Sissekanne nr. 27

Päev 33
Las ma olen natuke imelik

Tänane päev oli mõnus, tore, lahe, äge ja kõik muud säärased sõnad. Aga mis siis ikka alustame algusest. Päeva algusest. Ehk sellest hetkest, kui ma ärkasin. Jällegi oli minu äratuse põhjuseks telefonikõne.

Helistajaks oli Spookyboobs, ma pidin teist korda vaatama, et selles kindel olla. Küsis, mis ma teen. Ma muidugi olin unine ja vastasin, et midagi ei tee. Kui küsis, kas magan, vastasin, jah, magasin, sest nii see ju oli. Ta lihtsalt lausus: "Maga siis edasi." Ja lõpetas kõne. Minu arust on see üks huvitavamaid äratuskõnesid mu elus. Ja ma kohe seletan miks.

Esiteks oli helistaja neiu. Teiseks kuna ta elab minust suht kaugel, ei ole see tavaline, et ta helistab. Kuid ka see ei olnud kõne kahtlaseim osa. Kahtlaseim osa oli see, et ta ei isegi ei maininud, miks ta helistas. Ta lasi mul rahus edasi magada. Kuid just see asjaolu ei lasknud mul magada. Helistasin tagasi.

Tuli välja, et mul oli võimalus esimest korda kohtuda Duckling'uga. Kuna ta lubas oma varjunime alles homme anda ja ma olen piisavalt ebanormaalne, siis ma annan esimest korda ise kellelegi uue varjunime. Kuid see ilmselt muutub homme. Ja nii ma siis otsustasin minna, sest ma armastan karta ja kardan armastada. Ma natuke kardan uusi inimesi, kuid samas ma armastan uusi inimesi. Kuid paar kiiret kõnet ja linna poole minek. Mainimisväärne on see, et ma ei pannud isegi arvutit käima. Mainin selle ka ära, et Duckling ei räägi eriti meie keelt.

Sõitsin siis hullema hooga linna. Linna jõudes otsisin kahte neidu. Leidsin aga väikse inimgrupi. Grupp lahkus, kui mina tulin. Ma loodan, et see asjaga seotud ei ole. Aga jah. Ma kuskilt lugesin, et esmamulje jätmiseks on kolm sekundit. Need kolm sekundit ega järgnevad minutid ja üldse kogu koos veedetud aeg ei möödunud just parimas valguses. Aga räägime siis nendest. Alustame samas järjekorras, kui ma need üles lugesin.

Kolm sekundit. Sõitsin täiega ootamatust suunast üle rohu nende seljataha ja lasin rattal maha kukkuda. Ütlesin hey ja asusin vestlusesse ühe poisiga grupist. Oli aru saada, et ta naljaga pooleks süüdistab mind milleski ja ma toon mingeid naljakaid vabandusi. Ei ole just parim algus.

Järgnevad minutid. Oleks võinud mainida, et nemad olid pingi peal. Istusin siis nende ette muru peale maha. Vaatasin grupi üle ja asusin vestlema Spookyboobsiga. Oli aru saada, et me rääkisime Ducklingust. Kui mind tutvustati, naeratasin ebalevalt ja vaatasin mujale. Ma istusin üldse imelikult maha. Ma olin kuidagi ebamugavalt. Ma ei saanud korralikult temaga silmsidet ja siis oli kogu aeg imelik, kuid noh rääkisime, kuid mitte otse ja mingi aja pärast hakkasime liikuma. Läksime niisama linna peale.

Ülejäänud aeg koos. Me kõndisime ja rääkisime. Oli aru saada, et me temast rääkisime ja kuna me rääkisime eesti keeles ei saanud ta kaasa rääkida. Põhjus, miks me eesti keeles rääkisime on see, et ma olen mölakas ja ei nõustunud muus keeles rääkima. Mingi hetk vaatasin talle otsa ja ütlesin: "Kui sa minust aru hakkad saama, on sul palju lihtsam." Ta mõistis, et ma temaga räägin. Aga ta ei saanud ühestki sõnast aru ja vaatas Spookyboobsi poole, kes ka väga ei aidanud. Lõpuks tõlkisin ikka enamuse ise ära. Rääkisime siis veelnatuke juttu ja siis nad läksid ära. Mina ja Kõu tiirutasime natuke linna vahel, kuid ka meie läksime laiali ja kuidagi jõudsin ma koju.

Vahepeal saime ka kokku Mr.Pancakes'iga. Tuleb välja, et kõik kambas ei teadnudki, kes see oli. Noh eks siis nüüd teavad. Ma isegi ei tulnud selle peale, et nad ei tea teineteist ja ma ei vaevunudki neid omavahel tutvustama :D

Aga jah, nii et ma olin siis kodus. Olin siis natuke aega kodus olnud ja mu vanemad tulid koju. Tõid ave-halvaa'd nagu iga kord, kui seda müüakse. Nimelt on linnas küüslaugu mingi asi. Festivaliks ma seda ei nimetaks. Aga jah, vampiiridel ei vedanud täna Jõgeval. Olin siis natuke aega kodus, tavalised jutukaaslased otsustasid kõik kinno minna, aga kuna ma õudukaid ei vaata, siis jäin mina koju. Kuid ma ei kahetse seda, sest kella üheksa paiku õhtul avastasin ma fb sõnumi kasutajalt nimega Annika.

Esimene mõte. Ma ei tea Annikat. Mul kulus ehk viis minutit enne kui ma lõpuks seda lugesin. Ja see oli täiega lahe. Ta on tundmatu isik, kellele mu blogi meeldib. Ta ei varjunud anonüümsuse taha peitu, vaid võttis julguse kokku ja ütles, mida ta arvab. See oli täiega lahe. Ma olen temaga terve õhtu vaikselt rääkinud ja see on täiega lahe olnud. See tekitas ikka täiega sooja tunde.

Mida siis veel. Mulle öeldi, et ma ei ole imelik. Ma ei taha tavaline olla, nii et palun laske mul natuke imelik olla. Natukene. Ma ei hammusta ikka veel. Kui sa mind nägema peaks, astu ligi ja ütle, mis su südamel on. Vihkad, siis vihkad, meeldin, siis meeldin, närvi käin, siis anna teada ja leiame lahenduse. Ma tean, et ma ei suutnud neid kolme sekundit maksimaalselt ära kasutada. Arvamus, mis sinul minust on, võib olla vale. Ma ei ole see, kes ma paistan. Lase mul seda näidata. Ma ei ürita lahe olla, ma ei ürita meeldida. Jah, mulle meeldib, kui keegi minust hästi arvab, aga midagi erilist ma selle nimel tavaliselt tegema ei hakka.

Kallis lugeja. Sina või sinu sõber võib olla see, keda ma otsin. Palun tehke see test ära ja jagage seda sõpradega. Ma tahaks leida teist endasugust. Tulemus, mis koosneb neljast tähest, kirjutage palun mulle. Teen väikest viisi statistikat ka. Saan ehk teilgi leida kedagi, kes on teiega sama tüüpi. Testi link siis:
http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp

Lõpumärkmed:
Päeva lõppedes, naasesid mu tavapärased vestluskaaslased.
Üle väga pika aja sai Lunaga juttu räägitud ja üldse oli hea õhtu.
Tänane päev on kestnuid päevi. Võimalik, et isegi nädalaid. Suve lõpp on olnud võrratu. Uued tutvused, paremad suhted teiste sõpradega ja blogi, mis oli paganama hea idee :D
Homne blogi on väga suure küsimärgi all.
Ma ei hammusta, räägi minuga :D Mul on põhimõte, et ma ise ei alusta vestlusi. Loll komme, aga noh jah.
Ma jagan fb's igast lehekülgi, kuhu tagasisidet jätta saab :D
Nautige suve lõppu ja värki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. august 2013