Sweet dreams are made of this
Hey hopsti, mu armasad lillelapsed. Ma võiks ju küsida kuidas läheb, aga te ju ei vasta. Ja kui vastate siis valetate. Ning kui ei valeta, siis ei ole nõus sellest rääkima, nii et lõpp kokkuvõttes ei võida ma sellest midagi. Aga sellest hoolimata oli täna neljapäev ja see tähendab vaid üht, oli huvitav päev.
Päev algas, siis huvitavalt. Nägin asju, mida ei olnud ja magasin ehk natuke sisse. Sellest hoolimata jõudsin bussile ja peale seda kooli. Eesti keel läks eduliselt, istusin üksi, sest mu pinginaaber oli puudu. Lõpus tehtud rühmatöö oli küllaltki igav, aga ei imesta, ma ju uinusin pool ajast. Bioloogia läks isegi niivõrd eduliselt, et see võib isegi hetkeseisuga mu lemmikaine olla. See on nii uskumatult lihtne ja loogiline. Ja hetkel see kõigele lisaks ka matemaatikaga seotud, mis on minu puhul sageli hea.
Füüsika möödus tavapäraselt, kuigi mind süüdistati jälle masenduses olemises. Söögivahetund ei olnud väga eriline, kuigi sünnipäevamängud (pmst lollid minichallengid, mida tahaks rakendada igapäevaselt) tegid selle natuke paremaks. Inka töö läks isegi enamvähem eduliselt, kuid uni ja valesti õpitud asjad tegid selle natuke raskemaks. Ja siis tuli teater, mis on alati tore. Olin mängija, olin mängujuht, mängisin nööpi ja lõpus ka natuke Mihkel Rauda.
Kuid ka see sai läbi ja ma läksin kiiruga ja teisi ootamata kultuurimajja, kus algas tantsutrenn. Kuid minu mõtted ja tegevus näitab, et ma võin ju öelda, mis ma ütlen, aga midagi on ikka veel viltu. Parim kirjeldussõna pärineb Kõuelt ja see on butt-hurt. See lihtsalt nii lahe ja lõbus sõna. Kuid tantsutrenn möödus siis natuke kurvemas meeleolus, aga ometi on alati see suhkrutükk, mis teeb... Aga sellest tiba hiljem.
Peale trenni siis koju ja meeleolu oli ikka natuke sant. Kuid tass teed, candy crush ja youtube suudavad alati õhtu paremaks teha. Ja seda suudavad ka 150 asja, mida mitte voodis öelda. Long live the skype party. Aga katse läheb peaaegu eduliselt ja kõik läheb nii nagu ma arvasin. Tulemusi näha ei ole, nii et kõik on vaikne. Ja nüüd on õhtu ja siin ma blogin.
Päevamõtted:
Sadagu või pussnuge, hävingu riigid ja lõppegu kõik, mis on, mind rõõmustavad pisiasjad. Kui ma saan olla heas seltskonnas, mida tänase tantsutrenni algus vägagi pakkus ja kõige suuremat rõõmu minus tekitab üks kõige lihtsam asi üldse. Naeratus. Ma olen sageli väga kaasatundev. Kui sa naeratad, siis minu tuju tõuseb ja ma tahan olla parem inimene. Kui sa oled kurb, siis ma tajun seda. Sageli ei oska ma midagi öelda ega teha, kuigi ma tahaks ülekõige sind aidata. See on vist ainus positiivne asi, mis 4. maist on külge jäänud.
Sa loed, sa ei mõtle, sa ehk isegi vajutad "meeldib" nuppu, aga sa ei vasta. Ma olen korduvalt teie nõud küsinud, ent pea kunagi ei saa ma vastust. Ja see teeb mind natuke kurvaks, aga ega noh, c'mon te olete ju kõigest anonüümsed neti-trollid. Te istute päev otsa fb's, te suhtlete vaid mõne üksiku inimesega ja sulgete end muust maailmast ära. Mõni ime, et te ei leia oma ajagraafikus hetke, et seisatada ja mõelda. Aga noh see on juba teie asi.
Täna oli viimane päev mu kahest nädalast. Ehk siis homse seisuga ei tohiks mul probleeme olla. Üritan siis optimistlik olla ja naeratada. Ma üritan olla parem inimene ja kõik asjad, mida ma ära ei lahendanud eri põhjusetel on nüüd minu jaoks neutraalsed. Ma ei vihka kedagi, aga sellest hoolimata ei pruugi sa mulle meeldida.
Ma tahaks olla parem inimene. Ma tahaks, et ma suudaks tulla päriselus sinu juurde, küsida, kas ma saan kuidagi abiks olla ja sind ehk natuke aidata. Aga ei. Ma ei suuda. Ma olen korduvalt üritanud, aga mu keha pressib mulle tugevamalt vastu. Mu keha ei allu mulle ja ma saan vaid kurvalt pealt vaadata. Ja siis kui ma lõpuks jõuan koju, istun oma arvuti taha, avan fb ja alles siis suudan ma sulle öelda, et ma nägin, et sa olid kurb. Ja sageli ei saa ma sedagi teha. Olgu põhjuseks mõni katse, põhimõtte või lihtsalt suutmatus midagi rohkemat kui hey öelda.
Miks on see nii, et kui ma istun oma kriuksuvas toolis, kõlan ma nagu koopamees. Ühtegi uut mõtet ei ole või kui on siis kandiline ja ei kõla hästi. Ent samas, kui ma kõnnin ringi, siis on mu pea lahti, mõte jookseb ja kõik mõtted ei mahu korraga äragi. Üks mõte ununeb enne, kui teiseni jõuan ja tuhat mõtet on korraga. Kui mul oleks diktofon kogu aeg töötamas ja kaasas, siis oleks ma kirjutanud ehk sadu lühijutte, kümneid arutlusi ja ilmselt mõtleks ma sageli kui suur idioot ma olen. Ja mis iganes juhtub, siis ma soovin, et enamus mu mõtteid kuskil kunagi ei avaldu. See oleks liiga julm mind ümbritsevate inimeste vastu.
Tulles tagasi "butt-hurt" teema juurde, siis on see kõige ebaloogilisem asi minu puhul. Ma olen "butt-hurt" asjade puhul, mis mind ei tohiks mõjutadagi. Juhtugu, mis juhtub, ma ei saa ühestki lõpplahendist otseselt kasu. Suurim kasu oleks kahjurõõm. Rõõm, et kellelgi läheb halvemini kui mul. Ja see ei ole mulle endale loogiline. Ja ma ei suuda oma "butt-hurt" olekut kontrollida.
Õpetajahärra Janus. Ma olen kohutav õpetaja. Kuid ma usun, et kui ma leiaks õpilase, kes oleks nõus õppima ja arenema minu meetoditel, siis saaks ülihead tulemused. Ma olen täiesti julm ja armutu, ma ei lase õpilasel puhata, ma sunnin teda olema parem. Ma ei hooli tema emotsioonidest. Ma ilmselt laseks tal nutta, aga mitte peatuda. Ma teeks talle asja selgeks, ma teeks ta paremaks. Või mitte mina ei teeks, ma sunniks teda ennast tegema. Ma ei ole selline, kes ütleb õige vastuse ette. Ma olen see, kes nii kaua elab sul seljas, kuni sa ise aru saad. Nüüd on vaja leida veel õpilane, kuid kõige suurem miinus on see, et ma ei saa ju õpilast sundida. Kui ta tunneb, et ta peab minust loobuma, siis ei saa ma teda ju kinni hoida. Aga kui ta on nõus pingutama ja mulle vastuvaidlematult alluma, siis ma usun, et ma saaks teha üliheade tulemustega õpilase.
Lõpumärkmed:
Ma magasin maha oma peaaegu lemmikpäeva 5. novembri. Aga noh, elu ongi karm. 5. november
Midagi uut ja midagi vana, nagu alati.
Kuid tänaseks vast aitab kah.
Rõõmsa homse nimel soovin teile nagu alati.
Olge rõõmsad ja nautige elu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. november 2013
No comments:
Post a Comment