Everybody poops - Stewie
Hey, minu kallid sõbrad, tuttavad ja sina, kes sa loed, aga ei lange kumbagi neist kategooriatest. Siin on minu bloginatuke kogu oma hiilguses.
Päev algas siis nagu iga teisipäev. Istusime väga väikese grupiga kooli fuajees ja tegelesime omade asjadega. Ajaloos kordasime varem õpitut ja keemias sai siis natuke uusi teadmisi juurde. Kehaline kasvatus ei läinud nii hästi, kui võiks loota, aga millegi pärast mul ei ole viimasel ajal väga tunnet midagi teha seal. Tahaks pigem pehmel diivanil lebotada ja viinamarju süüa. Aga kahjuks see ei ole võimalik. Söögivahetund möödus tavapäraselt ja kui ma ei oleks juhuslikult õige inimesega kohtunud, ei oleks ma tundi jõudnudki. Õnneks ma suutsin seda.
Peale inglise keele tunnis konutamist, kiiresti teise kooli teatriõpetusse, kus täna ei olnud jälle tavapärane õpetaja. Aga vaheldus ongi ju hea. Siis edasi kultuurimajja, kus sai natuke tantsitud. Jumala eest, kui ma tantsutrennides rõõmsamaks ei muutu, siis ma ei tea, mida ma tegema hakkan seal. Aga see on minu enda teha. Peale trenni enamvähem otse koju, kus sai nagu alati, lihtsalt oldud.
Päevamõtted:
Zombied. Ebasurnud inimlased. Arvestades, kui palju nad toituvad ja seda, et neil puudub tavapärane mõtlemine, siis kuidas nad seda oma kehast väljutavad. Käivad kuskil nurga taga ja teevad oma asja ära? Kas neil on mähkmed? Kas nad sellepärast puruks paisuvadki? Kuidas saada sellele vastus... Sama asi on sellega, et kes zombierünnaku ajal muru niidab..
Rõõmsamatel teemadel. Minu jaoks on viimasel ajal tunne, et iga päev on nädala pikkune. Isadepäev oli juba väga ammu, koolis ei ole ka juba umbes kolm või neli päeva käinud. Aga õnneks see vaid tundub nii. Loodame, et aeg loksub paika varsti.
Inglise keele juurde naastes. Ma olen märganud, et ma viimasel ajal päris tihti kirjutan, räägin ja mõtlen selles keeles. Paratamatult saab selles süüdistada filme ja internetti, mis on enamjaolt suht alati inglise keelsed. Aga noh, ei karda, mingil määral oskan ma veel seda keelt ka ja ma loodan, et ma ei unusta kunagi oma ülilahedat emakeelt, juhtugu mis juhtub.
Sageli unustan ma su ära. Anna andeks. Ma olen korduvalt viimasel sekundil mõistnud, et ma pidin kellelegi helistama, kellegagi kokku saama või midagi muud säärast. Aga kõige hullem on see, kui ma unustan ära inimese. Ma suutsin ära unustada neiu, kellega ma veetsin koos ühed suvepäevad, ma suutsin unustada ära noormehe, kellega koos ühel peol olin ja ma kardan, et ma olen veel kedagi ära unustanud. Aga ma tean, et ma pole ainus ja vahel on isegi mõne inimese unustamine positiivne.
Hüppa kaljult alla, lase end maha ja muud säärased soovitused on viimasel ajal sageli mu huultelt lahkunud. Enamasti küll nii vaikselt, et keegi neid ei kuule, aga nii see on. Ma ei talu, kui minu üle nõmedaid nalju tehakse, ma vihkan kui keegi ütleb mu nime ja siis näiteks "Läheb hästi" "Lase edasi" jne. Mulle ei meeldi, kui ma pean näiteks tahvli ette minema jne. Ma olen keeruline inimene ja te peate sellega lihtsalt leppima, sest areneda te mul ju ei lase.
Mu peamine katse on kestnud nädal aega. Aga ma otsustasin, et katse on selle kohta liiga julm öelda. Ma nimetan selle ümber vaatluseks. Ja kuigi ma olen tahtlikult ja tahtmatult paljud inimesed juba sealt vaatlusest välja arvanud, siis arvan ikkagi, et las ta veel natuke aega käib. Kardan, et seekord kestab see vaatlus enam kui 15 päeva. Aga kes teab, ehk te suudate mind üllatada.
Ma valetan pidevalt, mitte suurelt, vaid vaiksed hädavaled, et mitte paista nõrk, kannatav ja õnnetusehunnik. Peamine vale on see, et mul läheb imehästi. Arvestades, et ma ei ole see lõbus ja lahe poiss, kes teeb igast lollusi ja naeratab koguaeg, siis tekib mul paratamatu küsimus. Kas see teeb mind valetajaks, kui ma väidan, et mul läheb hästi. Mul läheb paremini, kui tuhandetel teistel. Mu suurimaks probleemiks on heal juhul see, et ma olen laisk teismeline poiss, kes ei ole piisavalt enesekindel. Aga kes seda teab. Ütlen ausalt, et mina ei tea..
Ja viimaseks mõtteks jätaks siis asja, mis muutis maailma. Minu maailma vähemalt. Ma sain kirja. Ma sain elus esimese kirja, mis ei tulnud mõnelt ametiasutuselt, vaid sõbrannalt. Ma küll ütlesin talle kunagi, et mulle ei meeldi kirjad. Istusin siis täna maha ja lugesin seda kirja. Istusin ja silm läks kergelt märjaks ja süda soojaks. Ma lugesin ridu, et ma olen kellegi jaoks olemas ja see tunne, mis mind valdab on sõnukirjeldamatult võrratu. Kuigi ma olen temaga välimuselt ilmselt nagu öö ja päev, siis seesmiselt oleme me vägagi sarnased. Kuid see ehk teebki asja natuke kurvaks. Me oleme nii sarnased, ent me ei saa ilmselt veel nii pea kokku. Kui kasutada Chalice sõnu, siis tema on osa minu rahvast, minu inimestest minu seltskonnast. Tema on üks neist vähestest inimestest, kelle kohta ma neid sõnu kasutaks. Luna, ma tänan sind kogu oma südamest.
Lõpumärkmed:
Lõbus asi kirja osas on aadress, mis tõlkes oleks midagi säärast: Austatud Burgeri tänav 13.
Ma olen viimasel ajal väga mõjutatav, nii et mõjutage mind olema parem, lõbusam ja parema tujuga.
Chalice laul neile, kes tahavad. Minu inimesed
Aga jumala eest olge teie rõõmsad ja nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill. Ja pürgige tähtede poole.
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. november 2013
No comments:
Post a Comment