Ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood...
Hey, mina jälle siin pool ekraani. Kirjutan ja mõtlen vaid sellest, et pea midagi ei meenu. Kuid ometi, mis meenub, saab siis nüüd kirja pandud. Edu lugemisel, kuigi te vist vaid avate ja sulgete selle nähes, et ka see on teie jaoks liiga pikk. Sellest hoolimata, siin on mu kirjaread.
Päev algas kooliga. Kehalises, siis tegin natuke sporti. Matemaatikas sain tahvli ees särada ja tunnikontrollis tulid hämmastavalt loogilised vastused. Ühiskond oli tore ja kuigi midagi ei pidanud üles kirjutama, siis mina tegin seda. Such a rebel. Vene keeles õppisime siis kui head inimesed meie idanaabrid on ja lõpus laulsime ka natuke. Klassijuhataja tunni sisu isegi ei mäleta enam ja loeng ei olnud põnev, sain vist isegi kogemata paar minutit magada.
Peale kooli läksin siis mõne inimesega sportlikku õhtupoolikut veetma, mis ei olnud nii aktiivne ja hea, kui ma lootsin. Peale seda sain Grossis järjekorras surra vaikselt ja siis koju. Kodus õppisin natuke, mängisin klotsimängu, kus tegin natuke pauku seekord. Ja nüüd on öö ja ma blogin.
Päevamõtted:
Peaks tegema midagi lahedat. Näiteks lõbusad väljakutsed. See oleks ju omamoodi tore ja vaheldusrikas. Minu arust on see hea idee. Andke tagasisidet, sest teil ei ole ju mitte midagi kaotada.
Ma mõtlen jälle asjadest, mis ei juhtu iial. Ma kujutan ette olukordi, mille toimumisvõimalus on reaalselt alla 0,00001%. Kuid see ei takista mind. Ma olen pidanud tuhandeid vestlusi, vigastanud inimesi ja teinud plaane. Viimane kord, kui ma seda tegin, lõppes see halvasti. Ma reaalselt solvusin inimese peale, sest ma kujutasin mingit jaburat olukorda ette. Ja ma ei saa ikka temaga hästi läbi, nii et yay.
Täna oli teiste päevadega võrreldes suhtlemisvaene. Ja seda on ilmselt ka homme ja ehk ka ülehomme. Võimalik, et ka päev pärast seda ja nii kaua, kui katse läbi saab. Katse sisu ma oma blogis avalikustada ei saa. Ma olen seda varem ka teinud. Siis küll paari inimesega ja see kestis 15 päeva. Kuid loodetavasti seekord kestab see kordi vähem. Kuid ma ei imesta, kui see kestab kauemgi. Võtan jälgitavateks inimesteks mõned üksikud, kuid ma saan ka teiste kohta arvet pidada. Kergelt vihjan, et katse on peamiselt facebook'i maailmas. May the games begin. Muhahahah
Ma ei tea, mida teha. Ma pean vene keeles laulma. Aga ma ei suuda laulda. Ma üritan ja siis meenuvad kurvad asjad ja ma enam ei suuda. Ja sellest, et ma tunnis laulan, sõltub minu hinne. Ainus kord, kui ma laulda saan, on siis kui ma olen üksi. Näiteks täna koduteelgi ümisesin/laulsin "Ma tahan olla öö su akna taga".
Ma mõtlen viimasel ajal paganama tihti oma surmast. See ei ole hea ja ma ei kavatse seda ise endale lähemale tuua. Mõni neist mõtetest ongi siis, kui ma juba vana olen. Aga see pani mind mõtlema, et ma võin ju kaduda ükskõik millal. Kas ma peaks endast kuidagi jälje maha jätma... Ma ei arva, et see peaks olema jälg kuskil, kus see oleks kõigile teada. Ma tahaks, et see jälg oleks pigem mind ümbritsevate inimeste südames. Ja kõik see, mis algul tundub nii masendav ja kurb, on tegelikult hea, sest see tekitab minus soovi olla parem inimene, parem õpilane, parem laps ja parem sõber. Oleme siis paremad inimesed.
Ah jaa ja päeva viimaseks mõtteks on iseenesest lihtne mõte. Ma kaotan mingiks ajaks oma elust ühe inimese ära. Ma küll ei hakka teda ignoreerima, ma ei hakka teda vihkama. Aga ma ei kavatse temaga rääkida, ma ei kavatse kordagi tema nime kasutada, ma ei kavatse teda isegi mainida või jututeemaks tuua. Ja seda lihtsal põhjusel. Iga kord, kui ta jututeemaks tulen, siis hakkavad inimesed, kas naljaga või mitte, igasugu asju väitma. Parimad palad on, et ta ikka meeldib mulle, ma olen temast sõltuvuses ja nii edasi. Tema ja teie rõõmuks või kahjuks, see nii ei ole. Ja kuna teie väited hakkavad mul viisakalt öeldes koppa ette viskama, siis ma lihtsalt väldin teda, kui jututeemat, kas või korraks mainimist. Ärge heitige.
Lõpumärkmed:
Kasper'il on täna sünnipäev. Soovige talle kindlasti õnne ja ärge minu blogi mainige.
Kuna see tuli kellegagi ükspäev jutuks ja mu pealkiri on selline, siis mainin ära, et ma olen agnostik ateist. Googelda, kui tahad rohkem teada.
Kui koju tulin, ütlesin, et elu on lill. Vanemad küsisid, mis lill. Ja me jõudsime järeldusele, mis oleks ka äärepealt saanud päeva pealkirjaks. Mu elu on närtsinud võilill. Ilus, ent üks vale asi ja ta on läinud.
Aga sellest hoolimata,
Nautige elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 6.november 2013
No comments:
Post a Comment