kuidas selline "šokk" mulle mõjutada võib. Ja inimesed, kellega ma eelmine aasta suhtlesin, ma ei ole neist kellegagi pmst suvi otsa suhelnud. Ma ei tea neist mitte midagi ja ma isegi ei tea, kuidas me reageerime, kui me jälle üksteist näeme. Äkki oleme positiivselt meelestatud, loodame.

Ma sooviks, et mul oleks teile midagi kirjutada. Aga viimasel ajal on kummalised lood. Ma olen suhteliselt emotsioonitu. Ma lihtsalt elan ühest päevast teise. Ei erutu, ei ärritu, lihtsalt olen tuim. Ma ei taha selline olla. Aga samas kõik inimesed minu ümber on selles lollakas vanuses, kus on suhtedraamad ja mul on sellest kõigest nii kopp ees. Sa ütled, et te olete sõbrad. Järgmine nädal olete te juba 2 kuud suhtes. Nädala aega hiljem, joob üksteist ennast täis, näitab oma tegelikku sisemist mölakat. Te petate üksteist ja siis valetate. Siis te nutate, vingute ja klatšite. Siis olete passiiv-agressiivsed kõige suhtes. Ja siis leiate uue inimese, uue "sõbra". Ja ma ausalt ei tea, mida ma kõigest sellest arvama peaks. Kui aus olla, siis see totaalselt hävitab mu unistust, et maailmas on olemas minu teine pool. Ja kui sa ei ole suhtes, siis sul on omad vead. Ja see kõik hävitab motivatsiooni olla teadlik, sest iga päev avastan ma midagi uut ja sageli negatiivset. Ja siis ei ole ju ka tuju blogida.

Lõpumärkmed:
Nojah, oli okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis äkki leiad kellegi, kes vastu naeratab.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2015

Sissekanne nr. 227

Päevad 740-760
You wear a mask for so long, you forget who you were beneath it. - Alan Moore

Hey, mina siin. Suht tulutu oleks teile üksikasjalikult seletada, mida ma augustikuu jooksul teinud olen. Lühidalt öeldes ma puhkasin. Käisin sõpradega saartel trippimas, käisin sõpradega Kauksis grillimas ja käisin niisama sõpradega olesklemas igalpool mujal ka. Kasvõi niisama linna vahel jõlkumas või siis kontserdil või seikluspargis. Ja kogu selle aja jooksul ei suutnud ma blogida. Vahel oli uni tappev, sageli puudusid ideed või motivatsioon ja vahel on lihtsalt midagi targemat teha. Ma olen viimasel ajal üldse väsinud ja interneti sõnul on mul ilmselt depressioon, paeluss või ajukasvaja. Need haruldased korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Aga nojah, mis seal ikka.

Päevamõtted:
Ma olin väike poiss. Paremal juhul kümne-aastane kui sedagi. Olin (ilmselt perega) Pärnu rannas ja siis ma nägin teda. Minu kõige esimene neeger. Ma mäletan, et ma kulutasin iga võimaliku hetke, et tema poole piiluda. Tegemist oli tõesti musta mehega. Istusime mõlemad rannas ja mina lihtsalt vaatasin teda. See oli nii uskumatult imelik. Ma kasvasin üles kohas, kus alles mõne aasta eest oli veel tehniliselt 100% valge elanikkond. Nüüd on siin juba 9 (kui ma ei eksi) mitte valget inimest (valgeid inimesi on ikka veel mõned tuhanded). Ma olen neist ühte korra näinud ja kui ma teda nägin, siis vaid korraks ja ma tagasi ei vaadanud. Eelmise aasta alguses kolisin Tartusse. Võrreldes pisikese Jõgevaga on see ikka totaalne vikerkaare linn. Süsimustast helekollaseni, kõik on olemas. Siniste roll on ka täidetud. Tõsi, küll valgete tüdrukute poolt, kes minule teadmata põhjusel siniste peadega on. Kolisin Tartusse ja näen igapäevaselt värvikirevat turistide armeed. Kui ma alguses üritasin neid vaadata, kui kummalise nahatooni ja pisikeste silmadega võõramaalasi, siis viimasel ajal on mind nende riietus enam paeluma hakanud. Kui minul oli t-särgiga palav, siis neil on sulejoped seljas ja tutimütsid peas. Minu segase jutu põhimõte oli, et kui ma olin pisike ja rumal ja ei olnud maailmavõlusid näinud, siis mind paelusid võõrad värvilised väljamaalased. Ja siis ma sain suuremaks ja ehk natuke targemaks ja ma mõistsin, et ka nemad on üpris tavalised inimesed.

Pagulased. Inimesed ühest kultuuriruumist, kes põgenevad sõja eest teise kultuuriruumi, kus ei ole sõda. See on üks neist muredest, kus on oluline sinu kasu. Kui meie kaasmaalased Rootsi pagesid, oli see okei ja what not. Kui aga keegi meile tuleb, on draama ja hala. Käi persse, pagulasvihkaja. Räägime pagulastest. Nad ei ole nagu meie. Nad ei ole siniste silmade, blondide juustega eestlased. Nad ei räägi meie keelt ja neil ei ole vastlakuklist õrna aimugi. Nad ei ole pidanud 30cm lumega kooli poole sumpama ja nad ei ole palju asju veel. Aga nad on inimesed. Neil on inimlikult head ja halvad omadused.

Ma pakun välja rollimängu. See on kahepoolne, kolmanda poole eeldusega. Kõigepealt ma panen paika olukorra, siis sina annad hinnangu ja mina võtan kokku.
Stsenaarium 1: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on sõbralikud. See on tõeline paradiis. Sulle õpetatakse keel, sulle pakutakse abi, sind koolitatakse selles uues ja tundmatus olukorras hakkama saama. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb rohkem peresid sinu piirkonnast sinna samasse riiki ja sa loodad, et kunagi kohtad kedagi oma tuttavatest. Ja siis ühel päeval kõnnid poodi ja näedki oma vana sõpra ja te saate rahus meenutada aegu, mis olid enne sõda.
Stsenaarium 2: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on raevunud. See on totaalne põrgu. Sind sõimatakse keeles, mida sa veel isegi ei mõista, sa saad kõigi arust põhjuseta abi, sind koolitatakse, aga kedagi ei huvita, sest sa oled valest kohast. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb riiki rohkem peresid ja sa kardad nendega kohtuda, sest selleks peaks sa kodust lahkuma ja see ei pruugi ohutu olla. Ja sa ei pruugi mitte kunagi julgeda poodi kõndida ja su sõber ka mitte ja sa oled üksi ilmaruumis, kuhu sa peitu tulid. Ja sulle meenuvad sõnad: "Kas parem on elada koletisena või surra hea mehena?"
Kokkuvõte: Kummas stsenaariumis sina elada tahad? Ma arvan, et teises. Aga ole siis inimene ja tee teistele nii nagu sa tahaks, et sinule tehtaks.

Ma olen kuulnud liiga palju, et pagulastel on parem elu, kui meie enda rahval. Parimaks näiteks on minu arust Vao küla kaks maja ja mingi igakuine toetus, mis iga jutu järgi on erinev. Reaalselt see on ulatunud 300€-1000€. Jällegi, paneme end pagulase olukorda. Sa oled riigis, kus sa ei tea kedagi. Sa ei räägi selle riigi keelt. Sa ilmselt ei ole peaaegu ühekski tööks kvalifitseeritud. Ja reaalselt kõik need asjad on parandatavad ja isegi mitte meeletu kuluga, aga siiski on selleks kulu. Olgu selleks siis aeg või raha. Me liitusime 2004. aastal Euroopa Liiduga ja lubasime, et täidame oma kohustuse. Ja nüüd, kui on aeg teha, mida meilt palutakse, siis on hala ja nutt. Paneme quiti siis. Lükkame piiridele kontrolli ja loobume kõigist euroboonustest. Mis seal ikka, suutsime ju eelmise sajandi alguses lausa 20 aastat iseseisvad olla. Nii et jah, kui euroopa sunnib meid vastu võtma pagulasi, siis olgem sõbralikud ja aidakem neil kohaneda, mitte ärme heidi ja takista nende sulandumist. Parem ärakodustatud võõramaalane kui võõras võõramaalane. Keegi ei palu ju teil nendega ühte heita, aga mina palun mitte heitida.

Heidist rääkides. Mis värk selle valitsusega on? Nad ei ole aasta aega võimul olnud ja ma olen nende kohta kuulnud enam kriitikat kui kogu eelneva valitsusaja jooksul. Tõsiselt, kui ma võrdlen perioodi minu sünd kuni eelmise valimiskampaania algus vs. valimiskampaania algus kuni praegu, siis on kriitika ülevoolavalt selle viimase osas. Mulle meeldib uskuda, et maailmas ongi asjad nii nagu need raamatutes on. Kui seaduseraamat ütleb, et Eesti on väike riik Euroopas, kus on rahval võim, siis nii ka on. Kuskil oli ka idee, et meie ise valime, kes meid valitseb. Ja kui mu mälu ei peta, siis vähem kui aasta eest, seisin ka mina väikeses suletud ruumis ja kirjutasin paberile mõned numbrid. Ja siis loeti üle Eesti kõik hääled kokku ja reformarid ja teised said eesotsas Rõivasega pukki ja elu oleks pidanud heaks minema. Aga nüüd? Nüüd on igal pool mingi heit, et ta ei ole õige mees meid valitsema. Mida kuradit sa siis hääletasid tema poolt? Või noh, kui sa seda ei teinud, siis mokk maha, oota mõned aastad, veena sõbrad ära ja pange sinu lemmar pukki. Johhaidii, mul on kopp ees poliittrianglist. Tahan tagasi maailma, kus valitsus teeb oma tööd ja rahvas ei klähvi iga sammu järel. Meie andsime neile oma võimu ja usalduse ja kui nemad midagi ära käkivad, siis järgmine kord ei anna. Nii kaua, aga hoia oma mokk maas ja ole inimene.

Aga okei, okei. Räägime millestki muust. Ma reaalselt enam ei oska, ei taha, ei jõua. Ta on tagasi ja jõulisemalt kui ma tahaks. Ta on pidevalt minu mõtetes. Iga kord, kui ma silmad sulen, siis ma näen teda. Kunagi oli kuskil pilt, kus kaks meeletut jas vastastikust jõudu rebisid inimese pooleks. Minu sees on praegu samamoodi. Ühel pool on jõud, mis karjub: "Kõik on läbi, liigume edasi, elu on mujal ka," ja teine pool, mis karjub: "Aga äkki ei ole, äkki ei liigu, äkki ei ole." Ja siis ma olengi oma enda õudusunenäos 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja tähtajatult. Lihtsalt istun ja ootan ja midagi teha ei oska. Kui ma silmad lahti hoian, siis sa oled sa hea, võrratu, parim asi, mis maailmas on. Kui ma silmad sulen, oled sa kuri ja õel olend, kes mind tuhandeks tükiks rebib. Ja nüüd varsti on reaalne võimalus, et ma näen sind. Ja ma ei ole üldse kindel, kas ma olen selleks valmis..

Lõpumärkmed:
Tuli pisut masendav blogi, aga äkki mul ongi depressioon või paeluss..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elu on kummaliselt ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2015

Sissekanne nr. 226

Päevad 705-739
Popcorn ja jõuluhommikud ehk olen üleolev jobu, vist.

Hey, pole ammu kribanud, aga see ei ole üldse minu süü. Aga enne veel tähtsad asjad:
Google palus mul teid teavitada, et mu blogil on mingid küpsised.
SEE ON TEIE ESIMENE JA VIIMANE HOIATUS.
Join the dark side (loe: my blog), we have cookies. Hahahhaha #halvadnaljad123

Päevamõtted:
27. juuni ütlesin, et blogin alles siis, kui saan 5 soovitust. 31. juuli õhtul sain ma 5. soovituse. Ma ootasin natuke kiiremat olukorra lahendust, aga nojah, nüüd teeme siis mingil määral mingi asja natuke tasa. Terve juulikuu jagu seiklusi vaja nüüd kiirelt kokku võtta. Aga jah, kõigepealt need ideed või asjad.

1. teema - raamatud. sinu lemmikraamatud ja muud seonduvad mõtted #blogi
Raamatud - ekss: "trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned". Raamatuid on igasuguseid. On suuri ja väikeseid, on pakse ja õhukesi, on sisukaid ja sisutühje, on isegi kollaseid. Ma olen üleskasvanud mingi alateadusliku mõttega, et raamatute lugemine viib sind ühiskonnas ülespoole. See annab sulle õiguse teistele ülevalt alla vaadata ja kritiseerida, sest nende elu koosneb Kardashianide vaatamisest ja millest veel. Igal juhul mingil kummalisel põhjusel on see meeletult võrratu vaatepilt, kui sa näed kedagi pargipingil raamatut lugemas. Annab väikese sisetunde, et maailm ei olegi veel täiesti hukas ja meil on veel lootust.
Minu lemmikraamatud - See on ootamatult raske küsimus. Õnneks tegid sa mulle asja lihtsamaks küsides selle asja mitmuses. Ilmselt tooks esimesena välja "Eragon"i. Välja tooks selle, sest sellel oli mu elule väga suur märk. See süvendas mu armastust draakonite ja mõõkade ajastusse. Sisendas mulle idee, et fantaasia on vaid ühe mõtte kaugusel ja alati minu jaoks olemas. Ükskõik, mis maailmas toimub, mul on minu mõtted ja seal olen mina rüütel valgel hobusel.
Teiseks tooks välja "Tapamaja korpus nr. 5". Kaks paralleelset lugu. Üks tulnukatest, mis kõigile meeldis, ja teine sõjast, mis teiste jaoks taustale jäi. Minu jaoks oli aga vastupidi. Mind ei ole kunagi tulnukad huvitanud. Aga sealne kirjeldus sõjast oli minu arust nii võrratu, enamvähem kõik tegelased ja tegevused.
Kindlasti ei saa märkimata jätta "Godot'd oodates". Kui ma seda lugesin, arvasin ma, et see on saast, solk ja tindiraiskamine. Aga kuud möödusid ja Godot oli ikka vahel mõtetes sellega, et kogu see raamat on üks tohutu kordus. Ja siis ma sain aru, et vahel tulebki korrutada, sest iga kordus ei ole halb. Mõni kordus on vahel isegi väga hea.
Ja kuigi häid raamatuid on veel (nt. "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu", "Hamlet" ja ehk midagi veel), siis tooks välja viimasena "1984". Lihtsalt võrratu raamat. Mul on ilmselt Jumalakompleks, aga ma lihtsalt armastaks olukorda, mida seal kirjeldati. Aga ainult siis, kui mina oleks "Suur Vend". See on võrratult ülesehitatud raamat ja seda  oli rõõm lugeda, kuigi ma kardan, et see süvendas minu sadistlikku maailmavaadet.
Muud seonduvad mõtted - kuna raamatutest võiks tundide viisi rääkida, siis räägin ainult natuke. Räägin antilemmikraamatutest ehk raamatutest, millega võiks tuld alustada. Esiteks "Tõde ja Õigus". Jah, ma nõustun, et see on meie "kultuuri" üks suur osa, aga kuna see tehti kohustuslikuks, siis käigu kukele. Mul oli nii kopp ees, kui ma pidin lugema inimestest, kes mind ei huvita, tegemas asju, mis mind ei paelu, tegeledes probleemidega, millega ma ei oska samastuda. Vähemalt on paks raamat, kui veab, saab mitu lõket alustada. Ja suurema osa eesti "kirjandusklassikast" paneks ma samasse ahju. Tooks välja "Helde puu", sest mulle ei meeldi selle poisi omakasu. Mulle meeldib mõelda, et me oleme paremad. Ja noh, veel paneks siia patta enamus usuraamatuid. Sa võid inimesi veenda, et nad oleks head, nii et sa ei pea rääkima superkangelastest, kelle loos on rohkelt vigu ja ebamäärasusi. Reaalsest see superkangelaste asi on üks peamine põhjus, miks ma oma usu rajasin.

2. Miks su blogi vahepeal privaatne oli?
Sest mul oli nägemus. Nägemus, et ma pean eemale saama. Ja siis ma olingi nädal aega pea kogu sotsiaalmaailmast eemal. Ja siis kõige muu seas panin ma ka oma blogi privaatseks. Aga nüüd on see tagasi ja noh, äkki on see kuidagi parem.

3. Räägi oma teistest blogidest
Noh, mul on 7 blogi. 1) Mul on see blogi siin. 2) Mul on D&D blogi, kus ma räägin D&D'st ja kui me lõpuks suudame oma esimese mängu tehtud saame, siis räägin sellest veel lähemalt. Ah jaa, sellest rääkides, ma otsin ikka inimesi, kes tahaksid mängida. 3) Mul on toidublogi. Sealt on küll mõned road vist puudu praeguse seisuga, aga eks vaatab ehk lahendan selle probleemi ka lähiajal ära. Seal on igast nom-nom toidud imelike seletustega. 4) Mul on mõtete blogi. Tegelikult see on igast saasta täis ja ma kasutan seda suurel määral infokandmis allikana. Kuigi suurim roll bloginduse osas on vast see, et sinna märgin lühidalt üles asju, millest siin rääkida. 5) Mingi "suur" filosoofia blogi, mis läbi kukkus, sest ma tahtsin rohkem endast rääkida. Kui see läbi kukkus, siis tegingi selle ja see ongi peamine blogi praegu. 6) Blogi, kus ma rahuldasin oma sadistlikke vajadusi kirjeldades, võigast maailma, kus surm oleks parem kui elu. Selle tõttu sain lahti väga halbadest mõtetest ja noh, ma tahan midagi sellist aga natuke suuremat lähiajal veel teha. Sadistlik maailm on minu jaoks kuidagi paeluv. 7) Minu kõige esimene blogi. See on enamvähem samasugune kui see, aga seal on üks suhteliselt saast sissekanne. Ja ma ei hakanud sinna asju lisama, aga ära ka ei kustutanud.
Panen 2 tükki siia ka: D&D blogi ja Toidublogi.

4. (Minu isiklik lemmik) Kas sa ise ka tajud, et sa aina üleolevam jobu oled?
Jah ja ei. Ma olen arusaanud jah, et mul Jumalakompleks on. Keegi hiljuti ütles, et ma hoolin ainult iseendast. Kellest teisest ma hoolima peaks? Ma hoolin teistest inimestest täpselt nii kaua, kui ma sellest kasu saan. Ja siinkohal ei mõtle ma tulu-kulu=kasu, vaid pigem tulu=kasu. Ja siinkohal tuleb arvesse võtta ka minevikus saadud kasu ja tulevikus saadavat potentsiaalset kasu. Ma hoolin oma perest, sest nende olemasolek on suhteliselt suureks eelduseks, et ma püsin stabiilse ja elusana. Ma hoolin oma sõpradest samal põhjusel. Aga nii pea, kui neil kaovad kõik positiivsed omadused, siis ma ei ole ju kohustatud neist hoolima. Mul ei ole vaja sõpru, kes mulle vaid kahju toovad.
Ma olen seisukohal, et ma olen enamus inimestest kõrgemal. Mul vedas tohutult, et ma sündisin valge mehena Põhja-Euroopas. Ma pole käinud üheski kohas, mis oleks minu eluajal olnud sõjatsoon. Ma oskan lugeda ja kirjutada ja mul on internetiühendus. Ma olen edukalt lõpetanud keskkooli ja omandan ülikoolis kõrgharidust. Mul ei ole ühtegi julma/tapvat haigust. Ma olen suitsuprii ja peaaegu täiskarsklane. Mu kehas pole ühtegi neeti ja mu keha on tindist puhas. Aga noh samas olen ma alakaaluline, värvipime sotsiaaloskusteta pubekas, nii et ideaalini on veel pikk maa. Aga samas ma olen enda arust parem kui keskmine inimene. Palju parem.
Aga ma ei taju, et ma jobu olen. Tõsi ma olen vahel natuke kohutav teiste suhtes ja hoolin peamiselt vaid iseendast. Ma teen elementaarsetes suhtlusasjades vigu ja ei mõista neid enne kui on liiga hilja. Aga samas ei pea ma end üdini halvaks. Ma reaalselt üritan olla hea inimene, kuigi see alati välja ei tule. Nii et jah, ma tajun, et olen üleolev, aga ei nõustu, et jobu olen.

5. Kool
Jah, nii umbmäärane teema ongi. Teoorias on see teema, et räägi kõigest ja mittemillestki. Igal juhul jah, räägin oma ülikooliaastast siis. Õpin Tartu Ülikoolis õigust. Oli esimene september. Ma seisin ülikooli peahoones ja nägin, kuidas kaks sõpra üle pika aja kokku ja ühendasid tere ajal oma käed. Ja minu kooliaeg oli rikutud. Ma kardan, et kunagi saan mina kellegagi peale suve kokku ja tema tahab mind katsuda. Aga mina ju ei taha. Kuulasin, kuidas inimesed mulle tundmatus keeles laulsid ja teadsin, et kunagi pean minagi selle laulu ära õppima (ma pidingi). Kuulsin, kuidas dekaan rääkis, et meid vihatakse elu lõpuni ja 100 advokaati merepõhjas on hea algus. Ma jõin ennast täis, tantsisin raekojaplatsil tundmatuga, kaotasin vihmavarju, leidsin sõpru ja valetasin. Rebasejooksu õhtu oli huvitavalt hea ja halb korraga. Leidsin end amatöörfilmis Harry Potteri rollis. Vahel on raske istuda hommikust õhtuni loengusaalis ja viimase loengu ajal on peas juba tuhat muud mõtet kui loenguteema. Mõni õppejõud on nii vana, et sa arvad, et ta oleks pidanud üleeelmine sajand pensile minema. Mõni õppejõud on monotoonne ja kogu loengusaal on täis näoraamatusse vaatavaid noori. Ja siis on mõni noor ja elujõuline, kes on nagu päris inimene, lööb rusikaga vastu lauda ja nõuab vastuseid. Mõni õppejõud vaatab sinust kaarega mööda ja läbi, samas kui teine vaatab nii mõjuvalt silma, et sa lausa tunned, kuidas su adrenaliinitase läbi lae lendab. On loenguid, kus on kohal enamvähem kõik õpilased ja siis on loenguid, kus on 10% õpilastest kui sedagi. Info liigub mööda tundmatuid teid. Mõnes kohas on info aastate vanune ja vale, samas teises kohas muutub päev enne info realiseerumist ja kunagi ei tea, mis värk on, sest kõigil on oma teooria. Mõne asja jaoks antakse sulle aega 6 kuud ja ometi viimase nädala keskpaigas leiad sa alles aja. Sa lubad, et enne järgmist kontrolltööd hakkad varem õppima ja saad teada, et töö on juba homme ja siis istudki ühikas, ühes käes kanakoib ja teise käega lappad konspektide vahel. Hommikusöögi asemel jood kooliteel jogurtit, sest sa tahad end vahel välja ka magada. Vahet ei ole, millal ma kooli lähen või sealt tulen, ma näen 2km teekonna jooksul vaid mõnda üksikut naeratust. Aga jah, kuna väga raske on mitte mingite juhiste abil millestki rääkida, siis praeguseks jätan asja siiapaika.

Ja nüüd natukene juulist: Olin siis sotsiaalmeediast eemal ja siis samal ajal läks mu arvuti katki. Ma jäin haigeks. Ma käisin Tallinnas ja Tartus. Käisin õel külas ja kasse hoidmas. Tegin uue blogi ja tegelesin sellega natuke. Käisin vahepeal sõpradega õues ja leidsin paar head arvutimängu, mida mängida. Ja noh, ma ausalt ei mäleta, mida ma veel tegin, sest kuu oli pikk ja mälu mitte.

Aga eile käisin siis KiisuMiisu pool grillimas. All-in-all päris hea grill oli. Liha oli ja sõbrad olid. Sai isegi mõned tunnid magatud öösel. Autoga viidi ja autoga toodi ja üldse oli lahe. Nägin Mustvee konsumis, kuidas mingi kutt mingi purgi maha pillas ja siis see hakkas välja pritsima. Igal juhul kutt hoidis siis pritsimisel nii kaua sõrme ees kuni see lõppes ja siis ta lihtsalt pani purgi minu silme all riiulisse tagasi. Nomraalne.. Ah jaa, nägin Statoilis kahte mulletit. Kui sa näed mulletit, pead sosistama: "Mullet, mullet, mullet," ja siis on päeva lõpuni rohkelt õnne. #truestory. Kulutasin 3. päeva 5'st ära. "Ütle alkole ei 2015" on ikka veel tehtav.

Lõpumärkmed:
Aga noh, kui sul on lisaküsimusi, anna teada. Kui ei ole, siis nojah okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel on kollane ja muud asjad ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. august 2015