Ole optimistlikum
Terekest, kallis lugeja. Täna oli esmaspäev. Esmaspäevad on alati huvitavad. Ärkad üles, koperdad arvuti juurde, võtad kätte oma teksti Putini kohta ja kulutad järgnevad tund aega monotoonsele lugemisele. Kui aeg on küps, paned riided selga ja kõnnid kiirel sammul kooli. Lipates mööda teistest inimestest, kuni keegi küsib, et miks sa ruttad. Sa võtad hoo maha ja kõnnid koos temaga. Jõuad kooli ja lähed vaikselt vene keele klassi, istud tahapinki maha ja hakkad ootama. Ootad tunni, ootad kaks ja alles siis on sinu kord. Lähed istud arvuti taha. Sul on uni ja kõhus tõsiselt keerab. Sa näed uinuvaid lapsi klassis ja tead, et kedagi ei huvita sinu esitlus. Aga ometi saad sa selle valmis ja saad lõpuks minema.
Sa saad fuajees sõbraga kokku, mis viimasel ajal on pigem traditsioon kui juhus. Koos hakkate te edasi liikuma, et veeta sportlik päevajätk. Võtad ta ratta ja kihutad kodu poole. Paned asjad kokku ja linna tagasi. Linnas avastad, et pead veel korra koju kihutama. Veedad siis tunnikese sportlikult, et uuesti koju kihutada ja peale seda juba kultuurimajja, et tantsida.
Peale seda kõnnid koju ja istud jälle oma kriuksuvasse tooli ja vaatad interneti avardustesse. Vastad küsimustele ask'is ja mängid arvutimänge, sest järgnevaks päevaks ei ole kodutöösid. Ja õhtu tiksub vaikselt ööks ja sa kirjutad oma blogi nagu see oleks lugeja päev. Ja siis sa tunned end imelikult, aga ei viitsi seda ümber kirjutada.
Päevamõtted:
Esimene on parem kui viimane. Eriti kui sa teed esitlust. Lõpus hakkavad väsimus ja kannatamatus tõsiselt närvidele käima. Koperdasin sinna ette ja mulle tundus, et kõik see aeg, mis ma harjutasin oli just kui maha visatud. Ja selletõttu pidin ma kogu oma teksti põhimõtteliselt maha lugema. Loodame parimat..
Kunagi ma kribasin, et tantsutrennis juhtusin kuulma mõne neiu juttu pealt. Ja mulle ootamatult rääkisid nad ühest poisist (kelle kohta ma ei uskunud, et nad seda teeks) head. Täna juhtus peaaegu vastandlik sündmus. Juhtusin siis trennis pealt kuulma teisi tütarlapsi. Nad rääkisid sellest samast poisist, aga mitte head. Ja see tekitas minus mõtte "Sõbrad vaenlaste arvelt". Kas me tõesti oleme selletõttu paremad inimesed ja saame omavahel paremini läbi, kui me kellegi teise üle nalja teeme? Kas me tõesti muud moodi ei saa? Ma tean, et ka mina teen seda kogemata vahel ja samuti tean ma seda, et ilmselt aeg-ajalt räägib keegi mind taga.
"Kollektiivne saamatus" ja "Arenguruumi on" just need oleks fraasid, millega ma kirjeldaks oma tantsurühma tantsuoskust. Jumala eest, ei väida ma, et mina oleks parem. Olen ise sama hull, ehk võib-olla veel hullemgi. Aga kui igas trennis puudub keegi, mõned tüübid ei suuda korrakski vait jääda ja keegi ei kuula, mida meie juhendajad meile räägivad, siis mis paganama edust me räägime. Kuid küsimus jääb, et kuidas seda muuta..
Ole optimistlikum. Ilmselt ei ole ma nii mõnegi jaoks just see inimene, kes neid sõnu lausuma peaks. Aga issand, kui mina rõõmsam, siis suudate seda ka teie. Nagu tõsiselt, ega mingi väike rumal asjake ei tohiks ju veel teie elu seisma panna. Elu on nagu ratas, veereb ka ilma teieta. Veere kaasa ja naudi seda.
Kuna ma suutsin koguaeg oma märkmikust päris kaugel olla, siis ei saanud ma rohkem midagi üles kribada ja minu mälu ei ole just parim. Nii et kahjuks ei saa ma rohkem mõtteid kirja panna. Mainiks ära, et mulle õudselt meeldib teie aktiivsus ask'is ja selle tõttu jagan ma oma ask'i. Kui viitsid, siis küsi mult midagi. Ma kipun ikka enamjaolt vastama. Ja kui sa ei taha midagi küsida, siis kirjuta mulle mõni mõte, lause või kasvõi lahe tsitaat.
Tulles ask'i juurde, siis mulle õudselt meeldib minu vastus.
"Kas sulle meeldivad tegelikult ka mehed?"
"Ma olen väga vabameelne isik.
Elu on liiga lühike, et seda piirata otsustega, kas mulle meeldivad mehed või naised.. "
Aga on ju nii. Mida see muudab? Kas see tõesti muudab meid paremaks või halvemaks, kui me vaatame oma vastassoost või samast soost isikuid? Kas seal tõesti on mingi vahe? Ja kas suhe on sellepärast halvem kui seal on rohkem inimesi kui kaks, näiteks moslemite puhul? Minule näiteks meeldib isik selle poolest, milline ta on, mitte selle poolest, et mulle on ühiskondlikult kohustuslik, et ta mulle meeldib.
Elu on liiga lühike, et seda piirata otsustega, kas mulle meeldivad mehed või naised.. "
Aga on ju nii. Mida see muudab? Kas see tõesti muudab meid paremaks või halvemaks, kui me vaatame oma vastassoost või samast soost isikuid? Kas seal tõesti on mingi vahe? Ja kas suhe on sellepärast halvem kui seal on rohkem inimesi kui kaks, näiteks moslemite puhul? Minule näiteks meeldib isik selle poolest, milline ta on, mitte selle poolest, et mulle on ühiskondlikult kohustuslik, et ta mulle meeldib.
Lõpumärkmed:
Homme algab uus.
Algab uus trimester.
Algavad sissekanded, millel on kolm järjekorranumbrit.
Algab uus etapp minu elus.
Ka täna ei saa ma ema tänamata jätta. Jällegi selle paganama vigase X-kromosoomi eest. Kanapimedus on kohutav asi, sest pidevalt tuntakse mind pimedas ära, kui mina näen vaid pimeduses siluetti. Ma tänan sind, emme.
Ma tänan ka kõiki, kes mult midagi ask'is küsisid või kohe varsti küsivad. Küsida võib kõike..
Aga nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. november 2013
No comments:
Post a Comment