Sissekanne nr. 102

Päev 129
Tõprad ja mölakad

Hey. Täna oli siis neljapäev. Päev algas ajaloo seltsis. Vana hea "külm sõda". Teise tunni veetsin bioloogiat õppides. Nagu alati oli see ebamääraselt lihtne. Kolmas tund oli matemaatika ja öelda võiks vaid, et  ma ei jaga üldse teemat. Neljas tund jäi ära. Võiks ju öelda, et kaheteistkümnendikel on üliraske koolinädal olnud. Iga päev on mõni tund ära jäänud.

Peale kooli, kõndisin koju, sõin natuke ja linna tantsima. Kuid ka see pidi lõppema ja ma tulin koju ära. Istusin siis oma arvuti tooli taha ja õhtu sõitis allamäge. Kiiremini kui oleks oodanud. Ja nüüd on siis aeg blogida. Yay!!

Päevamõtted:
Ma kipun unustama, et teised ei tea. Ma mõtlen omi mõtteid, lasen oma peas võimalikud stsenaariumid läbi. Ja ma teen seda kümneid ja kümneid kordi ja lõpuks ma vahel arvan selletõttu, et nii juhtuski. Ma arvan, et ma rääkisin teile ja unustan selle ära. Huvitav kui palju asju on selle tõttu edasi rääkimata jäänud.

Keegi ei arvesta väikese pöörleva tantsijaga. Mul on tore au tantsus "väravamäng" tantsida kohas, kus ma pean väga palju keerlema ja siis tüdruku endale sülle saama. Kujuta ette, kui ma kaotan keerlemise tõttu tasakaalu ja siis keegi hüppab minu sülle. Loodan, et midagi halba ei juhtu.

Tänases tantsutrennis õnnestus mul erinevatel põhjustel tantsida kolme erineva partneriga. Ja ma lihtsalt ei saa üle asjaolust, kui erinevad nad olid. Kõigepealt oli siis partner, kes ei lase end üldse juhtida, tahab kõike oma moodi teha. Teine partner oli pidevas segaduses ja jäi mulje nagu ta ei teaks, isegi mis tants on. Aga see võis ka kergelt sellest tulla, et ta oli pisut teises kohas. Ja kolmas partner oli minu lemmik. Edvistav ja tore neiu, kes kuigi ta ei osanud väga hästi tantsu, lasi end õpetada ja oli õudselt tore.

Vanus on kõigest number. Mul on kergelt kopp ees, et keegi väidab, et ma olen temast aasta või kaks vanem. Mis seal vahet on? Mõned 13-aastased on rohkem elu näinud kui mina või mõned 60-aastased. See ei muuda midagi, millal sa sündisid. Muudab see, kuidas sa need aastad sisustanud oled.

Tõprad ja mölakad. Ma ei salli silmaotsastki kui minu nime üle nalja tehakse. See on üks asjadest, mida ma ise ei valinud, mis tõttu palun ma kõigil, kes minu nime üle nalja teevad, end oksa tõmmata ja maha surra. Mul on nii pohhui, minu nime üle nalja tegemine võrdub automaatselt respekti nullimisega. Mul on nii sügavalt pohhui, isegi kui ma selle tõttu kõik sõbrad kaotan. Ja andke andeks, et ma seda naljakaks ei pea, aga tõsiselt nagu ma ütlesin, tapke ennast ära, kui te seda naljakaks peate.

Lõpumärkmed:
Ma ei arvanud, et mu tuju võib nii kiiresti nulli langeda.
Ma ei mõelnud ette, mis tõttu sain ma täna sad olla.
Ma polnud nii ammu pisaraid valanud, aga tänu sellele lõpetasid mu silmad mingiks ajaks valutamise. Pole halba ilma heata.
Loodan, et homme suudan olla rõõmus jälle.
Aga teile nagu alati
Olge rõõmsad, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. november 2013

Sissekanne nr. 101

Päev 128
Mõtteid ei avalda

Hey. Täna oli kolmapäev. Päev algas sportlikult ja tunnis õpetajat ei olnud. Teises tunnis saime kuulata õpetaja monoloogi kodakondsuse teemal. See oli isegi huvitav. Kolmas tund oli iseseisev tund, kus sai natuke bioloogiat korratud ja siis natuke kaarti mängitud. Neljas tund jäi üldse ära, aga kuna mul oli viies tund, siis võtsin bioloogia klassist oma õpimapi, rääkisin väheke kümnendikega juttu ja siis liikusin mööda kooli ringi ja tüütasin kõiki, kes ette jäid.

Ja siis tuli bioloogia töö. Täitsin selle oma koleda käekirjaga ära ja siis kõndisin koju. Istusin natuke kodus ja linna tagasi, et veeta sportlik õhtujätk. Midagi eriti teha ei viitsinud ega jõudnud, aga elu ongi karm. Kõndisin siis koju ja istusin maha. Veetsin jälle õhtu ära ja nüüd on päev nii kaugel, et blogin.

Päevamõtted:
Tänaseid mõtteid ei avalikusta, sest need tekitaks vaid probleeme.

Lõpumärkmed:
Tervitan Stina't ja Toromeez Marco't (võis olla ka midagi muud). Täiesti toredad inimesed.
Kas saab varastada midagi, mis on sinu oma?
Ma karjusin täna ja see oli imelik..
Jõuluball on peamine jututeema pea kõikjal.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. november 2013

Sissekanne nr. 100

Päev 127
Igatsen lasteaeda

Hey. Katsun täna kiirelt teha. Nii et läheme kohe päeva juurde. Täna oli teise trimestri esimene koolipäev. Esimene tund oli vaba, mis tähendas veidike pikemat und. Hakkasin siis jala linna minema, kui üks tore klassiõde mulle küüti pakkus. See oli tore.

Koolipäeva alustas siis minu jaoks inglise keel. 10 min oli ehk tund käinud, kui mul oli tavapärasest koolist kopp ees. Sain ka oma arvestustööd näha ja ma sain 89 punkti ehk üks punkt vähem kui viimane viis. Sama asi juhtus ka matemaatikas. Peale inglise keelt oli ajalugu, kus hakkame õppima Nürnbergi protsessi ehk mis sai natsidest peale sõda. Matemaatika möödus üle elatavalt.

Ja sellega mu koolipäev lõppes. Kõndisin koju ja enamuse teest rääkisin sõbraga FIFA'st. Ja kogu ülejäänud päeva ei teinud ma suurt midagi. Lihtsalt olin. Ja natuke ka õppisin, aga see on alati kaheldava väärtusega tegevus. Ja nüüd on päev õhtus ja kirjutan oma blogi.

Päevamõtted:
Kuula oma südame häält. Lähenemas on jõuluball ja viimasel ajal on kergelt kopp ees inimestest, kes ei suuda ära otsustada, keda ballile kutsuda. Issand jumal, see ei ole nii raske. Tee lihtsalt mingi otsus ära ja kes teab, ehk sa ei kahetse. Või siis ole nagu mina. Ole ebakindel, kas sa üldse lähed ja vingu sellest kogu aeg.

Igatsen üksindust ja igatsen lasteaeda. Igatsen neid mõlemaid ja jääb mulje, et ma igatsen äärmust. Igatsen üksindust, kus ma ei pea kuulama ühtki halba asja, kus ma ei saa halada, sest ei ole kedagi kellele halada. Ma tean oma õnnetuseks liiga palju ja pea iga liigutus, mis ma teen on saadetud kümne mõtte ja asja kohta hirmus, et ma rikun midagi jälle ära. Ja ma igatsen lasteaeda. Igatsen aega, kus pea kõik anti andeks, kus tülid kestsid vaid järgmise hommikuni, tüdrukutega suhelda oli palju lihtsam ja elu tundus rõõmus. Või siis äkki ma lihtsalt mäletan, et kunagi olin õnnelik ja nüüd tahan seda tagasi.

Täna on sissekanne nr. 100 ja see tähendab, et sajal korral olen ma istunud maha ja kirjutanud midagi siia blogisse. Uskumatu, et see nii on, aga numbrid ju ei valeta. Mul on raskusi uskumisega, et keegi peale minu on need 100 sissekannet ka läbi lugenud, aga kes teab. Ma olen varemgi eksinud.

Lõpumärkmed:
Lammas all paremas nurgas on minu afro, lasteaia võrratu pildi ja nõmedate inimeste loominguga koosolekus huvitav kombinatsioon.
Võite mult ask'is igasugu asju küsida :D
Loen mata tunnis tahvlilt 16 ja järgmine arv on 146. Loogiliselt ülesanded need ju olla ei saa. Lõpuks koos Saepuruplaadi abiga sain aru, et see oli +õ, viidates tööleht + õpik harjutus 146..
Eks homme näeb, kuidas bioloogia läheb.
Sain omale jõuluballile eelnevateks trennideks partneri. Jõuluballile minek ikka kahtluse all.
Aga teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. november 2013

Sissekanne nr. 99

Päev 126
Ole optimistlikum

Terekest, kallis lugeja. Täna oli esmaspäev. Esmaspäevad on alati huvitavad. Ärkad üles, koperdad arvuti juurde, võtad kätte oma teksti Putini kohta ja kulutad järgnevad tund aega monotoonsele lugemisele. Kui aeg on küps, paned riided selga ja kõnnid kiirel sammul kooli. Lipates mööda teistest inimestest, kuni keegi küsib, et miks sa ruttad. Sa võtad hoo maha ja kõnnid koos temaga. Jõuad kooli ja lähed vaikselt vene keele klassi, istud tahapinki maha ja hakkad ootama. Ootad tunni, ootad kaks ja alles siis on sinu kord. Lähed istud arvuti taha. Sul on uni ja kõhus tõsiselt keerab. Sa näed uinuvaid lapsi klassis ja tead, et kedagi ei huvita sinu esitlus. Aga ometi saad sa selle valmis ja saad lõpuks minema.

Sa saad fuajees sõbraga kokku, mis viimasel ajal on pigem traditsioon kui juhus. Koos hakkate te edasi liikuma, et veeta sportlik päevajätk. Võtad ta ratta ja kihutad kodu poole. Paned asjad kokku ja linna tagasi. Linnas avastad, et pead veel korra koju kihutama. Veedad siis tunnikese sportlikult, et uuesti koju kihutada ja peale seda juba kultuurimajja, et tantsida.

Peale seda kõnnid koju ja istud jälle oma kriuksuvasse tooli ja vaatad interneti avardustesse. Vastad küsimustele ask'is ja mängid arvutimänge, sest järgnevaks päevaks ei ole kodutöösid. Ja õhtu tiksub vaikselt ööks ja sa kirjutad oma blogi nagu see oleks lugeja päev. Ja siis sa tunned end imelikult, aga ei viitsi seda ümber kirjutada.

Päevamõtted:
Esimene on parem kui viimane. Eriti kui sa teed esitlust. Lõpus hakkavad väsimus ja kannatamatus tõsiselt närvidele käima. Koperdasin sinna ette ja mulle tundus, et kõik see aeg, mis ma harjutasin oli just kui maha visatud. Ja selletõttu pidin ma kogu oma teksti põhimõtteliselt maha lugema. Loodame parimat..

Kunagi ma kribasin, et tantsutrennis juhtusin kuulma mõne neiu juttu pealt. Ja mulle ootamatult rääkisid nad ühest poisist (kelle kohta ma ei uskunud, et nad seda teeks) head. Täna juhtus peaaegu vastandlik sündmus. Juhtusin siis trennis pealt kuulma teisi tütarlapsi. Nad rääkisid sellest samast poisist, aga mitte head. Ja see tekitas minus mõtte "Sõbrad vaenlaste arvelt". Kas me tõesti oleme selletõttu paremad inimesed ja saame omavahel paremini läbi, kui me kellegi teise üle nalja teeme? Kas me tõesti muud moodi ei saa? Ma tean, et ka mina teen seda kogemata vahel ja samuti tean ma seda, et ilmselt aeg-ajalt räägib keegi mind taga.

"Kollektiivne saamatus" ja "Arenguruumi on" just need oleks fraasid, millega ma kirjeldaks oma tantsurühma tantsuoskust. Jumala eest, ei väida ma, et mina oleks parem. Olen ise sama hull, ehk võib-olla veel hullemgi. Aga kui igas trennis puudub keegi, mõned tüübid ei suuda korrakski vait jääda ja keegi ei kuula, mida meie juhendajad meile räägivad, siis mis paganama edust me räägime. Kuid küsimus jääb, et kuidas seda muuta..

Ole optimistlikum. Ilmselt ei ole ma nii mõnegi jaoks just see inimene, kes neid sõnu lausuma peaks. Aga issand, kui mina rõõmsam, siis suudate seda ka teie. Nagu tõsiselt, ega mingi väike rumal asjake ei tohiks ju veel teie elu seisma panna. Elu on nagu ratas, veereb ka ilma teieta. Veere kaasa ja naudi seda.

Kuna ma suutsin koguaeg oma märkmikust päris kaugel olla, siis ei saanud ma rohkem midagi üles kribada ja minu mälu ei ole just parim. Nii et kahjuks ei saa ma rohkem mõtteid kirja panna. Mainiks ära, et mulle õudselt meeldib teie aktiivsus ask'is ja selle tõttu jagan ma oma ask'i. Kui viitsid, siis küsi mult midagi. Ma kipun ikka enamjaolt vastama. Ja kui sa ei taha midagi küsida, siis kirjuta mulle mõni mõte, lause või kasvõi lahe tsitaat.

Tulles ask'i juurde, siis mulle õudselt meeldib minu vastus.

"Kas sulle meeldivad tegelikult ka mehed?"

"Ma olen väga vabameelne isik.
Elu on liiga lühike, et seda piirata otsustega, kas mulle meeldivad mehed või naised.. "
Aga on ju nii. Mida see muudab? Kas see tõesti muudab meid paremaks või halvemaks, kui me vaatame oma vastassoost või samast soost isikuid? Kas seal tõesti on mingi vahe? Ja kas suhe on sellepärast halvem kui seal on rohkem inimesi kui kaks, näiteks moslemite puhul? Minule näiteks meeldib isik selle poolest, milline ta on, mitte selle poolest, et mulle on ühiskondlikult kohustuslik, et ta mulle meeldib.

Lõpumärkmed:
Homme algab uus.
Algab uus trimester.
Algavad sissekanded, millel on kolm järjekorranumbrit.
Algab uus etapp minu elus.
Ka täna ei saa ma ema tänamata jätta. Jällegi selle paganama vigase X-kromosoomi eest. Kanapimedus on kohutav asi, sest pidevalt tuntakse mind pimedas ära, kui mina näen vaid pimeduses siluetti. Ma tänan sind, emme.
Ma tänan ka kõiki, kes mult midagi ask'is küsisid või kohe varsti küsivad. Küsida võib kõike..
Aga nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. november 2013

Sissekanne nr. 98

Päevad 124 ja 125

Päev 124
Veel värvipimedam

Laupäeva pärastlõuna, kell on ehk kahe paiku. Parim äratus: "Kell saab kohe kaks, sul on kümme minutit aega." Tõusin siis üles ja panin end riide. Läks siis natuke kauem ja natuke enne kella poolt kolme sain ma olla hea inimene ja jõudsin ka oma sihtkohta. Vanavanemate juurde. See oli tore, nagu alati. Kuid ka see sai lõpuks läbi ja ma koperdasin koju.

Kodus alustasin oma vene keele esitlust, mille teemaks on ei keegi muu, kui Putin. Sain sellest pool mingil määral tehtud ja õhtu jõudis kätte. Panin siis kiirelt mõned asjad kotti ja hakkasin linna poole minema. Nagu alati, ei saa ma teiste tõttu avalikustada, mis seal kõik juhtus. Aga ometi on minu mõtted need, mis sealt koos minuga tagasi tulid. Eneselegi ootamatult sain ma seal magada ja nii ma seal diivanil lebasin kuni kell sai 10.

Päev 125
Влади́мир Влади́мирович Пу́тин

Kella kaheteist ja ühe vahel alustasin siis rännakut kodu poole. Koju jõudes veetsin terve oma päeva lõpetades oma esitlust ja kui lõpp kohal oli, siis lugesin selle korduvalt, nii vaikselt kui häälega, läbi. Kohutav lausa. Aga noh, muud moodi ju ei saa. Ja nüüd on õhtu ja aeg on uue blogi jaoks. Hämmastaval kombel ilmub täna lausa kaks blogi, sest ma saamatuses ei suutnud üleeile oma blogi jagada.

Päevamõtted:
Alustame siis sellega, mis mulle koosistumisel kirjutati.
""Sa lõikad seda, mida külvad," seega ole tore ja äkki on teised ka toredad, kui ilmad väga külmad pole" - Targad ja tõesed sõnad, kes teab, mis saama hakkab.
"Kui keegi mulle kunagi ütles, et noorus on hukas, ma vastasin sellepeale "parem hukas, kui puhas" - Jällegi targad sõnad, mille vastu vaielda ei ole mõtet
"I like turtles, they don't hurt anyone. They are like "hey man, I'm just chilling here and maybe I eat some lettuce later"" - Tekitab soovi olla kilpkonnake
Ja muid kirja pandud lauseid ma siia ei kirjutaks, nende rikutud, segase või vähetähtsa sisu tõttu.
Aga mõtted, mis minule ei kuulu:
"Peaaegu kõik on minu maitse" - Ega see väga mööda ei ole kah. Ma olen väga vabameelne ja tolerantne inimene. Tõsi, mul on küll selline loogika, et poiss võiks maksimaalselt olla kas kuu noorem või kaks aastat vanem, aga nagu kõigil teistel, on ka sellel reegel erandeid. Aga kui see erand ei ole mina, siis ma kipun viltu vaatama..
"Ma olen rohkem värvipimedamaks jäänud." - Tuleb välja, et sellel on skaala? Ja palun ära ütle, et sa arvasid midagi värvipimeduse kohta. Kui sa ei ole värvipime või kui sulle ei ole värvipime sulle väga pikalt meie elu kirjeldanud, siis sa ei saagi teada, kuidas me elame. Jah, meie elu on raskem, aga me saame ka teisiti hakkama. Andke meile võimalus olla, lihtsalt olla..

Ja minu mõtted. Kõndisin siis linna. Raudtee ääres tuli üks maksimaalselt 5. klassi poiss minu juurde (ma teadsin teda kunagisest varemast ajast, elame suht samas piirkonnas ja värki). Ta ütles tere, andis kätt ja ajasime siis natuke juttu. Ma lausa imestasin ja võin ausalt öelda, et ta tõstis minu arvamust meie või siis järgneva generatsiooni osas. See oli võrratult huvitav asjaolu.

Ma kõndisin sõbra poole sisse ja tundsin, et lõpuks ongi mul ükskõik kõigest. Viie minuti pärast kirjutasin ma lause: "Ma eksisin oma pohhuismi osas. Mul on ainult osaliselt pohhui. :(. Aga see, et ma hämmastaval kombel olen natuke mõjutatav, ei tohiks teile midagi muuta.

Kuna ma see tore laps, keda võib pidevalt leida telefon näpus või mõne muu elektroonika seadme küljest, siis ei imestanud, et ma istusin suure osa peost rüperaali seltsis. Peksin siis kurjameid Batmani mängus, niitsin mehi jalust jalgpalli taga ajades, aga ka niisama facebookis. Kuid parim moment oli, kui ma mängisin Batmani ja iga löök, mis mind tabanud oleks, oleks mu lõpetanud. Ma suutsin elu piiri peal teha ära pool käimasolevast kaklusest (pool oli juba tehtud) ja see tunne, kui ma viimase mehe kasti lõin, oli lihtsalt vapustav.

Teine huvitav asjaolu oli see, et Batmanis on üks nii-öelda kurikael nimega Riddler. Ja mu sõber on veendunud, et ta näeb välja nagu mu isa. Ma ise ei oska öelda, aga ehk näebki, ma ei imestaks. Tänapäeva 7,126 miljardist isikust + arvuti poolt genereeritud inimesed peabki keegi ju sama sugune olema.

Tipust saab tulla ainult alla. Ma ei kavatse enam kunagi öelda, et olen parim, õnnelikem ega midagi säärast. Sest ma õppisin karmi asja. Tipust ei saa edasi minna ja iga langus tundub sealt kordi valusam. Aga noh eks ma siis olen lihtsalt hea ja õnnelik.

Viimase asjana mainiks ära, et ma tean liiga palju, et öelda, et ma ei tea midagi. Kuid ma tean liiga vähe, et öelda, et ma tean midagi. See on kohutav tunne. Ma tahaks vist isegi rohkem teada. Mu mõtted on see eest kohutavad ja ma alustasin jälle järgmise katse/vaatlusega. Vaatame, mis seekord saab. Kuid seekord ei ole ajaline asi.

Lõpumärkmed:
Ma joonistasin koleda jänese..
Homme on viimane arvestus..
Eks homme näeb, mis saama hakkab..
Loodame parimat, sest lõpuks olen ma õnnelik
Aga teile nagu alati
Olge rõõmsad, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. november 2013

Sissekanne nr. 97

Päevad 122 ja 123

Päev 122
Ei mäleta, lihtsalt ei mäleta

Kuna ma midagi endale üles ei kirjutanud, ei mäleta ma sest päevast väga midagi. Mäletan, et oli matemaatika arvestus. Suutsin oma kalkulaatori koju unustada. Aga sain hakkama vist ja vastused tulid isegi teistega sarnased. Peale seda oli tantsutrenn, kus tantsisin võõra partneriga, sest minu enda oma otsustas Tallinnasse töövarjuks minna, mille tõttu ta tantsima ei jõudnud. Kahjuks rohkem ma ei mäleta, sest päev 123 tundub hetkel nädalate pikkusena.

Päev 123
Vahelduseks teistmoodi


Vahelduseks mõni päev, mida ma ei veetnud tervenisti oma kriuksuvas toolis ilmaimet oodates. Hommikul siis kooli, et teha ära ajaloo arvestus. See ääri-veeri, loodetavasti normaalselt, tehtud, koperdasin siis fuajeesse, kus hakkasin ootama. Töömees, GOD-liath, Dominus, Cookie, Pardipoeg ja teisedki. Möödus natuke aega ja meiega liitusid ka Cockslapper, Spookyboobs, Kõu ja nii mõnedki teised. Sai siis igast pulli tehtud, võimeldud ja mind poolvastutahtmist meigitud. Kõik see tundus tundide pikkusena ja siis lahkusime poistega, et minna veetma sportlikku päevajätku veetma.

Kuid kuna kogu linna oli tabanud elektrikatkestus, ei saanud me seda teha. Koperdasime tagasi kooli. Läksin siis meiki ma pesema, lihtsalt selleks, et avastada, et vett ei ole. Nühkisin siis oma näo enamvähem puhtaks ja ei läinud palju mööda, kui otsustasime poistega (Kõu ja Dominus) Chuck Norrise poole minna. Seal sõime, mängisime Batman'i, naersime ja olime lahedad. See tundus kestvat kauemgi veel, sest Batman on paganama sõltuvust tekitav mäng. Aga tulime sealt ära ja läksime põhikooli juurde.

Seal kohtasin mõnda toredat inimest, nende hulgas ka GOD-liath ja Blue baby. Aga olid ka paar 14-aastast tüdrukut. rääkisime natuke juttu ja peale päris pikka ootamist põhikooli ees, hakkasime lõpuks linna poole minema. Saatsime Dominuse bussi peale ja läksin kohtusse. Natuke "paberimajandust" ja "tarka juttu" üle elatud, võtsin suuna kultuurimaja poole. Betti Alveri mälestuseks oli kooliteatrite mingi üritus. Väga täpselt ei teagi, mis see oli, aga see oli võrratu.

Mingi hetk oli vahepaus, Kõu lahkus meie seast ja ma jäin GOD-liathiga kahekesi. Kõndisime siis linna peal ringi ja rääkisime tarka juttu. Käisime ka korra poes ja tagasi teatrit vaatama. Pärast mitut võrratut etendust hiljem, läksime siis GOD-liathiga uuesti linna peale. Saime kokku juba varem mainitud neidudega. Nalja sai. Mingi hetk kuulutasin end homoseksuaalseks ja väitsin, et olen kolm kuud olnud GOD-liathiga suhtes. Kuid kahjuks saab kõik lõpuks läbi ja on aeg koju minna.

Väikse viivitusega ja pisikese ringiga kõndisin siis koju. Kuna mingi hetk läks mu ratta tagumine ratas kaheksasse, siis tulin ratas käekõrval koju. Istusin oma kriuksuvasse tooli, avasin facebooki ja jätkasin oma õhtut juba enamvähem rutiinselt. Ja nüüd ma siis blogin. Blogin päevast, mida ei mäleta ja päevast, mis kestis kauem kui oleks võinud eeldada.

Päevamõtted:
4. mai... Päev, mil ma silmasin neidu, kes tundus nii võrratu. Võiks kasutada sõna ideaalne, sest see sõna oma mõtte kaotanud ja pea iga väga hea ja peaaegu ideaalne asi on tänapäeval juba ideaalne. See päev muutis mind. Sama asi juhtus ka kultuurimajas. 22. november, võiks öelda, et peaaegu täpselt pool aastat hiljem. Ma nägin neidu, kes oli ideaalne. Võiks öelda, et juhtus midagi, mida mulle meeldib kirjeldada sõnadega, tema ümbert muutus kõik mustaks ja ainus, mida ma nägin oli tema. See oli võrratu tunne. Ma vaatasin korraks eemale ja läinud ta oligi. Ma ei tea, kes see oli ja ma ei taha seda isegi teada mitte. Mitte veel, las ma saan ennem ise ideaalseks.

14-aastased neiud Viljandimaalt. Nende seljataga ja salaja kuulsin sosinaid, et nad on liiga noored, liiga kontrollivad ja nagu klišee. Ega ma väga vastu ei vaidle. Aga ometi, kuna ma kohtan neid maksimaalselt kaks või kolm korda aastas, siis saan ma olla mina. Ma saan olla väike poiss, ma ei pea valetama, ma ei pea kartma, ma saan olla see, kes ma olen. Mis ikka viltu minna saab?

Normaalne või ebanormaalne? Ma olen alati sinna teisele poole kaldunud. Ok, ma olen tavalise pikkusega, keskmise jalanumbriga ja ega mu IQ ka kummaski äärmuses ei ole. Aga mu mõttemaailm. Minust on kasvanud üles perfektsionistist pedantne sitapea (vabandage mu keelekasutust). Ma võtan kinni sõnades, mis ei ole nii mõeldud. Ma pean kinni igasugustest idiootsetest kokkulepetest ja ma sean endale väga täpse skeemi ja ajagraafiku. Kahjuks on mul alati raskusi, õigel ajal õiges kohas olemisega. Tänane päevgi oli ju täis ebastandardseid asju.

Ma tegin rahvatantsu tõstete naiseosa, mind meigiti ja mulle tehti imelik turban. Ma tegin siivutuid liigutusi mingile paksule 10-aastasele poisile. Ma kuulutasin end homoseksuaalseks ja nii mõndagi muud. Aga ometi, kuigi need asjad on ühiskonna poolt taunitud, on tõsised tabud ja muud säärast. Pean ma ühiskonnale alla vanduma ja olema enamjaolt tavaline, sest erilistesse suhtutakse halvasti. Nii et ma käitun igapäevaselt kui vaikne ja tavaline teismeline jobu, sest olla eriline teismeline jobu on liiga halva maiguga. Aga teie, kes te loete, olge mureta, mind on kasvatatud olema tavaline. Nii et ma ei kasuta meiki, ei aja 10-aastastele ligi ja vaatan ikka vastassugu.

Pohhuism ehk lihtsamalt öeldes ükskõiksus. Ma tahaks, ma nii väga tahaks. Ma sooviks olla nagu teised tunduvad. Mulle jääb sageli mulje, et teistel on ükskõik ja siis olen mina, kes vajab informatsiooni. Ükskõik, kui väike infokild see ka ei ole. Ma hoolin inimestest ja vahel jääb tunne, et ma hoolin valedest inimestest. Sama on ka vastandliku asjaga. Mulle ei meeldi teatud inimesed, mõni rohkem, mõni vähem, igal ühel omad põhjused. Mul ei ole sageli põhjust, miks nad mulle ei meeldi või siis on see ebaloogiline ja imelik. Ma tahaks olla nii, et mind ei huvita. Et ma saan elada asjaoluga, kui ma saan asjast hiljem teada, aga kahjuks ei ole see sageli nii. Ja see on kergelt häiriv. Mis tõttu, üritan ma rohkem ükskõikne olla, sest nii on minul lihtsam.

Ma vabandan teie kõigi ees. Ma vabandan selle eest, kui ma ei blogi ega teavita sellest ette. Ma vabandan, kui ma olen sulle öelnud halvasti. Ma vabandan, kui olen murdnud oma sõna. Ma vabandan, kui olen sind oma kasuks manipuleerinud. Ma vabandan ja vabandan. Ja loodan, et te leiate võimaluse mulle andestada.

Lõpumärkmed:
Ma tänan kõiki, kes mu tänase päeva võrratuks tegid. Oli selleks siis minu välja kannatamine või naeratus, mis tegi mu südame soojaks.
Laususin täna sõnad, et üks neiu on ideaalne ja kohe kui need sõnad väljusid, teadsin ma, et olen eksinud.
Loodan, et selliseid päevi, nagu oli täna, tuleb veel ja veel.
Loodan, et silman veelkord seda neidu, kes on ideaalne.
Ma kardan, et homne blogi on suure küsimärgi all.
Mind häirivad paljud asjad, ent ometi ei saa ma midagi öelda.
Ja teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. november 2013

Sissekanne nr. 96

Päev 121
Still butt-hurt as flip..

Hey, kallis lugejaskond. Olete jälle sattunud minu blogi lainele ja ka seekord ei pruugi te siit midagi tarka leida. Aga sellest hoolimata alustame minu bloginatukesega.

Täna oli siis kell 11 algav inglise keele arvestus. Mingil hetkel minu ees istuv poiss lõi mind jala pihta ja palus mul oma tegevuse lõpetada. Ma isegi ei teadnud, mida ma tegin. Aga peale seda ta enam seda ei öelnud, nii et ehk ma siis lõpetasin. Peale arvestust läksin veetma sportlikku päevajätku.

Peale sportlik olemist, sõitsin koju. Tee peal käisin kiirelt poest läbi ja ostsin oma lemmikjäätist, aga see oli maitsetu ja kuigi karp oli ääreni täis, tundus see tühi. Sõin ilma ühegi emotsioonita selle ära ja istusin niisama mõeldes sellele, mis oli. Mitte ammu, vaid pigem, mis oli täna, eile ja nii.. Ja nüüd on vaikselt päev õhtusse roomanud ja kätte on jõudnud aeg, kus ma blogin, kirjutan ridu, mida keegi ei loe ja mõtteid, millest keegi ei huvitu, sest see on mingi hullem hala ja vingumine, aga tänapäeva maailmas on kõigil omad probleemid ja kellel neid minu omi ikka vaja on..

Päevamõtted:
"Pidu tahaks." Lihtsad sõnad, lihtne mõte. Nii ammu pole mu elus midagi peale kooli ja üksikute õhtute oma arvuti ees olnud. Tahaks koosistumist, tahaks seda, mis kunagi oli. Istusime kambaga vaikselt lõkke ümber ja kõik paistis nii ilus. Ja nüüd ei ole sellest enam midagi alles, kas pole huvitavalt masendav..

Seekord ma teiste mõtteid ei avalda, aga ma panen need kõrvale, et kui neid juurde koguneb, siis satuvad nad kõik ja hullema portsuna siia. Käin pea alati märkmik ja vildikas taskus ringi ja kui sul on hea mõte, lause või tsitaat peas, siis anna teada.

Still butt-hurt as flip.. Just see ma olen. Kirjutasin 4. augusti õhtul, et "Mingil perioodil, see oli suht kahtlane, aga iga kahe minuti tagant tundsin ma oma südame juures nagu sellist väikest žiletilõiget." Ja nüüd on see tunne taastunud. Küll mitte samasugusena kui siis, sest nüüd on teine inimene ja seekord on tööriistaks vasar. Iga natukese aja tagant, kindlatel tingimustel lajatab justkui vasar vastu mu südant, mis vedeleb kujutletaval alasil. Kuid erinevalt eelmisest korrast, üritan ma seekord seda vältida. Ma unfriendisin ta, et mitte tema nime näha, aga kahjuks, tõesti kahjuks on tal väga levinud nimi ja see on masendav. Võiks öelda, et see on kergelt seoses vanillijäätisega. Aga ilmselgelt olen ma lihtsalt liiga butt-hurt.

Ja päeva viimaseks mõtteks jääb ka suhteliselt masendav mõte. "Ma tahaks kaevata end nii sügavale maa alla, et miski ei jõuaks minuni." Ma rajaks sinna mind ära toitva ökosüsteemi ja siis elaks seal. Ma ei peaks nägema maailma õudust. Ma ei peaks tundma valu, ma ei peaks kannatama selle tõttu, kui mul on igav. Ma lihtsalt istuks, magaks ja sööks ning kõik oleks hästi.

Lõpumärkmed:
See inimene, kes kannab vasarat on eneseteadmata ja ilmselt mittetahtlikult rikkunud minu jaoks mõned laulud, tegevused ja ta vaikselt vasardab mind väikseks hädapätakaks. Aga ometi ei suuda ma selle suhtes midagi ette võtta.
Ma mõistan, et teil on ilmselt kopp ees sellest, et ma olen butt-hurt. Aga ma ei suuda iseseisvalt muutuda.
Keda ballile kutsuda? Kas üldse sinna minna? Need küsimused pääsevad mulle korraks pähe, kui mingi ime läbi olen oma butt-hurt seisust üle.
Arvestusnädal on kohutav. Täis nõmedat tuupimist, elu tundub nii must ja pidusid ka ei ole..
Aga teile nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. november 2013

Sissekanne nr. 95

Päev 120
Just kui surnud

Hey, hommikul rattaga kooli, et ära teha esimene arvestus. Selleks oli siis eesti keel. Lugemistekst eetika ja poliitika teemal ja siis kirjand, mille teemaks valisin "Sotsiaalvõrgustikud - edu alus või hukatus". Arvestusele kulus 3,75 tundi 4'st. Nii et isegi hästi läks. Kasutasin aega targalt ära. Kõndisin välja ja kohtasin Saatanat. Küsisin kalli ja kui ta kalli tegi ei osanud ma kuidagi reageerida. See ei muutnud mu olekut ühes ega teises suunas. See oli imelik kalli, aga ma ei ütle, et halb. Ma olen lihtsalt liiga väsinud, et kallidest kõike võtta. Aga sellegi poolest, kui mind näed ja tahad kalli teha, siis minugi poolest, tule ja tee.

Peale kooli tulin siis koju ja mind kogu ülejäänud päeva valdas mind tühjusetunne. Just kui ma oleksin surnud. Toidul ei olnud maitset, söögiisu ei olnud, uni käis väga hooti ja nii ma istusin ja vaatasin oma arvutis ringi. Aga midagi väga tarka ma ära ei teinud. Natuke juttu ja nüüd siis natuke blogi.

Päevamõtted:
Igatsen seda, mis oli ja kardan seda, mis tuleb. Igatsen pikki suveõhtuid, kus sai grillipidusid teha, igatsen soojasid öid, mil oli hea magada, igatsen suve, kus päevad olid tegevust täis ja elu paistis helgem. Igatsen kõike, mis oli enne kui tuli sügis. Enne kui kõik hakkas närtsima ja alla vajuma. Ja nüüd tuleb talv. "Brace yourself winter is coming," kuldsed sõnad, kuldsed sõnad. See talv tuleb ilmselt pikk ja külm. Ja talveööd on pimedad ja õudusi täis. Nii väga tahaks vajuda talveunne ja vaid tosin korda, 12 õhtut tahaks ma olla üleval. Küsimus on selles, millised 12 õhtut need on.

"Sa meeldid mulle aga ei julge räākima tulla" selline küsimus oli mu ask'is. Esimene variant: Keegi trollis. Mind kohutavalt ei koti, kui keegi mind netis anonüümselt trollib. Nagu mida viiulit, hate kui tahad, mina niikuinii sind ilmselt ei hate. Ja variant nr. kaks: Kuskil on mingi neiu või noormees, kellele ma meeldin ja ta ei julge minuga rääkida. Äkki ta meeldib mulle ka ja me lihtsalt kumbki ei julge teisega rääkida. Aga kuna tema isiksus on salajane, ei saa mina teda otsida. Aga tema või sina, kui sa seda loed, peaks mulle kirjutama. Ma luban, et ma ei hammusta ja kui meist ei tulegi midagi välja, siis saame me vähemalt edasi liikuda. Aga teeme nii, et lause, millega sa alustada võiks on "Ma tahaks šokolaadi-maasika jäätist!" Ja nii lihtne see ongi.

Ball pit buddies see on üks üliarmas ja tore video. Ma südamest loodan, et ka mul avaneb kunagi võimalus, mida sellist kogeda ja ma olen mõelnud, et ma peaks ka isegi tegelema asjadega, mis toovad inimesi kokku. Ma võin ju rääkida, et ma loodan, et inimesed hakkavad rohkem suhtlema ja ma võin inimestele rääkida, et nad peaks avatumad olema, aga ometi ei saa lihtsalt sõnadega pea midagi muuta. On aeg tegudeks.

Mõned random lühimõtted: Lühike konkreetne ja kirjutatud unise peaga. Aga vahel ongi nii huvitav. Ma nägin täna vaid mõnda ÄPP liiget ja see teeb kergelt kurvaks. Ma avastasin täna, et minust ikkagi on mõni normaalne pilt, aga kuna neil kõigil on mõni teine inimene peal, siis ei saa ma neid avalikustada. Lihtsalt järgmine minu selline asi. Vaatlus on kestnud nüüd juba 15 päeva ehk sama palju, kui eelmine kord kestis. Kuid ma kardan, et seekord kestab ta kauem. Palju kauem..

Lõpumärkmed:
Ära lase mitte kellelgi öelda, kes sa oled. Ole enda jaoks ja ole parim.
Ma usun sinusse, sa suudad teha rohkem. Sa suudad end ületada.
Ja nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 19. november 2013 

Sissekanne nr. 94

Päevad 118 ja 119

Päev 118
Bioloogia õpimapp

Oli pühapäev. Ärkasin üles, tegin pannkooke ja teed. Ja siis istusin oma laua taha ja hakkasin bioloogia vihikut ümber kirjutama, kuna mind oleks häirinud A5 lehed A4 lehtede vahel. Ja kogu see protsess võttis aega 9 tundi. Ja siis jõudsin ma keset ööd alles magama. Ja algas päev järjenumbriga 119.

Päev 119
Kontrolltööd ja teie mõtted

Hommik oli siis kiire, aga sellest hoolimata jõudsin ma hommikul bussi peale ja sõitsin bussiga kooli. Kiirelt kolmandale ja bioloogia õpetajat ootama. See oli kohutav algus. Olin maganud vaid kolm tundi ja elu eest selleks tööks õppinud, vaid selleks, et teada saada, et töö jääb ära. Vantsisin siis auditooriumisse, et teha keemia kontrolltööd. Töö kättesaanud, avastasin, et õppisin valesid asju. Suhteliselt masendav. Kuid sel päeval oli ka kolmas kontrolltöö, mille puhul ma õppisin üle. Ehk siis ma ei suutnud ühekski aineks õiges koguses õppida.

Aga päev ei olnud üleni must. Vahele paistsid ka väikesed päikesekiired. Näiteks lasin ma paljudel inimestel oma märkmikku midagi kribada. Aga sellest natuke hiljem. Sain ka esimese perioodihinde, mis on positiivne, nii et see on hea. Päeva ajal sai natuke sporti teha. Õhtul oli seekord väheke aktiivsem chat ja sai isegi natuke sügavamatesse teemadesse laskuda mõne inimesega. Sai natuke südamelt asju räägitud ja nüüd on elu veel rõõmsam, kui enne. Ja nüüd ma siis istun ja blogin.

Päevamõtted:
Alustan siis teiste mõtetega, oma kommentaaridega.
"Elu eesmärk on teisi aidata" - suured sõnad, targad sõnad.
"Ma elan teistele, mitte endale" - ei toeta väga seda vaatepunkti. Ehk võibolla teistega sümbioosis.
"Ma armastan inimesi ja ma ei vihka teatud kahte isikut" - selle väite autor oli esimene inimene, kes teada sai, et ma neist ühte enam ei vihka ja ta ikka kirjutas mulle sellist jama.
"Ma näitlen filmis ja saan tänu sellele Oscari" - pisut kahtlen, aga loodan, et film tuleb eepiline.
"Ma kaotan süütuse järgmise nädala jooksul" - Pidu ei ole plaanis ja tüdruksõpra ei ole.. Ma julgen natuke kahelda selles.
"Enne vaatan peeglisse, siis leian probleemi põhjuse" - kui peegel määrdunud ei ole, siis on mul iseseisvalt sageli probleemi ei näe.
"Kas tõe mitterääkimine on valetamine?" - ka mina olen seda mõelnud. Aga vastust ma ei tea.
"Trenn on parim asi, mis minuga juhtunud on" - nõustun ja ei nõustu. Ma kunagi arvasin teisiti, aga trenn ei ole mulle lihtsalt veel tagasilööki andnud.
*Suht palju vingumist kohviku osas* - ei oska kommenteerida, aga 40 sendi mandariini eest on natuke palju.
"Naerata ja sa suudad peita kõikide kahtlused. Pluss sa ei pea Reimandile siis vene keeles laulma." - suht õige väide, vähemalt vastu ei vaidle.
"Miks peaks keegi Bettikatel tahtma süütust kaotada?" - ei oska kommenteerida.
"Ma tahan bi-käeline olla" - ei tea, kas mõiste on õige, aga mõte on lahe.
"Ma kukkusin rattaga ja ei saa jõmmi minna, masendus" - reaalne kaastunne, aga elu läheb edasi.
""Religioon on rahvale kui oopium" - K. Marx" - sageli õnneks või kahjuks on see nii.
"Õpi oma aega planeerima" - hea idee seegi ju.
"Treeni selleks, et olla homme parem sina" - me kõik tahame paremad olla, aga vaevalt, et muutus juba homme tuleb. Anna natuke rohkem aega selleks.
Tänan neid, kes mõttepanka mingi jälje jätsid, kuid kahjuks ei jõudnud kõik siia.

Ja minu mõtted siis. Peaaegu plagiaat. Muudame paar tegelase nime ja tegevuskohta ära ja saame uue, ent väga sarnase loo. Kas see on ebamoraalne ja keda me selles süüdistada saame..

Väsimatus, tegevusetus ja motivatsioonikriis. Need kolm sõna vaevavad mind sageli. Ma olen väsinud, sest ma ei saa magada, sest ma pean kogu aeg õppima. Tänu väsimusele ei suuda ma õppimisele keskenduda ja siis tekib tegevusetus. Ja kui ma midagi ei tee, siis tekib motivatsioonikriis, mis paneb mind mõtlema ja selle tõttu ei saa ma magada. Ja ring käib kogu aeg ja vaikselt sööb mind seestpoolt. Õnneks on sõbrad need, kes mind muudest asjadest mõtlema panevad.

"Panema selga ja võtame ära." Aga just see tõi meile võimaluse asustada põhjapoolseid alasid ja nüüd saame me elada igas piirkonnas, mitte ainult seal, kus on piisavalt soe, et me ei vajaks riideid. Nii et püksid teie jalas ja särk teie seljas, küte teie ümber, just need on põhjused, tänu millele me suudame olla valitsev liik. Kas pole mitte imeline.

Kas see oli ka enne selle teadmist nii? Vahel saame uusi sõnu teadmisi ja siis järsku ilmub see sõna kõikjale ja selle teadmise tunnusmärgid on kõikjal. Ainsaks näiteks, mida ma välja tahaks tuua, sest see ei tee teistele liiga. Keegi mainis mulle sõna fallos ja mida see tähendas. Sain siis uue sõna oma sõnavarasse. Ja läksin siis koju ja leidsin netist uudise, et keegi leidis 9000 aasta vanuse fallose. Ja siis nägin seda sõna veel paar korda. Ja see oli imelik, sest ma enda arust ei olnud seda kunagi varem märganud. Kuid kahtlane tunnus on ka see kui näed midagi ette. Mingi suvaline juhutunnus osutub väravaks, et muuta kõike, mis oli.

Lõpumärkmed:
Ega midagi tarka ei olegi öelda.
See nädal on nüüd arvestuste nädal ja esimene on 4h eesti keelt. Homme näeb, mis saama hakkab.
Sain omale teise märkmetahvli ja nüüd ruumi ülegi, kuigi vaid kolm üheksast on ilusti tahvli peal. Ja needki on need kõige väiksemad.
Mul ei ole jõuluballiks kaaslast, aga ma ka ei tea, mis ma selle osas teen. Nõuanded on alati teretulnud.
Aga teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill ja alati on midagi positiivset.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. november 2013

Sissekanne nr. 93

Päevad 116 ja 117

Päev 116
Murdsin end vabaks, et leida end suuremast puurist

Oli reede ja selle asemel, et kooli minna, seadsin suuna Tartu poole. Plaanis oli siis külastada ortodontiakeskust. Ja seda ma ka tegin. Aga päev ei läinud veatult. Aga sellest hiljem, sest iga viga pani mind millegi üle mõtlema. Hämmastaval jõudsin ma ikkagi Jõgevale tagasi. Lippasin elu eest kooli, et avastada, et mälumäng, kuhu ma nii väga jõuda tahtsin, jäi ära. Pettumus oli südantmurdev.

Peale seda võõra rattaga koju. See oli kohutav kogemus. Aga ma sain hakkama. Ja siis kohe linna tagasi, et veeta sportlik päevajätk. Ja siis koju, kus midagi tarka jälle ei teinud, kuigi oleks pidanud. Aga noh selline ma juba olen, mis parata. Ja mingi hetk jõudsin magama ja see andis võimaluse uuele päevale.

Päev 117
Mälupildid, mäluaugud ja mälestused

Ärkasin siis jälle liiga hilja, kuid mitte nii hilja, et see kahju teeks. Võtsin siis ratta ja uhasime koos sõbraga tantsima. See tantsutrenn oli võrratu. Aga sellest natuke hiljem. Ja isegi kui oli masendav koht, siis oli see kasulik. Ja see on alati huvitav. Peale trenni koju ja ka täna ei teinud ma midagi ootamatult suurt. Istusin õhtul internetis ja mõtlesin, et peaks ehk mõned read kirja panema.

Päevamõtted:
Kirjutasin siis jälle oma mõtteid paberi peale. Alustan siis neljapäeva peale blogimise järgse aja mõttest. Äratuseni on 7 tundi ja 54 inimest. Just selline mõte käis mu peast läbi. Sest miks minutid, kui on ka inimesed. Sama aja kanti langeb ka teine mõte. Just kui hakkad raamatust tüdinema, tuleb selline koht, et hoia mütsi. Ja kolmaski mõte sellest ajast. Seal raamatus kirjeldab, et mehel on onu kõduneva laiba lõhn ninas elu lõpuni. Ta mõistab, et see lõhn on tema enda vaikne sisemine kõdunemine. Ka minul on selline moment. Mingi kindel lõhn paneb mind mõtlema teatud asjadest ja sel hetkel olen ma korraks kontrollimatu. Mu aju lülitub välja ja ma usun, et ma olen sel hetkel õnnelik, tõeliselt õnnelik.

Aga läheme reede juurde edasi. Mis värk mul ajaga on? Kavatsen selle kohta pikema ja eraldi blogi teha. Aga kahjuks ei leia ma kunagi selleks aega. Ja see on natuke kurb. Aga ma luban, et ma teen blogi, kus ma räägin, et ma jään alati kõikjale hiljaks, pean pidevalt jooksma ja teen omale tuhat ajalist takistust.

Kuigi mul oli reede ju koolivaba, siis ka sel päeval mõtlesin ma kooli peale. Lahendasin peas bioloogia ülesandeid ja mõtlesin oma koolikaaslaste peale. Nad olid ju nii lähedal, ent samas olid nad nii kaugel. Ja see on häiriv. Ja see juhtub ka vahel koolis. Ma näen kedagi endast viie meetri kaugusel ja ma ei suuda isegi sealt mööda minna ja tsau öelda. Olen oma sõpradega ja vaid mõtlen, mis küll oleks kui...

Tara meie kaitseks? Pigem võiks öelda, et ei. Sõites rongiga koju, liikus pilt korraks aknast välja ja nägin tara. Aga me ju ehitame oma linnale tara ümber ja me ei võta seda, mida väljaspoolt meile pakutakse. Me arvame, et meil on sees hea, kuigi me tegelikult vaid blokeerime oma võimalusi selle taraga. On teil midagi sel teemal panustada? Ilmselt mitte, aga küsija suu pihta ju ei lööda.

Huvitav lause minu mõtte paberilt. Kui kõik läheks nii nagu ma soovin... Kas siis ei oleks elu mitte ideaalne? Võibolla ehk minu jaoks. Aga teiste jaoks, kes teab. Ma ilmselt tahaks, et kõik läheks kõigil hästi, aga see ei ole kahjuks võimalik. Mitte veel ja millal see võimalik oleks, ei ole isegi mõeldav.

Murdsin end vabaks, et leida end suuremast puurist. Murdsin end reedel siis rutiinist välja ja avastasin, et kõik on samamoodi nagu varem. Ma jään kõikjale hiljaks, ma puterdan iga asjaga, ma olen awkward ja nii edasi ja nii edasi. Isegi kui ma murran end rutiinist vabaks, jään ma iseendaks.

Igal juhul tantsutrennis oli täna lahe. Mingis kohas on ühistõstmine ja siis hoiavad poisid kätest kinni ja tüdruk istub kätel. Peale seda kombinatsiooni, hakkasime midagi muud tegema ja Mihkel (muutsin tema kaitseks ta nime ära) hoidis korra pikemalt, mille peale mina laususin, et ma tantsiks pigem oma partneriga. Kuid see tegu alustas ahela. Terve ülejäänud trenni tegime siis partneriga mingeid kahtlaseid nalju. Näiteks, laususin ma pidevalt, et Mihkel küll ei vigisenud minu kallal, Mihkel ei löönud mind kordagi ja nii edasi ja nii edasi. Ja hämmastaval kombel oli see täielikult vabastav tunne. Kes oleks võinud arvata, et Mihkli vajadus helluse järgi, nagu ma partner selle sõnastas, on see, mis mind jälle õnnelikuks teeb..

Ma muudkui õpin, õpin, õpin ja selgeks midagi ei saa. Mul tuleb töid täis nädal ja igakord kui ma õpiku kätte võtan, suudan ma leida tegevuse, mida ma peaks enne tegema. Kiire võileib, tassike teed, candy crushis on üleliigne elu ja nii edasi. Aga ma samal ajal ka neid teha ei saa, sest ma ei ole hea multitasker. Ma pean keskenduma kogu aeg, sest ma ei taha väga vabalt mõelda, butt-hurt noh. Ma tahan teha, teha ja teha.

Ma eksisin, aga ka mina ei ole ideaalne. Täna teiste tantsimist vaadates, mõistsin, et arenguruumi on küllaga. Pärast kui end tantsimas nägin, mõistsin, et olen samast puust. Aga ma kavatsen areneda, sest elu on lill ja ma olen valmis selle nimel vaeva nägema. Kuigi arvestades fakti, et järgmine nädal jääb trenn ära, siis on see märk, et kõik ei ole minusugused. No hate, tantsijad.

Kõik on pea peal ja mitte halvas mõttes. Miski ei ole nii nagu ta kunagi oli. Sellised sõnad jõudsid täna minu fb chati. Kui võtta arvesse eelmise aasta näiteks septembri alguse, siis on ju nii palju muutunud. Uued sõbrad, tantsimine, uus kool ja nii edasi. Võttes arvesse kevade, siis on muutunud ka minu tegemised, emotsioonid, enesearendamine, olen muutunud korralikumaks ja kõik see on omamoodi hea. Ka minu vead on omamoodi head, sest loodetavasti ma õpin neist midagi.

Ja lõpetuseks mõtted, mida ei oska pikalt kirjeldada. Pisar tuleb liiga tihti silma - Ma olen väga emotsionaalne viimasel ajal ja ma ei ütleks, et see üdini halb on. Löökaugud - minu suurim vastane. No lihtsalt ei saa, süda läheb pahaks, kui ma pean neist läbi sõitma. Pühapaistega vagiina - Just selline asi on joonistatud Tartus seina peale, teletups Po keskkohta. See näeb tõsiselt välja nagu see oleks pühapaistega. Õige söömine - Toituge õigesti. See tuleb teile kasuks. Olenevalt, kas te peaks mõne kilo juurde võtma või mõne kaotama või siis samas kaalus püsima, aga inimene peaks õigesti toituma. Ja seda nii enda (parem olla ja suurem enesekindlus) kui ka ehk kuidagi teiste heaks. Ärge heitige, palun. Helkurid - Otsustasin neid koguma hakata, sest see on huvitav ja samas ka turvaline ju. Mälupildid, mäluaugud ja mälestused - Viimasel ajal on neid kõiki väga palju, aga mulle need meeldivad. Need justkui annaks elule mingi mõtte ja see on lahe. Tänane päev - Tänane päev osutus üleootuste uskumatult heaks ja ma tänan kõiki, kes selles mingitki rolli omasid. Eriti mõnda teatud inimest, kes tegi midagi eriti head.

Lõpumärkmed:
Nii palju on öeldud ja kell on nii palju, et ma säästan teid rohkemast.
Aga nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. november 2013

Sissekanne nr. 92

Päev 115
Mees tuhande nimega

Hey, täna algas siis erilise päeva lootusega, aga kuna see ebaõnnestus, siis kurb lugu, aga mis sa ikka teha saad. Igal juhul, magasin bussi maha, kõndisin kooli, istusin seal maha ja esimene tund oli eesti keel. Meile ei tohiks arvutiklassis tunde olla. See tõmbab õpimotivatsiooni ikka täiega alla. Midagi ei saa tehtud ju nii.

Peale seda oli siis bioloogia, mis möödus lõbusalt. Midagi kirja suht ei pannud, tegin ülesanded peast ära. Aga noh, vähemalt sai esmaspäevaks omale kontrolltöö määratud, nii et yay. Aga sellestki tiba hiljem. Kolmandas tunnis oli järjekordne füüsika kontrolltöö, mis loodetavasti läks kordi paremini kui eelmised. Ja viimane tund, inglise keel, möödus ka üleelatavalt hästi. Mingi hetk laulsime kogu klassiga Milenki ti moi laulu ja see oli huvitav.

Peale seda oli viimane teatriõpetus, mille seekord pühendasime mängudele. Sain ka natuke improvisatsiooni teatrit teha. See oli huvitav ja lahe. Kuid ka see sai läbi ja siis tuli rahvatants. See oli küllaltki huvitav, aga ma natuke kahetsen seal ühel hetkel öeldud lauseid, aga noh, mis elu see draamata on. Peale seda koju. Kodus nagu iga õhtu, natuke arvutis ja täna peamiselt pokker ja siis nüüd ma blogin.

Päevamõtted:
Otsustasin päeva vältel oma mõttesähvatused kirja panna. Mõni neist parem, mõni mitte. Esimestena mainiks siis ära ebaolulisemad, et pärast ehk jäävad olulisemad paremini meelde. Kavatsen lähiajal osaleda filmis, kus ma olen peaaegu nagu päriselus. Aga mitte päris. Pean olema rõõmsam, yay. Ausa päeva ajal suutsin ma ka kogemata valetada, seekord siis flippide äraandmise osas.

Koolis on lõbus aeg tulemas. Esmaspäeval on 3 tööd plaanis, siis ülejäänud nädal iga päev üks arvestustöö ja siis ülejärgmise nädala esmaspäev on ka veel vene keele suuline arvestus. Läheb lõbusaks. Aga ma ei karda, sest elu on lill.

Igal juhul mees tuhande nimega. See ilmselt peab paika, sest hämmastaval kombel on mul väga palju hüüdnimesid kasutuses ja kordi rohkem on neid olnud. Jants; Janzzu; Skeletorus, Skeletor, Skelly; Dilbert, Koopamees Fred on vaid väike ja viisakas osake sellest nimekirjast.

Olla või näida ja sa oled halb inimene. Kaks teemat, mis kahjuks sageli koos käivad. Sa võid ju näida sõbralik ja tore oma sõpradele, aga kui sa oled halb kasvõi mõne inimese vastu, siis sa oled minu jaoks halb inimene. Ma ei tee nüüd ennast mingiks kangelaseks, aga ma arvan, et paljud inimesed on minust kordi halvemad oma tegude pärast teiste vastu..

Mulle on viimasel ajal pidevalt mainitud, et ma olen kurja näoga ja pahura tujuga. Aga ma ei ole. Ma vähemalt enda arust ei ole. Ju see on mu mõtlik nägu. Aga kui te mult seda küsite, siis just sageli see ärritab mind. Aga kui mul ei ole põhjust, siis ma üritan seda muuta, sest ma ei ole ju kuri ega pahur inimene.

Tiimitöö. Et see sujuvalt toimiks, peavad mõlemad osapooled endast võrdse tulemuse andma. Mõlemad peavad tegema, mis on nende võimuses. Olgu selleks siis harjutamine, keskendumine tehtavale asjale, enda füüsiline arendamine või üks kõik, mis muu. Ja kui minu tiim ei tööta minuga kaasa, siis ei ole ju ka minul tiimist kasu ja mu motivatsioon langeb. Nii et teeme koostööd.

Ma ei viitsi isegi enam varjata midagi, mida kõik niikuinii teavad. Las olla lõbus. Inimesed on ennegi igast lollustega elama pidanud ja nüüd on ka minul aeg suureks kasvada. Südant ei saa ju sundida ja kui see teeb minust masendava ja pahura inimese, siis las olla nii. Mind ausalt ei huvita enam. Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi.

Oh issand, mul on kohutav soov teha sellist asja nagu on see "Songs in real life". Aga näiteks blogipostitusena, kus võimalikult paljud sõnad oleks mõne laulu omad või siis pealkirjad. See oleks täiega lahe, aga see tuleks ilmselt inglisekeelne. Aga eks vaatab, mis saab.

Lõpumärkmed:
Eesti keeles mainitud teemadest saaks tegelikult häid mõtteid ammutada.
Homme kooli ei ole, vähemalt minu jaoks mitte. Lähen Tartusse.
Kell on palju ja häid ideid enam ei ole, nii et...
Nagu alati,
Naudi elu, sest see on ju ilus lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. november 2013

Sissekanne nr. 91

Päev 114
Wolves and lions

Oh kolmapäev, oh kolmapäev, üllatusi täis ja huvitav. Või noh tegelikult mitte.

Päev algas siis kooliminekuga. Vabatahtlik kehaline osutus tänu teatud põhjustele, istu jõusaalis ja tee matemaatikat tunniks. Aga eks seda peab ju ka tegema. Matemaatika möödus isegi normaalselt ja kuigi õps vahel natuke rage-quitis, siis ei teinud seegi väga liiga. Ühiskonnaõpetuses kirjutasin arutluse teemal "Kus on avaliku ja eraelu piirid?" Oleks paremini saanud, aga kes teab, mis saama hakkab. Ja vene keeles sai siis natuke laulud ja see on alati huvitav.

Peale tunde oli siis karjääritest, mis muutis minu sotsiaaltüübi jälle täielikult pea peale. Nüüd ma siis INTJ. Arvestades, et enne olin ENFP, siis on see huvitav muutus. Aga noh, eks ma siis olen. Peale testi kiirelt koju ja linna tagasi, kus sai natuke sporti tehtud ja masenduses oldud, aga sellest hiljem. Peale seda koju ja siis veetsin õhtu, nagu iga teise.

Päevamõtted:
Tegin omale mõtete skeemi. Ja see tundub töötavat. Kirjutan paberile oma mõtted üles õhtu jooksul ja siis kui kirjutan, siis on hea vaadata. Aga eks näeb, kaua ma seda teen.

Aga räägime natuke homsest. Mul on nii sügavalt kõigest kopp ees, et homme teen ausa neljapäeva. Katsun olla aus ja otsekohene. Ilmselt rikun sellega midagi ära, aga mind ei huvita. Elu on niigi huvitav, nii et miks mitte.

Alustame masendava tooniga. Mul on wolfpack. Nii öelda kamp, kellega koos sporti teha. Täna aga lisandus sellega üks noormees, kes mulle viimasel ajal meelt mööda ei ole. Tunni aja jooksul vahetasime ehk maksimaalselt paar sõna. Aga noh, eks näeb, mis saama hakkab.

Koosistumisi pole hiljuti olnud. Võibolla on üks varsti tulemas, aga kes teab, mis sellest saab. Nagu alati, loodame parimat. Kuigi kui tagasi mõelda, siis iga pidu on mind aina masendavamaks muutnud, nii et ma pean oma olemust pidudel muutma hakkama. Loodame, et paremuse poole.

Eesti keele tunni  kodutöö nägi ette kirjutada natuke teemadel "Tugev on see, kes toetab nõrgemat" ja "Kindlam on astuda, kui tead, kuhu oled teel." Mõlemad need mõtted panid mind soovima olla tugev ja mitte üritada kõike teada. Tahan olla veidi spontaansem. Loodame, et ka õnnestub.

Ma lähen kivi alla elama. Nagu tõsiselt, ma ei tea midagi, mis toimub nagu kuskil. Nii et lihtsam on kolida kivi alla ja loota, et äkki mõni uudis kuidagi kogemata välja ilmub. Aga ma tõsiselt ei viitsi enam olla see tüüp, kes kõike teada tahab. Keegi ju niikuinii midagi mulle ei räägi...

Suhted... Viimasel ajal jääb see teema mulle koguaeg jalgu. Paljud tuttavad on suhtes, telekas räägib koguaeg suhetest, reaalselt kõikjal on mingi suhete teema. Ja siis olen mina, üksi, tõsiselt üksi ja see teeb mind kurvaks. Aga eks kuidagi pean selle aja üle elama. Long live me... Isegi mu sünnipäev on ju "üksikute püha". Hullem püha tõesti.. Pigem masendav ja värki..

Ma tegin kohutava vea oma skeemiga. Ma kirjutasin üles, et ma tahaks väga nelja asja. Kuid ma ei kirjutanud, mis need on ja nüüd paratamatult on üks neist ununenud. Aga asjad, mida ma tahaks, et mul oleks. Rohkem aega, et enda muredega tegeleda, et end arendada ja parem inimene olla. Inimene, kellele kõik oma mured ära rääkida. Äkki hakkab kergem, aga see inimene ei tohiks olla keegi, kellega ma igapäevaselt suhtlen. Võibolla panustaks isegi interneti anonüümsete isikute peale.. Ja kolmas on ka inimene. Kuid seekord tüdruksõber. Ma küll oleks ilmselt aegade kõige kohutavam poisssõber, sest ma olen väga kinnine ja probleemne. Aga samas ma vajan kedagi, kes oleks minu ja mina tema. Ma ei suuda seda talve üksi üle elada. Aga selle kõigega on ka alati mingid väikesed konksud ja salaasjad, mida ei saa avalikult öelda. Mitte midagi, mida kartma peaks, sest need on erandjuhtumid...

Kuigi mul oli kirjas ka järgnevad teemad: "ükindus", "enesetapp" ja see, et me peaks rohkem suhtlema. Siis ma ei viitsi neist kirjutada ja kui aus olla, siis kahte neist olen ma maininud ja üks on liiga masendav ja mu mõte kaldus lõpuks teemast nii kõrvale, et jube hakkas, siis neil teemadel ma ei kirjuta.

Lõpumärkmed:
Ega midagi tarka ei olegi öelda.
Olen märganud, et pidevalt keerlen lõvide ja huntide ümber. Jagan ka inimesi loomade alaselt. Vastavalt nende välimusele ja iseloomule.
Võibolla seda, et ma viimasel ajal valetan enda kohta natuke liiga palju...
Ma olen liiga masenduses koguaeg.
Ja ma peaks oma mured ära lahendama, et uute juurde edasi liikuda.
Aga teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 13. november 2013

Sissekanne nr. 90

Päev 113
Everybody poops - Stewie

Hey, minu kallid sõbrad, tuttavad ja sina, kes sa loed, aga ei lange kumbagi neist kategooriatest. Siin on minu bloginatuke kogu oma hiilguses.

Päev algas siis nagu iga teisipäev. Istusime väga väikese grupiga kooli fuajees ja tegelesime omade asjadega. Ajaloos kordasime varem õpitut ja keemias sai siis natuke uusi teadmisi juurde. Kehaline kasvatus ei läinud nii hästi, kui võiks loota, aga millegi pärast mul ei ole viimasel ajal väga tunnet midagi teha seal. Tahaks pigem pehmel diivanil lebotada ja viinamarju süüa. Aga kahjuks see ei ole võimalik. Söögivahetund möödus tavapäraselt ja kui ma ei oleks juhuslikult õige inimesega kohtunud, ei oleks ma tundi jõudnudki. Õnneks ma suutsin seda.

Peale inglise keele tunnis konutamist, kiiresti teise kooli teatriõpetusse, kus täna ei olnud jälle tavapärane õpetaja. Aga vaheldus ongi ju hea. Siis edasi kultuurimajja, kus sai natuke tantsitud. Jumala eest, kui ma tantsutrennides rõõmsamaks ei muutu, siis ma ei tea, mida ma tegema hakkan seal. Aga see on minu enda teha. Peale trenni enamvähem otse koju, kus sai nagu alati, lihtsalt oldud.

Päevamõtted:
Zombied. Ebasurnud inimlased. Arvestades, kui palju nad toituvad ja seda, et neil puudub tavapärane mõtlemine, siis kuidas nad seda oma kehast väljutavad. Käivad kuskil nurga taga ja teevad oma asja ära? Kas neil on mähkmed? Kas nad sellepärast puruks paisuvadki? Kuidas saada sellele vastus... Sama asi on sellega, et kes zombierünnaku ajal muru niidab..

Rõõmsamatel teemadel. Minu jaoks on viimasel ajal tunne, et iga päev on nädala pikkune. Isadepäev oli juba väga ammu, koolis ei ole ka juba umbes kolm või neli päeva käinud. Aga õnneks see vaid tundub nii. Loodame, et aeg loksub paika varsti.

Inglise keele juurde naastes. Ma olen märganud, et ma viimasel ajal päris tihti kirjutan, räägin ja mõtlen selles keeles. Paratamatult saab selles süüdistada filme ja internetti, mis on enamjaolt suht alati inglise keelsed. Aga noh, ei karda, mingil määral oskan ma veel seda keelt ka ja ma loodan, et ma ei unusta kunagi oma ülilahedat emakeelt, juhtugu mis juhtub.

Sageli unustan ma su ära. Anna andeks. Ma olen korduvalt viimasel sekundil mõistnud, et ma pidin kellelegi helistama, kellegagi kokku saama või midagi muud säärast. Aga kõige hullem on see, kui ma unustan ära inimese. Ma suutsin ära unustada neiu, kellega ma veetsin koos ühed suvepäevad, ma suutsin unustada ära noormehe, kellega koos ühel peol olin ja ma kardan, et ma olen veel kedagi ära unustanud. Aga ma tean, et ma pole ainus ja vahel on isegi mõne inimese unustamine positiivne.

Hüppa kaljult alla, lase end maha ja muud säärased soovitused on viimasel ajal sageli mu huultelt lahkunud. Enamasti küll nii vaikselt, et keegi neid ei kuule, aga nii see on. Ma ei talu, kui minu üle nõmedaid nalju tehakse, ma vihkan kui keegi ütleb mu nime ja siis näiteks "Läheb hästi" "Lase edasi" jne. Mulle ei meeldi, kui ma pean näiteks tahvli ette minema jne. Ma olen keeruline inimene ja te peate sellega lihtsalt leppima, sest areneda te mul ju ei lase.

Mu peamine katse on kestnud nädal aega. Aga ma otsustasin, et katse on selle kohta liiga julm öelda. Ma nimetan selle ümber vaatluseks. Ja kuigi ma olen tahtlikult ja tahtmatult paljud inimesed juba sealt vaatlusest välja arvanud, siis arvan ikkagi, et las ta veel natuke aega käib. Kardan, et seekord kestab see vaatlus enam kui 15 päeva. Aga kes teab, ehk te suudate mind üllatada.

Ma valetan pidevalt, mitte suurelt, vaid vaiksed hädavaled, et mitte paista nõrk, kannatav ja õnnetusehunnik. Peamine vale on see, et mul läheb imehästi. Arvestades, et ma ei ole see lõbus ja lahe poiss, kes teeb igast lollusi ja naeratab koguaeg, siis tekib mul paratamatu küsimus. Kas see teeb mind valetajaks, kui ma väidan, et mul läheb hästi. Mul läheb paremini, kui tuhandetel teistel. Mu suurimaks probleemiks on heal juhul see, et ma olen laisk teismeline poiss, kes ei ole piisavalt enesekindel. Aga kes seda teab. Ütlen ausalt, et mina ei tea..

Ja viimaseks mõtteks jätaks siis asja, mis muutis maailma. Minu maailma vähemalt. Ma sain kirja. Ma sain elus esimese kirja, mis ei tulnud mõnelt ametiasutuselt, vaid sõbrannalt. Ma küll ütlesin talle kunagi, et mulle ei meeldi kirjad. Istusin siis täna maha ja lugesin seda kirja. Istusin ja silm läks kergelt märjaks ja süda soojaks. Ma lugesin ridu, et ma olen kellegi jaoks olemas ja see tunne, mis mind valdab on sõnukirjeldamatult võrratu. Kuigi ma olen temaga välimuselt ilmselt nagu öö ja päev, siis seesmiselt oleme me vägagi sarnased. Kuid see ehk teebki asja natuke kurvaks. Me oleme nii sarnased, ent me ei saa ilmselt veel nii pea kokku. Kui kasutada Chalice sõnu, siis tema on osa minu rahvast, minu inimestest minu seltskonnast. Tema on üks neist vähestest inimestest, kelle kohta ma neid sõnu kasutaks. Luna, ma tänan sind kogu oma südamest.

Lõpumärkmed:
Lõbus asi kirja osas on aadress, mis tõlkes oleks midagi säärast: Austatud Burgeri tänav 13.
Ma olen viimasel ajal väga mõjutatav, nii et mõjutage mind olema parem, lõbusam ja parema tujuga.
Chalice laul neile, kes tahavad. Minu inimesed
Aga jumala eest olge teie rõõmsad ja nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill. Ja pürgige tähtede poole.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. november 2013

Sissekanne nr. 89

Päev 112
Sinine allveelaev ja kollane lennuk on mõlemad punased

Hey, kullakallis lugeja. Vähemalt oled sa lahti teinud minu blogi ja isegi kui sa seda ei loe, siis vähemalt on minul vaatamine olemas. Ja siin on minu päev, kogu oma hiilguses.

Keemia tunnis ei olnud midagi ootamatut, ühiskonnas ka mitte. Eesti keel ja söögivahetund möödusid ka ilma mingite eriliste ootamatustena. Füüsikas ei olnud ka midagi uskumatult head ja saksa keele parim osa oleks vist see, et järgmine nädal on töö. Järgmisel nädalal on 6 tööd. Kaks kontrolltööd ja neli arvestust.

Peale kooli korraks koju, kus õnneks ei pidanud kaua kannatama ja sain minna sportlikku õhtupoolikut veetma. Peale seda koju, kus ei juhtunud ka midagi head. Oli küll tore, aga ma tahan rohkem, ma tahan palju rohkem. Ma tahan, et kõik oleks sõbralikud, uudishimulikud ja peamine, et nad oleks õnnelikud. Ja selle asemel, et midagi tarka teha ja maailma muuta, istun ma siin ja kirjutan teile oma üksluisest päevast.

Päevamõtted:
Mu pea läheb lõhki. Ma mõtlen viimasel ajal liiga palju. Peamiselt sellest, kuidas ma küll kellelegi midagi öelda saaks. Ma tahaks lohutada kurbi inimesi, rõõmustada igavlejaid ja oma mõtteid avalikustada. Ma ei saa ju kellelegi öelda, et ma alahindasin teda, et ta ei meeldi mulle, et ma hoolin temast ja selliseid näiteid on tuhandeid. Ma lihtsalt istun vaikides ja suren seesmiselt.

Üks loll jõuab rohkem küsida, kui tuhat tarka vastata. Kus see loll on? Ma olen igavusse suremas ja keegi ei küsi mult midagi. Kunagi kuulsin väidet, et ma olen niigi avameelne inimene. Ma halan koguaeg samade asjade pärast, ent alati on ju midagi muud teoksil. Pea on mõtteid täis ja ma olen nagu väike laps, mu tujud ja mõtted muutuvad kogu aeg. Reaalselt sageli on nii, et kui ma avaldan millegi osas arvamust, siis see muutub kohe peale selle väljaütlemist vastupidiseks. Nii et küsige aga.

Kirjutasin küll, et õudselt palju on mõtteid. Aga ometi, istudes siin kriuksuvas toolis, siis ei meenu mulle mitte midagi. Täiesti mõttelagedus. Aga ometi ei saa ju öelda, et mõtteid üldse ei ole. Mingid mõtted ju on. Paar neist on varem öeldud, paar neist on saladused, mõned neist ei ole avalikustamist väärt. Vahel hüppab sekka ka mõni mängualane mõte. Mõte, kas ma peaks oma salajase privaatblogi avalikustama. Te võite ju teada, et see on olemas, aga ometi ei ole ma veel ühtegi postitust avaldanud, nii et ma ei teagi, mis saab.

Lõpumärkmed:
Viimased päevad on nagu nädalaid kestnud, ma nii segaduses kogu aeg.
Homme teen mingi erilise päeva. Aga millise, seda veel näeb.
C'mon, aeg liigub vaid edasi, liigu sina ka. Ära ole õnnetu, sest see sai läbi, ole õnnelik, et see juhtus.
Ma tahaks sind kuidagi rõõmustada, aga ma ei oska. Aita mul end aidata.
Täna saksa keele tunnis läks paaristöö käest, kui järsku muutus vestlus Harry ja Tom Marvolo vaheliseks.
Aga ega ma ei hakka teid enam koormama.
Nii et nagu alati
Elu on lill ja nautige seda.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. november 2013

Sissekanne nr. 88

Päevad 109, 110 ja 111
Läheb lõbusaks

Hey, lillekesed ja mõmmibeebid. Siin on minu kaua ilmumata jäänud blogi, mille vastu tundis huvi ainult üks inimene. Tänks, emme.

Päev 109
I wanna play a game

Kiirelt siis natuke minu reedest. Ajalugu, bioloogia, vene keel ja matemaatika. Iga üks omamoodi huvitav ja lahe. Igas tunnis midagi lahedat ja toredat, aga kuna keegi niikuinii ei loe ja ma ei viitsi mineviku avarustes sobrama hakata, siis jätan täpsema sisukirjelduse vahele.

5. tunni ajal oli nagu iga reede mälumäng. Ja nagu alati, pani minu võrratu tiim, oma võrratu tiimitööga asja kinni ja tõi tiimile võidu, sest meil on nii tore tiim. Ja me saime tänu oma tiimi tarkusele ainult kaks valet vastust. YAY, meie tiim.

Peale seda veetsin iseseisvalt sportliku päevajätku, peale mida läksin koju ja kuna reaalselt kogu mu skype seltskond oli kuskil ära, siis istusin ma täiesti vaikides ja kuulasin huvitavaid asju Troonide Mängu ajaloo kohta. See oli hämmastavalt tore, aga saabus õhtu ja ma läksin magama, et järgmisel päeval ärgata.

Päev 110
All life is an experiment. The more experiments you make the better - Ralph Waldo Emerson

Laupäev oli iseenesest tegevusetu ja igav. Kuigi ma midagi ei teinud, juhtus midagi huvitavat. Tegin jälle oma inimkatseid. Kuid lahe asi on see, et see katse oli siis ajaline katse. Ja see sai läbi loetud sekunditega. Võiks öelda, et seda ületada on peaaegu võimatu. Aga edu üritajatele. Kohtume järgmisel katsel, kuigi praegugi on mõni katse teoksil. Üks neist on ajaline, ent see on kestnud juba päevi ja päev on teatavasti pikem kui sekund.

Päev 111
If you don't like something, change it. If you can't change it, change your attitude. - Maya Angelou

Ja mingi hetk vahetus päev. Ja algas isadepäev. Käisime siis vanavanemate juures. Seal on alati tore käia. Ja nalja sai ja oli tore. Ja siis tulin koju ja siis kodus ei teinud midagi tarka ja saabuski õhtu. Viimasel ajal on katse tõttu nii vaikne olnud, aga ehk see ongi hea.

Päevamõtted:
Reedel, mingil mäletamatul hetkel, ütles ema mulle kuldsed ent häirivad sõnad. "Katsu oma nädalavahetust mitte ära rikkuda." Need sõnad said saatuslikuks. Terve nädalavahetuse üritasin, seda ära rikkuda. Ja see tõi mind huvitava asjani. Kui ma üritan midagi teha, siis ma ebaõnnestun, aga kui ma üritan ebaõnnestuda, siis ma ebaõnnestun ebaõnnestumises ehk kõik läheb hästi. Nii et ma kavatsen nüüd mingi aeg ebaõnnestuda.

Nagu mõnigi teist teab, siis sai 2 nädalat reedel läbi, mis tähendas, et ma loobusin oma vanadest muredest. Aga see tähendas vaid üht. Nüüd oli ruumi uutele. Äkki mul lihtsalt peab olema keegi, keda vihata. Keegi kes mulle meeldib ja keegi kellega ma mõttemänge mängida tahan.

Igal juhul, ma pole nii õnnelik, nagu ma sel nädalavahetusel olin, juba ammu olnud. Ehk on põhjuseks see, et mind sügavalt ei huvita enam. Või siis on põhjuseks see, et ma liigun edasi parema tuleviku poole. Kavatsen juba ehk tuhandet korda olla parem inimene ja kavatsen teha igasugu huvitavaid päevi, nagu ma tegin ausa laupäeva mingi aeg. Aga, mida ma teen? Las see jääda saladuseks.

Vigane X-kromosoom on asi, mille eest ma olen emale vägagi tänulik. See andis mulle värvipimeduse ja see teeb mind eriliseks. Mitte küll väga heaks, mul ei ole supervõimeid ega muud, aga ma saan pidevalt kuulda küsimust: "Kas sa oled päriselt ka värvipime?" C'mon, kes selle kohta valetaks. Kuid sageli järgneb sellele veel parem küsimus, mille mõte on pea alati, mis värvi on punane, mis värvi ma midagi näen või midagi muud säärast. Kuid ma olen halb värvipime inimene. Alles hiljuti heitsin ma ühe inimese enda jaoks värvipimedate seltskonnast välja.

Jõulud. Lõpuks on käes aeg, kus kõikjal hakkab aina rohkem ja rohkem nägema jõuluteemalisi asju. Aga noh, ju siis peetakse paganlikke päikesepühad nii tähtsaks. Aga kas ma olen ainus inimene siin neetud kivikamakal, kes pigem istuks kuskil Hawaii päikese käes ja rüüpaks külma jooki, kui istuks külma lumehange otsas ja värki. Tõsi, inimestele, kes on suhtes on talv ju ideaalne, aga kuna ma vihkan suhtes olevaid inimesi, siis see nende heaolu mind ei huvita.

Ah jaa, päeva viimaseks mõtteks jätaks siis sellise kahtlase mõtte. Ma küll kogu aeg räägin, et ma vihkan inimesi ja siis eriti mõnda inimgruppi. Aga sellest hoolimata, inimesi, kes mulle meeldivad on tuhat korda rohkem, kui neid, kes mulle ei meeldi. Kui ma sinuga suhtlen, siis see on märk, et sa meeldid mulle inimesena. Samas kui ma sinuga ei suhtle, siis see ei tähenda, et sa mulle ei meeldi. See võib olla sellest, et sa oled osaline mõnes mu katses, ma kardan või asjaolu, et ma ei oska vestlust alustada. Aga ometi on inimesed, kellega ma ei suhtle, sest nad ei meeldi mulle.

Või noh, see ei ole niivõrd mõte, aga jah. Minu puhul on väga kerge sattuda inimeste hulka, kes mulle ei meeldi, aga jumala eest, kui sa teada tahad kummale poole joont sa jääd, siis küsi. Ma ei hammusta, isegi kui ma ütlen, et sa oled mittemeeldimise poolel, ma ei hammusta. Aga issand, kuidas ma lihtsalt tahaks mõne inimesega paremini läbi saada, aga ma ei oska...

Lõpumärkmed:
Elu on lill ja lilled on ilusad.
C'mon, vastake mu küsimustele ja suhelge minuga.
Mu taustapildil on Kraken ja mõne inimese arust näeb see välja nagu käsi, millel on tõstetud keskmine sõrm...
Aga teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. november 2013

Sissekanne nr. 87

Päev 108
Sweet dreams are made of this

Hey hopsti, mu armasad lillelapsed. Ma võiks ju küsida kuidas läheb, aga te ju ei vasta. Ja kui vastate siis valetate. Ning kui ei valeta, siis ei ole nõus sellest rääkima, nii et lõpp kokkuvõttes ei võida ma sellest midagi. Aga sellest hoolimata oli täna neljapäev ja see tähendab vaid üht, oli huvitav päev.

Päev algas, siis huvitavalt. Nägin asju, mida ei olnud ja magasin ehk natuke sisse. Sellest hoolimata jõudsin bussile ja peale seda kooli. Eesti keel läks eduliselt, istusin üksi, sest mu pinginaaber oli puudu. Lõpus tehtud rühmatöö oli küllaltki igav, aga ei imesta, ma ju uinusin pool ajast. Bioloogia läks isegi niivõrd eduliselt, et see võib isegi hetkeseisuga mu lemmikaine olla. See on nii uskumatult lihtne ja loogiline. Ja hetkel see kõigele lisaks ka matemaatikaga seotud, mis on minu puhul sageli hea.

Füüsika möödus tavapäraselt, kuigi mind süüdistati jälle masenduses olemises. Söögivahetund ei olnud väga eriline, kuigi sünnipäevamängud (pmst lollid minichallengid, mida tahaks rakendada igapäevaselt) tegid selle natuke paremaks. Inka töö läks isegi enamvähem eduliselt, kuid uni ja valesti õpitud asjad tegid selle natuke raskemaks. Ja siis tuli teater, mis on alati tore. Olin mängija, olin mängujuht, mängisin nööpi ja lõpus ka natuke Mihkel Rauda.

Kuid ka see sai läbi ja ma läksin kiiruga ja teisi ootamata kultuurimajja, kus algas tantsutrenn. Kuid minu mõtted ja tegevus näitab, et ma võin ju öelda, mis ma ütlen, aga midagi on ikka veel viltu. Parim kirjeldussõna pärineb Kõuelt ja see on butt-hurt. See lihtsalt nii lahe ja lõbus sõna. Kuid tantsutrenn möödus siis natuke kurvemas meeleolus, aga ometi on alati see suhkrutükk, mis teeb... Aga sellest tiba hiljem.

Peale trenni siis koju ja meeleolu oli ikka natuke sant. Kuid tass teed, candy crush ja youtube suudavad alati õhtu paremaks teha. Ja seda suudavad ka 150 asja, mida mitte voodis öelda. Long live the skype party. Aga katse läheb peaaegu eduliselt ja kõik läheb nii nagu ma arvasin. Tulemusi näha ei ole, nii et kõik on vaikne. Ja nüüd on õhtu ja siin ma blogin.

Päevamõtted:
Sadagu või pussnuge, hävingu riigid ja lõppegu kõik, mis on, mind rõõmustavad pisiasjad. Kui ma saan olla heas seltskonnas, mida tänase tantsutrenni algus vägagi pakkus ja kõige suuremat rõõmu minus tekitab üks kõige lihtsam asi üldse. Naeratus. Ma olen sageli väga kaasatundev. Kui sa naeratad, siis minu tuju tõuseb ja ma tahan olla parem inimene. Kui sa oled kurb, siis ma tajun seda. Sageli ei oska ma midagi öelda ega teha, kuigi ma tahaks ülekõige sind aidata. See on vist ainus positiivne asi, mis 4. maist on külge jäänud.

Sa loed, sa ei mõtle, sa ehk isegi vajutad "meeldib" nuppu, aga sa ei vasta. Ma olen korduvalt teie nõud küsinud, ent pea kunagi ei saa ma vastust. Ja see teeb mind natuke kurvaks, aga ega noh, c'mon te olete ju kõigest anonüümsed neti-trollid. Te istute päev otsa fb's, te suhtlete vaid mõne üksiku inimesega ja sulgete end muust maailmast ära. Mõni ime, et te ei leia oma ajagraafikus hetke, et seisatada ja mõelda. Aga noh see on juba teie asi.

Täna oli viimane päev mu kahest nädalast. Ehk siis homse seisuga ei tohiks mul probleeme olla. Üritan siis optimistlik olla ja naeratada. Ma üritan olla parem inimene ja kõik asjad, mida ma ära ei lahendanud eri põhjusetel on nüüd minu jaoks neutraalsed. Ma ei vihka kedagi, aga sellest hoolimata ei pruugi sa mulle meeldida.

Ma tahaks olla parem inimene. Ma tahaks, et ma suudaks tulla päriselus sinu juurde, küsida, kas ma saan kuidagi abiks olla ja sind ehk natuke aidata. Aga ei. Ma ei suuda. Ma olen korduvalt üritanud, aga mu keha pressib mulle tugevamalt vastu. Mu keha ei allu mulle ja ma saan vaid kurvalt pealt vaadata. Ja siis kui ma lõpuks jõuan koju, istun oma arvuti taha, avan fb ja alles siis suudan ma sulle öelda, et ma nägin, et sa olid kurb. Ja sageli ei saa ma sedagi teha. Olgu põhjuseks mõni katse, põhimõtte või lihtsalt suutmatus midagi rohkemat kui hey öelda.

Miks on see nii, et kui ma istun oma kriuksuvas toolis, kõlan ma nagu koopamees. Ühtegi uut mõtet ei ole või kui on siis kandiline ja ei kõla hästi. Ent samas, kui ma kõnnin ringi, siis on mu pea lahti, mõte jookseb ja kõik mõtted ei mahu korraga äragi. Üks mõte ununeb enne, kui teiseni jõuan ja tuhat mõtet on korraga. Kui mul oleks diktofon kogu aeg töötamas ja kaasas, siis oleks ma kirjutanud ehk sadu lühijutte, kümneid arutlusi ja ilmselt mõtleks ma sageli kui suur idioot ma olen. Ja mis iganes juhtub, siis ma soovin, et enamus mu mõtteid kuskil kunagi ei avaldu. See oleks liiga julm mind ümbritsevate inimeste vastu.

Tulles tagasi "butt-hurt" teema juurde, siis on see kõige ebaloogilisem asi minu puhul. Ma olen "butt-hurt" asjade puhul, mis mind ei tohiks mõjutadagi. Juhtugu, mis juhtub, ma ei saa ühestki lõpplahendist otseselt kasu. Suurim kasu oleks kahjurõõm. Rõõm, et kellelgi läheb halvemini kui mul. Ja see ei ole mulle endale loogiline. Ja ma ei suuda oma "butt-hurt" olekut kontrollida.

Õpetajahärra Janus. Ma olen kohutav õpetaja. Kuid ma usun, et kui ma leiaks õpilase, kes oleks nõus õppima ja arenema minu meetoditel, siis saaks ülihead tulemused. Ma olen täiesti julm ja armutu, ma ei lase õpilasel puhata, ma sunnin teda olema parem. Ma ei hooli tema emotsioonidest. Ma ilmselt laseks tal nutta, aga mitte peatuda. Ma teeks talle asja selgeks, ma teeks ta paremaks. Või mitte mina ei teeks, ma sunniks teda ennast tegema. Ma ei ole selline, kes ütleb õige vastuse ette. Ma olen see, kes nii kaua elab sul seljas, kuni sa ise aru saad. Nüüd on vaja leida veel õpilane, kuid kõige suurem miinus on see, et ma ei saa ju õpilast sundida. Kui ta tunneb, et ta peab minust loobuma, siis ei saa ma teda ju kinni hoida. Aga kui ta on nõus pingutama ja mulle vastuvaidlematult alluma, siis ma usun, et ma saaks teha üliheade tulemustega õpilase.

Lõpumärkmed:
Ma magasin maha oma peaaegu lemmikpäeva 5. novembri. Aga noh, elu ongi karm. 5. november
Midagi uut ja midagi vana, nagu alati.
Kuid tänaseks vast aitab kah.
Rõõmsa homse nimel soovin teile nagu alati.
Olge rõõmsad ja nautige elu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 7. november 2013

Sissekanne nr. 86

Päev 107
Ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood...

Hey, mina jälle siin pool ekraani. Kirjutan ja mõtlen vaid sellest, et pea midagi ei meenu. Kuid ometi, mis meenub, saab siis nüüd kirja pandud. Edu lugemisel, kuigi te vist vaid avate ja sulgete selle nähes, et ka see on teie jaoks liiga pikk. Sellest hoolimata, siin on mu kirjaread.

Päev algas kooliga. Kehalises, siis tegin natuke sporti. Matemaatikas sain tahvli ees särada ja tunnikontrollis tulid hämmastavalt loogilised vastused. Ühiskond oli tore ja kuigi midagi ei pidanud üles kirjutama, siis mina tegin seda. Such a rebel. Vene keeles õppisime siis kui head inimesed meie idanaabrid on ja lõpus laulsime ka natuke. Klassijuhataja tunni sisu isegi ei mäleta enam ja loeng ei olnud põnev, sain vist isegi kogemata paar minutit magada.

Peale kooli läksin siis mõne inimesega sportlikku õhtupoolikut veetma, mis ei olnud nii aktiivne ja hea, kui ma lootsin. Peale seda sain Grossis järjekorras surra vaikselt ja siis koju. Kodus õppisin natuke, mängisin klotsimängu, kus tegin natuke pauku seekord. Ja nüüd on öö ja ma blogin.

Päevamõtted:
Peaks tegema midagi lahedat. Näiteks lõbusad väljakutsed. See oleks ju omamoodi tore ja vaheldusrikas. Minu arust on see hea idee. Andke tagasisidet, sest teil ei ole ju mitte midagi kaotada.

Ma mõtlen jälle asjadest, mis ei juhtu iial. Ma kujutan ette olukordi, mille toimumisvõimalus on reaalselt alla 0,00001%. Kuid see ei takista mind. Ma olen pidanud tuhandeid vestlusi, vigastanud inimesi ja teinud plaane. Viimane kord, kui ma seda tegin, lõppes see halvasti. Ma reaalselt solvusin inimese peale, sest ma kujutasin mingit jaburat olukorda ette. Ja ma ei saa ikka temaga hästi läbi, nii et yay.

Täna oli teiste päevadega võrreldes suhtlemisvaene. Ja seda on ilmselt ka homme ja ehk ka ülehomme. Võimalik, et ka päev pärast seda ja nii kaua, kui katse läbi saab. Katse sisu ma oma blogis avalikustada ei saa. Ma olen seda varem ka teinud. Siis küll paari inimesega ja see kestis 15 päeva. Kuid loodetavasti seekord kestab see kordi vähem. Kuid ma ei imesta, kui see kestab kauemgi. Võtan jälgitavateks inimesteks mõned üksikud, kuid ma saan ka teiste kohta arvet pidada. Kergelt vihjan, et katse on peamiselt facebook'i maailmas. May the games begin. Muhahahah

Ma ei tea, mida teha. Ma pean vene keeles laulma. Aga ma ei suuda laulda. Ma üritan ja siis meenuvad kurvad asjad ja ma enam ei suuda. Ja sellest, et ma tunnis laulan, sõltub minu hinne. Ainus kord, kui ma laulda saan, on siis kui ma olen üksi. Näiteks täna koduteelgi ümisesin/laulsin "Ma tahan olla öö su akna taga".

Ma mõtlen viimasel ajal paganama tihti oma surmast. See ei ole hea ja ma ei kavatse seda ise endale lähemale tuua. Mõni neist mõtetest ongi siis, kui ma juba vana olen. Aga see pani mind mõtlema, et ma võin ju kaduda ükskõik millal. Kas ma peaks endast kuidagi jälje maha jätma... Ma ei arva, et see peaks olema jälg kuskil, kus see oleks kõigile teada. Ma tahaks, et see jälg oleks pigem mind ümbritsevate inimeste südames. Ja kõik see, mis algul tundub nii masendav ja kurb, on tegelikult hea, sest see tekitab minus soovi olla parem inimene, parem õpilane, parem laps ja parem sõber. Oleme siis paremad inimesed.

Ah jaa ja päeva viimaseks mõtteks on iseenesest lihtne mõte. Ma kaotan mingiks ajaks oma elust ühe inimese ära. Ma küll ei hakka teda ignoreerima, ma ei hakka teda vihkama. Aga ma ei kavatse temaga rääkida, ma ei kavatse kordagi tema nime kasutada, ma ei kavatse teda isegi mainida või jututeemaks tuua. Ja seda lihtsal põhjusel. Iga kord, kui ta jututeemaks tulen, siis hakkavad inimesed, kas naljaga või mitte, igasugu asju väitma. Parimad palad on, et ta ikka meeldib mulle, ma olen temast sõltuvuses ja nii edasi. Tema ja teie rõõmuks või kahjuks, see nii ei ole. Ja kuna teie väited hakkavad mul viisakalt öeldes koppa ette viskama, siis ma lihtsalt väldin teda, kui jututeemat, kas või korraks mainimist. Ärge heitige.

Lõpumärkmed:
Kasper'il on täna sünnipäev. Soovige talle kindlasti õnne ja ärge minu blogi mainige.
Kuna see tuli kellegagi ükspäev jutuks ja mu pealkiri on selline, siis mainin ära, et ma olen agnostik ateist. Googelda, kui tahad rohkem teada.
Kui koju tulin, ütlesin, et elu on lill. Vanemad küsisid, mis lill. Ja me jõudsime järeldusele, mis oleks ka äärepealt saanud päeva pealkirjaks. Mu elu on närtsinud võilill. Ilus, ent üks vale asi ja ta on läinud.
Aga sellest hoolimata,
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6.november 2013

Sissekanne nr. 85

Päevad 104, 105 ja 106

Päev 104
Join the dark side

Hey, lugeja. Vabandan, et ma ei ole paar viimast päeva bloginud. Aga siin blogis on ka ilmselt miks. Iga päeva kohta on see eraldi ja päevakirjelduses endas. Katsuge vastu pidada.

Igal juhul, ärkasin siis kell 5 õhtul üles. Tegin oma keemia referaadi lõpuni, aga vase kohta ma teile rääkida ei taha. Mängisin tundide kaupa klotsimängu ja see hõivas ka minu mõtted. Ja siis tuli õhtu, läksin magama ja algaski uus päev, päev järjenumbriga 105.

Päev 105
Võiks öelda, et roosid ei ole alati punased

Ja järgmine päev oli esmaspäev. Magasin siis sisse, jäin bussist maha ja läksin tipa-tapa jala kooli. Koolipäev läks niivõrd eduliselt, kui ka tavaliselt. Sain saksa keele töö kätte. Maksimumpunktid. Läheb eduliselt.

Peale kooli jälle sportlik õhtupoolik ja siis koju. Sõin, õppisin, istusin netis ja mängisin klotsimängu. Ehk siis tavaline õhtu. Eriliseks teeb selle ehk minu vähene suhtlus. Mul lihtsalt ei ole tuju viimastel päevadel. Ma ei kirjuta väga, ka blogi mitte ja ma istun ka skypes suhteliselt vaikides.

Päev 106
Nagu fööniks, tõusen tuhast

Täna oli siis teisipäev. Koolipäeva kohta ma midagi tarka öelda ei oska. Päev ise oli vihmane ja ma suutsin vihmavarju natuke katki teha. Üleüldse oli natuke närune päev. Mitte millegi suurega ma hakkama ei saanud ja paluski väikestes asjades põrusin ja see ei ole kunagi hea.

Peale kooli oli tantsutrenn ja sealgi oli mul keskendumisega raskusi. Ja siis tuli õhtu. Üritasin suhelda, aga ega midagi suurejoonelist sellest välja ei tulnud. Ja nüüd istun ma oma kriuksuvas toolis ja kirjutan siia midagi. Ise asi, kas see ka midagi head on.

Päevamõtted:
Suht mõtteid igast päevast, aga ka minevikust. Aga alustame lihtsamate mõtetega. Ma vabandan, et ma bloginud ei ole. Põhjusi on mitmeid. Ma kardan, et blogi kaotab oma väärtust, sest kõik teevad selle nüüd. Aga ega ma selle pärast ei lõpeta ega kedagi ei süüdista. See ei ole enam nii lahe ja huvitav lihtsalt. Ja nüüd sügavamale minu ajukese sisse.

Eesti keele tunnis lugesin H. Runneli luuletust:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu

    Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
    kui kõndima õpid parkettide pääl,
    sääl ununeb loodus ja loomise lugu
    ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.
    
    Võib-olla sul sügavas kripeldas sugu,
    kui õhtuni mõttesse mõlgutad pää,
    kui küsid, kas kividel kängub su sugu,
    kui pooleni ööni sa unne ei jää.
    
    Üks mõte toob teisele mõttele ainet
    ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd,
    kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
    kui külmast kapist tood jahedat jääd.

Ja kolmandas salmis on sõnad, mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd. Värdjas on väärastunud psüühikaga inimene. Väärastus on kahjustus. Kas tõesti, kui ma mõtlen, mõtlen ja mõtlen, kas ma tõesti kahjustan end? Kas ma just ei paranda sellega ennast. Kas ma ei mõtle oma vigade üle, kas ma muutugi sellest paremaks. Ma pean mõtlema, et elada. Ma ei suuda ikka väga uskuda, et on inimesi, kes ei mõtle. Ma pean aretama oma filosoofilisi, elulisi, matemaatilisi ja fantaasiapäraseid mõtteid. Ma lihtsalt pean.

Ma kardan, et sa oled, kallis kindel lugeja. Selle mõtte küll andsid sina, aga sellest hoolimata ei süüdista ma sind. Ma pigem tänan sind. Igal juhul mõte on järgmine. Kui me mõlemad teame, kellest on juttu. Kui ma kutsun vaid kedagi kindlat nii (mitte õiget nimi pidi), siis kas ma tõesti ei pean lausuma ta nime? Kas ma ei või lausuda sõna "tema". Me mõlemad teame, kellest käib jutt, siis ma ei pea ju ütlema seda nime.

Fööniks. Mulle meeldib mõelda, et ma olen fööniks, sest iga kord, kui sa mind vigastad, ma suren. Ma olen mingi aeg vaikne, antisotsiaalne ja isegi natuke kurb. Kuid siis leian ma põhjuse, et oma tuha seest nokk välja pista ja edasi minna. Ja nii juhtub pidevalt ja iga järgmine mina on targem, tugevam ja loodetavasti ka üldiselt parem inimene.

Täna lugesin ma sõnu, mille peale polnud ma varem väga mõelnud. Mõte on siis säärane, et ma ei kirjuta ju blogisse kõiki oma mõtteid. Minul nagu igal inimesel on alati mingid väikesed mõtted, mida ma peaks inimkonna eest varjama. See võib olla kõige kohutavam mõte, see võib olla riivatud mõte, see võib olla valus mõte, see võib olla mingi uskumatult imelik mõte, ent ometi ei kirjuta ma seda üles. Nii et minu salajased mõtted jäävad kõigi eest varjatuks, kõigi. Kuid on ka neid mõtteid, mida mõned inimesed teavad, aga nende hulk on nii tühine.

Päevast päeva, mõttest mõtteni, te vaid hüppate ja ei vaata kordagi tagasi. Ja siis olen mina. Ma elan igapäevaselt kuude kaupa minevikus ja kuude kaupa tulevikus. Ma elan hirmus, ent mul on kindel ja pikaajaline, võiks öelda, et suurejooneline plaan. Ma tahan kõike ja korraga, ent ma olen leppinud, et ma ei saa ja siis ma vaikselt aega mööda, õppides oma vigadest kasvan natukese haaval ja loodetavasti saan ka mina kord õnnelikuks.

Pessimistlik mina. Ma mäletan aega, kui jooksin ringi, naeratus näol, ma ei mõelnud pea millestki ja elu oli võrratu. Kuid siis jäin ma vanaks. Väikene poisike minus suri ja alles jäi vaid vana mees, kes mõtleb. Ma vaid mõtlen ja mõtlen, kuid ei tee. Ja mu mõtted teevad mind sageli kurvaks, sageli rõõmsaks. Ma olen kuulnud nalju, kuid ei saa naerda, sest mul on valus ja hingata on raske. Tekib küsimus, et kuidas saan olla tõsiselt õnnelik, kui ma ei saa olla pisike poisike.

Lõpumärkmed:
Ilmselt oleks kolme päeva peale rohkemgi mõtteid kokku ajanud, aga aitab kah. Jätame midagi järgmisteks kordadeks ka.
Ja ma ei hakka peale käima, aga tea, et kui sa kunagi tahad oma muresid kurta, siis ma olen nõus kuulama ja kui oskan, ka nõu andma. Jagatud mure on pool muret.
Pildid mu blogis on GoT majade tunnuslaused. Ma suht koht fänn või nii.
Olge rõõmsad ja lahedad ja mis peamine. Ole sina ise. Ära lase kellelgi öelda, kes sa oled või kes sa ei ole. Sina ise otsustad, kes sa oled. Väljaarvatud sugu, vanus ja muud sellised määrused. Hingelt võid sa olla, kes tahes.
Olge lahedad ja leidke oma elust midagi head.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. november 2013