Päev 116
Murdsin end vabaks, et leida end suuremast puurist
Oli reede ja selle asemel, et kooli minna, seadsin suuna Tartu poole. Plaanis oli siis külastada ortodontiakeskust. Ja seda ma ka tegin. Aga päev ei läinud veatult. Aga sellest hiljem, sest iga viga pani mind millegi üle mõtlema. Hämmastaval jõudsin ma ikkagi Jõgevale tagasi. Lippasin elu eest kooli, et avastada, et mälumäng, kuhu ma nii väga jõuda tahtsin, jäi ära. Pettumus oli südantmurdev.
Peale seda võõra rattaga koju. See oli kohutav kogemus. Aga ma sain hakkama. Ja siis kohe linna tagasi, et veeta sportlik päevajätk. Ja siis koju, kus midagi tarka jälle ei teinud, kuigi oleks pidanud. Aga noh selline ma juba olen, mis parata. Ja mingi hetk jõudsin magama ja see andis võimaluse uuele päevale.
Päev 117
Mälupildid, mäluaugud ja mälestused
Ärkasin siis jälle liiga hilja, kuid mitte nii hilja, et see kahju teeks. Võtsin siis ratta ja uhasime koos sõbraga tantsima. See tantsutrenn oli võrratu. Aga sellest natuke hiljem. Ja isegi kui oli masendav koht, siis oli see kasulik. Ja see on alati huvitav. Peale trenni koju ja ka täna ei teinud ma midagi ootamatult suurt. Istusin õhtul internetis ja mõtlesin, et peaks ehk mõned read kirja panema.
Päevamõtted:
Kirjutasin siis jälle oma mõtteid paberi peale. Alustan siis neljapäeva peale blogimise järgse aja mõttest. Äratuseni on 7 tundi ja 54 inimest. Just selline mõte käis mu peast läbi. Sest miks minutid, kui on ka inimesed. Sama aja kanti langeb ka teine mõte. Just kui hakkad raamatust tüdinema, tuleb selline koht, et hoia mütsi. Ja kolmaski mõte sellest ajast. Seal raamatus kirjeldab, et mehel on onu kõduneva laiba lõhn ninas elu lõpuni. Ta mõistab, et see lõhn on tema enda vaikne sisemine kõdunemine. Ka minul on selline moment. Mingi kindel lõhn paneb mind mõtlema teatud asjadest ja sel hetkel olen ma korraks kontrollimatu. Mu aju lülitub välja ja ma usun, et ma olen sel hetkel õnnelik, tõeliselt õnnelik.
Aga läheme reede juurde edasi. Mis värk mul ajaga on? Kavatsen selle kohta pikema ja eraldi blogi teha. Aga kahjuks ei leia ma kunagi selleks aega. Ja see on natuke kurb. Aga ma luban, et ma teen blogi, kus ma räägin, et ma jään alati kõikjale hiljaks, pean pidevalt jooksma ja teen omale tuhat ajalist takistust.
Kuigi mul oli reede ju koolivaba, siis ka sel päeval mõtlesin ma kooli peale. Lahendasin peas bioloogia ülesandeid ja mõtlesin oma koolikaaslaste peale. Nad olid ju nii lähedal, ent samas olid nad nii kaugel. Ja see on häiriv. Ja see juhtub ka vahel koolis. Ma näen kedagi endast viie meetri kaugusel ja ma ei suuda isegi sealt mööda minna ja tsau öelda. Olen oma sõpradega ja vaid mõtlen, mis küll oleks kui...
Tara meie kaitseks? Pigem võiks öelda, et ei. Sõites rongiga koju, liikus pilt korraks aknast välja ja nägin tara. Aga me ju ehitame oma linnale tara ümber ja me ei võta seda, mida väljaspoolt meile pakutakse. Me arvame, et meil on sees hea, kuigi me tegelikult vaid blokeerime oma võimalusi selle taraga. On teil midagi sel teemal panustada? Ilmselt mitte, aga küsija suu pihta ju ei lööda.
Huvitav lause minu mõtte paberilt. Kui kõik läheks nii nagu ma soovin... Kas siis ei oleks elu mitte ideaalne? Võibolla ehk minu jaoks. Aga teiste jaoks, kes teab. Ma ilmselt tahaks, et kõik läheks kõigil hästi, aga see ei ole kahjuks võimalik. Mitte veel ja millal see võimalik oleks, ei ole isegi mõeldav.
Murdsin end vabaks, et leida end suuremast puurist. Murdsin end reedel siis rutiinist välja ja avastasin, et kõik on samamoodi nagu varem. Ma jään kõikjale hiljaks, ma puterdan iga asjaga, ma olen awkward ja nii edasi ja nii edasi. Isegi kui ma murran end rutiinist vabaks, jään ma iseendaks.
Igal juhul tantsutrennis oli täna lahe. Mingis kohas on ühistõstmine ja siis hoiavad poisid kätest kinni ja tüdruk istub kätel. Peale seda kombinatsiooni, hakkasime midagi muud tegema ja Mihkel (muutsin tema kaitseks ta nime ära) hoidis korra pikemalt, mille peale mina laususin, et ma tantsiks pigem oma partneriga. Kuid see tegu alustas ahela. Terve ülejäänud trenni tegime siis partneriga mingeid kahtlaseid nalju. Näiteks, laususin ma pidevalt, et Mihkel küll ei vigisenud minu kallal, Mihkel ei löönud mind kordagi ja nii edasi ja nii edasi. Ja hämmastaval kombel oli see täielikult vabastav tunne. Kes oleks võinud arvata, et Mihkli vajadus helluse järgi, nagu ma partner selle sõnastas, on see, mis mind jälle õnnelikuks teeb..
Ma muudkui õpin, õpin, õpin ja selgeks midagi ei saa. Mul tuleb töid täis nädal ja igakord kui ma õpiku kätte võtan, suudan ma leida tegevuse, mida ma peaks enne tegema. Kiire võileib, tassike teed, candy crushis on üleliigne elu ja nii edasi. Aga ma samal ajal ka neid teha ei saa, sest ma ei ole hea multitasker. Ma pean keskenduma kogu aeg, sest ma ei taha väga vabalt mõelda, butt-hurt noh. Ma tahan teha, teha ja teha.
Ma eksisin, aga ka mina ei ole ideaalne. Täna teiste tantsimist vaadates, mõistsin, et arenguruumi on küllaga. Pärast kui end tantsimas nägin, mõistsin, et olen samast puust. Aga ma kavatsen areneda, sest elu on lill ja ma olen valmis selle nimel vaeva nägema. Kuigi arvestades fakti, et järgmine nädal jääb trenn ära, siis on see märk, et kõik ei ole minusugused. No hate, tantsijad.
Kõik on pea peal ja mitte halvas mõttes. Miski ei ole nii nagu ta kunagi oli. Sellised sõnad jõudsid täna minu fb chati. Kui võtta arvesse eelmise aasta näiteks septembri alguse, siis on ju nii palju muutunud. Uued sõbrad, tantsimine, uus kool ja nii edasi. Võttes arvesse kevade, siis on muutunud ka minu tegemised, emotsioonid, enesearendamine, olen muutunud korralikumaks ja kõik see on omamoodi hea. Ka minu vead on omamoodi head, sest loodetavasti ma õpin neist midagi.
Ja lõpetuseks mõtted, mida ei oska pikalt kirjeldada. Pisar tuleb liiga tihti silma - Ma olen väga emotsionaalne viimasel ajal ja ma ei ütleks, et see üdini halb on. Löökaugud - minu suurim vastane. No lihtsalt ei saa, süda läheb pahaks, kui ma pean neist läbi sõitma. Pühapaistega vagiina - Just selline asi on joonistatud Tartus seina peale, teletups Po keskkohta. See näeb tõsiselt välja nagu see oleks pühapaistega. Õige söömine - Toituge õigesti. See tuleb teile kasuks. Olenevalt, kas te peaks mõne kilo juurde võtma või mõne kaotama või siis samas kaalus püsima, aga inimene peaks õigesti toituma. Ja seda nii enda (parem olla ja suurem enesekindlus) kui ka ehk kuidagi teiste heaks. Ärge heitige, palun. Helkurid - Otsustasin neid koguma hakata, sest see on huvitav ja samas ka turvaline ju. Mälupildid, mäluaugud ja mälestused - Viimasel ajal on neid kõiki väga palju, aga mulle need meeldivad. Need justkui annaks elule mingi mõtte ja see on lahe. Tänane päev - Tänane päev osutus üleootuste uskumatult heaks ja ma tänan kõiki, kes selles mingitki rolli omasid. Eriti mõnda teatud inimest, kes tegi midagi eriti head.
Lõpumärkmed:
Nii palju on öeldud ja kell on nii palju, et ma säästan teid rohkemast.
Aga nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. november 2013
No comments:
Post a Comment