Just kui surnud
Hey, hommikul rattaga kooli, et ära teha esimene arvestus. Selleks oli siis eesti keel. Lugemistekst eetika ja poliitika teemal ja siis kirjand, mille teemaks valisin "Sotsiaalvõrgustikud - edu alus või hukatus". Arvestusele kulus 3,75 tundi 4'st. Nii et isegi hästi läks. Kasutasin aega targalt ära. Kõndisin välja ja kohtasin Saatanat. Küsisin kalli ja kui ta kalli tegi ei osanud ma kuidagi reageerida. See ei muutnud mu olekut ühes ega teises suunas. See oli imelik kalli, aga ma ei ütle, et halb. Ma olen lihtsalt liiga väsinud, et kallidest kõike võtta. Aga sellegi poolest, kui mind näed ja tahad kalli teha, siis minugi poolest, tule ja tee.
Peale kooli tulin siis koju ja mind kogu ülejäänud päeva valdas mind tühjusetunne. Just kui ma oleksin surnud. Toidul ei olnud maitset, söögiisu ei olnud, uni käis väga hooti ja nii ma istusin ja vaatasin oma arvutis ringi. Aga midagi väga tarka ma ära ei teinud. Natuke juttu ja nüüd siis natuke blogi.
Päevamõtted:
Igatsen seda, mis oli ja kardan seda, mis tuleb. Igatsen pikki suveõhtuid, kus sai grillipidusid teha, igatsen soojasid öid, mil oli hea magada, igatsen suve, kus päevad olid tegevust täis ja elu paistis helgem. Igatsen kõike, mis oli enne kui tuli sügis. Enne kui kõik hakkas närtsima ja alla vajuma. Ja nüüd tuleb talv. "Brace yourself winter is coming," kuldsed sõnad, kuldsed sõnad. See talv tuleb ilmselt pikk ja külm. Ja talveööd on pimedad ja õudusi täis. Nii väga tahaks vajuda talveunne ja vaid tosin korda, 12 õhtut tahaks ma olla üleval. Küsimus on selles, millised 12 õhtut need on.
"Sa meeldid mulle aga ei julge räākima tulla" selline küsimus oli mu ask'is. Esimene variant: Keegi trollis. Mind kohutavalt ei koti, kui keegi mind netis anonüümselt trollib. Nagu mida viiulit, hate kui tahad, mina niikuinii sind ilmselt ei hate. Ja variant nr. kaks: Kuskil on mingi neiu või noormees, kellele ma meeldin ja ta ei julge minuga rääkida. Äkki ta meeldib mulle ka ja me lihtsalt kumbki ei julge teisega rääkida. Aga kuna tema isiksus on salajane, ei saa mina teda otsida. Aga tema või sina, kui sa seda loed, peaks mulle kirjutama. Ma luban, et ma ei hammusta ja kui meist ei tulegi midagi välja, siis saame me vähemalt edasi liikuda. Aga teeme nii, et lause, millega sa alustada võiks on "Ma tahaks šokolaadi-maasika jäätist!" Ja nii lihtne see ongi.
Ball pit buddies see on üks üliarmas ja tore video. Ma südamest loodan, et ka mul avaneb kunagi võimalus, mida sellist kogeda ja ma olen mõelnud, et ma peaks ka isegi tegelema asjadega, mis toovad inimesi kokku. Ma võin ju rääkida, et ma loodan, et inimesed hakkavad rohkem suhtlema ja ma võin inimestele rääkida, et nad peaks avatumad olema, aga ometi ei saa lihtsalt sõnadega pea midagi muuta. On aeg tegudeks.
Mõned random lühimõtted: Lühike konkreetne ja kirjutatud unise peaga. Aga vahel ongi nii huvitav. Ma nägin täna vaid mõnda ÄPP liiget ja see teeb kergelt kurvaks. Ma avastasin täna, et minust ikkagi on mõni normaalne pilt, aga kuna neil kõigil on mõni teine inimene peal, siis ei saa ma neid avalikustada. Lihtsalt järgmine minu selline asi. Vaatlus on kestnud nüüd juba 15 päeva ehk sama palju, kui eelmine kord kestis. Kuid ma kardan, et seekord kestab ta kauem. Palju kauem..
Lõpumärkmed:
Ära lase mitte kellelgi öelda, kes sa oled. Ole enda jaoks ja ole parim.
Ma usun sinusse, sa suudad teha rohkem. Sa suudad end ületada.
Ja nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill
Järgmise korrani
Janus Pinka 19. november 2013
No comments:
Post a Comment