Sinine allveelaev ja kollane lennuk on mõlemad punased
Hey, kullakallis lugeja. Vähemalt oled sa lahti teinud minu blogi ja isegi kui sa seda ei loe, siis vähemalt on minul vaatamine olemas. Ja siin on minu päev, kogu oma hiilguses.
Keemia tunnis ei olnud midagi ootamatut, ühiskonnas ka mitte. Eesti keel ja söögivahetund möödusid ka ilma mingite eriliste ootamatustena. Füüsikas ei olnud ka midagi uskumatult head ja saksa keele parim osa oleks vist see, et järgmine nädal on töö. Järgmisel nädalal on 6 tööd. Kaks kontrolltööd ja neli arvestust.
Peale kooli korraks koju, kus õnneks ei pidanud kaua kannatama ja sain minna sportlikku õhtupoolikut veetma. Peale seda koju, kus ei juhtunud ka midagi head. Oli küll tore, aga ma tahan rohkem, ma tahan palju rohkem. Ma tahan, et kõik oleks sõbralikud, uudishimulikud ja peamine, et nad oleks õnnelikud. Ja selle asemel, et midagi tarka teha ja maailma muuta, istun ma siin ja kirjutan teile oma üksluisest päevast.
Päevamõtted:
Mu pea läheb lõhki. Ma mõtlen viimasel ajal liiga palju. Peamiselt sellest, kuidas ma küll kellelegi midagi öelda saaks. Ma tahaks lohutada kurbi inimesi, rõõmustada igavlejaid ja oma mõtteid avalikustada. Ma ei saa ju kellelegi öelda, et ma alahindasin teda, et ta ei meeldi mulle, et ma hoolin temast ja selliseid näiteid on tuhandeid. Ma lihtsalt istun vaikides ja suren seesmiselt.
Üks loll jõuab rohkem küsida, kui tuhat tarka vastata. Kus see loll on? Ma olen igavusse suremas ja keegi ei küsi mult midagi. Kunagi kuulsin väidet, et ma olen niigi avameelne inimene. Ma halan koguaeg samade asjade pärast, ent alati on ju midagi muud teoksil. Pea on mõtteid täis ja ma olen nagu väike laps, mu tujud ja mõtted muutuvad kogu aeg. Reaalselt sageli on nii, et kui ma avaldan millegi osas arvamust, siis see muutub kohe peale selle väljaütlemist vastupidiseks. Nii et küsige aga.
Kirjutasin küll, et õudselt palju on mõtteid. Aga ometi, istudes siin kriuksuvas toolis, siis ei meenu mulle mitte midagi. Täiesti mõttelagedus. Aga ometi ei saa ju öelda, et mõtteid üldse ei ole. Mingid mõtted ju on. Paar neist on varem öeldud, paar neist on saladused, mõned neist ei ole avalikustamist väärt. Vahel hüppab sekka ka mõni mängualane mõte. Mõte, kas ma peaks oma salajase privaatblogi avalikustama. Te võite ju teada, et see on olemas, aga ometi ei ole ma veel ühtegi postitust avaldanud, nii et ma ei teagi, mis saab.
Lõpumärkmed:
Viimased päevad on nagu nädalaid kestnud, ma nii segaduses kogu aeg.
Homme teen mingi erilise päeva. Aga millise, seda veel näeb.
C'mon, aeg liigub vaid edasi, liigu sina ka. Ära ole õnnetu, sest see sai läbi, ole õnnelik, et see juhtus.
Ma tahaks sind kuidagi rõõmustada, aga ma ei oska. Aita mul end aidata.
Täna saksa keele tunnis läks paaristöö käest, kui järsku muutus vestlus Harry ja Tom Marvolo vaheliseks.
Aga ega ma ei hakka teid enam koormama.
Nii et nagu alati
Elu on lill ja nautige seda.
Järgmise korrani
Janus Pinka 11. november 2013
No comments:
Post a Comment