Sissekanne nr. 12

Päev 17
Rännaku algus.

Täna algas mu raske teekond. Juba enne kui see alata sai, enne kui ma isegi valmistuma hakkasin, tunti minu suhtes igatsust. See oli südant soojendav. Aga ma loeks oma rännaku alguseks hetke, kui kodust välja astusin. Kell näitas siis ehk 17:05. Kõndisin siis muusika saatel linna. Linnas ootas mind, aga ebameeldiv üllatus. Nimelt Selveri järjekord. Üks asjadest, mida ma ei salli on pikad järjekorrad. Aga noh, sain ostud tehtud ja reis Tallinnasse võis jätkuda.

Istusin siis rongis maha ja alustasin oma kerge hobiga. Inimeste vaatlemine ja nende kerge uurimine. Räägin siis pisut oma reisikaaslastest. Kõige parem vaade oli minu ees ja näoga minu poole istuv härrasmees. Täiesti tavaline isik, vanust ehk kolmkümmend, ülekaaluline ja sõitis üksi. Ta istus terve tee oma läpakas, klapid peas ja ma ei märganud tema näos ühtegi emotsioonimuutust. Teine isik, kes silma jäi oli vanem naine, teisel pool vahekäiku, nägu vastassuunas minuga võrreldes. Oli ilmselge, et tal oli palav ja ta pühkis pidevalt oma otsaesist. Nii ta seal istus, kuni tuli tema peatus ja vahetati välja kahe vanema naisega, kes kogu aeg rääkisid. Kuna ma ise kuulasin samal ajal muusikat ei huvitanud mind nende jutt ja mul pole õrna aimugi, millest nad rääkida võisid. Minu kõrval-, ees- ja tagapingis istusid, kõik üksinda, minust paar aastat vanemad noored. Mainimisväärne on see, et neil kõigil olid klapid kõrvas ja nad üritasid leida mugavat asendit. Mingi hetk, see võis olla Tapal, tuli rongi kaks naist ja ma ei näinud, et kumbki neist oleks endale pileti soetanud. Nii et jääb mulje, et nad sõitsid "jänest".

Jõudsin siis Tallinnasse ja otsustasin külastada Ülemiste keskust. Kellel seda majajuhti aega vaadata on, otsustasin ise Ludo poodi otsida. Hakkasin siis poes ringi käima ja kui ma olin läbinud 75% protsenti ringist, mida saab teha esimese korruse poodide vahel, andsin ma alla ja läksin majajuhi juurde. Avastasin, et pood oli minu ja mu alguskoha vahel. Pettumus oli suur. Sellest hoolimata läksin ma poodi ja hakkasin seal ringi vaatama. Asja, mida ma otsisin ma ei leidnud, aga müüjalt ma ka selle kohta ei küsinud, sest mulle ei meeldi müüjatega suhelda. Kolasin ka mujal ringi ja ma ei leidnud ka endale sobivat koolikotti.

Mingi aeg tuli mu õde mulle siis järgi. Küsimuse, kas mul on kõht tühi, vastus oleks oleks olnud mõttetu. Olenemata vastusest oli kindel plaan minna Räägu pessa sööma. Sõitsime siis sinna ja tellisime kebabi. See oli ikka täiega hea, eriti liha. Salat mulle ei meeldinud, aga noh... Täna siis pilt. Fotogeeniline mina söömas.

Peale seda sai siis õe juurde mindud. Olen siis esimest korda siin korteris ja esmamulje on hea. Korter on ruumikas. Parim osa on see, et mul ei ole pead kuhugi ära lüüa. Eelmises korteris oli lamp, mis oli liiga madal ja see oli täpselt keset elutuba... Aga enamus õhtust sai veedetud juttu ajades ja telekat vaadates. Sain Hitleri ja paari Teise maailmasõja lenduri kohta igasugu asju teada. Pooleldi üllataval kombel ei suhelnud ma täna õhtul mitte kellegagi, kellega ma tavaliselt suhtlen.

Lõpumärkmed:

Kavatsen siis igale päevale panna pealkirja. Nagu ülevalt näha võite :D

Ma olen Tabasalus, õe juures. Siin on suht lahe.
Ma ei leidnudki endale D&D'd ega koolikotti. See ei ole hea
Kavatsen oma kahe-aastase õetütre kolme päevaga rääkima õpetada. Soovitusi?
Tagasiside oleks tore ja ask'is küsimused.

Järgmise korrani

Janus Pinka 9. august 2013