Sissekanne nr. 30

Päev 37
Lahing on võidetud, sõda...

Ärkasin siis stiilselt. Ema ajas siis üles, aga nagu alati jäin ma voodisse. Peamine mõte, mis mind vaevas oli mu unenägu. Aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Ema arvas, et ma magasin ja kui Ristiisa külla tuli ja mind üles ehmatada tahtis, võitsin ma esimese lahingu. Ma vaatasin talle otsa ja pettumus ta silmis oli südant soojendav. Rääkisime juttu ja mingi aeg läks ta koju.

Suht terve ülejäänud päeva ei teinud ma midagi. Ma ei käinud mitte sekundikski kodust välja. Mulle küll pakuti võimalust, aga ma ei võtnud sellest. Iseenesest oleks ju võinud. Aga noh eks siis tuleb homme see tasa teha. Väike plaan on ja kui see õnnestub, siis olen varsti jälle youtube's.

Eile rääkisin, et päev oli suhtlusvaene. Kuid see oli paganama suhtlusrikas võrreldes tänasega. Mu räägin iga päev aina vähematega inimestega. Aga kui kool tuleb, siis läheb huvitavaks. Sest kõik selle kooliga seoses on uus. Väljaarvatud koolikaaslased, kuid selle meeldivustase on küsitav. Ma ei ütle, et mulle mu koolikaaslased ei meeldi. Paljud neist on ülilahedad. Enamus Ägedatest Party Peopledest on näiteks seal. Pluss teised inimesed, kes mulle meeldivad. Aga seal on ka inimesi, kes mulle ei meeldi ja natuke vaheldust on alati hea.

Ja siis kogu õhtu möödus jälle internetti vallutades. Reaalselt ma olen nii palju asju teinud, et mul on selline tunne, et kui varsti midagi ei muutu, siis ma lähen hulluks. Ma juba natuke olen enda arust, nii et tõenäosus on suhteliselt suur. Aga inimesed palun rääkige midagi. Ükskõik mida, kasvõi mida te päev otsa teinud olete.

Ah jaa see unenägu. See oli väga kahtlane moment. Mäletan, et sai mingit videot filmitud. Ja siis me läksime nagu mingisse teisse tuppa. Tuba oli väike, aga stiilne. Mõnusad tugitoolid igal pool, väike piljardilaud, suhteliselt hästi valgustatud, taganurgas oli baar. Ühesõnaga selline suht unistuste toake. Istusin piljardilaua taga, tuba oli Ägedaid Party Peoplesid täis ja me rääkisime juttu, olime ühesõnaga niisama, lõõgastusime. Ja siis järsku läks asi käest. Tuba läks korraks pimedaks. Ja kui valgus tagasi tuli oli enamus asju teistmoodi.
Ma olin ülekuulamisruumis, sellises nagu 'Murica filmides kujutatakse. Mina olin siis see, keda üle kuulati. Tuba oli väiksem pimedam ja ma istusin ainsa tooli peal. Tuba valgustas üks lamp, mis oli ülekuulajate selja taga, nii et enamus ajast nägin ma vaid nende siluette. Ülekuulajateks olid samad inimesed, kes enne rahulikult lõõgastusid. Mul pole õrna aimugi, mida nad tahtsid, aga kuna see oli uni, siis ei ole see vist oluline ka. Mingi aeg läks asi kahtlaseks. Olukord muutus selliseks nagu kujutatakse osades interneti videodes. Aga kuna enamik mu lugejaid on alaealised, siis ei tea te nendest videodest midagi. Küll te mõne aasta pärast aru saate. Kuid me ei jõudnud suht kuhugi, ma isegi ei puudutanud kedagi ega midagi, sest mu kuues meel lõi sisse ja ma teadsin, et teises ruumis said pannkoogid valmis. Läksin pannkooke sööma ja ärkasin üles.
Mu unenägu oli kahtlane, aga kui keegi usub sellesse voodoo asja ja arvab, et unenägudel on mingi suurem mõte, siis andku tuld. Tahaks lihtsalt huvi pärast teada, mis see tähendada võib.

Ja ma võitsin ka teise lahingu. Mu ema ei tahtnud, et ma blogiks, aga noh ma ei anna võitluseta alla. Kuid kuna mu ema loeb ka mu blogi ja mängib ka seda mängu, siis jään ootama, kas tuleb tagasilöök. Loodame, et mitte, aga seda mängu mängitakse ju kahekesi. Lahing on võidetud, sõda käib edasi.

Lõpumärkmed:
Shout-out Arturile, kes mainis oma blogis mind hea sõnaga. Eks ma vastan siis samaga. Link siis:
http://arturiasjad.blogspot.com/
Ma ei tea, kuidas ma kooli ajaks unegraafiku korda saan. Pean vist põhimõtteid natuke väänama.
30. augusti osas ei ole ikka ära otsustanud, kas tuleb blogi. Vist jah, aga kindel ei saa kunagi olla.
C'mon, andke tagasisidet, rääkige niisama, küsige midagi ask'is, ütle minu pihta või kirjuta kuhugi. Ma olen suht alati nõus rääkima ja ma vastan kõigele ja alati. Mul ole saladusi (välja arvatud teiste omad, neid ma ei avalda. Ma lihtsalt pidin seda mainima.), kuid mulle meeldib mõttemänge mängida ja vahepeal natuke tõde varjata või teiste asjadega varjutada.
Kooli suhtes nii palju. Õppige nii palju kui saate. Ma pigem valin grammar-nazide armee, kui kirjaoskamatute inimeste hordid. Neid viimaseid on niigi liiga palju.
Reaalselt, kui sa seda loed ja sul ei ole midagi päevaks planeeritud. Siis tee plaane ja teosta neid. Kuid ma palun, kui on vähegi võimalik. Mine kodust välja, kasvõi maja ette/taha/küljele, istu muru/pingi/teki peale maha ja naudi loodust.
Nautige seda, mis teil on. Olge õnnelikud, et teil on interneti ühendus ja te saate minu blogi lugeda. Paljud ei saa sedagi.
Aga kuna ma ei taha oma blogi kurva mõttega lõpetada, siis ütlen kuldsed sõnad: Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. august 2013