Päev 40
Imelik päev
Alustaks sellega, et mind häirib üks asjaolu. Ükskõik, millal ma ükskõik, kellelt küsin, kas sa mu blogi lugesid vastavad kõik täpselt sama lausega: "Täna ei jõudnud lugeda." Ja noh kuna keegi ei loe, aga mul on näiteks täna 75 vaatamist, siis tekib küsimus, mis toimub. Mainin kohe ära, et on paar erandit ja nende ees on mul ülimrespekt. Aga noh kui keegi teine ei loe, siis nojah.
Ärkasin siis 14:19. Meeldejääv number, vähemalt mulle jäi meelde. Ärkasin siis üles ja panin kolme paiku linna minema. Käisin siis kiirelt poes ja sain Trimmeri ja Pardipojaga kokku, aga sinna jõuan ma hiljem. Leppisin siis nendega kokku, et kui kaklema ei lähe, saan nendega kokku. Koju jõudes avastasin, et ma ei lähe kaklema ja sõitsin linna tagasi. Lihtsalt mainin, et ma kutsun Larpi kaklemiseks. Jätab parema mulje, kui väide, et me vahtplastmõõkadega üksteist metsas taga ajame.
Sõitsin siis linna ja sain Trimmeri ja Pardipojaga uuesti kokku. See oli huvitav ja kohutav samal ajal. Kuid kuna keegi niikuinii seda ei loe, eks ma siis räägin kuidas asi on. Aga selleks pean ma minema tagasi korraks eilse päeva juurde. Olin siis suht just juuksuri juurest tulnud ja nägin kahte noorukit. Nad on minu teada suhtes ja siis nad olid koos nii rõvedalt armsad. Just täpselt nii ma seda kirjeldaks, nii armasad, et see on juba kergelt rõve, aga ikkagi armas. Ma tegin ka neist erandid, aga kuna me rääkisime umbes kaks lauset juttu, siis ei olnud see eile õhtul meeles. Aga nüüd siis täna.
Läksin siis tagasi linna ja ma nägin neid. Nad olid täpselt samasugused nagu see paar, keda ma eile kohtasin. Ja siis me ootasime Spookyboobsi. Ma olin reaalselt kolmas ratas vankri all. See oli kohutav. See on täiesti masendav tunne, kui keegi sosistab midagi ja ainus sõna, millest sa aru saad on sinu nimi. Ja kõige kohutavam osa on see, kui nad peale seda koos itsitavad. Ühesõnaga olime siis kolmekesi ja mu tuju käis vaikselt alla.
Olin siis niigi kehvas tujus ja siis saime GOD-liathi ja Spookyboobsiga kokku. Koos viimasega oli veel päris palju inimesi, kes ei tundnud mind kohe äragi, sest ma ajasin juuksed maha. Aga noh jah, see oli isegi tore moment, kuid kui me liikuma hakkasime, siis tõmmati mu niigi suht kehv tuju alla. Märkasin siis, et Spookyboobs oli juukseid värvinud, kui ma seda mainisin, nähvas ta vastu: "Ei meeldi we?". Mu niigi sitt tuju oli veelgi halvem. Sõitsime siis linna poole ja GOD-liath suutis mu ikka ülikehva tuju veel alla viia, kui ta mulle rattaga tagakummi sõitis.
Läksime siis niisama poodi ja peale poes käiku kohtasin ma Cockslapperit, see oli tore. Võiks öelda, et see oli päeva kõige parem hetk. Rääkisime siis natuke juttu ja ma panin kodu poole minema. Käisin kodust läbi ja tagasi linna. Linnas sain siis sõbraga kokku ja läksime Minioni juurde. Sinna jõudes, sain siis natuke seal olla ja läksin ühele sõbrannale vastu. Kui jälle tagasi Minioni juurde jõudsin, anti siis mulle tulejumala kohustus, aga selle lükkasin ma sujuvalt Blue baby kaela. Koosolemisest ma väga ei räägiks, sest mis juhtub Vegases jääb Vegasesse või nii.
Mul hakkas järsku väga paha ja siis seal ma olin. Mentaalselt oli kehv olla ja füüsiliselt oli veel hullem. Et asja veel hullemaks teha, lõin ma ka pea ära. See oli kohutav. Ma tundsin oma aju. Alguses see värises võiks öelda, et vibreeris. Siis järsku hakkas paisuma ja tundus, et see ei mahu enam pähe ära. See oli kohutav. Aga noh ma jäin ellu ja varsti hakkas parem. Lõpp hea, kõik hea.
Paar päevamõtet siis. Alustame sellest, et ma kardan inimesi. See on paljudele juba ammu teada, aga ma viisin selle järgmisele tasemele. Ma otsustasin, et kui on väike grupp, siis ma suudan nad panna järjekorda, keda ma rohkem kardan, kui teist. Ja inimesi, keda ma ei karda on äkki kuskil 20. Võttes arvesse, et inimesi on 8 miljardit, siis jah. Tõenäosus, et ma sind kardan, kasvõi natuke, on päris suur.
Homme algab kool ja ma tean vaid seda, et ma hakkan kella 9 paiku linna minema, siis jah. Asi tundub huvitavana. Ma tahan ja ei taha seda samal ajal. Kõik on uus ja see on väga suur muutus ja mulle ei meeldi muutused. Aga noh eks näeb.
Ja siis see asi ka, et ma teen erinevate asjade mõjutusel vigu. Ja ma teen neid tihti ja ma palun, et te neist mööda vaataks. Ma tänan. Ja erinevate asjade all ei mõtle ma alkoholi ega midagi muud säärast, ka sõnad ja mõtted ja seltskond ja muu selline. Ka väsimus.
Lõpumärkused:
Kui keegi seda ikkagi loeb, siis võiks tagasisidet anda mu eilses blogis mainitud idee kohta.
Ma tahaks, et ma oleks täiesti teistsugune, kui ma olen. Aga noh, seda ma nii kergelt muuta ei saa.
Mul on palju hirme, põhimõtteid ja muud säärast ja ma ehk kunagi avalikustan need.
Kui keegi teab, mis on Vandenõu, siis see süveneb.
On juba september ja kõik on muutumas. Hakkan vist varem blogima ka :D
Ja ma otsin järgmist inimest. Inimest, kes ei häbene millestki rääkida. Kes julgeb öelda, mida mõtleb ja kellega ma saaks absoluutselt kõigest rääkida. Tema võib minult kõike küsida ja mina temalt ka. Soovitavalt võiks see inimene olla minust võimalikult erinev, aga ta peab suutma saladusi hoida.
Mul on raskusi inimeste usaldamisega.
Kui sa lugesid kogu sissekande läbi, siis soovin sulle parimat, kui ei, siis loe uuesti või ära loe. Mina sind sundima küll ei hakka. Ma loobun üldse sellistest asjadest. Kui mul ei ole väga vaja, et keegi midagi teeks, siis teen nii, et kui ta ütleb ei, siis leian kellegi teise või teen ise.
Ja ma kavatsen loobuda paljudest oma põhimõtetest. Mitte kõigist, aga paljudest.
Mul on ka muid ideid, kuidas muutuda, aga kuna need ei ole kindlad, siis ma ei hakka rääkima. Sest te olete hullemad kui piraajad. Kohe haarate mu sõnast ja hakkate seda väänama.
Mõnda teist ma ilmselt homme näen, nii et homseni :D
Järgmise korrani
Janus Pinka 1. september 2013
Saturday, 31 August 2013
Friday, 30 August 2013
Sissekanne nr. 32
Päev 39
"This is the end"
Hey, lugeja. Ma hakkasin kirjutama kallis lugeja, aga ma igaks juhuks ei võta riski. Mõni heiter võib end puudutatuna tunda. Aga noh täna, suurem osa tänasest oli siis 30. august ehk minu vaikimise päev. Aga noh alustame siis algusest. Ärkasin telefonikõne peale.
Helistajaks oli isa. Ma olen suht 99,9% kindel, et ta ei loe mu blogi. Ja kuna ma ei viitsi temaga vaielda ja värki, siis otsustasin temast erandi teha. Rääkisin siis temaga ära ja sain teada huvitava asja. Ma pidin nimelt kella kaheks linna minema. Egas midagi, kui peab, siis peab. Võtsin ratta ja linna poole minema.
Linnas vanematega kokku saades otsustasin ka emast erandi teha. Rääkisin siis natuke nendega juttu ja panin juuksurisse minema. Kõndisin juuksuri juurde ja sel hetkel, kui ma juuksuri ukse lahti tõmbasin otsustasin ka temast erandi teha. Ja siis ka tema kolleegidest. Ja siis lõigati mu juuksed lühikeseks. Nüüd tuleb oodata.
Nimelt on mul selline kahtlane plaan. Kuna ma ei oska hästi seletada, siis pean ootama, et see uuesti juhtuks. Nimelt plaan on siis selline. Eelmine kord lasin suht samamoodi lõigata ja siis mingi hetk, natukene aega oli mul enda arust täiega lahe soeng. Nüüd ootan, et see samasuguseks kasvaks ja siis kavatsen seda hoida. Kui kasvab, lasen natuke pügada. Plaan tundub hea, minu arust.
Peale juuksurit pidin isale helistama ja samal ajal juhtusin ka juhuslikult ühe sõbraga kokku. Kuna ma just tema silme all rääkisin oma isaga, siis tegin ka temast erandi. Kuid ka see ei olnud veel kõik. Linnas sain siis ühe tüübiga kokku, kellega sai ratastega natuke ringi sõidetud ja juttu aetud. See oli huvitav. Ilmselgelt tegin ma ka temast erandi.
Rohkem ma enda arust erandeid ei teinud. Kuid kuna mul on krooniline mölapidamatus, siis ka koju jõudes rääkisin natuke vanematega. Peale igat lauset meenus mulle mu diil, aga noh jah. Kõige lõbusam rääkimise osa oli see, et kui ma linna sõitsin siis ma mõtlesin omi mõtteid ja suutsin siis ka kogemata paar sõna lausuda. Nii et vaikimise plaan ei olnud edukas.
Kuid päris läbi see ka ei kukkunud. Väga, enamvähem, vist, natuke. Kui Blue baby helistas suutsin sõnagi lausumata enamvähem toimiva vestluse maha pidada. Suht peaaegu mitte keegi ei kirjutanud mulle. Ja see toob mind kirjutamise juurde. Otsustasin kirjutada, sest kui ma ei räägi, siis mingi kommunikatsiooniviis peab ju olema. Nii et midagi ma sinna netiavarustesse kirjutasin.
Ja siis aeglaselt ja ilma erilise suhtlemiseta jõudis kätte õhtu. Mängisin siis õhtuotsa netimänge. Ja siis mingi hetk läks asi kahtlaseks. Kuna ma ei rääkinud kellegagi, siis ma sain ju mõelda. Ma ei taha mõelda. Mõtted on kohutavad. Ja siis ma otsustasin ennast muuta, aga mitte enda, vaid teiste jaoks. Aga sellest natuke hiljem. Parim mõte oli teha selline fb grupp või midagi, mille nimi oleks siis "Daily thoughts about Jesus". Ma tean, et see natuke kahtlane, aga seal saaks igasugu asju arutada. Kellelgi on küsimus, idee või valearusaam ja siis kui keegi teine teab midagi selle kohta, siis ta saab vastata.
Ja siis õhtul vaatasin ära filmi, mida ma juba ammu näha tahtsin. Küll kaameraga filmitud, aga vaadatav. Filmi nimi oli siis "This is the end". Soovitan, ma usun, et see on kuskil poes müügil. NSA, kui sa seda loed, siis tea, et ma ei toeta piraatlust. Teistele, ma sain selle piratebay'st. Suht eepiline film. Hämmastaval kombel on minu arust õuduskomöödiad ja õudusparoodiad hullemad ja õudsemad kui päris õudusfilmid.
Paar inimest lisasid mind fb's sõbraks. Ma ei ole paljusid vastu võtnud ja see on põhimõttel, et mu sõbraks saavad need, kes on päriselt head sõbrad, kellega ma fb's räägiksin või siis lihtsalt neil kel veab, sest mul on ülihea tuju. Ja üks põhimõte on veel, me peame olema päriselus kohtunud. Sa saad mulle ka nii kirjutada, et me sõbrad ei ole. Ehk veenad mind ümber ja ma võtan sind enda sõbraks.
Ja siis mul on uus plaan. Seekord natuke lihtsam. Ma mäletan neid aegu, kui 1. septembril peale aktust läksime perega kuhugi jäätist sööma. Mõtlesin, et võiks seda teha sõpradega ja teiste koolikaaslastega. Näiteks iga üks ostab endale midagi ja siis istume kuhugi muru peale maha, sööme, räägime juttu ja oleme muidu lahedad. Kesklinnas pidi vist mingi kontsert olema, kuskile kuulderaadiuses ikka istuda saab ju. Ja minu pärast on oodatud kõik, kes tahavad. Ükskõik kui vana sa oled, kas sa üldse tead mind või kas sa minu kooliski käid. Lihtsalt selline idee. Ja kui sa tuled ja sulle ei meeldi, siis sa võid ju ära minna, ma ei usu, et keegi sind takistab, aga andke tagasisidet kas te oleks nõus.
Lugeja. Ma otsustasin, et ma kavatsen natuke muutuda. Sellest ka järgnev üleskutse. Mine lehele: http://ask.fm/MrJanus. Jah see on minu ask. Ja kirjuta sinna üks asi, mida ma peaks enda juures muutma ja üks asi, mida ma ei tohiks enda juures muuta. Kasvõi esimene asi, mis sulle pähe tuleb. Valisin aski sellepärast, et see on anonüümne ja ma ei taha, et te mulle fb's selliseid asju kirjutate. Ma unustan siis need kohe ära, aga ask'is saan pikemalt vaadata ja mõelda.
Lõpumärkmed:
Kasutasin üht programmi ja lugesin üle mitu sõna mu teises blogis ühes postituses on. Lihtsalt huvi pärast. Mul paluti, et ma teeks umbes 300 sõna. Seal on 800 sõna. WOW
Ja siis tekkis mul küsimus. Mitu sõna ma siia blogisse olen kirjutanud. Ma räägin, et unisena ja üksi olles tekivad mul kahtlased ideed. Igal juhul see sõnade arv on 20795. Kaasaarvatud iga sõna selles blogis.
Mul on nüüd suht lühikesed juuksed. Talv ikkagi läheneb ju. Mu vanemad mainisid, et mul on nüüd peas juustevaba laik. See on arm, aga ma reaalselt tunnen, et seal ei ole karvu.
Homme on suvevaheaja viimane päev. Kavatsen sellest suht viimast võtta.
Paremal juhul homme väike LARP trenn. Midagi lubama ei hakka, aga kui huvitatud oled, siis võta enne kella nelja ühendust. Ainus, mida vaja on boffermõõk, kui endal ei ole, laena sõbralt. Kui ühelgi sõbral ka ei ole, siis ehk on mõni minu mõõkadest veel terve.
Plaan peab olema. Mul homne päev suht ära planeeritud. Ainus asi, mida nüüd vaatama peab on see, et õigel ajal üles saaks. Kuid kas homsed plaanid õnnestuvad, saate juba järgmisest blogist lugeda.
Ma palun võtke homsest päevast viimast. Minul on päev täiesti kinni planeeritud välja arvatud hommik ja öö, aga kui kellelgi mingi ülihea idee ei ole, siis kavatsen need vabaks jätta. Pakkuda võib alati.
Nautige elu ja värki
Järgmise korrani
Janus Pinka 31. august 2013
"This is the end"
Hey, lugeja. Ma hakkasin kirjutama kallis lugeja, aga ma igaks juhuks ei võta riski. Mõni heiter võib end puudutatuna tunda. Aga noh täna, suurem osa tänasest oli siis 30. august ehk minu vaikimise päev. Aga noh alustame siis algusest. Ärkasin telefonikõne peale.
Helistajaks oli isa. Ma olen suht 99,9% kindel, et ta ei loe mu blogi. Ja kuna ma ei viitsi temaga vaielda ja värki, siis otsustasin temast erandi teha. Rääkisin siis temaga ära ja sain teada huvitava asja. Ma pidin nimelt kella kaheks linna minema. Egas midagi, kui peab, siis peab. Võtsin ratta ja linna poole minema.
Linnas vanematega kokku saades otsustasin ka emast erandi teha. Rääkisin siis natuke nendega juttu ja panin juuksurisse minema. Kõndisin juuksuri juurde ja sel hetkel, kui ma juuksuri ukse lahti tõmbasin otsustasin ka temast erandi teha. Ja siis ka tema kolleegidest. Ja siis lõigati mu juuksed lühikeseks. Nüüd tuleb oodata.
Nimelt on mul selline kahtlane plaan. Kuna ma ei oska hästi seletada, siis pean ootama, et see uuesti juhtuks. Nimelt plaan on siis selline. Eelmine kord lasin suht samamoodi lõigata ja siis mingi hetk, natukene aega oli mul enda arust täiega lahe soeng. Nüüd ootan, et see samasuguseks kasvaks ja siis kavatsen seda hoida. Kui kasvab, lasen natuke pügada. Plaan tundub hea, minu arust.
Peale juuksurit pidin isale helistama ja samal ajal juhtusin ka juhuslikult ühe sõbraga kokku. Kuna ma just tema silme all rääkisin oma isaga, siis tegin ka temast erandi. Kuid ka see ei olnud veel kõik. Linnas sain siis ühe tüübiga kokku, kellega sai ratastega natuke ringi sõidetud ja juttu aetud. See oli huvitav. Ilmselgelt tegin ma ka temast erandi.
Rohkem ma enda arust erandeid ei teinud. Kuid kuna mul on krooniline mölapidamatus, siis ka koju jõudes rääkisin natuke vanematega. Peale igat lauset meenus mulle mu diil, aga noh jah. Kõige lõbusam rääkimise osa oli see, et kui ma linna sõitsin siis ma mõtlesin omi mõtteid ja suutsin siis ka kogemata paar sõna lausuda. Nii et vaikimise plaan ei olnud edukas.
Kuid päris läbi see ka ei kukkunud. Väga, enamvähem, vist, natuke. Kui Blue baby helistas suutsin sõnagi lausumata enamvähem toimiva vestluse maha pidada. Suht peaaegu mitte keegi ei kirjutanud mulle. Ja see toob mind kirjutamise juurde. Otsustasin kirjutada, sest kui ma ei räägi, siis mingi kommunikatsiooniviis peab ju olema. Nii et midagi ma sinna netiavarustesse kirjutasin.
Ja siis aeglaselt ja ilma erilise suhtlemiseta jõudis kätte õhtu. Mängisin siis õhtuotsa netimänge. Ja siis mingi hetk läks asi kahtlaseks. Kuna ma ei rääkinud kellegagi, siis ma sain ju mõelda. Ma ei taha mõelda. Mõtted on kohutavad. Ja siis ma otsustasin ennast muuta, aga mitte enda, vaid teiste jaoks. Aga sellest natuke hiljem. Parim mõte oli teha selline fb grupp või midagi, mille nimi oleks siis "Daily thoughts about Jesus". Ma tean, et see natuke kahtlane, aga seal saaks igasugu asju arutada. Kellelgi on küsimus, idee või valearusaam ja siis kui keegi teine teab midagi selle kohta, siis ta saab vastata.
Ja siis õhtul vaatasin ära filmi, mida ma juba ammu näha tahtsin. Küll kaameraga filmitud, aga vaadatav. Filmi nimi oli siis "This is the end". Soovitan, ma usun, et see on kuskil poes müügil. NSA, kui sa seda loed, siis tea, et ma ei toeta piraatlust. Teistele, ma sain selle piratebay'st. Suht eepiline film. Hämmastaval kombel on minu arust õuduskomöödiad ja õudusparoodiad hullemad ja õudsemad kui päris õudusfilmid.
Paar inimest lisasid mind fb's sõbraks. Ma ei ole paljusid vastu võtnud ja see on põhimõttel, et mu sõbraks saavad need, kes on päriselt head sõbrad, kellega ma fb's räägiksin või siis lihtsalt neil kel veab, sest mul on ülihea tuju. Ja üks põhimõte on veel, me peame olema päriselus kohtunud. Sa saad mulle ka nii kirjutada, et me sõbrad ei ole. Ehk veenad mind ümber ja ma võtan sind enda sõbraks.
Ja siis mul on uus plaan. Seekord natuke lihtsam. Ma mäletan neid aegu, kui 1. septembril peale aktust läksime perega kuhugi jäätist sööma. Mõtlesin, et võiks seda teha sõpradega ja teiste koolikaaslastega. Näiteks iga üks ostab endale midagi ja siis istume kuhugi muru peale maha, sööme, räägime juttu ja oleme muidu lahedad. Kesklinnas pidi vist mingi kontsert olema, kuskile kuulderaadiuses ikka istuda saab ju. Ja minu pärast on oodatud kõik, kes tahavad. Ükskõik kui vana sa oled, kas sa üldse tead mind või kas sa minu kooliski käid. Lihtsalt selline idee. Ja kui sa tuled ja sulle ei meeldi, siis sa võid ju ära minna, ma ei usu, et keegi sind takistab, aga andke tagasisidet kas te oleks nõus.
Lugeja. Ma otsustasin, et ma kavatsen natuke muutuda. Sellest ka järgnev üleskutse. Mine lehele: http://ask.fm/MrJanus. Jah see on minu ask. Ja kirjuta sinna üks asi, mida ma peaks enda juures muutma ja üks asi, mida ma ei tohiks enda juures muuta. Kasvõi esimene asi, mis sulle pähe tuleb. Valisin aski sellepärast, et see on anonüümne ja ma ei taha, et te mulle fb's selliseid asju kirjutate. Ma unustan siis need kohe ära, aga ask'is saan pikemalt vaadata ja mõelda.
Lõpumärkmed:
Kasutasin üht programmi ja lugesin üle mitu sõna mu teises blogis ühes postituses on. Lihtsalt huvi pärast. Mul paluti, et ma teeks umbes 300 sõna. Seal on 800 sõna. WOW
Ja siis tekkis mul küsimus. Mitu sõna ma siia blogisse olen kirjutanud. Ma räägin, et unisena ja üksi olles tekivad mul kahtlased ideed. Igal juhul see sõnade arv on 20795. Kaasaarvatud iga sõna selles blogis.
Mul on nüüd suht lühikesed juuksed. Talv ikkagi läheneb ju. Mu vanemad mainisid, et mul on nüüd peas juustevaba laik. See on arm, aga ma reaalselt tunnen, et seal ei ole karvu.
Homme on suvevaheaja viimane päev. Kavatsen sellest suht viimast võtta.
Paremal juhul homme väike LARP trenn. Midagi lubama ei hakka, aga kui huvitatud oled, siis võta enne kella nelja ühendust. Ainus, mida vaja on boffermõõk, kui endal ei ole, laena sõbralt. Kui ühelgi sõbral ka ei ole, siis ehk on mõni minu mõõkadest veel terve.
Plaan peab olema. Mul homne päev suht ära planeeritud. Ainus asi, mida nüüd vaatama peab on see, et õigel ajal üles saaks. Kuid kas homsed plaanid õnnestuvad, saate juba järgmisest blogist lugeda.
Ma palun võtke homsest päevast viimast. Minul on päev täiesti kinni planeeritud välja arvatud hommik ja öö, aga kui kellelgi mingi ülihea idee ei ole, siis kavatsen need vabaks jätta. Pakkuda võib alati.
Nautige elu ja värki
Järgmise korrani
Janus Pinka 31. august 2013
Thursday, 29 August 2013
Sissekanne nr. 31
Päev 38
Ainult minu ema...
Päev algas nagu iga teine päev. Magasin pärastlõunani kuni keegi mulle helistas. Täna nagu juba mitmetel päevadel oli helistajaks Ristiisa. Ta pakkus välja idee minna linna. Mingil kahtlasel põhjusel olin ma isegi nõus. Läksime siis linna. Linnas olles nägin ma juhuslikult oma klassiõde ja alles siis jõudis mulle kohale tõsiasi, et ma pean varsti kooli minema.
Sõitsime siis Ristiisaga natuke veel ratastega ringi. Nägime kõigepealt politseiautot. Siis seda, et selle kõrval kraavis olid kaks autot. Tere tulemast Jõgevale. Kuid ka see ei olnud veel kõik. Sõitsime ehk 30 meetrit edasi, kui nägime tee ääres kitsesid. Jällegi tere tulemast Jõgevale. Peale seda sõitsime koju.
Sain ehk natuke kodus oldud, kui mind juba linna kutsuti. Kutsujaks oli Blue baby. Läksin sinna ja tegime suht ülejäänud päev otsa lollusi. Tegime paar videot ja panime kitarrile nime. ÄPPIK - Ägedate Party Peoplede imeline kitarr, sest et miks mitte. Päev läks nagu täiega korda. Mingi hetk tegime süüa, ehk siis noh tema tegi süüa, mina vahetasin youtube's muusikat. Peaks mainima, et söök oli täiega hea. Videode osas ütlen nii palju, et kes otsib see leiab.
Mida me siis veel tegime? Ma mängisin üle väga pika aja ja kolmandat korda elus CS'i. Tehisintellekti vastu mängida oli isegi päris sõltuvust tekitav. Skoor oli küll positiivne, aga kehv. Kuid noh kui ma peaks end liigitama, siis gamerid ei oleks grupp, kuhu üritaks saada. Aga respekt nende suhtes, kes seda teevad ja kes seda hästi teevad. Tulista pigem netis kui päriselus. Tegime Blue baby'le ka ask'i. Esimese viie minutiga sai ta seda, mida mina ei ole nädalatega saanud. Nimelt hateri. Tahaks netihaterit ainult selle pärast, et siis ma teaks, et ma teen midagi õigesti. Kes heidib, see laavib.
Ja see toob mind tänase päeva parima üllatuseni. See ei olnud hea üllatus. Aga igal juhul see juhtus. Mu ema reaalselt helistas mulle, et öelda, et ma näen kohutav välja. Ainult minu ema on vist selleks võimeline. See oli huvitav kõne. Ta ütles, et ma näen kohutav välja. See oli kõne peaaegu ainus mõte. Aga ma tean, et teie seas on inimene, kes nüüd arvab, et mu arvamus emast muutunud on. Ja sulle vastan ma, et ei ole. Ta on ikka normaalne inimene, aga vahel natuke liiga otsekohene ja aus.
Kuid jah, olin siis Blue baby pool. Olime just söömise lõpetanud ja hakkasime teed jooma. Ja siis tulid ta vanemad ja pere koju. Seal ma istusin ja iga kord, kui ma kedagi nägin ütlesin tere ja võtsin lonksu teed. Ma olin seal üksi ja ma ei teadnud, mida ma tegema peaks. Nii et ma lihtsalt istusin seal. See oli huvitav. Jõime tee ära ja läksime linna peale sõitma. Kohtusin seal paljude inimestega, keda ei olnud ammu näinud. Mis toob mind järgmise mõtteni.
Ma tegin seda jälle. Esiteks ma käitusin pisut mölakana. Teiseks ma mõtlesin üle. Kuid ma murdsin ka lubaduse, peamine põhjus, ma mõtlesin üle. Ma arvasin, et ma olen enamikust inimestest parem, sest ma ei tee ennatlikke järeldusi inimese kohta. Ma olen veel hullem, ma teen valesid järeldusi. Arvasin, et see inimene, keda kohtasin on muutunud. Ta oli sama tore nagu ma teda mäletasin. Kuid jah, osadele inimestele ma ei meeldi ja minu teada on ainus põhjus see, et ma olen sõber mõne teise inimesega. Mul ei ole isegi kahju. Lihtsalt mainin ära, sest te niikuinii vingute, kuna neil ei ole kellelgi varjunimesid, siis jäävad nende isikud saladuseks. Lihtsalt mainin ära, et ma olen vigadega. :D Ainus kellel varjunimi on ja kellega ma kokku sain on Optimus.
Ja nii see päev õhtusse aerutas. Päev otsa sai pulli ja oli megalahe. Kõik päevad võiks sellised olla. Võibolla mitte see telefonikõne värk, see ei olnud nii meeldiv. Üldjoontes oli hea päev. Ja homne päev tuleb huvitav. Kavatsen terve päeva rääkimata hakkama saada. Aga ma kavatsen suhelda ja erinevaid asju teha. Võite helistada, aga peate kasutama kas-küsimusi, sest ma mõtlesin just hea süsteemi välja. Nõusolek on üks plaks, keeldumine kaks plaksu. Lihtne ja loogiline.
Lõpumärkmed:
On väga vähe võimalusi, et mind homme rääkima saada, aga ma palun ärge hakkake piire uurima.
Tagasiside on ikka väga oodatud. Sellega seoses shout-out kõigile, kes sellega on vaeva näinud.
Suvi võiks pikem olla. Ma tahan veel puhata.
Ma kutsun teid üles midagi tegema. Suvi saab kohe läbi ja ma ei mõista, miks inimesed terve päeva toas on. Kui kool kätte jõuab oled sa niikuinii pool päeva siseruumides. Ole vähemalt praegu väljas.
Kõige kurvem asi selle suve lõpu osas on see, et öösel ei käinud nii palju väljas kui oleks võinud. Tegevusi oleks nii palju olnud. Jalutamine, rattasõit, taeva vaatamine, lõkkeõhtud ja palju muud. Ja nüüd ei saa seda enam teha ka.
Ma ei ole kindel, kas homne vaikimine kestab 24:00'ni või siis teen blogipäeva stiilis.
Katsuge veel suve viimaseid päevi nautida.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. august 2013
Ainult minu ema...
Päev algas nagu iga teine päev. Magasin pärastlõunani kuni keegi mulle helistas. Täna nagu juba mitmetel päevadel oli helistajaks Ristiisa. Ta pakkus välja idee minna linna. Mingil kahtlasel põhjusel olin ma isegi nõus. Läksime siis linna. Linnas olles nägin ma juhuslikult oma klassiõde ja alles siis jõudis mulle kohale tõsiasi, et ma pean varsti kooli minema.
Sõitsime siis Ristiisaga natuke veel ratastega ringi. Nägime kõigepealt politseiautot. Siis seda, et selle kõrval kraavis olid kaks autot. Tere tulemast Jõgevale. Kuid ka see ei olnud veel kõik. Sõitsime ehk 30 meetrit edasi, kui nägime tee ääres kitsesid. Jällegi tere tulemast Jõgevale. Peale seda sõitsime koju.
Sain ehk natuke kodus oldud, kui mind juba linna kutsuti. Kutsujaks oli Blue baby. Läksin sinna ja tegime suht ülejäänud päev otsa lollusi. Tegime paar videot ja panime kitarrile nime. ÄPPIK - Ägedate Party Peoplede imeline kitarr, sest et miks mitte. Päev läks nagu täiega korda. Mingi hetk tegime süüa, ehk siis noh tema tegi süüa, mina vahetasin youtube's muusikat. Peaks mainima, et söök oli täiega hea. Videode osas ütlen nii palju, et kes otsib see leiab.
Mida me siis veel tegime? Ma mängisin üle väga pika aja ja kolmandat korda elus CS'i. Tehisintellekti vastu mängida oli isegi päris sõltuvust tekitav. Skoor oli küll positiivne, aga kehv. Kuid noh kui ma peaks end liigitama, siis gamerid ei oleks grupp, kuhu üritaks saada. Aga respekt nende suhtes, kes seda teevad ja kes seda hästi teevad. Tulista pigem netis kui päriselus. Tegime Blue baby'le ka ask'i. Esimese viie minutiga sai ta seda, mida mina ei ole nädalatega saanud. Nimelt hateri. Tahaks netihaterit ainult selle pärast, et siis ma teaks, et ma teen midagi õigesti. Kes heidib, see laavib.
Ja see toob mind tänase päeva parima üllatuseni. See ei olnud hea üllatus. Aga igal juhul see juhtus. Mu ema reaalselt helistas mulle, et öelda, et ma näen kohutav välja. Ainult minu ema on vist selleks võimeline. See oli huvitav kõne. Ta ütles, et ma näen kohutav välja. See oli kõne peaaegu ainus mõte. Aga ma tean, et teie seas on inimene, kes nüüd arvab, et mu arvamus emast muutunud on. Ja sulle vastan ma, et ei ole. Ta on ikka normaalne inimene, aga vahel natuke liiga otsekohene ja aus.
Kuid jah, olin siis Blue baby pool. Olime just söömise lõpetanud ja hakkasime teed jooma. Ja siis tulid ta vanemad ja pere koju. Seal ma istusin ja iga kord, kui ma kedagi nägin ütlesin tere ja võtsin lonksu teed. Ma olin seal üksi ja ma ei teadnud, mida ma tegema peaks. Nii et ma lihtsalt istusin seal. See oli huvitav. Jõime tee ära ja läksime linna peale sõitma. Kohtusin seal paljude inimestega, keda ei olnud ammu näinud. Mis toob mind järgmise mõtteni.
Ma tegin seda jälle. Esiteks ma käitusin pisut mölakana. Teiseks ma mõtlesin üle. Kuid ma murdsin ka lubaduse, peamine põhjus, ma mõtlesin üle. Ma arvasin, et ma olen enamikust inimestest parem, sest ma ei tee ennatlikke järeldusi inimese kohta. Ma olen veel hullem, ma teen valesid järeldusi. Arvasin, et see inimene, keda kohtasin on muutunud. Ta oli sama tore nagu ma teda mäletasin. Kuid jah, osadele inimestele ma ei meeldi ja minu teada on ainus põhjus see, et ma olen sõber mõne teise inimesega. Mul ei ole isegi kahju. Lihtsalt mainin ära, sest te niikuinii vingute, kuna neil ei ole kellelgi varjunimesid, siis jäävad nende isikud saladuseks. Lihtsalt mainin ära, et ma olen vigadega. :D Ainus kellel varjunimi on ja kellega ma kokku sain on Optimus.
Ja nii see päev õhtusse aerutas. Päev otsa sai pulli ja oli megalahe. Kõik päevad võiks sellised olla. Võibolla mitte see telefonikõne värk, see ei olnud nii meeldiv. Üldjoontes oli hea päev. Ja homne päev tuleb huvitav. Kavatsen terve päeva rääkimata hakkama saada. Aga ma kavatsen suhelda ja erinevaid asju teha. Võite helistada, aga peate kasutama kas-küsimusi, sest ma mõtlesin just hea süsteemi välja. Nõusolek on üks plaks, keeldumine kaks plaksu. Lihtne ja loogiline.
Lõpumärkmed:
On väga vähe võimalusi, et mind homme rääkima saada, aga ma palun ärge hakkake piire uurima.
Tagasiside on ikka väga oodatud. Sellega seoses shout-out kõigile, kes sellega on vaeva näinud.
Suvi võiks pikem olla. Ma tahan veel puhata.
Ma kutsun teid üles midagi tegema. Suvi saab kohe läbi ja ma ei mõista, miks inimesed terve päeva toas on. Kui kool kätte jõuab oled sa niikuinii pool päeva siseruumides. Ole vähemalt praegu väljas.
Kõige kurvem asi selle suve lõpu osas on see, et öösel ei käinud nii palju väljas kui oleks võinud. Tegevusi oleks nii palju olnud. Jalutamine, rattasõit, taeva vaatamine, lõkkeõhtud ja palju muud. Ja nüüd ei saa seda enam teha ka.
Ma ei ole kindel, kas homne vaikimine kestab 24:00'ni või siis teen blogipäeva stiilis.
Katsuge veel suve viimaseid päevi nautida.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. august 2013
Wednesday, 28 August 2013
Sissekanne nr. 30
Päev 37
Lahing on võidetud, sõda...
Ärkasin siis stiilselt. Ema ajas siis üles, aga nagu alati jäin ma voodisse. Peamine mõte, mis mind vaevas oli mu unenägu. Aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Ema arvas, et ma magasin ja kui Ristiisa külla tuli ja mind üles ehmatada tahtis, võitsin ma esimese lahingu. Ma vaatasin talle otsa ja pettumus ta silmis oli südant soojendav. Rääkisime juttu ja mingi aeg läks ta koju.
Suht terve ülejäänud päeva ei teinud ma midagi. Ma ei käinud mitte sekundikski kodust välja. Mulle küll pakuti võimalust, aga ma ei võtnud sellest. Iseenesest oleks ju võinud. Aga noh eks siis tuleb homme see tasa teha. Väike plaan on ja kui see õnnestub, siis olen varsti jälle youtube's.
Eile rääkisin, et päev oli suhtlusvaene. Kuid see oli paganama suhtlusrikas võrreldes tänasega. Mu räägin iga päev aina vähematega inimestega. Aga kui kool tuleb, siis läheb huvitavaks. Sest kõik selle kooliga seoses on uus. Väljaarvatud koolikaaslased, kuid selle meeldivustase on küsitav. Ma ei ütle, et mulle mu koolikaaslased ei meeldi. Paljud neist on ülilahedad. Enamus Ägedatest Party Peopledest on näiteks seal. Pluss teised inimesed, kes mulle meeldivad. Aga seal on ka inimesi, kes mulle ei meeldi ja natuke vaheldust on alati hea.
Ja siis kogu õhtu möödus jälle internetti vallutades. Reaalselt ma olen nii palju asju teinud, et mul on selline tunne, et kui varsti midagi ei muutu, siis ma lähen hulluks. Ma juba natuke olen enda arust, nii et tõenäosus on suhteliselt suur. Aga inimesed palun rääkige midagi. Ükskõik mida, kasvõi mida te päev otsa teinud olete.
Ah jaa see unenägu. See oli väga kahtlane moment. Mäletan, et sai mingit videot filmitud. Ja siis me läksime nagu mingisse teisse tuppa. Tuba oli väike, aga stiilne. Mõnusad tugitoolid igal pool, väike piljardilaud, suhteliselt hästi valgustatud, taganurgas oli baar. Ühesõnaga selline suht unistuste toake. Istusin piljardilaua taga, tuba oli Ägedaid Party Peoplesid täis ja me rääkisime juttu, olime ühesõnaga niisama, lõõgastusime. Ja siis järsku läks asi käest. Tuba läks korraks pimedaks. Ja kui valgus tagasi tuli oli enamus asju teistmoodi.
Ma olin ülekuulamisruumis, sellises nagu 'Murica filmides kujutatakse. Mina olin siis see, keda üle kuulati. Tuba oli väiksem pimedam ja ma istusin ainsa tooli peal. Tuba valgustas üks lamp, mis oli ülekuulajate selja taga, nii et enamus ajast nägin ma vaid nende siluette. Ülekuulajateks olid samad inimesed, kes enne rahulikult lõõgastusid. Mul pole õrna aimugi, mida nad tahtsid, aga kuna see oli uni, siis ei ole see vist oluline ka. Mingi aeg läks asi kahtlaseks. Olukord muutus selliseks nagu kujutatakse osades interneti videodes. Aga kuna enamik mu lugejaid on alaealised, siis ei tea te nendest videodest midagi. Küll te mõne aasta pärast aru saate. Kuid me ei jõudnud suht kuhugi, ma isegi ei puudutanud kedagi ega midagi, sest mu kuues meel lõi sisse ja ma teadsin, et teises ruumis said pannkoogid valmis. Läksin pannkooke sööma ja ärkasin üles.
Mu unenägu oli kahtlane, aga kui keegi usub sellesse voodoo asja ja arvab, et unenägudel on mingi suurem mõte, siis andku tuld. Tahaks lihtsalt huvi pärast teada, mis see tähendada võib.
Ja ma võitsin ka teise lahingu. Mu ema ei tahtnud, et ma blogiks, aga noh ma ei anna võitluseta alla. Kuid kuna mu ema loeb ka mu blogi ja mängib ka seda mängu, siis jään ootama, kas tuleb tagasilöök. Loodame, et mitte, aga seda mängu mängitakse ju kahekesi. Lahing on võidetud, sõda käib edasi.
Lõpumärkmed:
Shout-out Arturile, kes mainis oma blogis mind hea sõnaga. Eks ma vastan siis samaga. Link siis:
http://arturiasjad.blogspot.com/
Ma ei tea, kuidas ma kooli ajaks unegraafiku korda saan. Pean vist põhimõtteid natuke väänama.
30. augusti osas ei ole ikka ära otsustanud, kas tuleb blogi. Vist jah, aga kindel ei saa kunagi olla.
C'mon, andke tagasisidet, rääkige niisama, küsige midagi ask'is, ütle minu pihta või kirjuta kuhugi. Ma olen suht alati nõus rääkima ja ma vastan kõigele ja alati. Mul ole saladusi (välja arvatud teiste omad, neid ma ei avalda. Ma lihtsalt pidin seda mainima.), kuid mulle meeldib mõttemänge mängida ja vahepeal natuke tõde varjata või teiste asjadega varjutada.
Kooli suhtes nii palju. Õppige nii palju kui saate. Ma pigem valin grammar-nazide armee, kui kirjaoskamatute inimeste hordid. Neid viimaseid on niigi liiga palju.
Reaalselt, kui sa seda loed ja sul ei ole midagi päevaks planeeritud. Siis tee plaane ja teosta neid. Kuid ma palun, kui on vähegi võimalik. Mine kodust välja, kasvõi maja ette/taha/küljele, istu muru/pingi/teki peale maha ja naudi loodust.
Nautige seda, mis teil on. Olge õnnelikud, et teil on interneti ühendus ja te saate minu blogi lugeda. Paljud ei saa sedagi.
Aga kuna ma ei taha oma blogi kurva mõttega lõpetada, siis ütlen kuldsed sõnad: Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 29. august 2013
Lahing on võidetud, sõda...
Ärkasin siis stiilselt. Ema ajas siis üles, aga nagu alati jäin ma voodisse. Peamine mõte, mis mind vaevas oli mu unenägu. Aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Ema arvas, et ma magasin ja kui Ristiisa külla tuli ja mind üles ehmatada tahtis, võitsin ma esimese lahingu. Ma vaatasin talle otsa ja pettumus ta silmis oli südant soojendav. Rääkisime juttu ja mingi aeg läks ta koju.
Suht terve ülejäänud päeva ei teinud ma midagi. Ma ei käinud mitte sekundikski kodust välja. Mulle küll pakuti võimalust, aga ma ei võtnud sellest. Iseenesest oleks ju võinud. Aga noh eks siis tuleb homme see tasa teha. Väike plaan on ja kui see õnnestub, siis olen varsti jälle youtube's.
Eile rääkisin, et päev oli suhtlusvaene. Kuid see oli paganama suhtlusrikas võrreldes tänasega. Mu räägin iga päev aina vähematega inimestega. Aga kui kool tuleb, siis läheb huvitavaks. Sest kõik selle kooliga seoses on uus. Väljaarvatud koolikaaslased, kuid selle meeldivustase on küsitav. Ma ei ütle, et mulle mu koolikaaslased ei meeldi. Paljud neist on ülilahedad. Enamus Ägedatest Party Peopledest on näiteks seal. Pluss teised inimesed, kes mulle meeldivad. Aga seal on ka inimesi, kes mulle ei meeldi ja natuke vaheldust on alati hea.
Ja siis kogu õhtu möödus jälle internetti vallutades. Reaalselt ma olen nii palju asju teinud, et mul on selline tunne, et kui varsti midagi ei muutu, siis ma lähen hulluks. Ma juba natuke olen enda arust, nii et tõenäosus on suhteliselt suur. Aga inimesed palun rääkige midagi. Ükskõik mida, kasvõi mida te päev otsa teinud olete.
Ah jaa see unenägu. See oli väga kahtlane moment. Mäletan, et sai mingit videot filmitud. Ja siis me läksime nagu mingisse teisse tuppa. Tuba oli väike, aga stiilne. Mõnusad tugitoolid igal pool, väike piljardilaud, suhteliselt hästi valgustatud, taganurgas oli baar. Ühesõnaga selline suht unistuste toake. Istusin piljardilaua taga, tuba oli Ägedaid Party Peoplesid täis ja me rääkisime juttu, olime ühesõnaga niisama, lõõgastusime. Ja siis järsku läks asi käest. Tuba läks korraks pimedaks. Ja kui valgus tagasi tuli oli enamus asju teistmoodi.
Ma olin ülekuulamisruumis, sellises nagu 'Murica filmides kujutatakse. Mina olin siis see, keda üle kuulati. Tuba oli väiksem pimedam ja ma istusin ainsa tooli peal. Tuba valgustas üks lamp, mis oli ülekuulajate selja taga, nii et enamus ajast nägin ma vaid nende siluette. Ülekuulajateks olid samad inimesed, kes enne rahulikult lõõgastusid. Mul pole õrna aimugi, mida nad tahtsid, aga kuna see oli uni, siis ei ole see vist oluline ka. Mingi aeg läks asi kahtlaseks. Olukord muutus selliseks nagu kujutatakse osades interneti videodes. Aga kuna enamik mu lugejaid on alaealised, siis ei tea te nendest videodest midagi. Küll te mõne aasta pärast aru saate. Kuid me ei jõudnud suht kuhugi, ma isegi ei puudutanud kedagi ega midagi, sest mu kuues meel lõi sisse ja ma teadsin, et teises ruumis said pannkoogid valmis. Läksin pannkooke sööma ja ärkasin üles.
Mu unenägu oli kahtlane, aga kui keegi usub sellesse voodoo asja ja arvab, et unenägudel on mingi suurem mõte, siis andku tuld. Tahaks lihtsalt huvi pärast teada, mis see tähendada võib.
Ja ma võitsin ka teise lahingu. Mu ema ei tahtnud, et ma blogiks, aga noh ma ei anna võitluseta alla. Kuid kuna mu ema loeb ka mu blogi ja mängib ka seda mängu, siis jään ootama, kas tuleb tagasilöök. Loodame, et mitte, aga seda mängu mängitakse ju kahekesi. Lahing on võidetud, sõda käib edasi.
Lõpumärkmed:
Shout-out Arturile, kes mainis oma blogis mind hea sõnaga. Eks ma vastan siis samaga. Link siis:
http://arturiasjad.blogspot.com/
Ma ei tea, kuidas ma kooli ajaks unegraafiku korda saan. Pean vist põhimõtteid natuke väänama.
30. augusti osas ei ole ikka ära otsustanud, kas tuleb blogi. Vist jah, aga kindel ei saa kunagi olla.
C'mon, andke tagasisidet, rääkige niisama, küsige midagi ask'is, ütle minu pihta või kirjuta kuhugi. Ma olen suht alati nõus rääkima ja ma vastan kõigele ja alati. Mul ole saladusi (välja arvatud teiste omad, neid ma ei avalda. Ma lihtsalt pidin seda mainima.), kuid mulle meeldib mõttemänge mängida ja vahepeal natuke tõde varjata või teiste asjadega varjutada.
Kooli suhtes nii palju. Õppige nii palju kui saate. Ma pigem valin grammar-nazide armee, kui kirjaoskamatute inimeste hordid. Neid viimaseid on niigi liiga palju.
Reaalselt, kui sa seda loed ja sul ei ole midagi päevaks planeeritud. Siis tee plaane ja teosta neid. Kuid ma palun, kui on vähegi võimalik. Mine kodust välja, kasvõi maja ette/taha/küljele, istu muru/pingi/teki peale maha ja naudi loodust.
Nautige seda, mis teil on. Olge õnnelikud, et teil on interneti ühendus ja te saate minu blogi lugeda. Paljud ei saa sedagi.
Aga kuna ma ei taha oma blogi kurva mõttega lõpetada, siis ütlen kuldsed sõnad: Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 29. august 2013
Tuesday, 27 August 2013
Sissekanne nr. 29
Päev 36
Artur tegi blogi
Hey rahvas. On järjekordne... Ma ei tea kui pikk ajaühik, suht sõltuvalt teie lugemiskiirusest ja viitsimisest. Näiteks tunnike, aga ma pisut kahtlen selles... minu blogi seltsis. Tänane päev oli siis väga tegevusvaene, väga suhtlemisvaene, ent ometi kavatsen ma sellest rääkida.
Mainiks siis esimese asjana ära, et mu hea sõber Artur tegi ka endale blogi. Kuna ta mainis hea sõnaga oma blogis mind, siis vastan samaga. See on küll ilmselt alles algusfaasis, aga lugege minu esimesi sissekandeid ja näete, et minu arengut.
Link: http://arturiasjad.blogspot.com/
Aga läheme siis minu päeva juurde edasi. Ärkasin siis jälle peale lõunat. Ema käis mind äratamas. Mäletan, et kell oli 13:50. Ma reaalselt arvasin, et see juhtus unes, kuni ma poole kolme aeg päriselt üles ärkasin. Päeva ajal tegin õhtuks suuri plaane, minna mõne sõbraga aeda istuma. Kuid selleni jõuan ma hiljem.
Tegin ka plaane sõbraga välja minna, aga ka see jäi ära. Kuid korra ma ikka kodust välja sain. Läksin emaga aeda. Aias käik oli huvitav. Suure osa aias käigust vaatasin ma telefoni ekraani. Rääkisin Spookyboobsiga juttu. Mingi hetk tegin ka Ristiisaga õhtuseid plaane, aga need jäid kõik ära. Peamine põhjus oli minu laiskus. Kuid kui nemad kaks ei oleks minuga rääkinud, üks täiesti suvalistel teemadel ja teine õhtu plaanidest, ei olekski ma päeva ajal eriti rääkinud. Nii et jah.
Koju jõudes, tühistasin vaikselt õhtuks tehtud plaane ja hakkasin internetti vallutama. Seekord jäid siis koomikud jälle jalgu. Vaatasin suure osa õhtust neid. Jõudsin ka järeldusele, et ma ei saa teise blogi teemasid ise valida. Ma valin kas liiga suure teema või liiga kitsa teema ja siis on ka halb. Nii et kutsun teid üles tegema nii nagu kunagi keegi tegi. Ta pakkus välja küsimus-probleemi ja ma andsin sellele oma arvamuse.
Aias käies juhtus midagi, mis oli huvitav. Leidsin maasika. Jah, punase, suure ja ülimaitsa maasika. See oli suht täiega lahe, sest ma ei olnud oma aiast juba nädalaid ühtki maasikat söönud. Aga ma sõin ta ära. Kui keegi peaks väitma, no pic no proof, siis mul on pilt ka. Aga ma ei viitsi seda arvutisse panna.
Ema äratas mind huvitava väitega, et ma peaks kirjutama, et see on viimane blogi enne kooli. Ma olen suht kindel, et ta arvab just mu ma-ei-blogi-enne-keskööd põhimõte on mu unegraafiku sassi ajanud. Aga, kallid lugejad, olge mureta. Seda mängu saavad kaks mängida ja minu loomuses ei ole lahinguta alla anda.
Aga kui sa midagi teha tahad, millestki rääkida tahad, siis kirjuta või ütle mulle: "Ma tahan sinuga rääkida." Ma ei saa nagu üldse vihjetest aru. Nagu üldse. Ja mul on loll põhimõte, et ma ei alusta vestlust. Aga ma olen suht kindlalt huvitatud suhtlemisest. Olenemata sellest, kas ma tean sind, kui vana sa oled või kuidas sa ühendust võtad. Anna kasvõi tagasisidet.
Lõpumärkmed:
Duckling on nüüdsest Pardipoeg, ehk siis lihtsalt tõlgitud eesti keelde. :D
Ma üllatusin täna, sest inimesed on võimelised ütlema ootamatuid asju. Aga noh eks ma teen seda ise ka ja ma ju ärgitan teid ausad ja otsekohesed olema.
Muutsin natuke oma blogi välimust, et te saaks paremini tagasisidet anda.
Blogi kirjutamise ajal kirjutas mulle ka Liisa, aga ma ei viitsi teksti muuta.
30. august ei kavatse ma lausuda ühtki sõna ja hetkel olen ma kahevahel, kas ma kirjutada viitsin. Eks seda ole 30. näha. Ainus võimalus mind rääkima saada, on see, kui sellest sõltub otseselt kellegi elu.
Kool läheneb ohtliku kiirusega. Ja see ei meeldi mulle, vist. Ma ei ole selle osas ka veel kindel.
Nautige midagi, ükskõik mida, peaasi, et te midagi naudite.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2013
Artur tegi blogi
Hey rahvas. On järjekordne... Ma ei tea kui pikk ajaühik, suht sõltuvalt teie lugemiskiirusest ja viitsimisest. Näiteks tunnike, aga ma pisut kahtlen selles... minu blogi seltsis. Tänane päev oli siis väga tegevusvaene, väga suhtlemisvaene, ent ometi kavatsen ma sellest rääkida.
Mainiks siis esimese asjana ära, et mu hea sõber Artur tegi ka endale blogi. Kuna ta mainis hea sõnaga oma blogis mind, siis vastan samaga. See on küll ilmselt alles algusfaasis, aga lugege minu esimesi sissekandeid ja näete, et minu arengut.
Link: http://arturiasjad.blogspot.com/
Aga läheme siis minu päeva juurde edasi. Ärkasin siis jälle peale lõunat. Ema käis mind äratamas. Mäletan, et kell oli 13:50. Ma reaalselt arvasin, et see juhtus unes, kuni ma poole kolme aeg päriselt üles ärkasin. Päeva ajal tegin õhtuks suuri plaane, minna mõne sõbraga aeda istuma. Kuid selleni jõuan ma hiljem.
Tegin ka plaane sõbraga välja minna, aga ka see jäi ära. Kuid korra ma ikka kodust välja sain. Läksin emaga aeda. Aias käik oli huvitav. Suure osa aias käigust vaatasin ma telefoni ekraani. Rääkisin Spookyboobsiga juttu. Mingi hetk tegin ka Ristiisaga õhtuseid plaane, aga need jäid kõik ära. Peamine põhjus oli minu laiskus. Kuid kui nemad kaks ei oleks minuga rääkinud, üks täiesti suvalistel teemadel ja teine õhtu plaanidest, ei olekski ma päeva ajal eriti rääkinud. Nii et jah.
Koju jõudes, tühistasin vaikselt õhtuks tehtud plaane ja hakkasin internetti vallutama. Seekord jäid siis koomikud jälle jalgu. Vaatasin suure osa õhtust neid. Jõudsin ka järeldusele, et ma ei saa teise blogi teemasid ise valida. Ma valin kas liiga suure teema või liiga kitsa teema ja siis on ka halb. Nii et kutsun teid üles tegema nii nagu kunagi keegi tegi. Ta pakkus välja küsimus-probleemi ja ma andsin sellele oma arvamuse.
Aias käies juhtus midagi, mis oli huvitav. Leidsin maasika. Jah, punase, suure ja ülimaitsa maasika. See oli suht täiega lahe, sest ma ei olnud oma aiast juba nädalaid ühtki maasikat söönud. Aga ma sõin ta ära. Kui keegi peaks väitma, no pic no proof, siis mul on pilt ka. Aga ma ei viitsi seda arvutisse panna.
Ema äratas mind huvitava väitega, et ma peaks kirjutama, et see on viimane blogi enne kooli. Ma olen suht kindel, et ta arvab just mu ma-ei-blogi-enne-keskööd põhimõte on mu unegraafiku sassi ajanud. Aga, kallid lugejad, olge mureta. Seda mängu saavad kaks mängida ja minu loomuses ei ole lahinguta alla anda.
Aga kui sa midagi teha tahad, millestki rääkida tahad, siis kirjuta või ütle mulle: "Ma tahan sinuga rääkida." Ma ei saa nagu üldse vihjetest aru. Nagu üldse. Ja mul on loll põhimõte, et ma ei alusta vestlust. Aga ma olen suht kindlalt huvitatud suhtlemisest. Olenemata sellest, kas ma tean sind, kui vana sa oled või kuidas sa ühendust võtad. Anna kasvõi tagasisidet.
Lõpumärkmed:
Duckling on nüüdsest Pardipoeg, ehk siis lihtsalt tõlgitud eesti keelde. :D
Ma üllatusin täna, sest inimesed on võimelised ütlema ootamatuid asju. Aga noh eks ma teen seda ise ka ja ma ju ärgitan teid ausad ja otsekohesed olema.
Muutsin natuke oma blogi välimust, et te saaks paremini tagasisidet anda.
Blogi kirjutamise ajal kirjutas mulle ka Liisa, aga ma ei viitsi teksti muuta.
30. august ei kavatse ma lausuda ühtki sõna ja hetkel olen ma kahevahel, kas ma kirjutada viitsin. Eks seda ole 30. näha. Ainus võimalus mind rääkima saada, on see, kui sellest sõltub otseselt kellegi elu.
Kool läheneb ohtliku kiirusega. Ja see ei meeldi mulle, vist. Ma ei ole selle osas ka veel kindel.
Nautige midagi, ükskõik mida, peaasi, et te midagi naudite.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2013
Monday, 26 August 2013
Sissekanne nr. 28
Päevad 34 ja 35
Teatud asjaolude tõttu ei saanud 34 päeval blogida, nii et jälle on võimalus lugeda kahte päeva koos. Aga läheme siis kohe asja juurde. Alustame päevaga 34.
Päev 34
Olen agnostik ateist
Igal juhul ärkasin siis tavapäraselt jälle lõuna paiku üles. Päev otsa ootasin õhtut, sest plaanis oli minna Spookyboobsi poole, kus oli ametlik Ducklingu tutvumispidu või nii. Lisamärkus: Kuna Duckling ei ole ikka veel ise endale varjunime soovinud, siis jääb ta hetkeseisuga Ducklinguks. Aga jah, plaan oli siis kella kuueks sinna minna. Aitasin siis päev otsa ema ja ei märganudki, kuidas aeg lendas. Aga noh, läksin siis mingi aeg linna.
Linna jõudsin ma kella kuue paiku ehk ajal, mil me oleks pidanud juba seal olema. Aga noh stiilne hilinemine on alati stiilne. Seal me siis olime: Mina, Kõu, Blue Baby ja Trimmer. GOD-liath otsustas sel hetkel magada, nii et asusime neljakesi teele. Jõudsime siis sinna. Sinna jõudes ootasid meid Duckling, Spookyboobs ja Minion. Olime siis niisama ja rääkisime juttu.
Jutu käigus selgus, et Duckling on usklik ja ma sain kõigile jälle mainida, et ma olen agnostik ateist. Ja noh rääkisime siis juttu, sõime ja olime niisama ägedad. Ja siis me mingi aeg liikusime tuppa ja seal toimunut ma hetkel väga ei mäleta. Kuni läks pimedaks. Siis algas filmiõhtu. Kategooria õudukad.
Kõigepealt vaatasid nad "Sinister"'i nimelist filmi. Kuna minu põhimõte, et ma õudukaid ei vaata lõi jälle sisse, siis ma otsisin endale muud tegevust. Kuulasin muusikat, mängisin tetrist, käisin jalutamas ja istusin niisama. Üksinda ja tegevuseta olemine tõi halvad mõtted. Aga noh, kui nad otsustasid peale "Sinisteri"i vaadata ka "Grave Encounters"it, mõtlesin, et flip it, vaatan ka. Peale seda vaatasime ka mingit paroodiat "Haunted house" ja siis jäid ja ärkasid inimesed vahelduva eduga.
Mingi hetk käisin ma Trimmeriga jalutamas. Rääkisime siis niisama meestejutte ja olime ägedad. Midagi kahtlast me ei teinud. Tagasi jõudes mängisin ka lauamängu, surfasin youtube's ja olin niisama lahe. Sel öösel ma ei maganudki. Hommikul, kui seda nii saab nimetada, uurisin ma ENTP tüübi kohta ja enamus asjadest läksid ikka väga täppi. See oli suht lahe. Ma kavatsen teha kuhugi väikese õpetuse, kuidas minuga suhelda ja miks ma midagi teen ja ütlen või ei tee ja ei ütle :D Aga mingi aeg hommikul otsustasime koju minna. Alustasime koduteed viiekesi. Sama grupp, mis enne pluss GOD-liath. Jõudsin siis turvaliselt koju.
Olin kodus ehk paarkümmend minutit olnud, kui pidin kiirelt linnas ära käima. Mainimisväärne asi oli see, et mul oli kaine pohmakas. Peamine põhjus oli ilmselt magamatus. Tulin siis koju tagasi ja kuna ema ei tahtnud, et ma magama läheks, lootes mu unegraafikut paika loksutada. Kuid mingi hetk ma istusin diivanil ja vist magasin paarkümmend minutit, aga kuna see ei ole kinnitatud ei loe ma seda uneks. Küll aga loen ma seda uue päeva alguseks.
Päev 35
Neoonsinised tuled
Suht terve päeva istusin ma niisama, kuni Blue Baby mulle helistas. Ta pakkus võimalust minna lõkkeõhtule. Ma olin siis kõigest 30+ tundi magamata, nii et ma olin nõus. Saime siis mingi aeg linnas kokku ja läksime sinna. Meid tuli kokku kümme, kuid üks meist lahkus suhteliselt vara, aga eks ma räägin siis natuke tänasest õhtust.
Läksime siis lõkkeplatsile, tegime lõkke. Lõkke ümber rääkisime juttu ja laulsime. Minu lauluoskust võiks vist kommenteerida nii: "Ega vares ei olegi laululind!" Peaks mainima, et seltskond oli ülimalt lahe ja lõbus. Nalja sai suht palju ja kuna ma teadsin enamikku inimestest, siis oli alati kellega rääkida. Ja siis kui sai piisavalt väljas oldud, kustutasime lõkke ja läksime koju.
Kuid neoonsinised tuled. See vist ei ole õige väide. Aga siniseid tulukesi oli mitmeid. Kõige stiilsem oli vaieldamatult lightsaber. Natuke lühike ja algeline, aga täiega lahe. Ja siis käis ka mingi teine sinine tuli meist eemalt mööda, aga me usume, et see oli kellegi taskulamp, mille valguses inimene oma koera jalutas.
Päev otsa mõtlesin, et jätan teid ka täna blogist ilma. Kuid mind hakkasid paar asja vaevama. Ja ma tahaks need oma südamelt ära saada. Osad neist on plaanid, teised mõtted ja kolmandad oleks küsimused. Aga hakkame siis nendega peale.
Plaanid: Kuna inimesed ei mõista mind väga, siis ma kavatsen teha teisse blogise ka sissekande, kus ma räägin endast. Kuidas minuga käituda, kuidas mina käitun ja miks ma midagi teen. Viimase all mõtlen ma oma kahtlasi tegemisi ja millest need tingitud on.
Mõtted: Viimasel ajal kõik muutub ja mulle ei meeldi muutused. Kõige suurem muutus on vist kool. Siis mainiks ära asjaolu, et keegi kunagi mainis, et ma peaks varem blogima. Ma ei saa ju, sest tänagi juhtus midagi lahedat alles hilja õhtul. Ja kindlasti on midagi veel, aga mu väsinud aju ei reageeri :D
Küsimus: Liigub jutt. Ma ei kavatse öelda, kes seda rääkis, kuna seda rääkis ja miks seda rääkis, aga jutt on järgmine. Tuleb välja, et grupp, mille ma kunagi lõin, mis kannab nime "Ägedad Party Peopled", on osadele inimestele vastukarva. Ma ei ütle, et neil ei ole õigus, ma ei ütle, et neil on õigus, aga ma tahaks õudselt teada, mis siis teile ei meeldi. Nii et kallis lugeja, kui siin on sellised, kes ei salli Ägedaid Party Peoplesid, või kui sul on sõber, kes ei salli, siis palun kirjuta. Kirjuta kasvõi anonüümselt, aga kirjuta, mis sulle ei meeldi. Ma tahaks teada, sest nii palju kui mina aru saan, siis meie grupp on ägedatest inimestest koosnev grupp. Me ei taha kellelegi halba. Aga palun vastake, mis teile ei meeldi. :D
Lõpumärkmed:
Vabandan, kui on kirjavigu või mõttevääratusi. Olen nimelt päris kaua magamata :D
All-nighter ei ole hea idee.
Homne blogi võib ka ilmumata jääda. Suvest tuleb ikka viimast võtta.
Tehke testi ja saatke vastus. Lingi leiate varasematest sissekannetest.
Ma luban, et ma võtan end mõni päev nüüd kokku ja teen teise blogisse sissekande :D
Nautige elu ja muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. august 2013
Teatud asjaolude tõttu ei saanud 34 päeval blogida, nii et jälle on võimalus lugeda kahte päeva koos. Aga läheme siis kohe asja juurde. Alustame päevaga 34.
Päev 34
Olen agnostik ateist
Igal juhul ärkasin siis tavapäraselt jälle lõuna paiku üles. Päev otsa ootasin õhtut, sest plaanis oli minna Spookyboobsi poole, kus oli ametlik Ducklingu tutvumispidu või nii. Lisamärkus: Kuna Duckling ei ole ikka veel ise endale varjunime soovinud, siis jääb ta hetkeseisuga Ducklinguks. Aga jah, plaan oli siis kella kuueks sinna minna. Aitasin siis päev otsa ema ja ei märganudki, kuidas aeg lendas. Aga noh, läksin siis mingi aeg linna.
Linna jõudsin ma kella kuue paiku ehk ajal, mil me oleks pidanud juba seal olema. Aga noh stiilne hilinemine on alati stiilne. Seal me siis olime: Mina, Kõu, Blue Baby ja Trimmer. GOD-liath otsustas sel hetkel magada, nii et asusime neljakesi teele. Jõudsime siis sinna. Sinna jõudes ootasid meid Duckling, Spookyboobs ja Minion. Olime siis niisama ja rääkisime juttu.
Jutu käigus selgus, et Duckling on usklik ja ma sain kõigile jälle mainida, et ma olen agnostik ateist. Ja noh rääkisime siis juttu, sõime ja olime niisama ägedad. Ja siis me mingi aeg liikusime tuppa ja seal toimunut ma hetkel väga ei mäleta. Kuni läks pimedaks. Siis algas filmiõhtu. Kategooria õudukad.
Kõigepealt vaatasid nad "Sinister"'i nimelist filmi. Kuna minu põhimõte, et ma õudukaid ei vaata lõi jälle sisse, siis ma otsisin endale muud tegevust. Kuulasin muusikat, mängisin tetrist, käisin jalutamas ja istusin niisama. Üksinda ja tegevuseta olemine tõi halvad mõtted. Aga noh, kui nad otsustasid peale "Sinisteri"i vaadata ka "Grave Encounters"it, mõtlesin, et flip it, vaatan ka. Peale seda vaatasime ka mingit paroodiat "Haunted house" ja siis jäid ja ärkasid inimesed vahelduva eduga.
Mingi hetk käisin ma Trimmeriga jalutamas. Rääkisime siis niisama meestejutte ja olime ägedad. Midagi kahtlast me ei teinud. Tagasi jõudes mängisin ka lauamängu, surfasin youtube's ja olin niisama lahe. Sel öösel ma ei maganudki. Hommikul, kui seda nii saab nimetada, uurisin ma ENTP tüübi kohta ja enamus asjadest läksid ikka väga täppi. See oli suht lahe. Ma kavatsen teha kuhugi väikese õpetuse, kuidas minuga suhelda ja miks ma midagi teen ja ütlen või ei tee ja ei ütle :D Aga mingi aeg hommikul otsustasime koju minna. Alustasime koduteed viiekesi. Sama grupp, mis enne pluss GOD-liath. Jõudsin siis turvaliselt koju.
Olin kodus ehk paarkümmend minutit olnud, kui pidin kiirelt linnas ära käima. Mainimisväärne asi oli see, et mul oli kaine pohmakas. Peamine põhjus oli ilmselt magamatus. Tulin siis koju tagasi ja kuna ema ei tahtnud, et ma magama läheks, lootes mu unegraafikut paika loksutada. Kuid mingi hetk ma istusin diivanil ja vist magasin paarkümmend minutit, aga kuna see ei ole kinnitatud ei loe ma seda uneks. Küll aga loen ma seda uue päeva alguseks.
Päev 35
Neoonsinised tuled
Suht terve päeva istusin ma niisama, kuni Blue Baby mulle helistas. Ta pakkus võimalust minna lõkkeõhtule. Ma olin siis kõigest 30+ tundi magamata, nii et ma olin nõus. Saime siis mingi aeg linnas kokku ja läksime sinna. Meid tuli kokku kümme, kuid üks meist lahkus suhteliselt vara, aga eks ma räägin siis natuke tänasest õhtust.
Läksime siis lõkkeplatsile, tegime lõkke. Lõkke ümber rääkisime juttu ja laulsime. Minu lauluoskust võiks vist kommenteerida nii: "Ega vares ei olegi laululind!" Peaks mainima, et seltskond oli ülimalt lahe ja lõbus. Nalja sai suht palju ja kuna ma teadsin enamikku inimestest, siis oli alati kellega rääkida. Ja siis kui sai piisavalt väljas oldud, kustutasime lõkke ja läksime koju.
Kuid neoonsinised tuled. See vist ei ole õige väide. Aga siniseid tulukesi oli mitmeid. Kõige stiilsem oli vaieldamatult lightsaber. Natuke lühike ja algeline, aga täiega lahe. Ja siis käis ka mingi teine sinine tuli meist eemalt mööda, aga me usume, et see oli kellegi taskulamp, mille valguses inimene oma koera jalutas.
Päev otsa mõtlesin, et jätan teid ka täna blogist ilma. Kuid mind hakkasid paar asja vaevama. Ja ma tahaks need oma südamelt ära saada. Osad neist on plaanid, teised mõtted ja kolmandad oleks küsimused. Aga hakkame siis nendega peale.
Plaanid: Kuna inimesed ei mõista mind väga, siis ma kavatsen teha teisse blogise ka sissekande, kus ma räägin endast. Kuidas minuga käituda, kuidas mina käitun ja miks ma midagi teen. Viimase all mõtlen ma oma kahtlasi tegemisi ja millest need tingitud on.
Mõtted: Viimasel ajal kõik muutub ja mulle ei meeldi muutused. Kõige suurem muutus on vist kool. Siis mainiks ära asjaolu, et keegi kunagi mainis, et ma peaks varem blogima. Ma ei saa ju, sest tänagi juhtus midagi lahedat alles hilja õhtul. Ja kindlasti on midagi veel, aga mu väsinud aju ei reageeri :D
Küsimus: Liigub jutt. Ma ei kavatse öelda, kes seda rääkis, kuna seda rääkis ja miks seda rääkis, aga jutt on järgmine. Tuleb välja, et grupp, mille ma kunagi lõin, mis kannab nime "Ägedad Party Peopled", on osadele inimestele vastukarva. Ma ei ütle, et neil ei ole õigus, ma ei ütle, et neil on õigus, aga ma tahaks õudselt teada, mis siis teile ei meeldi. Nii et kallis lugeja, kui siin on sellised, kes ei salli Ägedaid Party Peoplesid, või kui sul on sõber, kes ei salli, siis palun kirjuta. Kirjuta kasvõi anonüümselt, aga kirjuta, mis sulle ei meeldi. Ma tahaks teada, sest nii palju kui mina aru saan, siis meie grupp on ägedatest inimestest koosnev grupp. Me ei taha kellelegi halba. Aga palun vastake, mis teile ei meeldi. :D
Lõpumärkmed:
Vabandan, kui on kirjavigu või mõttevääratusi. Olen nimelt päris kaua magamata :D
All-nighter ei ole hea idee.
Homne blogi võib ka ilmumata jääda. Suvest tuleb ikka viimast võtta.
Tehke testi ja saatke vastus. Lingi leiate varasematest sissekannetest.
Ma luban, et ma võtan end mõni päev nüüd kokku ja teen teise blogisse sissekande :D
Nautige elu ja muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. august 2013
Saturday, 24 August 2013
Sissekanne nr. 27
Päev 33
Las ma olen natuke imelik
Tänane päev oli mõnus, tore, lahe, äge ja kõik muud säärased sõnad. Aga mis siis ikka alustame algusest. Päeva algusest. Ehk sellest hetkest, kui ma ärkasin. Jällegi oli minu äratuse põhjuseks telefonikõne.
Helistajaks oli Spookyboobs, ma pidin teist korda vaatama, et selles kindel olla. Küsis, mis ma teen. Ma muidugi olin unine ja vastasin, et midagi ei tee. Kui küsis, kas magan, vastasin, jah, magasin, sest nii see ju oli. Ta lihtsalt lausus: "Maga siis edasi." Ja lõpetas kõne. Minu arust on see üks huvitavamaid äratuskõnesid mu elus. Ja ma kohe seletan miks.
Esiteks oli helistaja neiu. Teiseks kuna ta elab minust suht kaugel, ei ole see tavaline, et ta helistab. Kuid ka see ei olnud kõne kahtlaseim osa. Kahtlaseim osa oli see, et ta ei isegi ei maininud, miks ta helistas. Ta lasi mul rahus edasi magada. Kuid just see asjaolu ei lasknud mul magada. Helistasin tagasi.
Tuli välja, et mul oli võimalus esimest korda kohtuda Duckling'uga. Kuna ta lubas oma varjunime alles homme anda ja ma olen piisavalt ebanormaalne, siis ma annan esimest korda ise kellelegi uue varjunime. Kuid see ilmselt muutub homme. Ja nii ma siis otsustasin minna, sest ma armastan karta ja kardan armastada. Ma natuke kardan uusi inimesi, kuid samas ma armastan uusi inimesi. Kuid paar kiiret kõnet ja linna poole minek. Mainimisväärne on see, et ma ei pannud isegi arvutit käima. Mainin selle ka ära, et Duckling ei räägi eriti meie keelt.
Sõitsin siis hullema hooga linna. Linna jõudes otsisin kahte neidu. Leidsin aga väikse inimgrupi. Grupp lahkus, kui mina tulin. Ma loodan, et see asjaga seotud ei ole. Aga jah. Ma kuskilt lugesin, et esmamulje jätmiseks on kolm sekundit. Need kolm sekundit ega järgnevad minutid ja üldse kogu koos veedetud aeg ei möödunud just parimas valguses. Aga räägime siis nendest. Alustame samas järjekorras, kui ma need üles lugesin.
Kolm sekundit. Sõitsin täiega ootamatust suunast üle rohu nende seljataha ja lasin rattal maha kukkuda. Ütlesin hey ja asusin vestlusesse ühe poisiga grupist. Oli aru saada, et ta naljaga pooleks süüdistab mind milleski ja ma toon mingeid naljakaid vabandusi. Ei ole just parim algus.
Järgnevad minutid. Oleks võinud mainida, et nemad olid pingi peal. Istusin siis nende ette muru peale maha. Vaatasin grupi üle ja asusin vestlema Spookyboobsiga. Oli aru saada, et me rääkisime Ducklingust. Kui mind tutvustati, naeratasin ebalevalt ja vaatasin mujale. Ma istusin üldse imelikult maha. Ma olin kuidagi ebamugavalt. Ma ei saanud korralikult temaga silmsidet ja siis oli kogu aeg imelik, kuid noh rääkisime, kuid mitte otse ja mingi aja pärast hakkasime liikuma. Läksime niisama linna peale.
Ülejäänud aeg koos. Me kõndisime ja rääkisime. Oli aru saada, et me temast rääkisime ja kuna me rääkisime eesti keeles ei saanud ta kaasa rääkida. Põhjus, miks me eesti keeles rääkisime on see, et ma olen mölakas ja ei nõustunud muus keeles rääkima. Mingi hetk vaatasin talle otsa ja ütlesin: "Kui sa minust aru hakkad saama, on sul palju lihtsam." Ta mõistis, et ma temaga räägin. Aga ta ei saanud ühestki sõnast aru ja vaatas Spookyboobsi poole, kes ka väga ei aidanud. Lõpuks tõlkisin ikka enamuse ise ära. Rääkisime siis veelnatuke juttu ja siis nad läksid ära. Mina ja Kõu tiirutasime natuke linna vahel, kuid ka meie läksime laiali ja kuidagi jõudsin ma koju.
Vahepeal saime ka kokku Mr.Pancakes'iga. Tuleb välja, et kõik kambas ei teadnudki, kes see oli. Noh eks siis nüüd teavad. Ma isegi ei tulnud selle peale, et nad ei tea teineteist ja ma ei vaevunudki neid omavahel tutvustama :D
Aga jah, nii et ma olin siis kodus. Olin siis natuke aega kodus olnud ja mu vanemad tulid koju. Tõid ave-halvaa'd nagu iga kord, kui seda müüakse. Nimelt on linnas küüslaugu mingi asi. Festivaliks ma seda ei nimetaks. Aga jah, vampiiridel ei vedanud täna Jõgeval. Olin siis natuke aega kodus, tavalised jutukaaslased otsustasid kõik kinno minna, aga kuna ma õudukaid ei vaata, siis jäin mina koju. Kuid ma ei kahetse seda, sest kella üheksa paiku õhtul avastasin ma fb sõnumi kasutajalt nimega Annika.
Esimene mõte. Ma ei tea Annikat. Mul kulus ehk viis minutit enne kui ma lõpuks seda lugesin. Ja see oli täiega lahe. Ta on tundmatu isik, kellele mu blogi meeldib. Ta ei varjunud anonüümsuse taha peitu, vaid võttis julguse kokku ja ütles, mida ta arvab. See oli täiega lahe. Ma olen temaga terve õhtu vaikselt rääkinud ja see on täiega lahe olnud. See tekitas ikka täiega sooja tunde.
Mida siis veel. Mulle öeldi, et ma ei ole imelik. Ma ei taha tavaline olla, nii et palun laske mul natuke imelik olla. Natukene. Ma ei hammusta ikka veel. Kui sa mind nägema peaks, astu ligi ja ütle, mis su südamel on. Vihkad, siis vihkad, meeldin, siis meeldin, närvi käin, siis anna teada ja leiame lahenduse. Ma tean, et ma ei suutnud neid kolme sekundit maksimaalselt ära kasutada. Arvamus, mis sinul minust on, võib olla vale. Ma ei ole see, kes ma paistan. Lase mul seda näidata. Ma ei ürita lahe olla, ma ei ürita meeldida. Jah, mulle meeldib, kui keegi minust hästi arvab, aga midagi erilist ma selle nimel tavaliselt tegema ei hakka.
Kallis lugeja. Sina või sinu sõber võib olla see, keda ma otsin. Palun tehke see test ära ja jagage seda sõpradega. Ma tahaks leida teist endasugust. Tulemus, mis koosneb neljast tähest, kirjutage palun mulle. Teen väikest viisi statistikat ka. Saan ehk teilgi leida kedagi, kes on teiega sama tüüpi. Testi link siis:
http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp
Lõpumärkmed:
Päeva lõppedes, naasesid mu tavapärased vestluskaaslased.
Üle väga pika aja sai Lunaga juttu räägitud ja üldse oli hea õhtu.
Tänane päev on kestnuid päevi. Võimalik, et isegi nädalaid. Suve lõpp on olnud võrratu. Uued tutvused, paremad suhted teiste sõpradega ja blogi, mis oli paganama hea idee :D
Homne blogi on väga suure küsimärgi all.
Ma ei hammusta, räägi minuga :D Mul on põhimõte, et ma ise ei alusta vestlusi. Loll komme, aga noh jah.
Ma jagan fb's igast lehekülgi, kuhu tagasisidet jätta saab :D
Nautige suve lõppu ja värki.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. august 2013
Las ma olen natuke imelik
Tänane päev oli mõnus, tore, lahe, äge ja kõik muud säärased sõnad. Aga mis siis ikka alustame algusest. Päeva algusest. Ehk sellest hetkest, kui ma ärkasin. Jällegi oli minu äratuse põhjuseks telefonikõne.
Helistajaks oli Spookyboobs, ma pidin teist korda vaatama, et selles kindel olla. Küsis, mis ma teen. Ma muidugi olin unine ja vastasin, et midagi ei tee. Kui küsis, kas magan, vastasin, jah, magasin, sest nii see ju oli. Ta lihtsalt lausus: "Maga siis edasi." Ja lõpetas kõne. Minu arust on see üks huvitavamaid äratuskõnesid mu elus. Ja ma kohe seletan miks.
Esiteks oli helistaja neiu. Teiseks kuna ta elab minust suht kaugel, ei ole see tavaline, et ta helistab. Kuid ka see ei olnud kõne kahtlaseim osa. Kahtlaseim osa oli see, et ta ei isegi ei maininud, miks ta helistas. Ta lasi mul rahus edasi magada. Kuid just see asjaolu ei lasknud mul magada. Helistasin tagasi.
Tuli välja, et mul oli võimalus esimest korda kohtuda Duckling'uga. Kuna ta lubas oma varjunime alles homme anda ja ma olen piisavalt ebanormaalne, siis ma annan esimest korda ise kellelegi uue varjunime. Kuid see ilmselt muutub homme. Ja nii ma siis otsustasin minna, sest ma armastan karta ja kardan armastada. Ma natuke kardan uusi inimesi, kuid samas ma armastan uusi inimesi. Kuid paar kiiret kõnet ja linna poole minek. Mainimisväärne on see, et ma ei pannud isegi arvutit käima. Mainin selle ka ära, et Duckling ei räägi eriti meie keelt.
Sõitsin siis hullema hooga linna. Linna jõudes otsisin kahte neidu. Leidsin aga väikse inimgrupi. Grupp lahkus, kui mina tulin. Ma loodan, et see asjaga seotud ei ole. Aga jah. Ma kuskilt lugesin, et esmamulje jätmiseks on kolm sekundit. Need kolm sekundit ega järgnevad minutid ja üldse kogu koos veedetud aeg ei möödunud just parimas valguses. Aga räägime siis nendest. Alustame samas järjekorras, kui ma need üles lugesin.
Kolm sekundit. Sõitsin täiega ootamatust suunast üle rohu nende seljataha ja lasin rattal maha kukkuda. Ütlesin hey ja asusin vestlusesse ühe poisiga grupist. Oli aru saada, et ta naljaga pooleks süüdistab mind milleski ja ma toon mingeid naljakaid vabandusi. Ei ole just parim algus.
Järgnevad minutid. Oleks võinud mainida, et nemad olid pingi peal. Istusin siis nende ette muru peale maha. Vaatasin grupi üle ja asusin vestlema Spookyboobsiga. Oli aru saada, et me rääkisime Ducklingust. Kui mind tutvustati, naeratasin ebalevalt ja vaatasin mujale. Ma istusin üldse imelikult maha. Ma olin kuidagi ebamugavalt. Ma ei saanud korralikult temaga silmsidet ja siis oli kogu aeg imelik, kuid noh rääkisime, kuid mitte otse ja mingi aja pärast hakkasime liikuma. Läksime niisama linna peale.
Ülejäänud aeg koos. Me kõndisime ja rääkisime. Oli aru saada, et me temast rääkisime ja kuna me rääkisime eesti keeles ei saanud ta kaasa rääkida. Põhjus, miks me eesti keeles rääkisime on see, et ma olen mölakas ja ei nõustunud muus keeles rääkima. Mingi hetk vaatasin talle otsa ja ütlesin: "Kui sa minust aru hakkad saama, on sul palju lihtsam." Ta mõistis, et ma temaga räägin. Aga ta ei saanud ühestki sõnast aru ja vaatas Spookyboobsi poole, kes ka väga ei aidanud. Lõpuks tõlkisin ikka enamuse ise ära. Rääkisime siis veelnatuke juttu ja siis nad läksid ära. Mina ja Kõu tiirutasime natuke linna vahel, kuid ka meie läksime laiali ja kuidagi jõudsin ma koju.
Vahepeal saime ka kokku Mr.Pancakes'iga. Tuleb välja, et kõik kambas ei teadnudki, kes see oli. Noh eks siis nüüd teavad. Ma isegi ei tulnud selle peale, et nad ei tea teineteist ja ma ei vaevunudki neid omavahel tutvustama :D
Aga jah, nii et ma olin siis kodus. Olin siis natuke aega kodus olnud ja mu vanemad tulid koju. Tõid ave-halvaa'd nagu iga kord, kui seda müüakse. Nimelt on linnas küüslaugu mingi asi. Festivaliks ma seda ei nimetaks. Aga jah, vampiiridel ei vedanud täna Jõgeval. Olin siis natuke aega kodus, tavalised jutukaaslased otsustasid kõik kinno minna, aga kuna ma õudukaid ei vaata, siis jäin mina koju. Kuid ma ei kahetse seda, sest kella üheksa paiku õhtul avastasin ma fb sõnumi kasutajalt nimega Annika.
Esimene mõte. Ma ei tea Annikat. Mul kulus ehk viis minutit enne kui ma lõpuks seda lugesin. Ja see oli täiega lahe. Ta on tundmatu isik, kellele mu blogi meeldib. Ta ei varjunud anonüümsuse taha peitu, vaid võttis julguse kokku ja ütles, mida ta arvab. See oli täiega lahe. Ma olen temaga terve õhtu vaikselt rääkinud ja see on täiega lahe olnud. See tekitas ikka täiega sooja tunde.
Mida siis veel. Mulle öeldi, et ma ei ole imelik. Ma ei taha tavaline olla, nii et palun laske mul natuke imelik olla. Natukene. Ma ei hammusta ikka veel. Kui sa mind nägema peaks, astu ligi ja ütle, mis su südamel on. Vihkad, siis vihkad, meeldin, siis meeldin, närvi käin, siis anna teada ja leiame lahenduse. Ma tean, et ma ei suutnud neid kolme sekundit maksimaalselt ära kasutada. Arvamus, mis sinul minust on, võib olla vale. Ma ei ole see, kes ma paistan. Lase mul seda näidata. Ma ei ürita lahe olla, ma ei ürita meeldida. Jah, mulle meeldib, kui keegi minust hästi arvab, aga midagi erilist ma selle nimel tavaliselt tegema ei hakka.
Kallis lugeja. Sina või sinu sõber võib olla see, keda ma otsin. Palun tehke see test ära ja jagage seda sõpradega. Ma tahaks leida teist endasugust. Tulemus, mis koosneb neljast tähest, kirjutage palun mulle. Teen väikest viisi statistikat ka. Saan ehk teilgi leida kedagi, kes on teiega sama tüüpi. Testi link siis:
http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp
Lõpumärkmed:
Päeva lõppedes, naasesid mu tavapärased vestluskaaslased.
Üle väga pika aja sai Lunaga juttu räägitud ja üldse oli hea õhtu.
Tänane päev on kestnuid päevi. Võimalik, et isegi nädalaid. Suve lõpp on olnud võrratu. Uued tutvused, paremad suhted teiste sõpradega ja blogi, mis oli paganama hea idee :D
Homne blogi on väga suure küsimärgi all.
Ma ei hammusta, räägi minuga :D Mul on põhimõte, et ma ise ei alusta vestlusi. Loll komme, aga noh jah.
Ma jagan fb's igast lehekülgi, kuhu tagasisidet jätta saab :D
Nautige suve lõppu ja värki.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. august 2013
Friday, 23 August 2013
Sissekanne nr. 26
Päev 32
Usun vaid siis kui näen.
Enne kui läheme edasi tänase juurde, räägime veel natuke eilsest. Ajast, mil blogi oli tehtud ja olin voodisse läinud. Kell oli ehk poole kahe paiku, kuid uinusin ma alles kella nelja paiku. Lihtsalt vedelesin voodis ja mõtlesin. Mängisin tetrist, lugesin peatüki raamatut, proovisin tuhandet erinevat asendit, aga und lihtsalt ei tulnud. Pean kooliajaks harjutama hakkama. Mis toob mind mõtteni, et kooli ajal ma ilmselt muudan oma põhimõtet ja blogin enne keskööd. Kuid lõpuks jäin ma magama ja oligi uus päev.
Äratus oli kell üheksa. Läksin siis Ristiisaga ja Ristiisa õega koos Tartusse. Algas teekond sinna ja tagasi. Rongi väljus siis kell 9:48 ja kaardimäng võis alata. Täna ei saanudki kõiki kaardimänge pähe. Mu õnn on pöördumas. Igal juhul jõudsin siis Tartusse. Ja sealsetest seiklustest võiks kirjutada lühikese raamatu, aga eks ma katsun lühidalt kõigest rääkida.
Kui 'Muricamaal on selline imelahe pood nagu Wal-mart, siis meie versioon sellest on ülikoolilinn. Päev läbi üllatasid mind inimesed seal. Vallikraavis lippas meist mööda kontsades naine, igal pool poodides olid zombied ehk mehed, kes surid käruserval, kuni nende naised/tütred ostlesid. Nägime neidu, kelle olek andis märku, et eile oli lahe. Pohmakas ei ole tore. Pool linna oli klaasereid täis. Kuid peaauhind läheb mehele, kes kõndis läbi kaubamaja. Vähe sellest, et ta pikk oli, oli tal seljas valge silmapüüdev särk, kuid püksid, nende jalgapanek ei olnud selle mehe stiil. Püksid käe peal liikus ta kiirelt läbi kaubamaja. Tänu taevale, et ta vähemalt aluspesu jõudis selga tõmmata.
Kuid Tartu esimene üllatus mulle oli siis see, et pood, mida ma otsisin on viimased kolm aastat suletud. Miks ikka netist andmed maha võtta. Kuid ma sain enamus asju, mida ma tahtsin. Ma sain uue koolikoti, mis mulle endale õudselt meeldib. Mõned eurod said magama pandud ka massaažitooli kasutamiseks, kuid hoiatan see masin on rahavaras, ma sain 80 sendi väärtuses petta. Kuradima kaabakad sellised. :D Kuid päeva parim ost on täringud. Mul on 20-tahuga täring. Muhahah, see on nii lahe. Midagi taolist siis:
Enamus päevast sai siis Ristiisa seltsis veedetud. Kolasime kahekesi mööda poode ringi ja siis vahel saime ta õega kokku. Sõlmisime Ristiisaga kihlvedusid ja käisin ära ka Fastersis. Loodetavasti kirjutasin õigesti. Ja kui me sõitsime bussiga Lõunakast tagasi, kuulsin mingit vanemat daami ja väikest tüdrukut Jumalast rääkimas. Kuna ma olen agnostik ateist, siis peale seda kui ma kuulsin jututeemat, ei suutnud ma enam nende juttu kuulata. Isegi kui ma proovisin. Ma lihtsalt ei suuda Jumala teksti kuulata, enne kui ma näen teda või olen puudutatud Pühast Vaimust. Aga tagasi Tartu seiklusteni.
Mingi hetk oli siis aeg kojuminekuks. Istusime tükk aega niisama ja siis kui bussi tulekuni oli väga vähe aega, otsustasin ma, et peaks piletijärjekorda minema. Olin siis ehk kaheksas inimene. Ja siis kui ma jõudsin kolmandaks, nägin ma, et buss sõitis ette. Kuid see ei tõmmanud mind sinna minema, seisin järjekorras ja siis ma vaatasin uuesti sinna poole. Nägin seal kaht sõbrannat, keda ei olnud tükk aega näinud. Minek, kõndisin tuimalt järjekorrast välja, rääkisin nendega paar sõna juttu ja ostsin pileti bussist.
Bussisõit ise oli huvitav kogemus omaette. Rääkisin siis nende samade sõbrannadega juttu ja mulle suht teadmata põhjustel ei olnud Ristiisa nõus minu kõrvale istuma. Ta istus natuke ettepoole. Ja kui mingi suvaline tüüp tema kõrvale istus oli see täiega karma moment. Bussis oli mees, kes arvas, et ka meie peaks tema muusikat kuulama. Kuna keegi talle terve sõidu midagi öelda ei viitsinud, siis nii me rahulikult loksusime.
Jõgevale jõudes läksime jälle Ristiisaga poodi ja siis koju ära. Kodus spämmisin siis kõiki ühe testiga, mida ma tahan, et te teeks ja siis mulle teada annaks, millise vastuse te saate. Ma otsin oma hingesugulast. Nii et ma palun teid jagage seda. Sellest testist saate teiegi kasu. Kui tahate, võin ma teha listi, kes mis tüüpi on ja teile teada anda, kes on teiesarnane. Või kui te selle testi lahendate, saate te netist otsida oma tugevusi, nõrkusi ja muud sellist. Kuid kõige kasulikum on see, et netis on ka kuidas te saaks end arendada ja muud sellist. Aga jah, mul olid ka tänaseks plaanid.
Ristiisaga. Läksime siis jälle linna, otsime natuke süüa ja läksime aeda filmi vaatama. Seekordne film oli John Carter või midagi sellist. Googelda :D . See on täiega äge film ja soovitan seda ka teistele. Aga noh koju tagasi tulles oli õues kohutavalt külm. Nagu ütles kunagi Eddard Stark: "Brace yourself, winter is coming". Aga noh tema pea raiuti maha, nii et mina ei kavatse seda öelda. :D
Mis toob mind mõtetega Troonide mänguni. Kes ei tea, siis see on täiega hea sari, mis põhineb veelgi paremal raamatusarjal. See on täiesti minu maitsega värk. Kõik minu lemmikasjad on seal olemas: mõõkade, maagia ja draakonite ajastu, diplomaatia, saboteerimine ja palju muud lahedat. Ja mu siivutumatele lugejatele mainin ka seda, et seal on palju ilusaid naisi ja mehi ja väga palju seksistseene ja muud säärast. Aga igal juhul see ei ole asi, millest ma rääkida tahan. Asi on see, et kuna see on mu vaieldamatult lemmiksari ja seal on ülimalt palju lahedaid repliike ja mõtteid ja sõnastusi, mis mulle õudselt meeldivad, siis ma kipun kasutama neid ja kui sa ei tea neid, siis ei saa mitte muhvigi aru. See ei ole häbenemise asi, kui sa minust aru ei saa, küsi ja lõpuks me ikka üksteisest aru saame.
Lõpumärkmed:
Ma ei saa seda piisavalt mainida. Mul on 20-tahuga täring :D
Mulle öeldi täna, et mitte õnnelikku Janust ei ole olemas. Pean kahjuks tunnistama, et ka mina pole ideaalne, ka mina olen vahel kurb ja segaduses, vihane ja kontrollimatu, pahane ja solvunud. Ma olen ju kõigest inimene.
Kuid sellest hoolimata üritan ma hea olla ja vabandust väljenduse eest, aga täie pasaga läbi elu kihutada ja takistusi vältida.
Alati on hea kuulda, et keegi loeb su blogi :D Tekitab sooja tunde.
See test, millest ma räägin: http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp
Küsi midagi: http://ask.fm/MrJanus
Nautige elu ja muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 24. august 2013
Usun vaid siis kui näen.
Enne kui läheme edasi tänase juurde, räägime veel natuke eilsest. Ajast, mil blogi oli tehtud ja olin voodisse läinud. Kell oli ehk poole kahe paiku, kuid uinusin ma alles kella nelja paiku. Lihtsalt vedelesin voodis ja mõtlesin. Mängisin tetrist, lugesin peatüki raamatut, proovisin tuhandet erinevat asendit, aga und lihtsalt ei tulnud. Pean kooliajaks harjutama hakkama. Mis toob mind mõtteni, et kooli ajal ma ilmselt muudan oma põhimõtet ja blogin enne keskööd. Kuid lõpuks jäin ma magama ja oligi uus päev.
Äratus oli kell üheksa. Läksin siis Ristiisaga ja Ristiisa õega koos Tartusse. Algas teekond sinna ja tagasi. Rongi väljus siis kell 9:48 ja kaardimäng võis alata. Täna ei saanudki kõiki kaardimänge pähe. Mu õnn on pöördumas. Igal juhul jõudsin siis Tartusse. Ja sealsetest seiklustest võiks kirjutada lühikese raamatu, aga eks ma katsun lühidalt kõigest rääkida.
Kui 'Muricamaal on selline imelahe pood nagu Wal-mart, siis meie versioon sellest on ülikoolilinn. Päev läbi üllatasid mind inimesed seal. Vallikraavis lippas meist mööda kontsades naine, igal pool poodides olid zombied ehk mehed, kes surid käruserval, kuni nende naised/tütred ostlesid. Nägime neidu, kelle olek andis märku, et eile oli lahe. Pohmakas ei ole tore. Pool linna oli klaasereid täis. Kuid peaauhind läheb mehele, kes kõndis läbi kaubamaja. Vähe sellest, et ta pikk oli, oli tal seljas valge silmapüüdev särk, kuid püksid, nende jalgapanek ei olnud selle mehe stiil. Püksid käe peal liikus ta kiirelt läbi kaubamaja. Tänu taevale, et ta vähemalt aluspesu jõudis selga tõmmata.
Kuid Tartu esimene üllatus mulle oli siis see, et pood, mida ma otsisin on viimased kolm aastat suletud. Miks ikka netist andmed maha võtta. Kuid ma sain enamus asju, mida ma tahtsin. Ma sain uue koolikoti, mis mulle endale õudselt meeldib. Mõned eurod said magama pandud ka massaažitooli kasutamiseks, kuid hoiatan see masin on rahavaras, ma sain 80 sendi väärtuses petta. Kuradima kaabakad sellised. :D Kuid päeva parim ost on täringud. Mul on 20-tahuga täring. Muhahah, see on nii lahe. Midagi taolist siis:
Enamus päevast sai siis Ristiisa seltsis veedetud. Kolasime kahekesi mööda poode ringi ja siis vahel saime ta õega kokku. Sõlmisime Ristiisaga kihlvedusid ja käisin ära ka Fastersis. Loodetavasti kirjutasin õigesti. Ja kui me sõitsime bussiga Lõunakast tagasi, kuulsin mingit vanemat daami ja väikest tüdrukut Jumalast rääkimas. Kuna ma olen agnostik ateist, siis peale seda kui ma kuulsin jututeemat, ei suutnud ma enam nende juttu kuulata. Isegi kui ma proovisin. Ma lihtsalt ei suuda Jumala teksti kuulata, enne kui ma näen teda või olen puudutatud Pühast Vaimust. Aga tagasi Tartu seiklusteni.
Mingi hetk oli siis aeg kojuminekuks. Istusime tükk aega niisama ja siis kui bussi tulekuni oli väga vähe aega, otsustasin ma, et peaks piletijärjekorda minema. Olin siis ehk kaheksas inimene. Ja siis kui ma jõudsin kolmandaks, nägin ma, et buss sõitis ette. Kuid see ei tõmmanud mind sinna minema, seisin järjekorras ja siis ma vaatasin uuesti sinna poole. Nägin seal kaht sõbrannat, keda ei olnud tükk aega näinud. Minek, kõndisin tuimalt järjekorrast välja, rääkisin nendega paar sõna juttu ja ostsin pileti bussist.
Bussisõit ise oli huvitav kogemus omaette. Rääkisin siis nende samade sõbrannadega juttu ja mulle suht teadmata põhjustel ei olnud Ristiisa nõus minu kõrvale istuma. Ta istus natuke ettepoole. Ja kui mingi suvaline tüüp tema kõrvale istus oli see täiega karma moment. Bussis oli mees, kes arvas, et ka meie peaks tema muusikat kuulama. Kuna keegi talle terve sõidu midagi öelda ei viitsinud, siis nii me rahulikult loksusime.
Jõgevale jõudes läksime jälle Ristiisaga poodi ja siis koju ära. Kodus spämmisin siis kõiki ühe testiga, mida ma tahan, et te teeks ja siis mulle teada annaks, millise vastuse te saate. Ma otsin oma hingesugulast. Nii et ma palun teid jagage seda. Sellest testist saate teiegi kasu. Kui tahate, võin ma teha listi, kes mis tüüpi on ja teile teada anda, kes on teiesarnane. Või kui te selle testi lahendate, saate te netist otsida oma tugevusi, nõrkusi ja muud sellist. Kuid kõige kasulikum on see, et netis on ka kuidas te saaks end arendada ja muud sellist. Aga jah, mul olid ka tänaseks plaanid.
Ristiisaga. Läksime siis jälle linna, otsime natuke süüa ja läksime aeda filmi vaatama. Seekordne film oli John Carter või midagi sellist. Googelda :D . See on täiega äge film ja soovitan seda ka teistele. Aga noh koju tagasi tulles oli õues kohutavalt külm. Nagu ütles kunagi Eddard Stark: "Brace yourself, winter is coming". Aga noh tema pea raiuti maha, nii et mina ei kavatse seda öelda. :D
Mis toob mind mõtetega Troonide mänguni. Kes ei tea, siis see on täiega hea sari, mis põhineb veelgi paremal raamatusarjal. See on täiesti minu maitsega värk. Kõik minu lemmikasjad on seal olemas: mõõkade, maagia ja draakonite ajastu, diplomaatia, saboteerimine ja palju muud lahedat. Ja mu siivutumatele lugejatele mainin ka seda, et seal on palju ilusaid naisi ja mehi ja väga palju seksistseene ja muud säärast. Aga igal juhul see ei ole asi, millest ma rääkida tahan. Asi on see, et kuna see on mu vaieldamatult lemmiksari ja seal on ülimalt palju lahedaid repliike ja mõtteid ja sõnastusi, mis mulle õudselt meeldivad, siis ma kipun kasutama neid ja kui sa ei tea neid, siis ei saa mitte muhvigi aru. See ei ole häbenemise asi, kui sa minust aru ei saa, küsi ja lõpuks me ikka üksteisest aru saame.
Lõpumärkmed:
Ma ei saa seda piisavalt mainida. Mul on 20-tahuga täring :D
Mulle öeldi täna, et mitte õnnelikku Janust ei ole olemas. Pean kahjuks tunnistama, et ka mina pole ideaalne, ka mina olen vahel kurb ja segaduses, vihane ja kontrollimatu, pahane ja solvunud. Ma olen ju kõigest inimene.
Kuid sellest hoolimata üritan ma hea olla ja vabandust väljenduse eest, aga täie pasaga läbi elu kihutada ja takistusi vältida.
Alati on hea kuulda, et keegi loeb su blogi :D Tekitab sooja tunde.
See test, millest ma räägin: http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp
Küsi midagi: http://ask.fm/MrJanus
Nautige elu ja muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 24. august 2013
Thursday, 22 August 2013
Sissekanne nr. 25
Päev 31
Movie 43
Tänane päev sai suures osas veedetud ristiisa seltsis. Kella kolme paiku helises telefon. Ristiisa tahtis mingit asja, vist oli mutrivõti. Ma ei tõusnud isegi voodist välja, enne kui ta juba minu poole tuli ja vastava võtme üles leidis. Rääkisime siis natuke juttu ja tegime õhtuks plaane.
Läks siis natuke aega mööda. Olime niisama lahedad ja ta lahkus. Vallutasin siis jälle internetiavarusi. Sõitsin rallit ja Ristiisa tuli jälle külla. Mängisime siis kaarti ja kuna ma sain ikka igas mängus kohutavalt pähe, siis peaks mul ikka kohutavalt armastuses vedama hakkama. Kuid kuna ma otsustasin just, et ma ei taha suhet, tänage anoneid, siis jah... Kaardimängu ajal helises mu telefon.
Helistajaks oli Kõu. Ta pakkus välja idee, et võiks õhtul filmi vaadata ja oli hämmastaval kahtlane öelda, et mul on täpselt see sama plaan Ristiisaga. Mängisime siis edasi. Ja telefon helises jälle. Seekord helistas siis isa. Pidin kähku linna minema. Linnas käidud, tulin koju. Päev möödus siis vaikselt, ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Aga ega ma midagi eriti ei teinud kah. Tegime õhtuks plaane. Proovisime ka BF2 mängida, aga see ei õnnestunud teadmata põhjustel.
Ja kätte jõudis õhtu. Tunnike plaanitust varem asusime siis selverisse teele. Arutasime siis mida osta. Otsustasime kulli ja kirja visata. See üllas ülesanne jäi siis Ristiisale. Kõik toimus kui aegluubis. Andsin mündi talle, leppisime, mis on mis ja ta saatis mündi lendu. See lendas terve igaviku ja ma vaatasin Ristiisa poole. See väide on õige, et kui sa ei ole kindel, viska kulli või kirja. Sel hetkel kui münt on õhus, tead sa mida sa tahad. See lootusrikas pilk. Ta püüdis siis mündi kinni ja tulemus oli hea. Läksime siis selverisse ja tegime sisseostud ära.
Peale seda läksime mu aeda ja vaatasime filmi. Tänane film oli siis Movie 43. Kõik, kes ei ole seda näinud, soovitan. See on lihtsalt nii ajuvaba film. Ja seal on täiega palju lahedaid näitlejaid. Igal juhul vaatasime filmi ära ja läksime koju ära. Homse päeva veedan siis ka Ristiisaga. Nimelt Tartu minek. Lähen shoppama, aga see tegevus ei ole mulle kunagi meeldinud. Liigne suhtlemine teenindajatega ja raha kasutamine ja värvipimedus, mis viimasel ajal süveneb. Aga Tartu asjani jõuan hetke pärast.
Esimese asjana mainiks ära, et ma ei hammusta. Kui sa mind tänaval, poes, peol või peaaegu ükskõik, kus mujal näed ja see kehtib eriti sõpradele, ütle kasvõi tere. Ma ei ela põhimõtte kohaselt, et minu sõbra vaenlane on minu vaenlane ja minu vaenlase sõber on minu vaenlane. Minu põhimõte on palju lihtsam. Minu vaenlane on minu vaenlane ja minu sõber on minu sõber. Nii et jah :D
Teise asjana mainiks ära asjaolu, et ma lähen homme Tartusse. Kui sa seda loed ja oled Tartus, siis ma olen kell 11 Tartu Raekojaplatsis suudlevate tudengite asjanduse juures. Olen seal ehk viis minutit ja siis lähen edasi. Kuid annan Tartu lugejatele võimaluse mind näha. Juhul kui mul neid üldse on :D
Kolmandana. Ma tahan öelda nii palju. Esiteks, andke tagasisidet. Öelge mulle kasvõi halvasti, aga öelge midagi. Ärge blogi pikkust mainige, see mind ei huvita. Pilte ei ole tõesti. Ehk homme on edulisem. Ja siis kuulake ja vaadake maailma enda ümber. Vahel lihtsalt istuge kuhugi maha vaadake ringi ja naeratage. Kuid ma palun, tehke seda õues. Kui keegi annab teile nõu, siis ärge ignoreerige teda, sest "ta ei tea midagi", ta võib kõike teada. Kui keegi räägib teile ärge võtke seda ainult sõnasõnalt. Otsige ka asjast mingi natuke sügavam mõte. Ärge lootke vaid teiste abile, vaid tehke ka ise midagi. Ja selliseid nõuandeid on tuhandeid. Ma kavatsen sellest pikemalt rääkida oma teises blogis, aga see ei muuda asja mõtet.
Ja neljandana. Palun jätke see pisiasi meelde. Kui ma teile midagi räägin või palun teid mitte seda teha, siis mõtle alati sellele. Ma ei ole ideaalne. Ma räägin sageli asju oma kogemustest. Ja kõige olulisemana, mul ei ole alati õigus, aga ka mina olen lihtsalt inimene. Ma olen teistsugune, ma olen vigadega, aga ma olen inimene. Minu ainus erinevus on ilmselt see, et ma näen maailma teise pilguga. Ma tahan maailma päästa.
Lõpumärkmed:
Nautige elu, see on niigi lühike, ära pirtsuta, vingu ja kahetse. Elu on selleks liiga lühike. Tegid seda, siis tegid. Ära hala, tee midagi muud, midagi kasulikku.
Suvi on lõppemas. Kes minuga midagi teha tahab, see peab kähku plaane tegema. Mul on juba mõned päevad ära planeeritud, nii et jah...
Ma ei saa mainimata, et ma olen nii paganama õnnelik. Katsuge teie ka olla :D
Kui tahad, võid minuga alati ühendust võtta. Asi on vaid ülesotsimises. Ja sa võid seda ka siis teha, kui mind sees ei ole, kui ma sisse tulen, eks ma siis näen.
Südantsoojendav on see, et vahel inimesed küsivad, millal uus sissekanne tuleb, sest nad tahaks juba lugeda. Ma kirjutan seda öösiti. :D Tavaliselt lõpetan kella kahe paiku. Ja lihtsalt mainin, et mu blogi on must, sest see on öö värv ja must on alati moes.
Järgmise korrani
Janus Pinka 23. august 2013
Movie 43
Tänane päev sai suures osas veedetud ristiisa seltsis. Kella kolme paiku helises telefon. Ristiisa tahtis mingit asja, vist oli mutrivõti. Ma ei tõusnud isegi voodist välja, enne kui ta juba minu poole tuli ja vastava võtme üles leidis. Rääkisime siis natuke juttu ja tegime õhtuks plaane.
Läks siis natuke aega mööda. Olime niisama lahedad ja ta lahkus. Vallutasin siis jälle internetiavarusi. Sõitsin rallit ja Ristiisa tuli jälle külla. Mängisime siis kaarti ja kuna ma sain ikka igas mängus kohutavalt pähe, siis peaks mul ikka kohutavalt armastuses vedama hakkama. Kuid kuna ma otsustasin just, et ma ei taha suhet, tänage anoneid, siis jah... Kaardimängu ajal helises mu telefon.
Helistajaks oli Kõu. Ta pakkus välja idee, et võiks õhtul filmi vaadata ja oli hämmastaval kahtlane öelda, et mul on täpselt see sama plaan Ristiisaga. Mängisime siis edasi. Ja telefon helises jälle. Seekord helistas siis isa. Pidin kähku linna minema. Linnas käidud, tulin koju. Päev möödus siis vaikselt, ma isegi ei mäleta, mida ma tegin. Aga ega ma midagi eriti ei teinud kah. Tegime õhtuks plaane. Proovisime ka BF2 mängida, aga see ei õnnestunud teadmata põhjustel.
Ja kätte jõudis õhtu. Tunnike plaanitust varem asusime siis selverisse teele. Arutasime siis mida osta. Otsustasime kulli ja kirja visata. See üllas ülesanne jäi siis Ristiisale. Kõik toimus kui aegluubis. Andsin mündi talle, leppisime, mis on mis ja ta saatis mündi lendu. See lendas terve igaviku ja ma vaatasin Ristiisa poole. See väide on õige, et kui sa ei ole kindel, viska kulli või kirja. Sel hetkel kui münt on õhus, tead sa mida sa tahad. See lootusrikas pilk. Ta püüdis siis mündi kinni ja tulemus oli hea. Läksime siis selverisse ja tegime sisseostud ära.
Peale seda läksime mu aeda ja vaatasime filmi. Tänane film oli siis Movie 43. Kõik, kes ei ole seda näinud, soovitan. See on lihtsalt nii ajuvaba film. Ja seal on täiega palju lahedaid näitlejaid. Igal juhul vaatasime filmi ära ja läksime koju ära. Homse päeva veedan siis ka Ristiisaga. Nimelt Tartu minek. Lähen shoppama, aga see tegevus ei ole mulle kunagi meeldinud. Liigne suhtlemine teenindajatega ja raha kasutamine ja värvipimedus, mis viimasel ajal süveneb. Aga Tartu asjani jõuan hetke pärast.
Esimese asjana mainiks ära, et ma ei hammusta. Kui sa mind tänaval, poes, peol või peaaegu ükskõik, kus mujal näed ja see kehtib eriti sõpradele, ütle kasvõi tere. Ma ei ela põhimõtte kohaselt, et minu sõbra vaenlane on minu vaenlane ja minu vaenlase sõber on minu vaenlane. Minu põhimõte on palju lihtsam. Minu vaenlane on minu vaenlane ja minu sõber on minu sõber. Nii et jah :D
Teise asjana mainiks ära asjaolu, et ma lähen homme Tartusse. Kui sa seda loed ja oled Tartus, siis ma olen kell 11 Tartu Raekojaplatsis suudlevate tudengite asjanduse juures. Olen seal ehk viis minutit ja siis lähen edasi. Kuid annan Tartu lugejatele võimaluse mind näha. Juhul kui mul neid üldse on :D
Kolmandana. Ma tahan öelda nii palju. Esiteks, andke tagasisidet. Öelge mulle kasvõi halvasti, aga öelge midagi. Ärge blogi pikkust mainige, see mind ei huvita. Pilte ei ole tõesti. Ehk homme on edulisem. Ja siis kuulake ja vaadake maailma enda ümber. Vahel lihtsalt istuge kuhugi maha vaadake ringi ja naeratage. Kuid ma palun, tehke seda õues. Kui keegi annab teile nõu, siis ärge ignoreerige teda, sest "ta ei tea midagi", ta võib kõike teada. Kui keegi räägib teile ärge võtke seda ainult sõnasõnalt. Otsige ka asjast mingi natuke sügavam mõte. Ärge lootke vaid teiste abile, vaid tehke ka ise midagi. Ja selliseid nõuandeid on tuhandeid. Ma kavatsen sellest pikemalt rääkida oma teises blogis, aga see ei muuda asja mõtet.
Ja neljandana. Palun jätke see pisiasi meelde. Kui ma teile midagi räägin või palun teid mitte seda teha, siis mõtle alati sellele. Ma ei ole ideaalne. Ma räägin sageli asju oma kogemustest. Ja kõige olulisemana, mul ei ole alati õigus, aga ka mina olen lihtsalt inimene. Ma olen teistsugune, ma olen vigadega, aga ma olen inimene. Minu ainus erinevus on ilmselt see, et ma näen maailma teise pilguga. Ma tahan maailma päästa.
Lõpumärkmed:
Nautige elu, see on niigi lühike, ära pirtsuta, vingu ja kahetse. Elu on selleks liiga lühike. Tegid seda, siis tegid. Ära hala, tee midagi muud, midagi kasulikku.
Suvi on lõppemas. Kes minuga midagi teha tahab, see peab kähku plaane tegema. Mul on juba mõned päevad ära planeeritud, nii et jah...
Ma ei saa mainimata, et ma olen nii paganama õnnelik. Katsuge teie ka olla :D
Kui tahad, võid minuga alati ühendust võtta. Asi on vaid ülesotsimises. Ja sa võid seda ka siis teha, kui mind sees ei ole, kui ma sisse tulen, eks ma siis näen.
Südantsoojendav on see, et vahel inimesed küsivad, millal uus sissekanne tuleb, sest nad tahaks juba lugeda. Ma kirjutan seda öösiti. :D Tavaliselt lõpetan kella kahe paiku. Ja lihtsalt mainin, et mu blogi on must, sest see on öö värv ja must on alati moes.
Järgmise korrani
Janus Pinka 23. august 2013
Wednesday, 21 August 2013
Sissekanne nr. 24
Päev 30
Tahan alati vaid parimat...
Täna oli tore päev. Päev algas valesti. Ema tahtis, et ma nii palju asju teeks. Ma pidin ärkama, sööma ja natuke koristama. Kuid, et ma seda teeks pidi ta häält tõstma. Mainisin seda siis ühele neiule, kes kohe väitis, et näe su ema ei olegi ideaalne. Ja ma olen kindel, et ma vastasin õigesti, kui ma ütlesin, et on. Olenemata sellest, et ta vahel natuke vingub ja värki on ta täiega lahe.
Aga läheme edasi. Mingi hetk helistas siis Blue baby ja kutsus mind filmima. Ei pea väga mainimagi, et olin nõus ja ei pea ka mainima, et ma jõudsin sinna viimasena. Filmi nime ma veel ei tea, aga kui see kunagi üles läheb kuhugi, siis ehk jagan seda siin. Kui pildid kätte saan, jagan ka neid.
Peale filmivõtteid käisin siis Trimmeriga niisama sõitmas. Rääkisime juttu ja olime niisama lahedad. Vahel on lihtsalt täiega lahe rattaga sõita ja juttu rääkida. Nii et siit üleskutse kõigile lugejatele. Kui sa tahad minuga rääkida ja kas rattaga sõita või niisama jalutada, siis võta ühendust. Kuid ma pean mainima, et kella 3'st öösel kuni kella 1'ni päeval ma väga nõus ei ole. Magama peab.
Jõudsin siis lõpuks uuesti koju. Ja täpselt sel hetkel, kui olen ratta keldri viinud ja välisriided seljast saanud, helises telefon. Läksin uuesti välja. Seekord küll jala. Käisin siis õues ära ja jõudsin jälle koju. Ülejäänud õhtu möödus nagu enamus eelnevaid. Veetsin siis õhtu jälle Kõue ja GOD-liathiga skypes rääkides. Kuid lisaks sellele, pidasin kirjavahetust ka Liisaga. Ta alustas paari päeva eest kui tavaline anon, kuid tundub olema ülilahe vestluskaaslane.
Natuke siis muudel teemadel. Üle väga pikka aja, tunnen ma ennast vabana. Täiesti vabana. Mitte miski ei tundu mind takistavat ja see on imeline. Ma olen viimastel päevadel ümbritsetud vaid lahedatest inimestest. Ma sooviks, et suvi kestaks veel natuke kauem. Sügis läheneb nii kiiresti ja ma kardan, et kõik muutub taas. Aga ma olen kindel, et muutus saab olla vaid arendav.
Ma kavatsen nüüd lähiajal end kokku võtta ja teha ära mõned asjad, mis mul plaanis on olnud juba väga kaua. Näiteks kavatsen ma vaadata anime'd nimega Attack on Titans. Olen selle kohta kiidusõnu kuulnud. Mingi aeg peaks jõudma juuksurisse ja ka Tartusse. Ja neid asju on veel, aga ma ei viitsi neid kõiki siin ette lugeda.
Natuke siis ehk enesearendamisest. Ma tunnen, et asi edeneb. Mulle tundub, et ma olen viimasel ajal juba natuke normaalsem, aga vahel hüppab vana mina esile. Ma armastan uut ennast rohkem, ta on õnnelikum kui vana mina ja ta ei ole nii mölakas. Ma olen pidevalt nagu seitsmendas taevas.
Ma kavatsen teise blogisse teha sissekande lähipäevil. Üks teemadest, millest tahaks kirjutada on "Äärmused, ideaalsus ja illusioon", mis oleks nagu selline filosoofilisem. Siis on veel selline üleskutsuv teema "Võta end kokku ja tee see ära". Kolmas teema oleks "Ma tänan teid", kus ma siis tänaks inimesi. Võite soovi avaldada, millist te neist rohkem soovite. Saaks selle nagu varem teha siis.
Ah jaa, seda ka. Tahtsin mainida, et otsin inimest. Kui te leiate natuke aega, siis te võiks lahendada väikese testi ja anda mulle teada, mis tulemuse te saite. Tulemus on nelja täheline. näiteks INTP, ESFJ või midagi muud. Igal juhul ma otsin üht kindlat tüüpi inimest. Sama tüüpi, kes olen mina. Väidetavalt on meid 4,5% inimestest. Mis tähendab, et minu 50'st lugejast peaks kaks olema minuga sama tüüpi. Tahaks huvi pärast teada. Sest ma avastasin, et ma pole nii eriline. Minusuguseid on teisi veel.
Lõpumärkmed:
Ma olen õnnelik.
Ma tahan midagi teha.
Tagasiside on ikka oodatud.
Ootan ask'i küsimusi. Vastan alati ja ausalt. Ainus piirang on see, et ma ei räägi teiste saladusi välja. Need on mulle usaldatud ja ma ei kavatse seda rikkuda.
Vabandan anonite ees. Olin täna connectis ja ei vastanud teie vestlustele. Põhjus on lihtne. Mind valdab pokemaania. Mitte fb poked vaid Pokemon mmo :D
Ma lihtsalt pean mainima, et ma armastan tunnet, kui keegi mu juustega tegeleb. Ma vist üldse armastan inimkontakti. Ma armastan inimesi. Te olete 98,5% ulatuses täitsa toredad inimesed.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2013
Tahan alati vaid parimat...
Täna oli tore päev. Päev algas valesti. Ema tahtis, et ma nii palju asju teeks. Ma pidin ärkama, sööma ja natuke koristama. Kuid, et ma seda teeks pidi ta häält tõstma. Mainisin seda siis ühele neiule, kes kohe väitis, et näe su ema ei olegi ideaalne. Ja ma olen kindel, et ma vastasin õigesti, kui ma ütlesin, et on. Olenemata sellest, et ta vahel natuke vingub ja värki on ta täiega lahe.
Aga läheme edasi. Mingi hetk helistas siis Blue baby ja kutsus mind filmima. Ei pea väga mainimagi, et olin nõus ja ei pea ka mainima, et ma jõudsin sinna viimasena. Filmi nime ma veel ei tea, aga kui see kunagi üles läheb kuhugi, siis ehk jagan seda siin. Kui pildid kätte saan, jagan ka neid.
Peale filmivõtteid käisin siis Trimmeriga niisama sõitmas. Rääkisime juttu ja olime niisama lahedad. Vahel on lihtsalt täiega lahe rattaga sõita ja juttu rääkida. Nii et siit üleskutse kõigile lugejatele. Kui sa tahad minuga rääkida ja kas rattaga sõita või niisama jalutada, siis võta ühendust. Kuid ma pean mainima, et kella 3'st öösel kuni kella 1'ni päeval ma väga nõus ei ole. Magama peab.
Jõudsin siis lõpuks uuesti koju. Ja täpselt sel hetkel, kui olen ratta keldri viinud ja välisriided seljast saanud, helises telefon. Läksin uuesti välja. Seekord küll jala. Käisin siis õues ära ja jõudsin jälle koju. Ülejäänud õhtu möödus nagu enamus eelnevaid. Veetsin siis õhtu jälle Kõue ja GOD-liathiga skypes rääkides. Kuid lisaks sellele, pidasin kirjavahetust ka Liisaga. Ta alustas paari päeva eest kui tavaline anon, kuid tundub olema ülilahe vestluskaaslane.
Natuke siis muudel teemadel. Üle väga pikka aja, tunnen ma ennast vabana. Täiesti vabana. Mitte miski ei tundu mind takistavat ja see on imeline. Ma olen viimastel päevadel ümbritsetud vaid lahedatest inimestest. Ma sooviks, et suvi kestaks veel natuke kauem. Sügis läheneb nii kiiresti ja ma kardan, et kõik muutub taas. Aga ma olen kindel, et muutus saab olla vaid arendav.
Ma kavatsen nüüd lähiajal end kokku võtta ja teha ära mõned asjad, mis mul plaanis on olnud juba väga kaua. Näiteks kavatsen ma vaadata anime'd nimega Attack on Titans. Olen selle kohta kiidusõnu kuulnud. Mingi aeg peaks jõudma juuksurisse ja ka Tartusse. Ja neid asju on veel, aga ma ei viitsi neid kõiki siin ette lugeda.
Natuke siis ehk enesearendamisest. Ma tunnen, et asi edeneb. Mulle tundub, et ma olen viimasel ajal juba natuke normaalsem, aga vahel hüppab vana mina esile. Ma armastan uut ennast rohkem, ta on õnnelikum kui vana mina ja ta ei ole nii mölakas. Ma olen pidevalt nagu seitsmendas taevas.
Ma kavatsen teise blogisse teha sissekande lähipäevil. Üks teemadest, millest tahaks kirjutada on "Äärmused, ideaalsus ja illusioon", mis oleks nagu selline filosoofilisem. Siis on veel selline üleskutsuv teema "Võta end kokku ja tee see ära". Kolmas teema oleks "Ma tänan teid", kus ma siis tänaks inimesi. Võite soovi avaldada, millist te neist rohkem soovite. Saaks selle nagu varem teha siis.
Ah jaa, seda ka. Tahtsin mainida, et otsin inimest. Kui te leiate natuke aega, siis te võiks lahendada väikese testi ja anda mulle teada, mis tulemuse te saite. Tulemus on nelja täheline. näiteks INTP, ESFJ või midagi muud. Igal juhul ma otsin üht kindlat tüüpi inimest. Sama tüüpi, kes olen mina. Väidetavalt on meid 4,5% inimestest. Mis tähendab, et minu 50'st lugejast peaks kaks olema minuga sama tüüpi. Tahaks huvi pärast teada. Sest ma avastasin, et ma pole nii eriline. Minusuguseid on teisi veel.
Lõpumärkmed:
Ma olen õnnelik.
Ma tahan midagi teha.
Tagasiside on ikka oodatud.
Ootan ask'i küsimusi. Vastan alati ja ausalt. Ainus piirang on see, et ma ei räägi teiste saladusi välja. Need on mulle usaldatud ja ma ei kavatse seda rikkuda.
Vabandan anonite ees. Olin täna connectis ja ei vastanud teie vestlustele. Põhjus on lihtne. Mind valdab pokemaania. Mitte fb poked vaid Pokemon mmo :D
Ma lihtsalt pean mainima, et ma armastan tunnet, kui keegi mu juustega tegeleb. Ma vist üldse armastan inimkontakti. Ma armastan inimesi. Te olete 98,5% ulatuses täitsa toredad inimesed.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2013
Tuesday, 20 August 2013
Sissekanne nr. 23
Päev 29
Ei olnud seegi päev eriline
Kuna ma ei saa pea kunagi tagasisidet otsustasin panna selle palve algusesse. Seda ikka keegi loeb. Tahaks siis tagasisidet. Võite küsida ask'is. Võite kirjutada connected2.me's kus ma veedan suure osa oma päevast. Need on siis anonüümsed. Muidugi võite te ka kirjutada ka facebookis, võite helistada või kui soov on, võite ka näost näkku öelda. Nende asjade järjekord on pandud eelistusjärjekorda. Kuigi mainin ära, et facebook on ehk natuke eelistatum kui connected.
Lingid siis: http://connected2.me/JanusPinka ; http://ask.fm/MrJanus ja https://www.facebook.com/janus.pinka.31 ; viimase kahe jaoks linki ei ole :D
Ärkasin, kui isa ütles, et päev hakkab läbi saama. Kui ema seda ütleb on kell hullemal juhul kaks. Kui mu isa seda täna ütles ja natukese aja pärast kella vaatasin, näitas see 16:41. See oli huvitav, arvestades asjaolu, et ma läksin enda arust kella kolme paiku magama. Ühesõnaga magasin päris pikalt. Aga hea oli.
Midagi muud ma väga ära ei teinudki. Istusin päev otsa tegevusetult arvutis ja rääkisin anonitega. Kuid nende juures häirib mind üks asi. Anonüümsus. Nad ei kasuta seda. Ma küsin, kes sa oled ja nad vastavad. Isegi kui nad valetavad, siis lõpus nad ütlevad, et nad valetasid ja siis annavad oma pärisnime. See natuke häirib :D Kuid tänu sellele asjaolule, olen ma kohtunud täiega laheda neiuga, kellega rääkida on kohe lust. Ja palun ärge tehke ennatlikke järeldusi.
Anonitega seoses. Tänane päev oli imeline. Ma siis ütlesin midagi, mida ma varem ei suutnud öelda. Ma sattusin hoogu ja see lihtsalt vupsas välja. See oli vabastav tunne. Mu süda jättis löögi vahele, kui olin seda öelnud, isegi siis kui see oli naljana öeldud. Ja nüüd ma usun, et ma suudan seda ka mujal öelda. Ma ei kavatse seda öelda, aga on hea teada, et ma suudan seda. Ma ei kavatse seda siin öelda, aga kui sa tahad võid mult seda isiklikult küsida.
Ma olen rutiiniori. Mu hommikud ja õhtud ja suurem osa päevadest on nii rutiinsed. Ma tahaks sellest välja murda. Mu peamine rutiin on siis järgmine. Ma ärkan ja lähen otsejoones arvutisse, kus ma teen iga päev täpselt samu asju. Räägin anonitega, mängin kaarte, sõidan rallit ja otsin pomme. Kui vahel juhtub, vaatan paar videot ja mõne naljapildi. Ja siis tuigerdan magama ära. Muidugi vahel teen ka muid asju, kuid ükski neist ole väga määrava pikkusega.
Lõpumärked:
Kuna täna mitte midagi mainimisväärset ei juhtunud, ei ole see blogi ka nii pikk.
Pilte jälle ei ole. Varsti hakkan paremaid netipilte panema, et pilt oleks.
Peaks homme ka mõne asjaga hakkama saama, mida muidu ei teeks. Lihtsalt selleks, et seda teha.
Nautige, mida iganes teil nautida on.
Järgmise korrani
Janus Pinka 21. august 2013
Ei olnud seegi päev eriline
Kuna ma ei saa pea kunagi tagasisidet otsustasin panna selle palve algusesse. Seda ikka keegi loeb. Tahaks siis tagasisidet. Võite küsida ask'is. Võite kirjutada connected2.me's kus ma veedan suure osa oma päevast. Need on siis anonüümsed. Muidugi võite te ka kirjutada ka facebookis, võite helistada või kui soov on, võite ka näost näkku öelda. Nende asjade järjekord on pandud eelistusjärjekorda. Kuigi mainin ära, et facebook on ehk natuke eelistatum kui connected.
Lingid siis: http://connected2.me/JanusPinka ; http://ask.fm/MrJanus ja https://www.facebook.com/janus.pinka.31 ; viimase kahe jaoks linki ei ole :D
Ärkasin, kui isa ütles, et päev hakkab läbi saama. Kui ema seda ütleb on kell hullemal juhul kaks. Kui mu isa seda täna ütles ja natukese aja pärast kella vaatasin, näitas see 16:41. See oli huvitav, arvestades asjaolu, et ma läksin enda arust kella kolme paiku magama. Ühesõnaga magasin päris pikalt. Aga hea oli.
Midagi muud ma väga ära ei teinudki. Istusin päev otsa tegevusetult arvutis ja rääkisin anonitega. Kuid nende juures häirib mind üks asi. Anonüümsus. Nad ei kasuta seda. Ma küsin, kes sa oled ja nad vastavad. Isegi kui nad valetavad, siis lõpus nad ütlevad, et nad valetasid ja siis annavad oma pärisnime. See natuke häirib :D Kuid tänu sellele asjaolule, olen ma kohtunud täiega laheda neiuga, kellega rääkida on kohe lust. Ja palun ärge tehke ennatlikke järeldusi.
Anonitega seoses. Tänane päev oli imeline. Ma siis ütlesin midagi, mida ma varem ei suutnud öelda. Ma sattusin hoogu ja see lihtsalt vupsas välja. See oli vabastav tunne. Mu süda jättis löögi vahele, kui olin seda öelnud, isegi siis kui see oli naljana öeldud. Ja nüüd ma usun, et ma suudan seda ka mujal öelda. Ma ei kavatse seda öelda, aga on hea teada, et ma suudan seda. Ma ei kavatse seda siin öelda, aga kui sa tahad võid mult seda isiklikult küsida.
Ma olen rutiiniori. Mu hommikud ja õhtud ja suurem osa päevadest on nii rutiinsed. Ma tahaks sellest välja murda. Mu peamine rutiin on siis järgmine. Ma ärkan ja lähen otsejoones arvutisse, kus ma teen iga päev täpselt samu asju. Räägin anonitega, mängin kaarte, sõidan rallit ja otsin pomme. Kui vahel juhtub, vaatan paar videot ja mõne naljapildi. Ja siis tuigerdan magama ära. Muidugi vahel teen ka muid asju, kuid ükski neist ole väga määrava pikkusega.
Lõpumärked:
Kuna täna mitte midagi mainimisväärset ei juhtunud, ei ole see blogi ka nii pikk.
Pilte jälle ei ole. Varsti hakkan paremaid netipilte panema, et pilt oleks.
Peaks homme ka mõne asjaga hakkama saama, mida muidu ei teeks. Lihtsalt selleks, et seda teha.
Nautige, mida iganes teil nautida on.
Järgmise korrani
Janus Pinka 21. august 2013
Monday, 19 August 2013
Sissekanne nr. 22
Päevad 27 ja 28.
Alustan siis kahe asjaga. Üks on niisama märge ja teine on palve rahututule ja laiskadele, kui nii saab öelda.
Alustan siis märkega. Ma muutsin päeva 26 pealkirja ära. Naudin anonüümsust > Suheldes Anonüümsete netikangelastega. Peamine põhjus oli see, et mina ei ole ju anonüümne ja ma ei tea, kas nemad seda naudivad.
Ja siis see palve. Kui sa ei viitsi mu blogi lugeda, kui sa arvad, et see on liiga pikk või liiga igav, siis ma palun sind. Sa ei pea mulle seda ütlema. Las see olla sinu saladus. Minule see kasu ei too, sind minu silmis kõrgemale ei tõsta ja vaevalt, et sa ka sõprade silmis tõused selle pärast. Ja kui sind häirib, et ma seda blogi kogu aeg fb's jagan, siis sa võid mind unfriendida. Ja nii lihtne see ongi.
Aga lähme nüüd edasi paari viimase päeva juurde.
Päev 27
Imeline öö
Päeva pealkiri on küll sõnaga öö, aga ma alustaks selles hoolimata päevaga. Päeva algust ma väga ei mäleta, tean vaid seda, et valmistusin õhtuks. Läksin aeda, kus niitsin muru ja koristasin maja natuke. Mingi hetk võttis siis Trimmer ühendust ja me läksime välja. Kuna Kõu on haige, siis olime me kahekesi. Sõitsime siis kahekesi igal pool ringi ja varsti helistas Luna. Saime siis temagagi kokku ja läksime minu poole. Trimmer ja Luna kohtusid esimest korda mu vanematega ja esmamulje neist oli hea. Pärast välja minnes kuulsin ma isegi väidet, et mul on täiega lahe ema. See oli lahe.
Läksime siis linna ja saime teistega kokku. Nii öelda algselt kutsutud kambale lisandus veel kolm inimest, aga kellelgi ei olnud nende vastu midagi ja me läksime mu aeda. Plaanis oli pidada korraga kolm sünnipäeva ja üks lahkumispidu. Kahjuks üks sünnipäevalastest kohale ei jõudnudki. Vaatasime seal siis filmi. Kuigi reaalselt ei vaadanud vist keegi filmi. Võib olla üks või kaks inimest kaheteistkümnest, aga ma kahtlen selleski. Kuna me tähistasime minu sünnipäeva, sain ma ka kingi. Kingiks oli kaardipakk, millist mul veel ei ole. Ja selle juurde käiv lause, et kaarte ei ole kunagi liiga palju oli tõsi ja äge. Nii me seal siis olime. Tegime siis paar pilti ka ja nii pea kui ma need kätte saan, laen ma mõne neist siia ka. Aga peale seda liikus pidu tuppa, kus ei toimunud erilist tegevust. Istusime ja rääkisime erinevatel teemadel juttu.
Mingi aja pärast hakkasid kõik vaikselt koju minema ja meid jäi alles ainult kuus. Kaks noormeest ja neli neidu. Otsustasime Lunaga, et kuna on pime, siis võiks tähti vaatama minna. Lihtsalt vahemärkusena mainiks ära, et Luna tähendab ladina keeles Kuud. Ja sel öösel oli ilus ja suur Kuu. Kuigi see vist ei olnud täiskuu. Olime siis seal algul kahekesi, siis tulid veel kaks, tuli viieski inimene. Suht kohe varsti lahkus viies ja natukese aja pärast lahkusid ka teised kaks. Mina ja Luna jäime kahekesi tähti vaatama. See oli imeline öö.
Aga enne, kui te hüppate ennatlike järeldusteni räägin ma teile, mis siis juhtus. Olime seal ja vaatasime taevast, tähti ja UFO'sid. Sõna otseses mõttes, sest mina ei tundnud ühtegi neist ära. Arutasime ka päris pikalt, kas taevas oli suur või väike vanker. Ja siis juhtus midagi imelist. Ma nägin langevat tähte. Ma nägin elus esimest korda langevat tähte. Olenemata sellest, et ma olen tundide kaupa taevast vaadanud, nägin ma alles siis esimest korda langevat tähte. Kui täpne olla, nägin ma lausa kahte. Ja nii me seal vaatasime kahekesi tähti ja rääkisime juttu. Kõik ülejäänud jäid magama, lasid tulegi majas ära ja puha, kuid meie vedelesime teki peal ja vaatasime taevast. Mida rohkem lõpu poole, seda enam vaatasin ma kaske. Vaatasin kase siluetti ja lasin mõttel lennata.
Kuid varsti saabus meilgi uni. Me ei tahtnud teisi majas segada ja läksime sauna magama. See ei olnud küll väga seaduskuulekas mõte, aga noh me ju läksime sinna vaid kõigest magama. Nagu ma juba ilmselt varem maininud olen ei suuda ma pidudel/istumistel öösiti magada. Kuid seal me olime ja siis juhtus asi, mis tegi niigi hea ja toreda õhtu veelgi paremaks. Nimelt ma olen suhteliselt kindel, et ma jäin magama. See uni ei olnud tavaline uni, see oli imeline. See uni oli maagiline ja tähendusrikas. See oli sõnukirjeldamatu. Ja nii see päev otsa saigi.
Päev 28
Natuke imelik päev
See päev oli natuke imelik. Noh, alustame siis sellest, et ma sain magada natuke alla kolme tunni. Aga see äratuskella järgi ja ma ärkasin vahepeal ka niisama üles. Egas siis midagi, läksime Lunaga tagasi minu aeda. Alles oli jäänud vaid see noormees. Ja siis läks ka Luna koju ära. Ma nüüd küll ilmselt ei näe teda peaaegu aasta otsa, aga ma usun, et see ei ole ületamatu takistus. Me saame ju fb ja skype teel ikka suhelda.
Kuid nii me jäime. Mina ja see magav noormees. Ma koristasin maja ära, põletasin osa prügi ära, viisin taara ära, sõitsin koju, olin paar tundi arvutis ja alles siis ta helistas, et ta ärkas üles ja teeb aiast nahka. Kuid ega mind see ei häirinud, et ta seal magas. Las laps magab, peaasi, et ei nuta. Läksin siis aeda tagasi ja koristasin lõpuni. Kui ei teaks, siis vist ei ütlekski, et keegi seal midagi eile tegi. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Kuid ega ma rohkem tänase päeva jooksul õue ei jõudnudki. Vallutasin interneti, suhtlesin anonitega, milleni ma jõuan hetke pärast tagasi, mängisin niisama arvuti mänge ja sõin nuudleid. Niimoodi, ilma magamata saatsin ma päeva õhtusse. Nii et ka see öö tõotab tulla hea unega.
Tänase päeva jooksul on mulle kolm meessoost anonit pakkunud seksi või suhet. Kuna nad on anonid, siis nad ei saa isegi võimalust. Selliseid asju öeldakse päriselus ja isegi kui ma ütlen ei, siis ma võin su saladust hoida. Aga jumala eest ärge tehke seda internetis. Enamus anonid, kelle otsa ma satun on toredad neiud. Hämmastaval kombel tundub kogu aeg vanus olema 17, mis on iseenesest hea.
Natuke siis taara linna viimisest. Esiteks on hommikul kaheksa paiku väga tihe autoliiklus. See ei meeldinud mulle, siis kohtasin ma oma matemaatika õpetajat, kes jalutas oma koera. Jõudsin siis lõpuks selverisse ja seal oli taaraautomaat kinni, nii et ma pidin minema Grossi poodi. See oli natuke rõve, aga noh taara on alati natuke rõve. Aga noh, raha ei haise :D
Ah jaa, ja siis see ka. See inimene, kellest jutt käib ilmselt seda teksti ei näe, sest ta oli üks neist inimestest, kes ei viitsi lugeda. Aga see pole oluline. Oluline osa on see. Ma olen millegi pärast veendunud, et ta vihkab mind. Ma küll ei suuda seda tõestada, aga ma olen selles veendunud ja mitte keegi ei ole minuga ühel nõul. Vanemad vist isegi tunduvad seda uskuvat. Aga jah. Kuidas ma selgeks saan teha, kas inimene vihkab mind või on tal lihtsalt minuga mingi probleem, millest ma aru ei saa või olen ma asja hullemaks mõelnud või miks viimasel ajal kõik mu suhted inimestega rappa kisuvad? Keegi võiks mind aidata. Kirjuta mulle, kasvõi anonüümselt. Ära ütle, vaid kirjuta. Sest kui sa kirjutad, siis ma tunnen end vähem süüdi ja suurem süütunne on viimane asi, mida ma vajan.
Ja siis mul on veel probleeme ja ma arvan, et need on kergelt tingitud sellest, et ma anonitega suhtlen. Anonid, ärge saage valesti aru. Teie ei tee midagi valesti. Ma ise teen, ma näiteks avastasin, et mul on hästi palju väikseid imelikke tegevusi, võiks öelda et "kiikse". Kui te soovite, siis võin need ette lugeda, aga see ainult teie soovil. Ja siis keegi nagu mängiks minuga Simsi, nii et mina olen see tegelane. Ja siis see mölakast mängija pidevalt tühistab oma käsklusi ja siis ma hakkan näiteks teed tegema ja siis ma ei taha seda enam ja selliseid tegevusi on palju. Kõige kohutavam on asjadega, mis on ette planeeritud. Iga paari tunni tagant muudan ma oma otsust, kas ma tahan seda teha ja see ei mõju mulle hästi.
Lõpumärkmed:
Tagaside, anonüümne või mitte, on oodatud.
Ask on siis mul http://ask.fm/MrJanus
Ja ma kavatsen homme kell 22:00 connected'is olla, kui soovid anonüümselt juttu ajada.
Keegi midagi teha tahab, siis võta ühendust ja lepime midagi kokku. :D
Ja siis see, et ma olen hästi palju asju kogu aeg edasi lükanud ja nüüd pole enam väga aega ja viitsimist neid teha ja see ei ole hea. Peaks hakkama neid vaikselt tegema.
Mulle tundub, et ma vingun viimasel ajal natuke palju, aga miks mitte :D
Ma ei teagi, mida enam öelda.
Nautige suve lõppu ja värki. Elu on liiga lühike, et midagi kahetseda.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. august 2013
Alustan siis kahe asjaga. Üks on niisama märge ja teine on palve rahututule ja laiskadele, kui nii saab öelda.
Alustan siis märkega. Ma muutsin päeva 26 pealkirja ära. Naudin anonüümsust > Suheldes Anonüümsete netikangelastega. Peamine põhjus oli see, et mina ei ole ju anonüümne ja ma ei tea, kas nemad seda naudivad.
Ja siis see palve. Kui sa ei viitsi mu blogi lugeda, kui sa arvad, et see on liiga pikk või liiga igav, siis ma palun sind. Sa ei pea mulle seda ütlema. Las see olla sinu saladus. Minule see kasu ei too, sind minu silmis kõrgemale ei tõsta ja vaevalt, et sa ka sõprade silmis tõused selle pärast. Ja kui sind häirib, et ma seda blogi kogu aeg fb's jagan, siis sa võid mind unfriendida. Ja nii lihtne see ongi.
Aga lähme nüüd edasi paari viimase päeva juurde.
Päev 27
Imeline öö
Päeva pealkiri on küll sõnaga öö, aga ma alustaks selles hoolimata päevaga. Päeva algust ma väga ei mäleta, tean vaid seda, et valmistusin õhtuks. Läksin aeda, kus niitsin muru ja koristasin maja natuke. Mingi hetk võttis siis Trimmer ühendust ja me läksime välja. Kuna Kõu on haige, siis olime me kahekesi. Sõitsime siis kahekesi igal pool ringi ja varsti helistas Luna. Saime siis temagagi kokku ja läksime minu poole. Trimmer ja Luna kohtusid esimest korda mu vanematega ja esmamulje neist oli hea. Pärast välja minnes kuulsin ma isegi väidet, et mul on täiega lahe ema. See oli lahe.
Läksime siis linna ja saime teistega kokku. Nii öelda algselt kutsutud kambale lisandus veel kolm inimest, aga kellelgi ei olnud nende vastu midagi ja me läksime mu aeda. Plaanis oli pidada korraga kolm sünnipäeva ja üks lahkumispidu. Kahjuks üks sünnipäevalastest kohale ei jõudnudki. Vaatasime seal siis filmi. Kuigi reaalselt ei vaadanud vist keegi filmi. Võib olla üks või kaks inimest kaheteistkümnest, aga ma kahtlen selleski. Kuna me tähistasime minu sünnipäeva, sain ma ka kingi. Kingiks oli kaardipakk, millist mul veel ei ole. Ja selle juurde käiv lause, et kaarte ei ole kunagi liiga palju oli tõsi ja äge. Nii me seal siis olime. Tegime siis paar pilti ka ja nii pea kui ma need kätte saan, laen ma mõne neist siia ka. Aga peale seda liikus pidu tuppa, kus ei toimunud erilist tegevust. Istusime ja rääkisime erinevatel teemadel juttu.
Mingi aja pärast hakkasid kõik vaikselt koju minema ja meid jäi alles ainult kuus. Kaks noormeest ja neli neidu. Otsustasime Lunaga, et kuna on pime, siis võiks tähti vaatama minna. Lihtsalt vahemärkusena mainiks ära, et Luna tähendab ladina keeles Kuud. Ja sel öösel oli ilus ja suur Kuu. Kuigi see vist ei olnud täiskuu. Olime siis seal algul kahekesi, siis tulid veel kaks, tuli viieski inimene. Suht kohe varsti lahkus viies ja natukese aja pärast lahkusid ka teised kaks. Mina ja Luna jäime kahekesi tähti vaatama. See oli imeline öö.
Aga enne, kui te hüppate ennatlike järeldusteni räägin ma teile, mis siis juhtus. Olime seal ja vaatasime taevast, tähti ja UFO'sid. Sõna otseses mõttes, sest mina ei tundnud ühtegi neist ära. Arutasime ka päris pikalt, kas taevas oli suur või väike vanker. Ja siis juhtus midagi imelist. Ma nägin langevat tähte. Ma nägin elus esimest korda langevat tähte. Olenemata sellest, et ma olen tundide kaupa taevast vaadanud, nägin ma alles siis esimest korda langevat tähte. Kui täpne olla, nägin ma lausa kahte. Ja nii me seal vaatasime kahekesi tähti ja rääkisime juttu. Kõik ülejäänud jäid magama, lasid tulegi majas ära ja puha, kuid meie vedelesime teki peal ja vaatasime taevast. Mida rohkem lõpu poole, seda enam vaatasin ma kaske. Vaatasin kase siluetti ja lasin mõttel lennata.
Kuid varsti saabus meilgi uni. Me ei tahtnud teisi majas segada ja läksime sauna magama. See ei olnud küll väga seaduskuulekas mõte, aga noh me ju läksime sinna vaid kõigest magama. Nagu ma juba ilmselt varem maininud olen ei suuda ma pidudel/istumistel öösiti magada. Kuid seal me olime ja siis juhtus asi, mis tegi niigi hea ja toreda õhtu veelgi paremaks. Nimelt ma olen suhteliselt kindel, et ma jäin magama. See uni ei olnud tavaline uni, see oli imeline. See uni oli maagiline ja tähendusrikas. See oli sõnukirjeldamatu. Ja nii see päev otsa saigi.
Päev 28
Natuke imelik päev
See päev oli natuke imelik. Noh, alustame siis sellest, et ma sain magada natuke alla kolme tunni. Aga see äratuskella järgi ja ma ärkasin vahepeal ka niisama üles. Egas siis midagi, läksime Lunaga tagasi minu aeda. Alles oli jäänud vaid see noormees. Ja siis läks ka Luna koju ära. Ma nüüd küll ilmselt ei näe teda peaaegu aasta otsa, aga ma usun, et see ei ole ületamatu takistus. Me saame ju fb ja skype teel ikka suhelda.
Kuid nii me jäime. Mina ja see magav noormees. Ma koristasin maja ära, põletasin osa prügi ära, viisin taara ära, sõitsin koju, olin paar tundi arvutis ja alles siis ta helistas, et ta ärkas üles ja teeb aiast nahka. Kuid ega mind see ei häirinud, et ta seal magas. Las laps magab, peaasi, et ei nuta. Läksin siis aeda tagasi ja koristasin lõpuni. Kui ei teaks, siis vist ei ütlekski, et keegi seal midagi eile tegi. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Kuid ega ma rohkem tänase päeva jooksul õue ei jõudnudki. Vallutasin interneti, suhtlesin anonitega, milleni ma jõuan hetke pärast tagasi, mängisin niisama arvuti mänge ja sõin nuudleid. Niimoodi, ilma magamata saatsin ma päeva õhtusse. Nii et ka see öö tõotab tulla hea unega.
Tänase päeva jooksul on mulle kolm meessoost anonit pakkunud seksi või suhet. Kuna nad on anonid, siis nad ei saa isegi võimalust. Selliseid asju öeldakse päriselus ja isegi kui ma ütlen ei, siis ma võin su saladust hoida. Aga jumala eest ärge tehke seda internetis. Enamus anonid, kelle otsa ma satun on toredad neiud. Hämmastaval kombel tundub kogu aeg vanus olema 17, mis on iseenesest hea.
Natuke siis taara linna viimisest. Esiteks on hommikul kaheksa paiku väga tihe autoliiklus. See ei meeldinud mulle, siis kohtasin ma oma matemaatika õpetajat, kes jalutas oma koera. Jõudsin siis lõpuks selverisse ja seal oli taaraautomaat kinni, nii et ma pidin minema Grossi poodi. See oli natuke rõve, aga noh taara on alati natuke rõve. Aga noh, raha ei haise :D
Ah jaa, ja siis see ka. See inimene, kellest jutt käib ilmselt seda teksti ei näe, sest ta oli üks neist inimestest, kes ei viitsi lugeda. Aga see pole oluline. Oluline osa on see. Ma olen millegi pärast veendunud, et ta vihkab mind. Ma küll ei suuda seda tõestada, aga ma olen selles veendunud ja mitte keegi ei ole minuga ühel nõul. Vanemad vist isegi tunduvad seda uskuvat. Aga jah. Kuidas ma selgeks saan teha, kas inimene vihkab mind või on tal lihtsalt minuga mingi probleem, millest ma aru ei saa või olen ma asja hullemaks mõelnud või miks viimasel ajal kõik mu suhted inimestega rappa kisuvad? Keegi võiks mind aidata. Kirjuta mulle, kasvõi anonüümselt. Ära ütle, vaid kirjuta. Sest kui sa kirjutad, siis ma tunnen end vähem süüdi ja suurem süütunne on viimane asi, mida ma vajan.
Ja siis mul on veel probleeme ja ma arvan, et need on kergelt tingitud sellest, et ma anonitega suhtlen. Anonid, ärge saage valesti aru. Teie ei tee midagi valesti. Ma ise teen, ma näiteks avastasin, et mul on hästi palju väikseid imelikke tegevusi, võiks öelda et "kiikse". Kui te soovite, siis võin need ette lugeda, aga see ainult teie soovil. Ja siis keegi nagu mängiks minuga Simsi, nii et mina olen see tegelane. Ja siis see mölakast mängija pidevalt tühistab oma käsklusi ja siis ma hakkan näiteks teed tegema ja siis ma ei taha seda enam ja selliseid tegevusi on palju. Kõige kohutavam on asjadega, mis on ette planeeritud. Iga paari tunni tagant muudan ma oma otsust, kas ma tahan seda teha ja see ei mõju mulle hästi.
Lõpumärkmed:
Tagaside, anonüümne või mitte, on oodatud.
Ask on siis mul http://ask.fm/MrJanus
Ja ma kavatsen homme kell 22:00 connected'is olla, kui soovid anonüümselt juttu ajada.
Keegi midagi teha tahab, siis võta ühendust ja lepime midagi kokku. :D
Ja siis see, et ma olen hästi palju asju kogu aeg edasi lükanud ja nüüd pole enam väga aega ja viitsimist neid teha ja see ei ole hea. Peaks hakkama neid vaikselt tegema.
Mulle tundub, et ma vingun viimasel ajal natuke palju, aga miks mitte :D
Ma ei teagi, mida enam öelda.
Nautige suve lõppu ja värki. Elu on liiga lühike, et midagi kahetseda.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. august 2013
Saturday, 17 August 2013
Sissekanne nr. 21
Päevad 25 ja 26
Hey, et siis täna nagu kaks päeva koos. Kuna eile ei saanud teatud põhjusteil blogida. Homme ka vist ei saa, aga noh. Kuna täna on kaks päeva, siis on ilmselt ka natuke pikem blogi. Aga loodan, et ei ole pettumust tekitav.
Päev 25
Arbuusi kaalumine
Päev siis hakkas huvitavalt. Nimelt sain ma jälle unes rääkimisega hakkama. See ei olnud nii palju rääkimine kui küsimus. Ja see küsimus on huvitav. Nimelt ma olevat küsinud: "Kas selle tapmise eest saab lisaelu?" See küsimus on keerelnud mu mõtetes sellest ajast saati. Huvitav, kas saab või ei?
Suhtlesin siis anonitega. Aga neist rohkem päeval 26. Mingi hetk pakkus Trimmer välja idee õhtupoole välja minna. Mõeldud-tehtud. Kodust välja minnes sain ma teha heateo. Ma aitasin ühel väikesel tüdrukul ratta välja viia. Tal oli nimelt raskusi ukse lahti hoidmise ja samal ajal ratta liigutamisega. Tõstsin siis selle ratta välja ja kuulsin seljatagant vaikset ja pehmet sõna. See oli aitäh. See oli täiega lahe. Kutsusime siis Kõue ka välja saime pool kuus kesklinnas kokku. Tegime siis linna vahel hiiglasliku ja õudselt loperguse kaheksa. Käisime piiri poe juures, uuesti kesklinnas ja siis minu aias. Sõime seal natuke herneid ja õunu ja läksime linna tagasi. Kuid olles selveri ülekäigu juures otsustasin ma neist lahkuda ja kiirelt kodust läbi käia. Leppisime kokku, et saame kolmveerand kaheksa kaupsi ees kokku.
Kiirelt kodust läbi, soojemad riided seljas ja linna poole minek. Mõtlesin, et saame seal mingi ehk viiekesi, maksimaalselt seitsmekesi kokku. Aga meid oli seal kümme. See oli pisut häiriv, sest see oli ikkagi kaks korda rohkem, kui ma eeldasin, aga noh. Käisime siis poes ära ja läksime Blue baby poole.
Oli seal siis väike istumine. Kokku oli meid siis kõige rahvarohkemal momendil kaheksateist. Tegime seal siis igasugu pulli. Räägin siis eredamatest hetkedest pisut lähemalt. Alustame sellest, et ma ei teadnud, et Blue baby vennad kodus on. Sadasin siis tuimalt Blue baby tuppa ja leidsin sealt ühe ta vendadest. See oli huvitav. Ajasin siis kiirelt temaga paar sõna juttu ja läksin tagasi teiste juurde. Blue baby perekond suutis mind veel kord üllatada. Nimelt kui hakkasin sealt lahkuma, tuli Blue baby ema korraks koju. See oli kohutav, sest nagu enamus teist teadma peaks, mulle ei meeldi inimesed. Kolmandat korda üllatusin ma öösel, kui Blue baby teine vend oli enamuse meie grupi neidudega. See oli üllatav, aga good for him, miks mitte :D
Lähme teiste hetkede juurde. Arbuusi juurde. Kuidas selgeks teha, kas arbuus on 9 või 4 kg. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga see jäi meelde. Väide oli siis järgmine. Andke Janusele, kui see kaalub üle 5kg, siis ta seda tõsta ei jõua. Antigi ja ma jõudsin. Ei olnud piisavalt täpne. Otsisime kaalu välja. Kaal näitas 8,6 kg. See oli kahtlane... Kas loogika või kaal eksis :D
Kuid peo kõige huvitavam osa oli see, kui GOD-liath nägi, et ma kirjutasin ühele neiule facebookis: "Ma ar.." Ta arvas, et ma lõpetan lause: "...mastan sind!" Või midagi sellist. Ja ta ütles mulle, et ma seda ei teeks, mitte niimoodi vähemalt. Ma küll ei lõpetanud seda lauset, ma kirjutasin teise lause. Aga mu plaan oli kirjutada: "Ma arvan, et..." See oli nii lahe. Ja ma ei kavatse seda enam facebookis kirjutada. See ei ole koht, kus üldse selliseid tähtsaid asju kirjutada. Kui sul on võimalus seda muud moodi teha, siis tee muud moodi.
Noh, siis juhtus kaks asja, mida ma detailselt siin lahkama ei hakka, aga need mõlemad tõid mulle huvitava mõtte. Alustame siis esimesega. See on millegi tegemine, kuhu mind ei kaasata või mis on salatsev nali minu vastu. Mind ei häiri, et te seda tegite. Mind ei häiri, et te mind ei kaasanud. Asi, mis mind häirib, on see, et te varjate seda minu eest ja siis kui see välja tuleb, siis te toote kolm tuhat kasutut vabandust, millest üks on hullem kui teine. Te süüdistate üksteist. Te ei tee sellega asja paremaks. Tunnistage üles, ma naeran teiega ja asi ants. Varjamine teeb asja ainult hullemaks.
Ja siis see teine asi. Minevik on minevik, seda me muuta ei saa, nii et saage sellest üle. Ma tean, et ma tegin vigu, ütlesin valesid asju jne, kuid mina sain neist tegudest ja sõnadest üle. Nii et saage ka teie. Ja kui ma olen teid solvanud, siis palun vabandust ja liigume koos edasi. Palun, ükskõik, mida sa teed, ära raputa haava peale soola. Metafoorina ja reaalselt. Ma ise katsun seda mitte teha, ära sina ka seda tee. Ma tänan.
Jälle peol ma ei saanud sekunditki magada. Hommikul, kümne paiku ehk, koju jõudnud, olin siis natuke arvutis ja siis läksin magama ära. Alustan siis peale und uut päeva, nagu alati.
Päev 26
Suheldes anonüümsete netikangelastega
Ärkasin siis üles. Suurim muutus oli see, et mu õde oli läinud. Ta isegi ei äratanud mind üles, kui ta ära läks. Ja siis läksin internetti vallutama. Tavaline värk siis. Facebook, 9gag, youtube, ask ja viimasena lisandunud connected2.me. Ja just viimasest kahest ma tahaks tänase päevaga seoses rääkida. Kuid enne alustaks oma mõttetest anonüümsuse kohta.
See on võimalus, mille annab meile tänapäev. Vanasti sellist asja ei saanud väga olla. Nüüd sa saad varjuda internetis ja inimesi sõimata, kiita, muresid kurta või niisama rääkida. Kuid paljud ei kasuta seda võimalust. Sa saaks anonüümsena öelda kõike, kõike, mis su südamel on ja mitte keegi ei pruugi teada, kes sa oled. Aga ma siis lähen nüüd nende netilehtede juurde.
Esimesena võtame ette ask'i. Otsetõlkes on see käskiv tegusõna "Küsi". Hämmastaval kombel ma sinna viimasel ajal väga palju küsimusi ei saa. Saan, aga positiivset tagasisidet. Üks põhjustest, miks ma selle tegin oli see, et ma kuulsin, et seal toimub palju küberkiusamist. Ma lootsin neile vastu hakata. Kuid mitte keegi ei ole eriti mind solvanud, keegi ei ole mul käskinud valgendit juua. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis juhtub, kui valgendit juua. Ma saan ainult positiivset tagasisidet ja ma armastan seda. See teeb südame soojaks ja tuju heaks. See on lihtsalt väike lauseke ja sellel on suur mõjuvõim. Ja anonüümsusega seoses. Mind huvitab asjaolu, kas keegi julgeks avalikult mulle positiivset tagasisidet anda. Ma olen ju nö teistsugune. Ma ei ole tavaline. Aga ma ega ma tahakski olla. Ma olen pigem tulnukas, kui robot. Kahjuks olen unustanud, kust see võrdlus pärit on.
Teisena tuleb siis connected. See on selline huvitav leht, kus üks isik on teisele nähtav, aga teine on anonüümne. Mina olen siis nähtav. Ja kuna ma olen seal sees facebooki kontoga, siis saab teine isik sekunditega mu isiku fb'st üles otsida ja minu kohta asju uurida. Mina aga pean vaikselt rääkima ja küsima. On inimesi, kes ei avalikusta oma isikut. On inimesi, kes avalikustavad selle kohe ja mul on olnud juhus rääkida inimesega, kes üritas rõve olla, aga minu reaktsioon ei olnud ilmselt see, mida ta ootas ja ta ei öelnud enam midagi.
Enamus isikuid, kellega ma vestlust alustan on tavalised netikangelased. Mõni neist on tagasihoidlik ja ma ei ole isegi kindel, mida nad jututubades teevad. Teised on pahased ja nähvavad. Kolmandad on puhta rõvedad või ülbed. Aga olenemata sellest, kes nad on, millised nad on, miks nad sellised on. Neljal korral viiest suudan ma nad rääkima saada. Leiame ühise huvi ja räägime sellest. Ja lõpuks jääb on nad kõik ühesugused, kuid kui ma seda neile ütleks oleks ma kindel, et nad ütleks: "Ma ei ole nagu teised." Me kõik ütleme seda ja see teebki meid teiste sarnaseks.
Ja ma võtaks siis selle päeva kokku nii. Tänane päev oli anonüümsust täis. Anon ehk anonüümne netikangelane ei ole sama isik, kes ta on päriselus. Anon on parem, anon on halvem. Anon on see, kes sa tal olla lased. Kasutage seda enda kasuks. Anonid, andke tuld ja andke tagasisidet.
Lõpumärkmed:
Anonüümne tagasiside koht: http://ask.fm/MrJanus
Nagu juba enne mainitud, ei ole ka homne sissekanne tõenäoline.
Ma lõpuks leidsin isiku, kes murraks grupist välja ja säraks üksikuna. Ma nimetan teda julgelt oma parimaks sõbrannaks. Kuid kurb osa on see, et ta lahkub ja päris kauaks. Aga sellest hoolimata on ta parim.
Täna siis teise blogisse sissekannet ei tulnud. Tuleb mõni teine päev.
Ma otsustasin, et mu minevik on must ja kole ja halb jne. Nii et ma ei kavatse seal elada. Sellest tulenevalt valisin natukese aja eest endale mineviku alguse. See on 18. august 2012. Nii et täna on minu esimene minevikupäev. Sünnipäev las jääda päevale, mil ma sündisin.
Nautige elu ja muud säärast. Teil läheb hästi, kui te selle nimel natuke vaeva näete. Naeratage, olge sõbralikud ja tehke teistele head. Tõestage mulle ja paljudele teistele, et te ei ole silmakirjalikud, enesekasupüüdlikud, egoistlikud tõprad. Olge nii head inimesed, kui võimalik.
Järgmise korrani
Janus Pinka 18. august 2013
Hey, et siis täna nagu kaks päeva koos. Kuna eile ei saanud teatud põhjusteil blogida. Homme ka vist ei saa, aga noh. Kuna täna on kaks päeva, siis on ilmselt ka natuke pikem blogi. Aga loodan, et ei ole pettumust tekitav.
Päev 25
Arbuusi kaalumine
Päev siis hakkas huvitavalt. Nimelt sain ma jälle unes rääkimisega hakkama. See ei olnud nii palju rääkimine kui küsimus. Ja see küsimus on huvitav. Nimelt ma olevat küsinud: "Kas selle tapmise eest saab lisaelu?" See küsimus on keerelnud mu mõtetes sellest ajast saati. Huvitav, kas saab või ei?
Suhtlesin siis anonitega. Aga neist rohkem päeval 26. Mingi hetk pakkus Trimmer välja idee õhtupoole välja minna. Mõeldud-tehtud. Kodust välja minnes sain ma teha heateo. Ma aitasin ühel väikesel tüdrukul ratta välja viia. Tal oli nimelt raskusi ukse lahti hoidmise ja samal ajal ratta liigutamisega. Tõstsin siis selle ratta välja ja kuulsin seljatagant vaikset ja pehmet sõna. See oli aitäh. See oli täiega lahe. Kutsusime siis Kõue ka välja saime pool kuus kesklinnas kokku. Tegime siis linna vahel hiiglasliku ja õudselt loperguse kaheksa. Käisime piiri poe juures, uuesti kesklinnas ja siis minu aias. Sõime seal natuke herneid ja õunu ja läksime linna tagasi. Kuid olles selveri ülekäigu juures otsustasin ma neist lahkuda ja kiirelt kodust läbi käia. Leppisime kokku, et saame kolmveerand kaheksa kaupsi ees kokku.
Kiirelt kodust läbi, soojemad riided seljas ja linna poole minek. Mõtlesin, et saame seal mingi ehk viiekesi, maksimaalselt seitsmekesi kokku. Aga meid oli seal kümme. See oli pisut häiriv, sest see oli ikkagi kaks korda rohkem, kui ma eeldasin, aga noh. Käisime siis poes ära ja läksime Blue baby poole.
Oli seal siis väike istumine. Kokku oli meid siis kõige rahvarohkemal momendil kaheksateist. Tegime seal siis igasugu pulli. Räägin siis eredamatest hetkedest pisut lähemalt. Alustame sellest, et ma ei teadnud, et Blue baby vennad kodus on. Sadasin siis tuimalt Blue baby tuppa ja leidsin sealt ühe ta vendadest. See oli huvitav. Ajasin siis kiirelt temaga paar sõna juttu ja läksin tagasi teiste juurde. Blue baby perekond suutis mind veel kord üllatada. Nimelt kui hakkasin sealt lahkuma, tuli Blue baby ema korraks koju. See oli kohutav, sest nagu enamus teist teadma peaks, mulle ei meeldi inimesed. Kolmandat korda üllatusin ma öösel, kui Blue baby teine vend oli enamuse meie grupi neidudega. See oli üllatav, aga good for him, miks mitte :D
Lähme teiste hetkede juurde. Arbuusi juurde. Kuidas selgeks teha, kas arbuus on 9 või 4 kg. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga see jäi meelde. Väide oli siis järgmine. Andke Janusele, kui see kaalub üle 5kg, siis ta seda tõsta ei jõua. Antigi ja ma jõudsin. Ei olnud piisavalt täpne. Otsisime kaalu välja. Kaal näitas 8,6 kg. See oli kahtlane... Kas loogika või kaal eksis :D
Kuid peo kõige huvitavam osa oli see, kui GOD-liath nägi, et ma kirjutasin ühele neiule facebookis: "Ma ar.." Ta arvas, et ma lõpetan lause: "...mastan sind!" Või midagi sellist. Ja ta ütles mulle, et ma seda ei teeks, mitte niimoodi vähemalt. Ma küll ei lõpetanud seda lauset, ma kirjutasin teise lause. Aga mu plaan oli kirjutada: "Ma arvan, et..." See oli nii lahe. Ja ma ei kavatse seda enam facebookis kirjutada. See ei ole koht, kus üldse selliseid tähtsaid asju kirjutada. Kui sul on võimalus seda muud moodi teha, siis tee muud moodi.
Noh, siis juhtus kaks asja, mida ma detailselt siin lahkama ei hakka, aga need mõlemad tõid mulle huvitava mõtte. Alustame siis esimesega. See on millegi tegemine, kuhu mind ei kaasata või mis on salatsev nali minu vastu. Mind ei häiri, et te seda tegite. Mind ei häiri, et te mind ei kaasanud. Asi, mis mind häirib, on see, et te varjate seda minu eest ja siis kui see välja tuleb, siis te toote kolm tuhat kasutut vabandust, millest üks on hullem kui teine. Te süüdistate üksteist. Te ei tee sellega asja paremaks. Tunnistage üles, ma naeran teiega ja asi ants. Varjamine teeb asja ainult hullemaks.
Ja siis see teine asi. Minevik on minevik, seda me muuta ei saa, nii et saage sellest üle. Ma tean, et ma tegin vigu, ütlesin valesid asju jne, kuid mina sain neist tegudest ja sõnadest üle. Nii et saage ka teie. Ja kui ma olen teid solvanud, siis palun vabandust ja liigume koos edasi. Palun, ükskõik, mida sa teed, ära raputa haava peale soola. Metafoorina ja reaalselt. Ma ise katsun seda mitte teha, ära sina ka seda tee. Ma tänan.
Jälle peol ma ei saanud sekunditki magada. Hommikul, kümne paiku ehk, koju jõudnud, olin siis natuke arvutis ja siis läksin magama ära. Alustan siis peale und uut päeva, nagu alati.
Päev 26
Suheldes anonüümsete netikangelastega
Ärkasin siis üles. Suurim muutus oli see, et mu õde oli läinud. Ta isegi ei äratanud mind üles, kui ta ära läks. Ja siis läksin internetti vallutama. Tavaline värk siis. Facebook, 9gag, youtube, ask ja viimasena lisandunud connected2.me. Ja just viimasest kahest ma tahaks tänase päevaga seoses rääkida. Kuid enne alustaks oma mõttetest anonüümsuse kohta.
See on võimalus, mille annab meile tänapäev. Vanasti sellist asja ei saanud väga olla. Nüüd sa saad varjuda internetis ja inimesi sõimata, kiita, muresid kurta või niisama rääkida. Kuid paljud ei kasuta seda võimalust. Sa saaks anonüümsena öelda kõike, kõike, mis su südamel on ja mitte keegi ei pruugi teada, kes sa oled. Aga ma siis lähen nüüd nende netilehtede juurde.
Esimesena võtame ette ask'i. Otsetõlkes on see käskiv tegusõna "Küsi". Hämmastaval kombel ma sinna viimasel ajal väga palju küsimusi ei saa. Saan, aga positiivset tagasisidet. Üks põhjustest, miks ma selle tegin oli see, et ma kuulsin, et seal toimub palju küberkiusamist. Ma lootsin neile vastu hakata. Kuid mitte keegi ei ole eriti mind solvanud, keegi ei ole mul käskinud valgendit juua. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis juhtub, kui valgendit juua. Ma saan ainult positiivset tagasisidet ja ma armastan seda. See teeb südame soojaks ja tuju heaks. See on lihtsalt väike lauseke ja sellel on suur mõjuvõim. Ja anonüümsusega seoses. Mind huvitab asjaolu, kas keegi julgeks avalikult mulle positiivset tagasisidet anda. Ma olen ju nö teistsugune. Ma ei ole tavaline. Aga ma ega ma tahakski olla. Ma olen pigem tulnukas, kui robot. Kahjuks olen unustanud, kust see võrdlus pärit on.
Teisena tuleb siis connected. See on selline huvitav leht, kus üks isik on teisele nähtav, aga teine on anonüümne. Mina olen siis nähtav. Ja kuna ma olen seal sees facebooki kontoga, siis saab teine isik sekunditega mu isiku fb'st üles otsida ja minu kohta asju uurida. Mina aga pean vaikselt rääkima ja küsima. On inimesi, kes ei avalikusta oma isikut. On inimesi, kes avalikustavad selle kohe ja mul on olnud juhus rääkida inimesega, kes üritas rõve olla, aga minu reaktsioon ei olnud ilmselt see, mida ta ootas ja ta ei öelnud enam midagi.
Enamus isikuid, kellega ma vestlust alustan on tavalised netikangelased. Mõni neist on tagasihoidlik ja ma ei ole isegi kindel, mida nad jututubades teevad. Teised on pahased ja nähvavad. Kolmandad on puhta rõvedad või ülbed. Aga olenemata sellest, kes nad on, millised nad on, miks nad sellised on. Neljal korral viiest suudan ma nad rääkima saada. Leiame ühise huvi ja räägime sellest. Ja lõpuks jääb on nad kõik ühesugused, kuid kui ma seda neile ütleks oleks ma kindel, et nad ütleks: "Ma ei ole nagu teised." Me kõik ütleme seda ja see teebki meid teiste sarnaseks.
Ja ma võtaks siis selle päeva kokku nii. Tänane päev oli anonüümsust täis. Anon ehk anonüümne netikangelane ei ole sama isik, kes ta on päriselus. Anon on parem, anon on halvem. Anon on see, kes sa tal olla lased. Kasutage seda enda kasuks. Anonid, andke tuld ja andke tagasisidet.
Lõpumärkmed:
Anonüümne tagasiside koht: http://ask.fm/MrJanus
Nagu juba enne mainitud, ei ole ka homne sissekanne tõenäoline.
Ma lõpuks leidsin isiku, kes murraks grupist välja ja säraks üksikuna. Ma nimetan teda julgelt oma parimaks sõbrannaks. Kuid kurb osa on see, et ta lahkub ja päris kauaks. Aga sellest hoolimata on ta parim.
Täna siis teise blogisse sissekannet ei tulnud. Tuleb mõni teine päev.
Ma otsustasin, et mu minevik on must ja kole ja halb jne. Nii et ma ei kavatse seal elada. Sellest tulenevalt valisin natukese aja eest endale mineviku alguse. See on 18. august 2012. Nii et täna on minu esimene minevikupäev. Sünnipäev las jääda päevale, mil ma sündisin.
Nautige elu ja muud säärast. Teil läheb hästi, kui te selle nimel natuke vaeva näete. Naeratage, olge sõbralikud ja tehke teistele head. Tõestage mulle ja paljudele teistele, et te ei ole silmakirjalikud, enesekasupüüdlikud, egoistlikud tõprad. Olge nii head inimesed, kui võimalik.
Järgmise korrani
Janus Pinka 18. august 2013
Thursday, 15 August 2013
Sissekanne nr. 20
Päev 24
Võimatu missioon
Hey jälle. Mina siis siin. Olenemata asjaolust, et ma tegin plaane välja minekuks, ma ei jõudnudki välja. Kuid ka kodus veedetud aeg möödus tegusalt. Ma vähemalt arvan, et päev oli tegevusrikas. Aga noh, eks ma siis rahuldan teie rahuldamatut uudishimu, mis siis juhtus.
Alustan siis eilsest. Jõudsin siis alles viie paiku koju ja ega ma siis magama ei läinud. Istusin veel natuke aega netis, nii et ma ei teagi, mis kell ma magama jõudsin. Arvan, et kuskil kuue paiku ehk. Noh seal ma siis magasin ja päev vahetus. Ärkasin siis üles, sest mu õetütar otsustas, et hommik on. Kell oli ehk pool kümme. Ema üritas siis hea inimene olla ja ei lasknud mul päris üles ärgata. Saatis mind teise tuppa magama. Läks siis natuke aega veel mööda ja ma ärkasin jälle õetütre kisa peale. Ta oli samasse tuppa tulnud. Ma jäin kolmandat korda magama.
Ärkasin siis lõpuks poole kahe aeg päriselt üles. Iseseisvalt. Ma olin hämmastavalt puhanud. Kõndisin siis ülienergiliselt elutuppa ja nägin oma ema ja õde. Sel hetkel, kui nad midagi mulle ütlesid, mu rutiinne hommik lõppes ja korraga olin ma väsinud. Pooleldi kukkusin oma toolile ja edasist väga ei mäleta. Ma tean, et ma mingi hetk otsustasin rallit sõita. See oli kohutav ja tore samal ajal. Kohutav, sest mu auto ei allu mulle väga, tore, sest ma sain teisi tappa ja see on alati tore. Ja siis läksid kõik peale minu ja õetütre ära.
Jäime kahekesi. Algas Võimatu missioon. Algus oli tore, ta istus rahulikult ja vaatas multikat. See oli kohutav multikas, hiirepoiss sai kogu aeg haiget ja vihjeid "täiskasvanute tegevustele" oli üllatavalt palju. Tänu taevale, et ta kaheaastane on ja inimkeelt veel väga ei räägi. Igal juhul, natuke aega möödus sõbralikult. Ma rääkisin Kõuega skypes ja laps vaatas multikat. Kõik oli eduline kuni ta avastas, et teisi ei ole. Ta hakkas neid otsima. See oli kohutav. Ta käis igal pool mööda korterit ringi ja otsis neid. Ta ei leidnud neid. Ta muutus rahutuks. Teda ei huvitanud enam multikas, ta otsis pigem tegevust. Ta üritas kõikjale ronida. Ta üritas isegi korterist välja saada, aga see ei õnnestunud. Natukese aja pärast jõudsid nad tagasi. See oli hea hetk. Ma olin üksi ja ma kartsin asju, milleks see väike laps võimeline olla võis. Nutmine, jonnimine, enese vigastamine ja muud elulõbud.
Õhtu lõppes tavaliselt, rääksin Luna ja Kõuega juttu. Kuni mu õde soovis Scrabble't mängida. Kahjuks ma kaotasin. Haledalt, see oli kohutav. Tal oli poole rohkem punkte kui mul. Aga noh, ma ei kahetse midagi. Ega midagi muud mainimisväärset vist ei juhtunudki.
Lõpumärkmed:
Shout-out kõigile, kes seda loevad, sest hämmastaval kombel on mul juba 1000 vaatamist. Ma tänan teid kõiki, isegi kui te kogemata selle blogi avasite.
Tagasisidet palun. Blogi saab kommenteerida, askis võib seda anonüümselt teha, fb's võib seda chatis teha ja kui sa soovid võid seda näost näkku öelda.
Homse ja pühapäevase sissekande ilmumine on küsimärgi all. Need küll ilmuvad, aga küsimus on millal.
Jagan siis igaks juhuks ask'i: http://ask.fm/MrJanus
Kumma ma siis teemaks panen? Valikus on kuupäev ja päevateema.
Aga noh mõnel tulevasel päeval tuleb ka teise blogisse sissekanne.
Nautige augustit ja tehke midagi. Kodus istumine ei ole tegevus, minge välja, kasvõi jalutama ja tehke midagi. Midagi, mis jääks meelde.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. august 2013
Võimatu missioon
Hey jälle. Mina siis siin. Olenemata asjaolust, et ma tegin plaane välja minekuks, ma ei jõudnudki välja. Kuid ka kodus veedetud aeg möödus tegusalt. Ma vähemalt arvan, et päev oli tegevusrikas. Aga noh, eks ma siis rahuldan teie rahuldamatut uudishimu, mis siis juhtus.
Alustan siis eilsest. Jõudsin siis alles viie paiku koju ja ega ma siis magama ei läinud. Istusin veel natuke aega netis, nii et ma ei teagi, mis kell ma magama jõudsin. Arvan, et kuskil kuue paiku ehk. Noh seal ma siis magasin ja päev vahetus. Ärkasin siis üles, sest mu õetütar otsustas, et hommik on. Kell oli ehk pool kümme. Ema üritas siis hea inimene olla ja ei lasknud mul päris üles ärgata. Saatis mind teise tuppa magama. Läks siis natuke aega veel mööda ja ma ärkasin jälle õetütre kisa peale. Ta oli samasse tuppa tulnud. Ma jäin kolmandat korda magama.
Ärkasin siis lõpuks poole kahe aeg päriselt üles. Iseseisvalt. Ma olin hämmastavalt puhanud. Kõndisin siis ülienergiliselt elutuppa ja nägin oma ema ja õde. Sel hetkel, kui nad midagi mulle ütlesid, mu rutiinne hommik lõppes ja korraga olin ma väsinud. Pooleldi kukkusin oma toolile ja edasist väga ei mäleta. Ma tean, et ma mingi hetk otsustasin rallit sõita. See oli kohutav ja tore samal ajal. Kohutav, sest mu auto ei allu mulle väga, tore, sest ma sain teisi tappa ja see on alati tore. Ja siis läksid kõik peale minu ja õetütre ära.
Jäime kahekesi. Algas Võimatu missioon. Algus oli tore, ta istus rahulikult ja vaatas multikat. See oli kohutav multikas, hiirepoiss sai kogu aeg haiget ja vihjeid "täiskasvanute tegevustele" oli üllatavalt palju. Tänu taevale, et ta kaheaastane on ja inimkeelt veel väga ei räägi. Igal juhul, natuke aega möödus sõbralikult. Ma rääkisin Kõuega skypes ja laps vaatas multikat. Kõik oli eduline kuni ta avastas, et teisi ei ole. Ta hakkas neid otsima. See oli kohutav. Ta käis igal pool mööda korterit ringi ja otsis neid. Ta ei leidnud neid. Ta muutus rahutuks. Teda ei huvitanud enam multikas, ta otsis pigem tegevust. Ta üritas kõikjale ronida. Ta üritas isegi korterist välja saada, aga see ei õnnestunud. Natukese aja pärast jõudsid nad tagasi. See oli hea hetk. Ma olin üksi ja ma kartsin asju, milleks see väike laps võimeline olla võis. Nutmine, jonnimine, enese vigastamine ja muud elulõbud.
Õhtu lõppes tavaliselt, rääksin Luna ja Kõuega juttu. Kuni mu õde soovis Scrabble't mängida. Kahjuks ma kaotasin. Haledalt, see oli kohutav. Tal oli poole rohkem punkte kui mul. Aga noh, ma ei kahetse midagi. Ega midagi muud mainimisväärset vist ei juhtunudki.
Lõpumärkmed:
Shout-out kõigile, kes seda loevad, sest hämmastaval kombel on mul juba 1000 vaatamist. Ma tänan teid kõiki, isegi kui te kogemata selle blogi avasite.
Tagasisidet palun. Blogi saab kommenteerida, askis võib seda anonüümselt teha, fb's võib seda chatis teha ja kui sa soovid võid seda näost näkku öelda.
Homse ja pühapäevase sissekande ilmumine on küsimärgi all. Need küll ilmuvad, aga küsimus on millal.
Jagan siis igaks juhuks ask'i: http://ask.fm/MrJanus
Kumma ma siis teemaks panen? Valikus on kuupäev ja päevateema.
Aga noh mõnel tulevasel päeval tuleb ka teise blogisse sissekanne.
Nautige augustit ja tehke midagi. Kodus istumine ei ole tegevus, minge välja, kasvõi jalutama ja tehke midagi. Midagi, mis jääks meelde.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. august 2013
Wednesday, 14 August 2013
Sissekanne nr. 19
Päev 23
Rattalamp ei põle
Hey, see on esimene päev, kus on kaks sissekannet samas blogis. Sellel on ka põhjus. Peale esimest blogi otsustasin ma nimelt õue minna. Aga nüüd siis ülimalt lühike sissekanne, mida ma selle ülimalt lühikese aja jooksul ära tegin. Mainin ära, et see oli lahe ja ma ei kahetse :D
Olin siis mugavalt arvutis ja plaanisin magama minna. Järsku tegi telefon piiksu ja vaatasin sõnum Ristiisalt. Ta kutsus mind Optimuse juurde, kus pidu oli täies hoos. Peale natukest arutamist otsustasime Blue baby'ga, et elu on liiga lühike, et mitte minna. Saime siis linnas kokku ja minek.
Sinna jõudes tervitasid meid Cockslapper ja Ristiisa. Kuid kuna meie minek võttis veidi aega, siis selleks ajaks kui me sinna jõudsime olid kõik vaikselt ära vajumas. Ajasime siis natuke juttu seal ja pooled seal olnud inimestest ärkasid rohkem üles. Mingi hetk läksime siis õue, tule juurde.
Olime siis mina, Cockslapper, Ristiisa, Blue Baby, Optimus, Septimus/Megatron (ma ei saanudki lõpuks aru kumba ta tahab). Rohkem meid vist ei olnud. Kui aga mõnel inimesel hakkas külm, läksid nad tuppa ja seltskond vajus laiali. Natukese aja pärast läksime ka meie tuppa ja pisut veelgi hiljem pakkus Ristiisa välja idee ära minna. Nii ma siis vahetasingi oma reisikaaslasi, tuima rahuga, isegi silm ei pilkunud.
Lõpumärkmed:
Peaks uue rattalambi hankima, see ei põle eriti, pidin teist taskulampi kasutama. Sad moment.
Tahtsin selle üles kirjutada enne, kui see ununes
Ma olin kaine, et keegi midagi ei kahtlustaks
Jõgeval võiks olla mingi kiirtoidu putka 24/7 :D
Shout-out Blue Baby'le, sest tänu sellele, et ta jagas seda linki, on mu vaatajate arv tõusnud.
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. august 2013
Rattalamp ei põle
Hey, see on esimene päev, kus on kaks sissekannet samas blogis. Sellel on ka põhjus. Peale esimest blogi otsustasin ma nimelt õue minna. Aga nüüd siis ülimalt lühike sissekanne, mida ma selle ülimalt lühikese aja jooksul ära tegin. Mainin ära, et see oli lahe ja ma ei kahetse :D
Olin siis mugavalt arvutis ja plaanisin magama minna. Järsku tegi telefon piiksu ja vaatasin sõnum Ristiisalt. Ta kutsus mind Optimuse juurde, kus pidu oli täies hoos. Peale natukest arutamist otsustasime Blue baby'ga, et elu on liiga lühike, et mitte minna. Saime siis linnas kokku ja minek.
Sinna jõudes tervitasid meid Cockslapper ja Ristiisa. Kuid kuna meie minek võttis veidi aega, siis selleks ajaks kui me sinna jõudsime olid kõik vaikselt ära vajumas. Ajasime siis natuke juttu seal ja pooled seal olnud inimestest ärkasid rohkem üles. Mingi hetk läksime siis õue, tule juurde.
Olime siis mina, Cockslapper, Ristiisa, Blue Baby, Optimus, Septimus/Megatron (ma ei saanudki lõpuks aru kumba ta tahab). Rohkem meid vist ei olnud. Kui aga mõnel inimesel hakkas külm, läksid nad tuppa ja seltskond vajus laiali. Natukese aja pärast läksime ka meie tuppa ja pisut veelgi hiljem pakkus Ristiisa välja idee ära minna. Nii ma siis vahetasingi oma reisikaaslasi, tuima rahuga, isegi silm ei pilkunud.
Lõpumärkmed:
Peaks uue rattalambi hankima, see ei põle eriti, pidin teist taskulampi kasutama. Sad moment.
Tahtsin selle üles kirjutada enne, kui see ununes
Ma olin kaine, et keegi midagi ei kahtlustaks
Jõgeval võiks olla mingi kiirtoidu putka 24/7 :D
Shout-out Blue Baby'le, sest tänu sellele, et ta jagas seda linki, on mu vaatajate arv tõusnud.
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. august 2013
Sissekanne nr. 18
Päev 23.
Alfred, mitte Albert
Hey, kallis lugeja. Ma siis alustan oma tänase päeva ülesmärkimisega. Täna oli siis ootamatult tegus päev. Päeva alustasin nagu alati hilise ärkamisega, millele järgnes nagu alati interneti külastus. See oleks vist see koht, kus kirjutatakse: "Kallis päevik, ma olen sõltlane... internetisõltlane." Aga noh, miks mitte. Ebaoluline algus ühesõnaga. Läksin siis peale seda vanavanemate juurde.
Jõudsime sinna, olukord oli ohtlik, palju teravaid nurki ja asju. Loogiliselt jäeti mind üksi last vaatama. Miks mitte, ütleks ma selle peale. Midagi ei juhtunud. Ja siis hakkasime sööma. See söök oli võrratu. Peale söömist hakkasime siis niisama tühjast tähjast rääkima. Kuni ma sain saatusliku kõne.
Helistajaks oli Blue Baby, kes pakkus välja idee teha mingi video. Mõeldud-tehtud, hakkasime näitlejaid otsima. Ma helistasin Kõuele, tema Töömehele. Saime siis kell pool viis kokkulepitud kohas kokku. Ma jõudsin jälle viimasena kohale. Üllatav, kas pole. Noh, hakkasime siis stsenaariumit arutama ja täiendama. Teemaks oli Nahkhiir-mees, oma kogu hiilguses. Täpsemalt, küll ainult tema sõrmus, veel täpsemalt ainult tema sümboliga sõrmus, veelgi täpsemalt tema sümboliga sarnaneva sümboliga sõrmus. Aga jah, see kui täpne see oli, ei omanud tähtsust.
Filmi ennast võite internetist otsida. Aga ma ei saa mainimata jätta, et filmi tegemine oli lahe ja see film ise on ka lahe. Eriti meeldib mulle see, et mulle meenuvad ju kaadritagused sündmused. Kohtusime näiteks Spookyboobsi ja Minioniga. Hingasime lämmastiku sisse ja tegime muid idiootsusi. Tore päev oli, kuid kahjuks peab kõik lõppema. Läksin siis koju. Sain ka teada kurva tõsiasja. Batmani ülemteener oli Alfred, mitte Albert. Peaks ehk rohkem musta rüütli tegevust jälgima.
Kodus tegin, siis paar otsust. Esiteks, ma pean ikka veel muutuma. Teiseks, suhted on ülehinnatud. Tehniliselt saab ka ilma hakkama. On vähem piiranguid, mis tähendab rohkem ruumi idiootsuste jaoks. Kolmandaks, mul on sundtegevused. Ma ei alusta blogi enne südaööd. Reaalselt, mitte kunagi enne, kui kell ei ole tehniliselt homme. Kui ma saan rattaga sõites kõrvale keerata, kui mingid inimesed otse sõites tee peal oleks, siis ma keeran. Neljandaks, mul on rutiinsed käitumismaneerid, millest ma tahaks lahti saada. Näiteks hommikurutiin. Viiendaks, ma teen nii palju plaane, aga ei teosta neid, aja või tahtmise puudumise tõttu. Tänasest alates ei tee suuri plaane alates 20. augustist kooli alguseni. Ma võin olla osa kellegi teise plaanist, aga ma ise ei tee neid.
Ja siis mul on lugejaküsimus. Mõtlesin, et sissekanne nr.XXX on liiga nõme. Kas ma peaks panema sinna üles pigem kuupäeva või siis "päeva pealkirja"?
Lõpumärkmed:
Küsimusi ja tagasisidet tahaks: http://ask.fm/MrJanus
Filmi link:
Hirm vandenõu ees suureneb.
Kas keegi teab, kust ma saaks Euroopast lauamänge tellida. Täpsemalt D&D. Või on Eestis need kuskil müügil?
Mida ma enda juures muutma peaks?
Ma pean omale uue hobi leidma. Soovitusi?
Ja nagu alati olen ma midagi ära unustanud.
Nautige suve lõppu ja lähenevat sügist.
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. august 2013
Alfred, mitte Albert
Hey, kallis lugeja. Ma siis alustan oma tänase päeva ülesmärkimisega. Täna oli siis ootamatult tegus päev. Päeva alustasin nagu alati hilise ärkamisega, millele järgnes nagu alati interneti külastus. See oleks vist see koht, kus kirjutatakse: "Kallis päevik, ma olen sõltlane... internetisõltlane." Aga noh, miks mitte. Ebaoluline algus ühesõnaga. Läksin siis peale seda vanavanemate juurde.
Jõudsime sinna, olukord oli ohtlik, palju teravaid nurki ja asju. Loogiliselt jäeti mind üksi last vaatama. Miks mitte, ütleks ma selle peale. Midagi ei juhtunud. Ja siis hakkasime sööma. See söök oli võrratu. Peale söömist hakkasime siis niisama tühjast tähjast rääkima. Kuni ma sain saatusliku kõne.
Helistajaks oli Blue Baby, kes pakkus välja idee teha mingi video. Mõeldud-tehtud, hakkasime näitlejaid otsima. Ma helistasin Kõuele, tema Töömehele. Saime siis kell pool viis kokkulepitud kohas kokku. Ma jõudsin jälle viimasena kohale. Üllatav, kas pole. Noh, hakkasime siis stsenaariumit arutama ja täiendama. Teemaks oli Nahkhiir-mees, oma kogu hiilguses. Täpsemalt, küll ainult tema sõrmus, veel täpsemalt ainult tema sümboliga sõrmus, veelgi täpsemalt tema sümboliga sarnaneva sümboliga sõrmus. Aga jah, see kui täpne see oli, ei omanud tähtsust.
Filmi ennast võite internetist otsida. Aga ma ei saa mainimata jätta, et filmi tegemine oli lahe ja see film ise on ka lahe. Eriti meeldib mulle see, et mulle meenuvad ju kaadritagused sündmused. Kohtusime näiteks Spookyboobsi ja Minioniga. Hingasime lämmastiku sisse ja tegime muid idiootsusi. Tore päev oli, kuid kahjuks peab kõik lõppema. Läksin siis koju. Sain ka teada kurva tõsiasja. Batmani ülemteener oli Alfred, mitte Albert. Peaks ehk rohkem musta rüütli tegevust jälgima.
Kodus tegin, siis paar otsust. Esiteks, ma pean ikka veel muutuma. Teiseks, suhted on ülehinnatud. Tehniliselt saab ka ilma hakkama. On vähem piiranguid, mis tähendab rohkem ruumi idiootsuste jaoks. Kolmandaks, mul on sundtegevused. Ma ei alusta blogi enne südaööd. Reaalselt, mitte kunagi enne, kui kell ei ole tehniliselt homme. Kui ma saan rattaga sõites kõrvale keerata, kui mingid inimesed otse sõites tee peal oleks, siis ma keeran. Neljandaks, mul on rutiinsed käitumismaneerid, millest ma tahaks lahti saada. Näiteks hommikurutiin. Viiendaks, ma teen nii palju plaane, aga ei teosta neid, aja või tahtmise puudumise tõttu. Tänasest alates ei tee suuri plaane alates 20. augustist kooli alguseni. Ma võin olla osa kellegi teise plaanist, aga ma ise ei tee neid.
Ja siis mul on lugejaküsimus. Mõtlesin, et sissekanne nr.XXX on liiga nõme. Kas ma peaks panema sinna üles pigem kuupäeva või siis "päeva pealkirja"?
Lõpumärkmed:
Küsimusi ja tagasisidet tahaks: http://ask.fm/MrJanus
Filmi link:
Hirm vandenõu ees suureneb.
Kas keegi teab, kust ma saaks Euroopast lauamänge tellida. Täpsemalt D&D. Või on Eestis need kuskil müügil?
Mida ma enda juures muutma peaks?
Ma pean omale uue hobi leidma. Soovitusi?
Ja nagu alati olen ma midagi ära unustanud.
Nautige suve lõppu ja lähenevat sügist.
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. august 2013
Tuesday, 13 August 2013
Sissekanne nr. 17
Päev 22
Alustasin Tabasalus, lõpetasin kodus
Tänane päev oli siis huvitav. Peamine asi on vist see, et jõudsin koju. Alustasin Tabasalus, lõpetasin kodus. Päeva alustasin tavaliselt. Mängisin õe telefonis, vaatasin telekat ja tegelesin lapsega. Iga päev süvendab mu hirmu, ma ma kardan, et minu vastu on vandenõu. Ma olen pidevalt väikeste laste juures, juba mitmendat päeva. Iga päevaga ma tahan ma neid vähem. Aga selline mõtlemine võib olla tingitud magamatusest ja vähesest söömisest. Ühesõnaga energiapuudus.
Mingi hetk hakkasime siis õe juurest koju liikuma. Sõitsime koju ja mul oli peaaegu kogu tee paha olla, aga ma arvan, et see oli vähesest söömisest. Kuigi mu õde pakkus mulle pidevalt süüa ja ma oleks saanud vabalt ka ise süüa teha, siis ma millegi pärast ei söönud väga. Kui homme hästi läheb, siis saab ühte maailma parimat sööki. Loodame. Terve tee koju, üritasin autos magama jääda, aga see ei õnnestunud ja ma arvan, et see oli Põltsamaal või natuke enne seda, kui ma sellest täiesti loobusin. Magamisest noh.
Käisin siis ka täna vanaema juures. See oli huvitav, kuna tal on remont pooleli, siis värvihais on tappev. Aga jah. Mõtlesin täna õhtul sõpradega midagi teha, aga kuna ma ei jõudnud normaalsel ajal koju, siis jäi seegi ära. Mingi hetk siis jõudsin koju ja ma olen käitunud ebanormaalselt oma vanemate suhtes. Oleks võinud sõbralikum olla. Nad ütlesid, et nad igatsesid mind ja ma vastasin vaid ok. Üks põhjustest, miks ma muutuda tahan. Tahan olla parem.
Ma avastasin, et mulle meeldib mu õelapse ja mu kassi suhtlusviisid. Alustame lapsest. Ta ei räägi veel, nii et kui ta midagi tahab, siis ta toob sulle mõne asja, mis on selle tegevusega seotud, klaas joomiseks, taldrik söömiseks, jalatsid õueminekuks jne. See on nagu täiega lahe. Ja teine variant on see, et ta võtab su käest, näpust või riidenurgast kinni ja hakkab sind endaga kaasa vedama. See on nunnu, vahepeal. Siis kui sa lähed kaasa, muidu nagu väikelapsed ikka, hakkab ta jonnima. Ja siis on veel kass. Kass just ainult räägib. Tuleb lõugab nii kaua sinu kõrval, kui sa kaasa lähed ja siis lõugab selle asja juures, mida ta tahab. Näiteks kui ta süüa tahab, siis ta istub külmkappi ette ja lõugab, juua tahab, siis kraani juurde jne. See on ka lahe, vähemalt minu arust.
Lõpumärkmed:
Tulin õe juurest ära, õde tuli kaasa :D
Ma olen kodus lõpuks, võite ühendust võtta :D
Küsimusi, tagasisidet ja muud sellist.
Keegi võiks mind amazoni osas aidata. Tahaks tellimisel nõu natuke.
*Jällegi on raudselt midagi ära unustatud*
Nautige veel suvelõppu
Järgmise korrani
Janus Pinka 14. august 2013
Alustasin Tabasalus, lõpetasin kodus
Tänane päev oli siis huvitav. Peamine asi on vist see, et jõudsin koju. Alustasin Tabasalus, lõpetasin kodus. Päeva alustasin tavaliselt. Mängisin õe telefonis, vaatasin telekat ja tegelesin lapsega. Iga päev süvendab mu hirmu, ma ma kardan, et minu vastu on vandenõu. Ma olen pidevalt väikeste laste juures, juba mitmendat päeva. Iga päevaga ma tahan ma neid vähem. Aga selline mõtlemine võib olla tingitud magamatusest ja vähesest söömisest. Ühesõnaga energiapuudus.
Mingi hetk hakkasime siis õe juurest koju liikuma. Sõitsime koju ja mul oli peaaegu kogu tee paha olla, aga ma arvan, et see oli vähesest söömisest. Kuigi mu õde pakkus mulle pidevalt süüa ja ma oleks saanud vabalt ka ise süüa teha, siis ma millegi pärast ei söönud väga. Kui homme hästi läheb, siis saab ühte maailma parimat sööki. Loodame. Terve tee koju, üritasin autos magama jääda, aga see ei õnnestunud ja ma arvan, et see oli Põltsamaal või natuke enne seda, kui ma sellest täiesti loobusin. Magamisest noh.
Käisin siis ka täna vanaema juures. See oli huvitav, kuna tal on remont pooleli, siis värvihais on tappev. Aga jah. Mõtlesin täna õhtul sõpradega midagi teha, aga kuna ma ei jõudnud normaalsel ajal koju, siis jäi seegi ära. Mingi hetk siis jõudsin koju ja ma olen käitunud ebanormaalselt oma vanemate suhtes. Oleks võinud sõbralikum olla. Nad ütlesid, et nad igatsesid mind ja ma vastasin vaid ok. Üks põhjustest, miks ma muutuda tahan. Tahan olla parem.
Ma avastasin, et mulle meeldib mu õelapse ja mu kassi suhtlusviisid. Alustame lapsest. Ta ei räägi veel, nii et kui ta midagi tahab, siis ta toob sulle mõne asja, mis on selle tegevusega seotud, klaas joomiseks, taldrik söömiseks, jalatsid õueminekuks jne. See on nagu täiega lahe. Ja teine variant on see, et ta võtab su käest, näpust või riidenurgast kinni ja hakkab sind endaga kaasa vedama. See on nunnu, vahepeal. Siis kui sa lähed kaasa, muidu nagu väikelapsed ikka, hakkab ta jonnima. Ja siis on veel kass. Kass just ainult räägib. Tuleb lõugab nii kaua sinu kõrval, kui sa kaasa lähed ja siis lõugab selle asja juures, mida ta tahab. Näiteks kui ta süüa tahab, siis ta istub külmkappi ette ja lõugab, juua tahab, siis kraani juurde jne. See on ka lahe, vähemalt minu arust.
Lõpumärkmed:
Tulin õe juurest ära, õde tuli kaasa :D
Ma olen kodus lõpuks, võite ühendust võtta :D
Küsimusi, tagasisidet ja muud sellist.
Keegi võiks mind amazoni osas aidata. Tahaks tellimisel nõu natuke.
*Jällegi on raudselt midagi ära unustatud*
Nautige veel suvelõppu
Järgmise korrani
Janus Pinka 14. august 2013
Monday, 12 August 2013
Sissekanne nr. 16
Päev 21
Ma kavatsen muutuda
Hey rahvas. Järjekordne sissekanne siis. Olukord on stabiilne, muutusi ei ole näha. Ma olen ikka õe juures Tabasalus. Suht midagi tarka ära ei teinud. Aga noh, samasugune olla on igav, kavatsen muutuda. Aga sellest pisut hiljem.
Ärkasin siis suhteliselt vara üles, sest uskusin, et täna on lahkumine. Nii et jah, terve päev ootasin ma seda, kuni mingi hetk oli nii öelda murdehetk. Sain aru, et ma ei jõuagi täna koju. Aga noh, kiiret väga ei ole. Nii ma siis tiksusin rahulikult. Mingi hetk käisin õues. Kõndisime siis Tabasalu peal ringi. Mingi hetk tegin mingi kahtlase pööde. Ma ei teadnud, kus ma olen ja kuidas ma sinna sain. Ma ei suuda seda ringi kokku panna, ilma et ma maailma lõhkuma hakkaks. Aga noh, kuskil on väike viga ja ma loodan, et see on minu ajus.
Tänane päev oli ka saavutusrikas. Mängisin õe telefonis kaks mängu läbi ja aku tühjaks. Tegin oma telefonis tetrise maratoni läbi. Tegin ka peoplaane, kus, kellega ja millal ei ole päris kindel, aga ma tahan midagi teha. Kui keegi midagi teha tahab, siis anna teada. Kui keegi millesti rääkida tahab, siis ma olen väga palju fb's ja kui ma kodus olen, siis ma olen peaaegu alati skypes ja ma olen 99% ajast oma telefoni juures. Nii et jah :D
See muutumise osa. Ma olen viimasel ajal kergelt öeldes mölakas ja jobu jne. Ütlen valesid asju, teen valesid asju. Aga noh, kui hästi läheb, siis ma muutun. Aga see ei ole minu jaoks kerge. Ma suudan inimesi ülikergelt solvata, aga komplimendi tegemine on kohutavalt raske. Ma ei julge teisi aidata, sest ma kardan karuteene osutamist ja siis see, et mul on liiga palju probleeme ja foobiaid, mis on mu enda väljamõeldud ja ma kavatsen nende vastu midagi ette võtta.
Lõpumärkmed:
Ma kavatsen muutuda, nii et võite nõu anda. Ma loodan paremaks muutuda. Soovitused ei teeks paha :D
Keegi võiks mind hate'ida. Ma tahaks kogemust :D
Ma võin homme koju jõuda... Kes teab.
Ootaks siis ka filmisoovitusi. Peaaegu kõik peale õudukate on sobiv.
Andke ideid ka teise blogi jaoks. Kavatsen hetkeseisuga kirjutada midagi, mis oleks seotud ideaalsuse ja vastandlikusega.
Ma olen kindel, et ma olen midagi ära unustanud :D
Järgmise korrani
Janus Pinka 13. august 2013
Ma kavatsen muutuda
Hey rahvas. Järjekordne sissekanne siis. Olukord on stabiilne, muutusi ei ole näha. Ma olen ikka õe juures Tabasalus. Suht midagi tarka ära ei teinud. Aga noh, samasugune olla on igav, kavatsen muutuda. Aga sellest pisut hiljem.
Ärkasin siis suhteliselt vara üles, sest uskusin, et täna on lahkumine. Nii et jah, terve päev ootasin ma seda, kuni mingi hetk oli nii öelda murdehetk. Sain aru, et ma ei jõuagi täna koju. Aga noh, kiiret väga ei ole. Nii ma siis tiksusin rahulikult. Mingi hetk käisin õues. Kõndisime siis Tabasalu peal ringi. Mingi hetk tegin mingi kahtlase pööde. Ma ei teadnud, kus ma olen ja kuidas ma sinna sain. Ma ei suuda seda ringi kokku panna, ilma et ma maailma lõhkuma hakkaks. Aga noh, kuskil on väike viga ja ma loodan, et see on minu ajus.
Tänane päev oli ka saavutusrikas. Mängisin õe telefonis kaks mängu läbi ja aku tühjaks. Tegin oma telefonis tetrise maratoni läbi. Tegin ka peoplaane, kus, kellega ja millal ei ole päris kindel, aga ma tahan midagi teha. Kui keegi midagi teha tahab, siis anna teada. Kui keegi millesti rääkida tahab, siis ma olen väga palju fb's ja kui ma kodus olen, siis ma olen peaaegu alati skypes ja ma olen 99% ajast oma telefoni juures. Nii et jah :D
See muutumise osa. Ma olen viimasel ajal kergelt öeldes mölakas ja jobu jne. Ütlen valesid asju, teen valesid asju. Aga noh, kui hästi läheb, siis ma muutun. Aga see ei ole minu jaoks kerge. Ma suudan inimesi ülikergelt solvata, aga komplimendi tegemine on kohutavalt raske. Ma ei julge teisi aidata, sest ma kardan karuteene osutamist ja siis see, et mul on liiga palju probleeme ja foobiaid, mis on mu enda väljamõeldud ja ma kavatsen nende vastu midagi ette võtta.
Lõpumärkmed:
Ma kavatsen muutuda, nii et võite nõu anda. Ma loodan paremaks muutuda. Soovitused ei teeks paha :D
Keegi võiks mind hate'ida. Ma tahaks kogemust :D
Ma võin homme koju jõuda... Kes teab.
Ootaks siis ka filmisoovitusi. Peaaegu kõik peale õudukate on sobiv.
Andke ideid ka teise blogi jaoks. Kavatsen hetkeseisuga kirjutada midagi, mis oleks seotud ideaalsuse ja vastandlikusega.
Ma olen kindel, et ma olen midagi ära unustanud :D
Järgmise korrani
Janus Pinka 13. august 2013
Sunday, 11 August 2013
Sissekanne nr. 15
Päev 20
Homme koju, arvatavasti
Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu olen ma ikka Tabasalus. Ei jõudnudki täna koju, aga ma ei kurda. Tänane päev oli huvitav ja mõtlema panev. Ma vist mõtlen üldse viimasel ajal liiga palju. Aga noh, kui midagi tarka teha ei ole, siis tulebki ju mõelda. Aga noh...
Tänane päev algas siis rahulikult, aga mitte vaikselt. Mina siis magasin rahulikult või noh olin poolune seisundis ja mu õetütar jooksis mööda tuba ringi ja karjus. Ta oli üldse täna kuidagi energiline. Jooksis ja karjus päev otsa. Aga see on minu blogi ja mitte tema oma. Nii et jah. Ärkasin siis kella ühe paiku äkki lõplikult üles.
Läks siis tükk aega mööda ja õde tahtis, et ma temaga koos poodi läheks. Kolmandat korda pidin ma minema Tabasalu Rimisse. Kuid seekord ma ei kartnud. D&D peale pidev mõtlemine äratas minus jälle tahaplaanile vajunud stsenaristi. Kõndisin läbi Tabasalu ja vaatasin ringi. Kõik tundus olema huvitav ja isegi pisut ebareaalne. Peast käisid läbi kümned mõtted, kus ja mida saaks siin filmida. See oli hämmastav. Kui jõudsime tagasi maja juurde kohtusin ma oma õemehe perega. Üldjoontes oli asi eduline, aga mitte hea.
Ma ei süüdista ebameeldivuses ühtegi neist, pigem iseennast. Aga see oli kohutav. Sekundite jooksul heideti mulle hunnik nimesid ja ma tegin kõik, mis võimalik, et neid meelde jätta. Kõik peale ühe jäidki, aga see ei ole oluline.Palju olulisem oli aga see, et ma pidin nendega suhtlema. Mulle ei meeldi võõrastega suhelda. Inimestega, kellega ma ilmselt kunagi enam ei suhtle on see lihtne. Aga on inimesi, keda sa kohtad üliharva, ent ometi sa kohtad neid. Jäin siis nendega üksi. Küsiti tavalisi asju, mis ma teen, mis tulevikus teha tahan jne. Kõige kohutavam teema, millel peatuda. Ma ei tea ju, suur osa mu plaanidest ei pea paika ja need muutuvad pidevalt. Ma ei taha sellel teemal rääkida. Ja siis olid siin veel kaks väikelast. Me suutsime siis enamus ajast üksteist vältida, aga vahel üks neist jõllitas mind kergelt. See oli kahtlane. Ma ei tea, mida sellistel juhtudel teha. Aga noh lõppude lõpuks jäid ju kõik ellu.
Aga ma tegin otsuse. Ma ei taha lapsi. Mu plaan on suhteliselt lihtne. Enne 25. eluaastat kavatsen ma teha kõik, mis võimalik, et ma ei saaks neid. Siis kavatsen ma saada ühe heteroseksuaalse paljunemisvõimelise poja. Nimi ja veri peavad ikka ju edasi minema. Ja kui ma peaks rohkem lapsi tahtma, eks siis annab ju lapsendada. Aga rohkem lapsi ma ei taha üles kasvatada. Juba teiste laste vaatamine ja nende valvamine tundub kohutav, nii et ma teen kõik, mis võimalik, et plaanist kinni pidada.
Lõpumärkmed:
Mulle jääb kerge mulje, et ma olen vahel kohutav inimene.
Kui keegi on midagi kunagi Amazon'ist tellinud, siis võiks nõu anda.
Tahaks tagasisidet ja küsimusi ja ideid ja muud säärast.
*Kujuta midagi eepiliselt motiveerivat*
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. august 2013
Homme koju, arvatavasti
Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu olen ma ikka Tabasalus. Ei jõudnudki täna koju, aga ma ei kurda. Tänane päev oli huvitav ja mõtlema panev. Ma vist mõtlen üldse viimasel ajal liiga palju. Aga noh, kui midagi tarka teha ei ole, siis tulebki ju mõelda. Aga noh...
Tänane päev algas siis rahulikult, aga mitte vaikselt. Mina siis magasin rahulikult või noh olin poolune seisundis ja mu õetütar jooksis mööda tuba ringi ja karjus. Ta oli üldse täna kuidagi energiline. Jooksis ja karjus päev otsa. Aga see on minu blogi ja mitte tema oma. Nii et jah. Ärkasin siis kella ühe paiku äkki lõplikult üles.
Läks siis tükk aega mööda ja õde tahtis, et ma temaga koos poodi läheks. Kolmandat korda pidin ma minema Tabasalu Rimisse. Kuid seekord ma ei kartnud. D&D peale pidev mõtlemine äratas minus jälle tahaplaanile vajunud stsenaristi. Kõndisin läbi Tabasalu ja vaatasin ringi. Kõik tundus olema huvitav ja isegi pisut ebareaalne. Peast käisid läbi kümned mõtted, kus ja mida saaks siin filmida. See oli hämmastav. Kui jõudsime tagasi maja juurde kohtusin ma oma õemehe perega. Üldjoontes oli asi eduline, aga mitte hea.
Ma ei süüdista ebameeldivuses ühtegi neist, pigem iseennast. Aga see oli kohutav. Sekundite jooksul heideti mulle hunnik nimesid ja ma tegin kõik, mis võimalik, et neid meelde jätta. Kõik peale ühe jäidki, aga see ei ole oluline.Palju olulisem oli aga see, et ma pidin nendega suhtlema. Mulle ei meeldi võõrastega suhelda. Inimestega, kellega ma ilmselt kunagi enam ei suhtle on see lihtne. Aga on inimesi, keda sa kohtad üliharva, ent ometi sa kohtad neid. Jäin siis nendega üksi. Küsiti tavalisi asju, mis ma teen, mis tulevikus teha tahan jne. Kõige kohutavam teema, millel peatuda. Ma ei tea ju, suur osa mu plaanidest ei pea paika ja need muutuvad pidevalt. Ma ei taha sellel teemal rääkida. Ja siis olid siin veel kaks väikelast. Me suutsime siis enamus ajast üksteist vältida, aga vahel üks neist jõllitas mind kergelt. See oli kahtlane. Ma ei tea, mida sellistel juhtudel teha. Aga noh lõppude lõpuks jäid ju kõik ellu.
Aga ma tegin otsuse. Ma ei taha lapsi. Mu plaan on suhteliselt lihtne. Enne 25. eluaastat kavatsen ma teha kõik, mis võimalik, et ma ei saaks neid. Siis kavatsen ma saada ühe heteroseksuaalse paljunemisvõimelise poja. Nimi ja veri peavad ikka ju edasi minema. Ja kui ma peaks rohkem lapsi tahtma, eks siis annab ju lapsendada. Aga rohkem lapsi ma ei taha üles kasvatada. Juba teiste laste vaatamine ja nende valvamine tundub kohutav, nii et ma teen kõik, mis võimalik, et plaanist kinni pidada.
Lõpumärkmed:
Mulle jääb kerge mulje, et ma olen vahel kohutav inimene.
Kui keegi on midagi kunagi Amazon'ist tellinud, siis võiks nõu anda.
Tahaks tagasisidet ja küsimusi ja ideid ja muud säärast.
*Kujuta midagi eepiliselt motiveerivat*
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. august 2013
Saturday, 10 August 2013
Sissekanne nr. 14
Päev 19
Tabasalus, ikka veel Tabasalus
Tänane päev algas huvitavalt. Läksin siis jälle hilja magama ja mind äratati ebaloomulikult vara. On hämmastav kui valju saab üks kaheaastane laps olla varahommikul. Kell oli ehk alles kaheksa, kui tema juba ringi jooksis. Mina pidin teda siis valvama. Minu valvamine nägi siis selline välja. Vedelesin ja magasin pooleldi. Iga natukese aja tagant tõstsin pea ja vaatasin, et ta elus oleks. Ta oli elus, nii et yay for me.
Päev otsa ma midagi erilist ei teinud. Rääkisin õega juttu, vaatasin telekat ja mängisin telefonimänge. Aga suht tore oli. Päev sõudis siis vaikselt õhtusse. Õhtul ma ka midagi erilist ei teinud, kuni otsustasin poodi minna. Tabasalu Rimi. Enne kui lahkuda sain, vedas mu väike õetütar mind kogu aeg tuppa tagasi. Aga siis ma läksin.
See oli kohutav. Nagu mõnes õudusfilmis. Kõndisin üksinda Rimi poole. Poole tee peal kõndisid mingid kaks neidu mulle vastu. See oli kohutav. Ma kartsin, ma olin segaduses. Ma ilmselt jõllitasin neid nagu viimane hull. Läksin siis edasi. Iga auto oli täis potensiaalseid inimröövleid, iga inimene oli võimalik mõrvar jne. Rimis käisin ka nagu kahtlane ringiratast ümber riiulite. Aga noh lõpuks jõudsin siis tagasi. Elusalt.
Õhtul Lunaga rääkides jõudsin kohutavale järeldusele. Me kõik muutume ja see ei pruugi halb olla. Aga noh, eks me siis muutume vaikselt. Ka täna ei vedanud mulle kaardi ja õnnemängudes. Ma ei kujuta ette, mis Jõgevale jõudes saama hakkab. Armastust peaks ikka kõikjal olema. Aga noh...
Lõpumärkmed:
Tegin lõpuks teise blogi ära. Yippy :D Shout-out idee omanikule :D
Homme ehk jõuan koju. Juba igatsen kergelt.
Tagasiside on alati hea :D
Nautige pisiasju, aga ka suuremaid.
Järgmise korrani
Janus Pinka 11. august 2013
Tabasalus, ikka veel Tabasalus
Tänane päev algas huvitavalt. Läksin siis jälle hilja magama ja mind äratati ebaloomulikult vara. On hämmastav kui valju saab üks kaheaastane laps olla varahommikul. Kell oli ehk alles kaheksa, kui tema juba ringi jooksis. Mina pidin teda siis valvama. Minu valvamine nägi siis selline välja. Vedelesin ja magasin pooleldi. Iga natukese aja tagant tõstsin pea ja vaatasin, et ta elus oleks. Ta oli elus, nii et yay for me.
Päev otsa ma midagi erilist ei teinud. Rääkisin õega juttu, vaatasin telekat ja mängisin telefonimänge. Aga suht tore oli. Päev sõudis siis vaikselt õhtusse. Õhtul ma ka midagi erilist ei teinud, kuni otsustasin poodi minna. Tabasalu Rimi. Enne kui lahkuda sain, vedas mu väike õetütar mind kogu aeg tuppa tagasi. Aga siis ma läksin.
See oli kohutav. Nagu mõnes õudusfilmis. Kõndisin üksinda Rimi poole. Poole tee peal kõndisid mingid kaks neidu mulle vastu. See oli kohutav. Ma kartsin, ma olin segaduses. Ma ilmselt jõllitasin neid nagu viimane hull. Läksin siis edasi. Iga auto oli täis potensiaalseid inimröövleid, iga inimene oli võimalik mõrvar jne. Rimis käisin ka nagu kahtlane ringiratast ümber riiulite. Aga noh lõpuks jõudsin siis tagasi. Elusalt.
Õhtul Lunaga rääkides jõudsin kohutavale järeldusele. Me kõik muutume ja see ei pruugi halb olla. Aga noh, eks me siis muutume vaikselt. Ka täna ei vedanud mulle kaardi ja õnnemängudes. Ma ei kujuta ette, mis Jõgevale jõudes saama hakkab. Armastust peaks ikka kõikjal olema. Aga noh...
Lõpumärkmed:
Tegin lõpuks teise blogi ära. Yippy :D Shout-out idee omanikule :D
Homme ehk jõuan koju. Juba igatsen kergelt.
Tagasiside on alati hea :D
Nautige pisiasju, aga ka suuremaid.
Järgmise korrani
Janus Pinka 11. august 2013
Friday, 9 August 2013
Sissekanne nr. 13
Päev 18
Uudistamas Tabasalu
Tänane päev oli tegevusvaene, aga samas suhtlusrohke ja mõtteid Igal juhul meenus mulle seik eilsest. See oli rongis istudes. Ma nägin, kuidas üks naine tuli reipal sammul ja kõndis tühja pingini. Pani siis oma koti vabale toolile ja hetk enne seda, kui ta istus juhtus midagi. Ta näoilme muutus. See oli korraga masendav ja ma mõistsin, et ma olin täpselt samasugune. Kõndisin reipalt rongi peale, istusin maha ja mõistsin, et ma pean seal rongis olema poolteist tundi ja mul ei ole seal mitte kui midagi teha.
Aga igal juhul lähme siis tänase päeva juurde. Ärkasin kõigist hiljem. Ja hommikul juhtus maailma kõige armsam asi. Vaatasin, et väike õetütar jookseb mööda tuba ringi. Ma siis tõusin voodis istukile ja kui ta seda nägi, siis ta tuli voodi kõrvale ja tahtis kalli. See oli nii armas, see kalli oli tõsiselt südant soojendav ja uskumatult hea algus päevale. Läks siis natuke aega mööda ja ma tõusin üles. Rääkisime õega juttu ja midagi erilist ei juhtunud.
Mingi aeg, siis otsustasime poodi minna. Tabasalu Rimi sai siis meie poevalikuks. Poodi minnes avastasin Tabasalu värvilist elu. Me polnud veel mu õe maja eestki ära saanud, kui mingi idioot otsustas lombist läbi sõita, mille tõttu said mu jalad vett. Talupojalik reaktsioon oli kiire, keskmine näpp tõusis vaid sekunditega. Kuulsin, kuidas maksimaalselt 10-aastased tatikad üksteist sõimasid. Leidsin "lamava politseiniku", mis on üks vähestest asjadest, mida ma autosõidu puhul tõsiselt vihkan. Avastasin tõsiasja, et siin kandis autod enne ülekäiku ei peatu, enamjaolt vähemalt. Ja siis nägin vaatepilti, mida mulle meeldib nimetada Tabasalu välikäimlaks, sõna otseses mõttes.
Uudistamas Tabasalu
Tänane päev oli tegevusvaene, aga samas suhtlusrohke ja mõtteid Igal juhul meenus mulle seik eilsest. See oli rongis istudes. Ma nägin, kuidas üks naine tuli reipal sammul ja kõndis tühja pingini. Pani siis oma koti vabale toolile ja hetk enne seda, kui ta istus juhtus midagi. Ta näoilme muutus. See oli korraga masendav ja ma mõistsin, et ma olin täpselt samasugune. Kõndisin reipalt rongi peale, istusin maha ja mõistsin, et ma pean seal rongis olema poolteist tundi ja mul ei ole seal mitte kui midagi teha.
Aga igal juhul lähme siis tänase päeva juurde. Ärkasin kõigist hiljem. Ja hommikul juhtus maailma kõige armsam asi. Vaatasin, et väike õetütar jookseb mööda tuba ringi. Ma siis tõusin voodis istukile ja kui ta seda nägi, siis ta tuli voodi kõrvale ja tahtis kalli. See oli nii armas, see kalli oli tõsiselt südant soojendav ja uskumatult hea algus päevale. Läks siis natuke aega mööda ja ma tõusin üles. Rääkisime õega juttu ja midagi erilist ei juhtunud.
Mingi aeg, siis otsustasime poodi minna. Tabasalu Rimi sai siis meie poevalikuks. Poodi minnes avastasin Tabasalu värvilist elu. Me polnud veel mu õe maja eestki ära saanud, kui mingi idioot otsustas lombist läbi sõita, mille tõttu said mu jalad vett. Talupojalik reaktsioon oli kiire, keskmine näpp tõusis vaid sekunditega. Kuulsin, kuidas maksimaalselt 10-aastased tatikad üksteist sõimasid. Leidsin "lamava politseiniku", mis on üks vähestest asjadest, mida ma autosõidu puhul tõsiselt vihkan. Avastasin tõsiasja, et siin kandis autod enne ülekäiku ei peatu, enamjaolt vähemalt. Ja siis nägin vaatepilti, mida mulle meeldib nimetada Tabasalu välikäimlaks, sõna otseses mõttes.
Parim ost Rimist on hommikusöögihelbed. Juba homme hommikul saan ma teada, kuidas Howard Wolowitzi nimekaim maitseb. Kes vaatavad TBBT, need peaks aru saama. Loodame, et hästi. Rimis nägin üle pika aja üht lahedat asja. Nimelt raskeid otsuseid. Siidripudel, mis oli krõpsuriiulis ja muud raskelt langetatud otsused. Muudel teemadel, Eesti peaks endale kuhugi Wal-mart'i ehitama. Ainult Wal-marti inimeste pärast.
Korterisse jõudes mängisime õega erinevaid mänge, vaatasime telekat, rääkisime juttu jne. On väide, et kellel ei vea kaardimängus, veab armastuses. Ja arvestades asjaolu, kui haledalt ma igas mängus kõrva sain, siis noh, yippy.
Väga inside naljana võiks ju mainida, et ,Yang, hoia silmad lahti, cos hakkab ehk lõpuks ülespoole tõusma.
Lõpumärkmed:
Õe juures on ikka täiega lahe olla. Kuigi ma endale veel mingil juhul last ei taha, siis nö poole kohaga õe lapsega tegeleda on ikka lahe. Ta suudab olla samal ajal allumatu, räpane ja rõve, aga ka ülimalt armas ja tore ja lahe.
Õe juures on ikka täiega lahe olla. Kuigi ma endale veel mingil juhul last ei taha, siis nö poole kohaga õe lapsega tegeleda on ikka lahe. Ta suudab olla samal ajal allumatu, räpane ja rõve, aga ka ülimalt armas ja tore ja lahe.
D&D otsingud ja tegemised lähevad päev-päeva järel edulisemalt.
Ma juba igatsen oma sõpru ja kassi, aga noh eks nad võivad ka pisut oodata.
Tahaks tagasisidet. Ja küsimusi oma tagasihoidlikusse ask'i. Vastan alati ja kõigele.
Nautige pisiasju.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. august 2013
Janus Pinka 10. august 2013
Thursday, 8 August 2013
Sissekanne nr. 12
Päev 17
Rännaku algus.
Täna algas mu raske teekond. Juba enne kui see alata sai, enne kui ma isegi valmistuma hakkasin, tunti minu suhtes igatsust. See oli südant soojendav. Aga ma loeks oma rännaku alguseks hetke, kui kodust välja astusin. Kell näitas siis ehk 17:05. Kõndisin siis muusika saatel linna. Linnas ootas mind, aga ebameeldiv üllatus. Nimelt Selveri järjekord. Üks asjadest, mida ma ei salli on pikad järjekorrad. Aga noh, sain ostud tehtud ja reis Tallinnasse võis jätkuda.
Istusin siis rongis maha ja alustasin oma kerge hobiga. Inimeste vaatlemine ja nende kerge uurimine. Räägin siis pisut oma reisikaaslastest. Kõige parem vaade oli minu ees ja näoga minu poole istuv härrasmees. Täiesti tavaline isik, vanust ehk kolmkümmend, ülekaaluline ja sõitis üksi. Ta istus terve tee oma läpakas, klapid peas ja ma ei märganud tema näos ühtegi emotsioonimuutust. Teine isik, kes silma jäi oli vanem naine, teisel pool vahekäiku, nägu vastassuunas minuga võrreldes. Oli ilmselge, et tal oli palav ja ta pühkis pidevalt oma otsaesist. Nii ta seal istus, kuni tuli tema peatus ja vahetati välja kahe vanema naisega, kes kogu aeg rääkisid. Kuna ma ise kuulasin samal ajal muusikat ei huvitanud mind nende jutt ja mul pole õrna aimugi, millest nad rääkida võisid. Minu kõrval-, ees- ja tagapingis istusid, kõik üksinda, minust paar aastat vanemad noored. Mainimisväärne on see, et neil kõigil olid klapid kõrvas ja nad üritasid leida mugavat asendit. Mingi hetk, see võis olla Tapal, tuli rongi kaks naist ja ma ei näinud, et kumbki neist oleks endale pileti soetanud. Nii et jääb mulje, et nad sõitsid "jänest".
Jõudsin siis Tallinnasse ja otsustasin külastada Ülemiste keskust. Kellel seda majajuhti aega vaadata on, otsustasin ise Ludo poodi otsida. Hakkasin siis poes ringi käima ja kui ma olin läbinud 75% protsenti ringist, mida saab teha esimese korruse poodide vahel, andsin ma alla ja läksin majajuhi juurde. Avastasin, et pood oli minu ja mu alguskoha vahel. Pettumus oli suur. Sellest hoolimata läksin ma poodi ja hakkasin seal ringi vaatama. Asja, mida ma otsisin ma ei leidnud, aga müüjalt ma ka selle kohta ei küsinud, sest mulle ei meeldi müüjatega suhelda. Kolasin ka mujal ringi ja ma ei leidnud ka endale sobivat koolikotti.
Mingi aeg tuli mu õde mulle siis järgi. Küsimuse, kas mul on kõht tühi, vastus oleks oleks olnud mõttetu. Olenemata vastusest oli kindel plaan minna Räägu pessa sööma. Sõitsime siis sinna ja tellisime kebabi. See oli ikka täiega hea, eriti liha. Salat mulle ei meeldinud, aga noh... Täna siis pilt. Fotogeeniline mina söömas.
Lõpumärkmed:
Ma ei leidnudki endale D&D'd ega koolikotti. See ei ole hea
Kavatsen oma kahe-aastase õetütre kolme päevaga rääkima õpetada. Soovitusi?
Tagasiside oleks tore ja ask'is küsimused.
Rännaku algus.
Täna algas mu raske teekond. Juba enne kui see alata sai, enne kui ma isegi valmistuma hakkasin, tunti minu suhtes igatsust. See oli südant soojendav. Aga ma loeks oma rännaku alguseks hetke, kui kodust välja astusin. Kell näitas siis ehk 17:05. Kõndisin siis muusika saatel linna. Linnas ootas mind, aga ebameeldiv üllatus. Nimelt Selveri järjekord. Üks asjadest, mida ma ei salli on pikad järjekorrad. Aga noh, sain ostud tehtud ja reis Tallinnasse võis jätkuda.
Istusin siis rongis maha ja alustasin oma kerge hobiga. Inimeste vaatlemine ja nende kerge uurimine. Räägin siis pisut oma reisikaaslastest. Kõige parem vaade oli minu ees ja näoga minu poole istuv härrasmees. Täiesti tavaline isik, vanust ehk kolmkümmend, ülekaaluline ja sõitis üksi. Ta istus terve tee oma läpakas, klapid peas ja ma ei märganud tema näos ühtegi emotsioonimuutust. Teine isik, kes silma jäi oli vanem naine, teisel pool vahekäiku, nägu vastassuunas minuga võrreldes. Oli ilmselge, et tal oli palav ja ta pühkis pidevalt oma otsaesist. Nii ta seal istus, kuni tuli tema peatus ja vahetati välja kahe vanema naisega, kes kogu aeg rääkisid. Kuna ma ise kuulasin samal ajal muusikat ei huvitanud mind nende jutt ja mul pole õrna aimugi, millest nad rääkida võisid. Minu kõrval-, ees- ja tagapingis istusid, kõik üksinda, minust paar aastat vanemad noored. Mainimisväärne on see, et neil kõigil olid klapid kõrvas ja nad üritasid leida mugavat asendit. Mingi hetk, see võis olla Tapal, tuli rongi kaks naist ja ma ei näinud, et kumbki neist oleks endale pileti soetanud. Nii et jääb mulje, et nad sõitsid "jänest".
Jõudsin siis Tallinnasse ja otsustasin külastada Ülemiste keskust. Kellel seda majajuhti aega vaadata on, otsustasin ise Ludo poodi otsida. Hakkasin siis poes ringi käima ja kui ma olin läbinud 75% protsenti ringist, mida saab teha esimese korruse poodide vahel, andsin ma alla ja läksin majajuhi juurde. Avastasin, et pood oli minu ja mu alguskoha vahel. Pettumus oli suur. Sellest hoolimata läksin ma poodi ja hakkasin seal ringi vaatama. Asja, mida ma otsisin ma ei leidnud, aga müüjalt ma ka selle kohta ei küsinud, sest mulle ei meeldi müüjatega suhelda. Kolasin ka mujal ringi ja ma ei leidnud ka endale sobivat koolikotti.
Mingi aeg tuli mu õde mulle siis järgi. Küsimuse, kas mul on kõht tühi, vastus oleks oleks olnud mõttetu. Olenemata vastusest oli kindel plaan minna Räägu pessa sööma. Sõitsime siis sinna ja tellisime kebabi. See oli ikka täiega hea, eriti liha. Salat mulle ei meeldinud, aga noh... Täna siis pilt. Fotogeeniline mina söömas.
Peale seda sai siis õe juurde mindud. Olen siis esimest korda siin korteris ja esmamulje on hea. Korter on ruumikas. Parim osa on see, et mul ei ole pead kuhugi ära lüüa. Eelmises korteris oli lamp, mis oli liiga madal ja see oli täpselt keset elutuba... Aga enamus õhtust sai veedetud juttu ajades ja telekat vaadates. Sain Hitleri ja paari Teise maailmasõja lenduri kohta igasugu asju teada. Pooleldi üllataval kombel ei suhelnud ma täna õhtul mitte kellegagi, kellega ma tavaliselt suhtlen.
Kavatsen siis igale päevale panna pealkirja. Nagu ülevalt näha võite :D
Ma olen Tabasalus, õe juures. Siin on suht lahe.Ma ei leidnudki endale D&D'd ega koolikotti. See ei ole hea
Kavatsen oma kahe-aastase õetütre kolme päevaga rääkima õpetada. Soovitusi?
Tagasiside oleks tore ja ask'is küsimused.
Järgmise korrani
Janus Pinka 9. august 2013
Subscribe to:
Comments (Atom)