Sissekanne nr. 15

Päev 20
Homme koju, arvatavasti

Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu olen ma ikka Tabasalus. Ei jõudnudki täna koju, aga ma ei kurda. Tänane päev oli huvitav ja mõtlema panev. Ma vist mõtlen üldse viimasel ajal liiga palju. Aga noh, kui midagi tarka teha ei ole, siis tulebki ju mõelda. Aga noh...

Tänane päev algas siis rahulikult, aga mitte vaikselt. Mina siis magasin rahulikult või noh olin poolune seisundis ja mu õetütar jooksis mööda tuba ringi ja karjus. Ta oli üldse täna kuidagi energiline. Jooksis ja karjus päev otsa. Aga see on minu blogi ja mitte tema oma. Nii et jah. Ärkasin siis kella ühe paiku äkki lõplikult üles.

Läks siis tükk aega mööda ja õde tahtis, et ma temaga koos poodi läheks. Kolmandat korda pidin ma minema Tabasalu Rimisse. Kuid seekord ma ei kartnud. D&D peale pidev mõtlemine äratas minus jälle tahaplaanile vajunud stsenaristi. Kõndisin läbi Tabasalu ja vaatasin ringi. Kõik tundus olema huvitav ja isegi pisut ebareaalne. Peast käisid läbi kümned mõtted, kus ja mida saaks siin filmida. See oli hämmastav. Kui jõudsime tagasi maja juurde kohtusin ma oma õemehe perega. Üldjoontes oli asi eduline, aga mitte hea.

Ma ei süüdista ebameeldivuses ühtegi neist, pigem iseennast. Aga see oli kohutav. Sekundite jooksul heideti mulle hunnik nimesid ja ma tegin kõik, mis võimalik, et neid meelde jätta. Kõik peale ühe jäidki, aga see ei ole oluline.Palju olulisem oli aga see, et ma pidin nendega suhtlema. Mulle ei meeldi võõrastega suhelda. Inimestega, kellega ma ilmselt kunagi enam ei suhtle on see lihtne. Aga on inimesi, keda sa kohtad üliharva, ent ometi sa kohtad neid. Jäin siis nendega üksi. Küsiti tavalisi asju, mis ma teen, mis tulevikus teha tahan jne. Kõige kohutavam teema, millel peatuda. Ma ei tea ju, suur osa mu plaanidest ei pea paika ja need muutuvad pidevalt. Ma ei taha sellel teemal rääkida. Ja siis olid siin veel kaks väikelast. Me suutsime siis enamus ajast üksteist vältida, aga vahel üks neist jõllitas mind kergelt. See oli kahtlane. Ma ei tea, mida sellistel juhtudel teha. Aga noh lõppude lõpuks jäid ju kõik ellu.

Aga ma tegin otsuse. Ma ei taha lapsi. Mu plaan on suhteliselt lihtne. Enne 25. eluaastat kavatsen ma teha kõik, mis võimalik, et ma ei saaks neid. Siis kavatsen ma saada ühe heteroseksuaalse paljunemisvõimelise poja. Nimi ja veri peavad ikka ju edasi minema. Ja kui ma peaks rohkem lapsi tahtma, eks siis annab ju lapsendada. Aga rohkem lapsi ma ei taha üles kasvatada. Juba teiste laste vaatamine ja nende valvamine tundub kohutav, nii et ma teen kõik, mis võimalik, et plaanist kinni pidada.

Lõpumärkmed:
Mulle jääb kerge mulje, et ma olen vahel kohutav inimene.
Kui keegi on midagi kunagi Amazon'ist tellinud, siis võiks nõu anda.
Tahaks tagasisidet ja küsimusi ja ideid ja muud säärast.
*Kujuta midagi eepiliselt motiveerivat*

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. august 2013