Sissekanne nr. 20

Päev 24
Võimatu missioon

Hey jälle. Mina siis siin. Olenemata asjaolust, et ma tegin plaane välja minekuks, ma ei jõudnudki välja. Kuid ka kodus veedetud aeg möödus tegusalt. Ma vähemalt arvan, et päev oli tegevusrikas. Aga noh, eks ma siis rahuldan teie rahuldamatut uudishimu, mis siis juhtus.

Alustan siis eilsest. Jõudsin siis alles viie paiku koju ja ega ma siis magama ei läinud. Istusin veel natuke aega netis, nii et ma ei teagi, mis kell ma magama jõudsin. Arvan, et kuskil kuue paiku ehk. Noh seal ma siis magasin ja päev vahetus. Ärkasin siis üles, sest mu õetütar otsustas, et hommik on. Kell oli ehk pool kümme. Ema üritas siis hea inimene olla ja ei lasknud mul päris üles ärgata. Saatis mind teise tuppa magama. Läks siis natuke aega veel mööda ja ma ärkasin jälle õetütre kisa peale. Ta oli samasse tuppa tulnud. Ma jäin kolmandat korda magama.

Ärkasin siis lõpuks poole kahe aeg päriselt üles. Iseseisvalt. Ma olin hämmastavalt puhanud. Kõndisin siis ülienergiliselt elutuppa ja nägin oma ema ja õde. Sel hetkel, kui nad midagi mulle ütlesid, mu rutiinne hommik lõppes ja korraga olin ma väsinud. Pooleldi kukkusin oma toolile ja edasist väga ei mäleta. Ma tean, et ma mingi hetk otsustasin rallit sõita. See oli kohutav ja tore samal ajal. Kohutav, sest mu auto ei allu mulle väga, tore, sest ma sain teisi tappa ja see on alati tore. Ja siis läksid kõik peale minu ja õetütre ära.

Jäime kahekesi. Algas Võimatu missioon. Algus oli tore, ta istus rahulikult ja vaatas multikat. See oli kohutav multikas, hiirepoiss sai kogu aeg haiget ja vihjeid "täiskasvanute tegevustele" oli üllatavalt palju. Tänu taevale, et ta kaheaastane on ja inimkeelt veel väga ei räägi. Igal juhul, natuke aega möödus sõbralikult. Ma rääkisin Kõuega skypes ja laps vaatas multikat. Kõik oli eduline kuni ta avastas, et teisi ei ole. Ta hakkas neid otsima. See oli kohutav. Ta käis igal pool mööda korterit ringi ja otsis neid. Ta ei leidnud neid. Ta muutus rahutuks. Teda ei huvitanud enam multikas, ta otsis pigem tegevust. Ta üritas kõikjale ronida. Ta üritas isegi korterist välja saada, aga see ei õnnestunud. Natukese aja pärast jõudsid nad tagasi. See oli hea hetk. Ma olin üksi ja ma kartsin asju, milleks see väike laps võimeline olla võis. Nutmine, jonnimine, enese vigastamine ja muud elulõbud.

Õhtu lõppes tavaliselt, rääksin Luna ja Kõuega juttu. Kuni mu õde soovis Scrabble't mängida. Kahjuks ma kaotasin. Haledalt, see oli kohutav. Tal oli poole rohkem punkte kui mul. Aga noh, ma ei kahetse midagi. Ega midagi muud mainimisväärset vist ei juhtunudki.

Lõpumärkmed:
Shout-out kõigile, kes seda loevad, sest hämmastaval kombel on mul juba 1000 vaatamist. Ma tänan teid kõiki, isegi kui te kogemata selle blogi avasite.
Tagasisidet palun. Blogi saab kommenteerida, askis võib seda anonüümselt teha, fb's võib seda chatis teha ja kui sa soovid võid seda näost näkku öelda.
Homse ja pühapäevase sissekande ilmumine on küsimärgi all. Need küll ilmuvad, aga küsimus on millal.
Jagan siis igaks juhuks ask'i: http://ask.fm/MrJanus
Kumma ma siis teemaks panen? Valikus on kuupäev ja päevateema.
Aga noh mõnel tulevasel päeval tuleb ka teise blogisse sissekanne.
Nautige augustit ja tehke midagi. Kodus istumine ei ole tegevus, minge välja, kasvõi jalutama ja tehke midagi. Midagi, mis jääks meelde.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. august 2013