Sissekanne nr. 98

Päevad 124 ja 125

Päev 124
Veel värvipimedam

Laupäeva pärastlõuna, kell on ehk kahe paiku. Parim äratus: "Kell saab kohe kaks, sul on kümme minutit aega." Tõusin siis üles ja panin end riide. Läks siis natuke kauem ja natuke enne kella poolt kolme sain ma olla hea inimene ja jõudsin ka oma sihtkohta. Vanavanemate juurde. See oli tore, nagu alati. Kuid ka see sai lõpuks läbi ja ma koperdasin koju.

Kodus alustasin oma vene keele esitlust, mille teemaks on ei keegi muu, kui Putin. Sain sellest pool mingil määral tehtud ja õhtu jõudis kätte. Panin siis kiirelt mõned asjad kotti ja hakkasin linna poole minema. Nagu alati, ei saa ma teiste tõttu avalikustada, mis seal kõik juhtus. Aga ometi on minu mõtted need, mis sealt koos minuga tagasi tulid. Eneselegi ootamatult sain ma seal magada ja nii ma seal diivanil lebasin kuni kell sai 10.

Päev 125
Влади́мир Влади́мирович Пу́тин

Kella kaheteist ja ühe vahel alustasin siis rännakut kodu poole. Koju jõudes veetsin terve oma päeva lõpetades oma esitlust ja kui lõpp kohal oli, siis lugesin selle korduvalt, nii vaikselt kui häälega, läbi. Kohutav lausa. Aga noh, muud moodi ju ei saa. Ja nüüd on õhtu ja aeg on uue blogi jaoks. Hämmastaval kombel ilmub täna lausa kaks blogi, sest ma saamatuses ei suutnud üleeile oma blogi jagada.

Päevamõtted:
Alustame siis sellega, mis mulle koosistumisel kirjutati.
""Sa lõikad seda, mida külvad," seega ole tore ja äkki on teised ka toredad, kui ilmad väga külmad pole" - Targad ja tõesed sõnad, kes teab, mis saama hakkab.
"Kui keegi mulle kunagi ütles, et noorus on hukas, ma vastasin sellepeale "parem hukas, kui puhas" - Jällegi targad sõnad, mille vastu vaielda ei ole mõtet
"I like turtles, they don't hurt anyone. They are like "hey man, I'm just chilling here and maybe I eat some lettuce later"" - Tekitab soovi olla kilpkonnake
Ja muid kirja pandud lauseid ma siia ei kirjutaks, nende rikutud, segase või vähetähtsa sisu tõttu.
Aga mõtted, mis minule ei kuulu:
"Peaaegu kõik on minu maitse" - Ega see väga mööda ei ole kah. Ma olen väga vabameelne ja tolerantne inimene. Tõsi, mul on küll selline loogika, et poiss võiks maksimaalselt olla kas kuu noorem või kaks aastat vanem, aga nagu kõigil teistel, on ka sellel reegel erandeid. Aga kui see erand ei ole mina, siis ma kipun viltu vaatama..
"Ma olen rohkem värvipimedamaks jäänud." - Tuleb välja, et sellel on skaala? Ja palun ära ütle, et sa arvasid midagi värvipimeduse kohta. Kui sa ei ole värvipime või kui sulle ei ole värvipime sulle väga pikalt meie elu kirjeldanud, siis sa ei saagi teada, kuidas me elame. Jah, meie elu on raskem, aga me saame ka teisiti hakkama. Andke meile võimalus olla, lihtsalt olla..

Ja minu mõtted. Kõndisin siis linna. Raudtee ääres tuli üks maksimaalselt 5. klassi poiss minu juurde (ma teadsin teda kunagisest varemast ajast, elame suht samas piirkonnas ja värki). Ta ütles tere, andis kätt ja ajasime siis natuke juttu. Ma lausa imestasin ja võin ausalt öelda, et ta tõstis minu arvamust meie või siis järgneva generatsiooni osas. See oli võrratult huvitav asjaolu.

Ma kõndisin sõbra poole sisse ja tundsin, et lõpuks ongi mul ükskõik kõigest. Viie minuti pärast kirjutasin ma lause: "Ma eksisin oma pohhuismi osas. Mul on ainult osaliselt pohhui. :(. Aga see, et ma hämmastaval kombel olen natuke mõjutatav, ei tohiks teile midagi muuta.

Kuna ma see tore laps, keda võib pidevalt leida telefon näpus või mõne muu elektroonika seadme küljest, siis ei imestanud, et ma istusin suure osa peost rüperaali seltsis. Peksin siis kurjameid Batmani mängus, niitsin mehi jalust jalgpalli taga ajades, aga ka niisama facebookis. Kuid parim moment oli, kui ma mängisin Batmani ja iga löök, mis mind tabanud oleks, oleks mu lõpetanud. Ma suutsin elu piiri peal teha ära pool käimasolevast kaklusest (pool oli juba tehtud) ja see tunne, kui ma viimase mehe kasti lõin, oli lihtsalt vapustav.

Teine huvitav asjaolu oli see, et Batmanis on üks nii-öelda kurikael nimega Riddler. Ja mu sõber on veendunud, et ta näeb välja nagu mu isa. Ma ise ei oska öelda, aga ehk näebki, ma ei imestaks. Tänapäeva 7,126 miljardist isikust + arvuti poolt genereeritud inimesed peabki keegi ju sama sugune olema.

Tipust saab tulla ainult alla. Ma ei kavatse enam kunagi öelda, et olen parim, õnnelikem ega midagi säärast. Sest ma õppisin karmi asja. Tipust ei saa edasi minna ja iga langus tundub sealt kordi valusam. Aga noh eks ma siis olen lihtsalt hea ja õnnelik.

Viimase asjana mainiks ära, et ma tean liiga palju, et öelda, et ma ei tea midagi. Kuid ma tean liiga vähe, et öelda, et ma tean midagi. See on kohutav tunne. Ma tahaks vist isegi rohkem teada. Mu mõtted on see eest kohutavad ja ma alustasin jälle järgmise katse/vaatlusega. Vaatame, mis seekord saab. Kuid seekord ei ole ajaline asi.

Lõpumärkmed:
Ma joonistasin koleda jänese..
Homme on viimane arvestus..
Eks homme näeb, mis saama hakkab..
Loodame parimat, sest lõpuks olen ma õnnelik
Aga teile nagu alati
Olge rõõmsad, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. november 2013