Sissekanne nr. 21

Päevad 25 ja 26

Hey, et siis täna nagu kaks päeva koos. Kuna eile ei saanud teatud põhjusteil blogida. Homme ka vist ei saa, aga noh. Kuna täna on kaks päeva, siis on ilmselt ka natuke pikem blogi. Aga loodan, et ei ole pettumust tekitav.

Päev 25
Arbuusi kaalumine

Päev siis hakkas huvitavalt. Nimelt sain ma jälle unes rääkimisega hakkama. See ei olnud nii palju rääkimine kui küsimus. Ja see küsimus on huvitav. Nimelt ma olevat küsinud: "Kas selle tapmise eest saab lisaelu?" See küsimus on keerelnud mu mõtetes sellest ajast saati. Huvitav, kas saab või ei?

Suhtlesin siis anonitega. Aga neist rohkem päeval 26. Mingi hetk pakkus Trimmer välja idee õhtupoole välja minna. Mõeldud-tehtud. Kodust välja minnes sain ma teha heateo. Ma aitasin ühel väikesel tüdrukul ratta välja viia. Tal oli nimelt raskusi ukse lahti hoidmise ja samal ajal ratta liigutamisega. Tõstsin siis selle ratta välja ja kuulsin seljatagant vaikset ja pehmet sõna. See oli aitäh. See oli täiega lahe. Kutsusime siis Kõue ka välja saime pool kuus kesklinnas kokku. Tegime siis linna vahel hiiglasliku ja õudselt loperguse kaheksa. Käisime piiri poe juures, uuesti kesklinnas ja siis minu aias. Sõime seal natuke herneid ja õunu ja läksime linna tagasi. Kuid olles selveri ülekäigu juures otsustasin ma neist lahkuda ja kiirelt kodust läbi käia. Leppisime kokku, et saame kolmveerand kaheksa kaupsi ees kokku.

Kiirelt kodust läbi, soojemad riided seljas ja linna poole minek. Mõtlesin, et saame seal mingi ehk viiekesi, maksimaalselt seitsmekesi kokku. Aga meid oli seal kümme. See oli pisut häiriv, sest see oli ikkagi kaks korda rohkem, kui ma eeldasin, aga noh. Käisime siis poes ära ja läksime Blue baby poole.

Oli seal siis väike istumine. Kokku oli meid siis kõige rahvarohkemal momendil kaheksateist. Tegime seal siis igasugu pulli. Räägin siis eredamatest hetkedest pisut lähemalt. Alustame sellest, et ma ei teadnud, et Blue baby vennad kodus on. Sadasin siis tuimalt Blue baby tuppa ja leidsin sealt ühe ta vendadest. See oli huvitav. Ajasin siis kiirelt temaga paar sõna juttu ja läksin tagasi teiste juurde. Blue baby perekond suutis mind veel kord üllatada. Nimelt kui hakkasin sealt lahkuma, tuli Blue baby ema korraks koju. See oli kohutav, sest nagu enamus teist teadma peaks, mulle ei meeldi inimesed. Kolmandat korda üllatusin ma öösel, kui Blue baby teine vend oli enamuse meie grupi neidudega. See oli üllatav, aga good for him, miks mitte :D

Lähme teiste hetkede juurde. Arbuusi juurde. Kuidas selgeks teha, kas arbuus on 9 või 4 kg. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga see jäi meelde. Väide oli siis järgmine. Andke Janusele, kui see kaalub üle 5kg, siis ta seda tõsta ei jõua. Antigi ja ma jõudsin. Ei olnud piisavalt täpne. Otsisime kaalu välja. Kaal näitas 8,6 kg. See oli kahtlane... Kas loogika või kaal eksis :D

Kuid peo kõige huvitavam osa oli see, kui GOD-liath nägi, et ma kirjutasin ühele neiule facebookis: "Ma ar.." Ta arvas, et ma lõpetan lause: "...mastan sind!" Või midagi sellist. Ja ta ütles mulle, et ma seda ei teeks, mitte niimoodi vähemalt. Ma küll ei lõpetanud seda lauset, ma kirjutasin teise lause. Aga mu plaan oli kirjutada: "Ma arvan, et..." See oli nii lahe. Ja ma ei kavatse seda enam facebookis kirjutada. See ei ole koht, kus üldse selliseid tähtsaid asju kirjutada. Kui sul on võimalus seda muud moodi teha, siis tee muud moodi.

Noh, siis juhtus kaks asja, mida ma detailselt siin lahkama ei hakka, aga need mõlemad tõid mulle huvitava mõtte. Alustame siis esimesega. See on millegi tegemine, kuhu mind ei kaasata või mis on salatsev nali minu vastu. Mind ei häiri, et te seda tegite. Mind ei häiri, et te mind ei kaasanud. Asi, mis mind häirib, on see, et te varjate seda minu eest ja siis kui see välja tuleb, siis te toote kolm tuhat kasutut vabandust, millest üks on hullem kui teine. Te süüdistate üksteist. Te ei tee sellega asja paremaks. Tunnistage üles, ma naeran teiega ja asi ants. Varjamine teeb asja ainult hullemaks.

Ja siis see teine asi. Minevik on minevik, seda me muuta ei saa, nii et saage sellest üle. Ma tean, et ma tegin vigu, ütlesin valesid asju jne, kuid mina sain neist tegudest ja sõnadest üle. Nii et saage ka teie. Ja kui ma olen teid solvanud, siis palun vabandust ja liigume koos edasi. Palun, ükskõik, mida sa teed, ära raputa haava peale soola. Metafoorina ja reaalselt. Ma ise katsun seda mitte teha, ära sina ka seda tee. Ma tänan.

Jälle peol ma ei saanud sekunditki magada. Hommikul, kümne paiku ehk, koju jõudnud, olin siis natuke arvutis ja siis läksin magama ära. Alustan siis peale und uut päeva, nagu alati.

Päev 26
Suheldes anonüümsete netikangelastega

Ärkasin siis üles. Suurim muutus oli see, et mu õde oli läinud. Ta isegi ei äratanud mind üles, kui ta ära läks. Ja siis läksin internetti vallutama. Tavaline värk siis. Facebook, 9gag, youtube, ask ja viimasena lisandunud connected2.me. Ja just viimasest kahest ma tahaks tänase päevaga seoses rääkida. Kuid enne alustaks oma mõttetest anonüümsuse kohta.

See on võimalus, mille annab meile tänapäev. Vanasti sellist asja ei saanud väga olla. Nüüd sa saad varjuda internetis ja inimesi sõimata, kiita, muresid kurta või niisama rääkida. Kuid paljud ei kasuta seda võimalust. Sa saaks anonüümsena öelda kõike, kõike, mis su südamel on ja mitte keegi ei pruugi teada, kes sa oled. Aga ma siis lähen nüüd nende netilehtede juurde.

Esimesena võtame ette ask'i. Otsetõlkes on see käskiv tegusõna "Küsi". Hämmastaval kombel ma sinna viimasel ajal väga palju küsimusi ei saa. Saan, aga positiivset tagasisidet. Üks põhjustest, miks ma selle tegin oli see, et ma kuulsin, et seal toimub palju küberkiusamist. Ma lootsin neile vastu hakata. Kuid mitte keegi ei ole eriti mind solvanud, keegi ei ole mul käskinud valgendit juua. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis juhtub, kui valgendit juua. Ma saan ainult positiivset tagasisidet ja ma armastan seda. See teeb südame soojaks ja tuju heaks. See on lihtsalt väike lauseke ja sellel on suur mõjuvõim. Ja anonüümsusega seoses. Mind huvitab asjaolu, kas keegi julgeks avalikult mulle positiivset tagasisidet anda. Ma olen ju nö teistsugune. Ma ei ole tavaline. Aga ma ega ma tahakski olla. Ma olen pigem tulnukas, kui robot. Kahjuks olen unustanud, kust see võrdlus pärit on.

Teisena tuleb siis connected. See on selline huvitav leht, kus üks isik on teisele nähtav, aga teine on anonüümne. Mina olen siis nähtav. Ja kuna ma olen seal sees facebooki kontoga, siis saab teine isik sekunditega mu isiku fb'st üles otsida ja minu kohta asju uurida. Mina aga pean vaikselt rääkima ja küsima. On inimesi, kes ei avalikusta oma isikut. On inimesi, kes avalikustavad selle kohe ja mul on olnud juhus rääkida inimesega, kes üritas rõve olla, aga minu reaktsioon ei olnud ilmselt see, mida ta ootas ja ta ei öelnud enam midagi.

Enamus isikuid, kellega ma vestlust alustan on tavalised netikangelased. Mõni neist on tagasihoidlik ja ma ei ole isegi kindel, mida nad jututubades teevad. Teised on pahased ja nähvavad. Kolmandad on puhta rõvedad või ülbed. Aga olenemata sellest, kes nad on, millised nad on, miks nad sellised on. Neljal korral viiest suudan ma nad rääkima saada. Leiame ühise huvi ja räägime sellest. Ja lõpuks jääb on nad kõik ühesugused, kuid kui ma seda neile ütleks oleks ma kindel, et nad ütleks: "Ma ei ole nagu teised." Me kõik ütleme seda ja see teebki meid teiste sarnaseks.

Ja ma võtaks siis selle päeva kokku nii. Tänane päev oli anonüümsust täis. Anon ehk anonüümne netikangelane ei ole sama isik, kes ta on päriselus. Anon on parem, anon on halvem. Anon on see, kes sa tal olla lased. Kasutage seda enda kasuks. Anonid, andke tuld ja andke tagasisidet.

Lõpumärkmed:
Anonüümne tagasiside koht: http://ask.fm/MrJanus
Nagu juba enne mainitud, ei ole ka homne sissekanne tõenäoline.
Ma lõpuks leidsin isiku, kes murraks grupist välja ja säraks üksikuna. Ma nimetan teda julgelt oma parimaks sõbrannaks. Kuid kurb osa on see, et ta lahkub ja päris kauaks. Aga sellest hoolimata on ta parim.
Täna siis teise blogisse sissekannet ei tulnud. Tuleb mõni teine päev.
Ma otsustasin, et mu minevik on must ja kole ja halb jne. Nii et ma ei kavatse seal elada. Sellest tulenevalt valisin natukese aja eest endale mineviku alguse. See on 18. august 2012. Nii et täna on minu esimene minevikupäev. Sünnipäev las jääda päevale, mil ma sündisin.
Nautige elu ja muud säärast. Teil läheb hästi, kui te selle nimel natuke vaeva näete. Naeratage, olge sõbralikud ja tehke teistele head. Tõestage mulle ja paljudele teistele, et te ei ole silmakirjalikud, enesekasupüüdlikud, egoistlikud tõprad. Olge nii head inimesed, kui võimalik.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. august 2013