Sissekanne nr. 97

Päevad 122 ja 123

Päev 122
Ei mäleta, lihtsalt ei mäleta

Kuna ma midagi endale üles ei kirjutanud, ei mäleta ma sest päevast väga midagi. Mäletan, et oli matemaatika arvestus. Suutsin oma kalkulaatori koju unustada. Aga sain hakkama vist ja vastused tulid isegi teistega sarnased. Peale seda oli tantsutrenn, kus tantsisin võõra partneriga, sest minu enda oma otsustas Tallinnasse töövarjuks minna, mille tõttu ta tantsima ei jõudnud. Kahjuks rohkem ma ei mäleta, sest päev 123 tundub hetkel nädalate pikkusena.

Päev 123
Vahelduseks teistmoodi


Vahelduseks mõni päev, mida ma ei veetnud tervenisti oma kriuksuvas toolis ilmaimet oodates. Hommikul siis kooli, et teha ära ajaloo arvestus. See ääri-veeri, loodetavasti normaalselt, tehtud, koperdasin siis fuajeesse, kus hakkasin ootama. Töömees, GOD-liath, Dominus, Cookie, Pardipoeg ja teisedki. Möödus natuke aega ja meiega liitusid ka Cockslapper, Spookyboobs, Kõu ja nii mõnedki teised. Sai siis igast pulli tehtud, võimeldud ja mind poolvastutahtmist meigitud. Kõik see tundus tundide pikkusena ja siis lahkusime poistega, et minna veetma sportlikku päevajätku veetma.

Kuid kuna kogu linna oli tabanud elektrikatkestus, ei saanud me seda teha. Koperdasime tagasi kooli. Läksin siis meiki ma pesema, lihtsalt selleks, et avastada, et vett ei ole. Nühkisin siis oma näo enamvähem puhtaks ja ei läinud palju mööda, kui otsustasime poistega (Kõu ja Dominus) Chuck Norrise poole minna. Seal sõime, mängisime Batman'i, naersime ja olime lahedad. See tundus kestvat kauemgi veel, sest Batman on paganama sõltuvust tekitav mäng. Aga tulime sealt ära ja läksime põhikooli juurde.

Seal kohtasin mõnda toredat inimest, nende hulgas ka GOD-liath ja Blue baby. Aga olid ka paar 14-aastast tüdrukut. rääkisime natuke juttu ja peale päris pikka ootamist põhikooli ees, hakkasime lõpuks linna poole minema. Saatsime Dominuse bussi peale ja läksin kohtusse. Natuke "paberimajandust" ja "tarka juttu" üle elatud, võtsin suuna kultuurimaja poole. Betti Alveri mälestuseks oli kooliteatrite mingi üritus. Väga täpselt ei teagi, mis see oli, aga see oli võrratu.

Mingi hetk oli vahepaus, Kõu lahkus meie seast ja ma jäin GOD-liathiga kahekesi. Kõndisime siis linna peal ringi ja rääkisime tarka juttu. Käisime ka korra poes ja tagasi teatrit vaatama. Pärast mitut võrratut etendust hiljem, läksime siis GOD-liathiga uuesti linna peale. Saime kokku juba varem mainitud neidudega. Nalja sai. Mingi hetk kuulutasin end homoseksuaalseks ja väitsin, et olen kolm kuud olnud GOD-liathiga suhtes. Kuid kahjuks saab kõik lõpuks läbi ja on aeg koju minna.

Väikse viivitusega ja pisikese ringiga kõndisin siis koju. Kuna mingi hetk läks mu ratta tagumine ratas kaheksasse, siis tulin ratas käekõrval koju. Istusin oma kriuksuvasse tooli, avasin facebooki ja jätkasin oma õhtut juba enamvähem rutiinselt. Ja nüüd ma siis blogin. Blogin päevast, mida ei mäleta ja päevast, mis kestis kauem kui oleks võinud eeldada.

Päevamõtted:
4. mai... Päev, mil ma silmasin neidu, kes tundus nii võrratu. Võiks kasutada sõna ideaalne, sest see sõna oma mõtte kaotanud ja pea iga väga hea ja peaaegu ideaalne asi on tänapäeval juba ideaalne. See päev muutis mind. Sama asi juhtus ka kultuurimajas. 22. november, võiks öelda, et peaaegu täpselt pool aastat hiljem. Ma nägin neidu, kes oli ideaalne. Võiks öelda, et juhtus midagi, mida mulle meeldib kirjeldada sõnadega, tema ümbert muutus kõik mustaks ja ainus, mida ma nägin oli tema. See oli võrratu tunne. Ma vaatasin korraks eemale ja läinud ta oligi. Ma ei tea, kes see oli ja ma ei taha seda isegi teada mitte. Mitte veel, las ma saan ennem ise ideaalseks.

14-aastased neiud Viljandimaalt. Nende seljataga ja salaja kuulsin sosinaid, et nad on liiga noored, liiga kontrollivad ja nagu klišee. Ega ma väga vastu ei vaidle. Aga ometi, kuna ma kohtan neid maksimaalselt kaks või kolm korda aastas, siis saan ma olla mina. Ma saan olla väike poiss, ma ei pea valetama, ma ei pea kartma, ma saan olla see, kes ma olen. Mis ikka viltu minna saab?

Normaalne või ebanormaalne? Ma olen alati sinna teisele poole kaldunud. Ok, ma olen tavalise pikkusega, keskmise jalanumbriga ja ega mu IQ ka kummaski äärmuses ei ole. Aga mu mõttemaailm. Minust on kasvanud üles perfektsionistist pedantne sitapea (vabandage mu keelekasutust). Ma võtan kinni sõnades, mis ei ole nii mõeldud. Ma pean kinni igasugustest idiootsetest kokkulepetest ja ma sean endale väga täpse skeemi ja ajagraafiku. Kahjuks on mul alati raskusi, õigel ajal õiges kohas olemisega. Tänane päevgi oli ju täis ebastandardseid asju.

Ma tegin rahvatantsu tõstete naiseosa, mind meigiti ja mulle tehti imelik turban. Ma tegin siivutuid liigutusi mingile paksule 10-aastasele poisile. Ma kuulutasin end homoseksuaalseks ja nii mõndagi muud. Aga ometi, kuigi need asjad on ühiskonna poolt taunitud, on tõsised tabud ja muud säärast. Pean ma ühiskonnale alla vanduma ja olema enamjaolt tavaline, sest erilistesse suhtutakse halvasti. Nii et ma käitun igapäevaselt kui vaikne ja tavaline teismeline jobu, sest olla eriline teismeline jobu on liiga halva maiguga. Aga teie, kes te loete, olge mureta, mind on kasvatatud olema tavaline. Nii et ma ei kasuta meiki, ei aja 10-aastastele ligi ja vaatan ikka vastassugu.

Pohhuism ehk lihtsamalt öeldes ükskõiksus. Ma tahaks, ma nii väga tahaks. Ma sooviks olla nagu teised tunduvad. Mulle jääb sageli mulje, et teistel on ükskõik ja siis olen mina, kes vajab informatsiooni. Ükskõik, kui väike infokild see ka ei ole. Ma hoolin inimestest ja vahel jääb tunne, et ma hoolin valedest inimestest. Sama on ka vastandliku asjaga. Mulle ei meeldi teatud inimesed, mõni rohkem, mõni vähem, igal ühel omad põhjused. Mul ei ole sageli põhjust, miks nad mulle ei meeldi või siis on see ebaloogiline ja imelik. Ma tahaks olla nii, et mind ei huvita. Et ma saan elada asjaoluga, kui ma saan asjast hiljem teada, aga kahjuks ei ole see sageli nii. Ja see on kergelt häiriv. Mis tõttu, üritan ma rohkem ükskõikne olla, sest nii on minul lihtsam.

Ma vabandan teie kõigi ees. Ma vabandan selle eest, kui ma ei blogi ega teavita sellest ette. Ma vabandan, kui ma olen sulle öelnud halvasti. Ma vabandan, kui olen murdnud oma sõna. Ma vabandan, kui olen sind oma kasuks manipuleerinud. Ma vabandan ja vabandan. Ja loodan, et te leiate võimaluse mulle andestada.

Lõpumärkmed:
Ma tänan kõiki, kes mu tänase päeva võrratuks tegid. Oli selleks siis minu välja kannatamine või naeratus, mis tegi mu südame soojaks.
Laususin täna sõnad, et üks neiu on ideaalne ja kohe kui need sõnad väljusid, teadsin ma, et olen eksinud.
Loodan, et selliseid päevi, nagu oli täna, tuleb veel ja veel.
Loodan, et silman veelkord seda neidu, kes on ideaalne.
Ma kardan, et homne blogi on suure küsimärgi all.
Mind häirivad paljud asjad, ent ometi ei saa ma midagi öelda.
Ja teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. november 2013