Sissekanne nr. 29

Päev 36
Artur tegi blogi

Hey rahvas. On järjekordne... Ma ei tea kui pikk ajaühik, suht sõltuvalt teie lugemiskiirusest ja viitsimisest. Näiteks tunnike, aga ma pisut kahtlen selles... minu blogi seltsis. Tänane päev oli siis väga tegevusvaene, väga suhtlemisvaene, ent ometi kavatsen ma sellest rääkida.

Mainiks siis esimese asjana ära, et mu hea sõber Artur tegi ka endale blogi. Kuna ta mainis hea sõnaga oma blogis mind, siis vastan samaga. See on küll ilmselt alles algusfaasis, aga lugege minu esimesi sissekandeid ja näete, et minu arengut.
Link: http://arturiasjad.blogspot.com/

Aga läheme siis minu päeva juurde edasi. Ärkasin siis jälle peale lõunat. Ema käis mind äratamas. Mäletan, et kell oli 13:50. Ma reaalselt arvasin, et see juhtus unes, kuni ma poole kolme aeg päriselt üles ärkasin. Päeva ajal tegin õhtuks suuri plaane, minna mõne sõbraga aeda istuma. Kuid selleni jõuan ma hiljem.

Tegin ka plaane sõbraga välja minna, aga ka see jäi ära. Kuid korra ma ikka kodust välja sain. Läksin emaga aeda. Aias käik oli huvitav. Suure osa aias käigust vaatasin ma telefoni ekraani. Rääkisin Spookyboobsiga juttu. Mingi hetk tegin ka Ristiisaga õhtuseid plaane, aga need jäid kõik ära. Peamine põhjus oli minu laiskus. Kuid kui nemad kaks ei oleks minuga rääkinud, üks täiesti suvalistel teemadel ja teine õhtu plaanidest, ei olekski ma päeva ajal eriti rääkinud. Nii et jah.

Koju jõudes, tühistasin vaikselt õhtuks tehtud plaane ja hakkasin internetti vallutama. Seekord jäid siis koomikud jälle jalgu. Vaatasin suure osa õhtust neid. Jõudsin ka järeldusele, et ma ei saa teise blogi teemasid ise valida. Ma valin kas liiga suure teema või liiga kitsa teema ja siis on ka halb. Nii et kutsun teid üles tegema nii nagu kunagi keegi tegi. Ta pakkus välja küsimus-probleemi ja ma andsin sellele oma arvamuse.

Aias käies juhtus midagi, mis oli huvitav. Leidsin maasika. Jah, punase, suure ja ülimaitsa maasika. See oli suht täiega lahe, sest ma ei olnud oma aiast juba nädalaid ühtki maasikat söönud. Aga ma sõin ta ära. Kui keegi peaks väitma, no pic no proof, siis mul on pilt ka. Aga ma ei viitsi seda arvutisse panna.

Ema äratas mind huvitava väitega, et ma peaks kirjutama, et see on viimane blogi enne kooli. Ma olen suht kindel, et ta arvab just mu ma-ei-blogi-enne-keskööd põhimõte on mu unegraafiku sassi ajanud. Aga, kallid lugejad, olge mureta. Seda mängu saavad kaks mängida ja minu loomuses ei ole lahinguta alla anda.

Aga kui sa midagi teha tahad, millestki rääkida tahad, siis kirjuta või ütle mulle: "Ma tahan sinuga rääkida." Ma ei saa nagu üldse vihjetest aru. Nagu üldse. Ja mul on loll põhimõte, et ma ei alusta vestlust. Aga ma olen suht kindlalt huvitatud suhtlemisest. Olenemata sellest, kas ma tean sind, kui vana sa oled või kuidas sa ühendust võtad. Anna kasvõi tagasisidet.

Lõpumärkmed:
Duckling on nüüdsest Pardipoeg, ehk siis lihtsalt tõlgitud eesti keelde. :D
Ma üllatusin täna, sest inimesed on võimelised ütlema ootamatuid asju. Aga noh eks ma teen seda ise ka ja ma ju ärgitan teid ausad ja otsekohesed olema.
Muutsin natuke oma blogi välimust, et te saaks paremini tagasisidet anda.
Blogi kirjutamise ajal kirjutas mulle ka Liisa, aga ma ei viitsi teksti muuta.
30. august ei kavatse ma lausuda ühtki sõna ja hetkel olen ma kahevahel, kas ma kirjutada viitsin. Eks seda ole 30. näha. Ainus võimalus mind rääkima saada, on see, kui sellest sõltub otseselt kellegi elu.
Kool läheneb ohtliku kiirusega. Ja see ei meeldi mulle, vist. Ma ei ole selle osas ka veel kindel.
Nautige midagi, ükskõik mida, peaasi, et te midagi naudite.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2013