Still butt-hurt as flip..
Hey, kallis lugejaskond. Olete jälle sattunud minu blogi lainele ja ka seekord ei pruugi te siit midagi tarka leida. Aga sellest hoolimata alustame minu bloginatukesega.
Täna oli siis kell 11 algav inglise keele arvestus. Mingil hetkel minu ees istuv poiss lõi mind jala pihta ja palus mul oma tegevuse lõpetada. Ma isegi ei teadnud, mida ma tegin. Aga peale seda ta enam seda ei öelnud, nii et ehk ma siis lõpetasin. Peale arvestust läksin veetma sportlikku päevajätku.
Peale sportlik olemist, sõitsin koju. Tee peal käisin kiirelt poest läbi ja ostsin oma lemmikjäätist, aga see oli maitsetu ja kuigi karp oli ääreni täis, tundus see tühi. Sõin ilma ühegi emotsioonita selle ära ja istusin niisama mõeldes sellele, mis oli. Mitte ammu, vaid pigem, mis oli täna, eile ja nii.. Ja nüüd on vaikselt päev õhtusse roomanud ja kätte on jõudnud aeg, kus ma blogin, kirjutan ridu, mida keegi ei loe ja mõtteid, millest keegi ei huvitu, sest see on mingi hullem hala ja vingumine, aga tänapäeva maailmas on kõigil omad probleemid ja kellel neid minu omi ikka vaja on..
Päevamõtted:
"Pidu tahaks." Lihtsad sõnad, lihtne mõte. Nii ammu pole mu elus midagi peale kooli ja üksikute õhtute oma arvuti ees olnud. Tahaks koosistumist, tahaks seda, mis kunagi oli. Istusime kambaga vaikselt lõkke ümber ja kõik paistis nii ilus. Ja nüüd ei ole sellest enam midagi alles, kas pole huvitavalt masendav..
Seekord ma teiste mõtteid ei avalda, aga ma panen need kõrvale, et kui neid juurde koguneb, siis satuvad nad kõik ja hullema portsuna siia. Käin pea alati märkmik ja vildikas taskus ringi ja kui sul on hea mõte, lause või tsitaat peas, siis anna teada.
Still butt-hurt as flip.. Just see ma olen. Kirjutasin 4. augusti õhtul, et "Mingil perioodil, see oli suht kahtlane, aga iga kahe minuti tagant tundsin ma oma südame juures nagu sellist väikest žiletilõiget." Ja nüüd on see tunne taastunud. Küll mitte samasugusena kui siis, sest nüüd on teine inimene ja seekord on tööriistaks vasar. Iga natukese aja tagant, kindlatel tingimustel lajatab justkui vasar vastu mu südant, mis vedeleb kujutletaval alasil. Kuid erinevalt eelmisest korrast, üritan ma seekord seda vältida. Ma unfriendisin ta, et mitte tema nime näha, aga kahjuks, tõesti kahjuks on tal väga levinud nimi ja see on masendav. Võiks öelda, et see on kergelt seoses vanillijäätisega. Aga ilmselgelt olen ma lihtsalt liiga butt-hurt.
Ja päeva viimaseks mõtteks jääb ka suhteliselt masendav mõte. "Ma tahaks kaevata end nii sügavale maa alla, et miski ei jõuaks minuni." Ma rajaks sinna mind ära toitva ökosüsteemi ja siis elaks seal. Ma ei peaks nägema maailma õudust. Ma ei peaks tundma valu, ma ei peaks kannatama selle tõttu, kui mul on igav. Ma lihtsalt istuks, magaks ja sööks ning kõik oleks hästi.
Lõpumärkmed:
See inimene, kes kannab vasarat on eneseteadmata ja ilmselt mittetahtlikult rikkunud minu jaoks mõned laulud, tegevused ja ta vaikselt vasardab mind väikseks hädapätakaks. Aga ometi ei suuda ma selle suhtes midagi ette võtta.
Ma mõistan, et teil on ilmselt kopp ees sellest, et ma olen butt-hurt. Aga ma ei suuda iseseisvalt muutuda.
Keda ballile kutsuda? Kas üldse sinna minna? Need küsimused pääsevad mulle korraks pähe, kui mingi ime läbi olen oma butt-hurt seisust üle.
Arvestusnädal on kohutav. Täis nõmedat tuupimist, elu tundub nii must ja pidusid ka ei ole..
Aga teile nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. november 2013
No comments:
Post a Comment