Sissekanne nr. 59

Päev 70
"Wake me up when september ends"

Hey. Tänane päev on päev tuhande nimega. Valisin selle, sest see oli plaanis juba nädalake tagasi. Oleks võinud valida 3000 vaatamist, mitte just parim päev või nii. Võimalusi on ju tuhandeid. Aga siit mu päev siis tuleb, kardan, et suhteliselt melanhoolses vaatevinklis.

Esmaspäev algab siis teadupärast keemia tunniga. Enamus tundi möödus lihtsalt istudes ja paberile sõnu kirjutades. Iga sõna arusaamatum kui eelmine. Ühiskonnaõpetuses sain teada, et töö on tulekul ja see ei ole just parim uudis. Eesti keeles sain siis oma kirjandi ära lõpetatud. Mustandil ja puhtal tööl on vist ühised vaid üks tsitaat ja paar mõtet, aga noh ma arvan, et uus versioon on parem. Söögivahetund GOD-liathiga ja siis tagasi kooli. Füüsika läks arusaamatuse vaimus ja saksa keel oli tore nagu alati. Ja otsa see koolipäev saigi.

Käisin siis pangas, kus vana armsaks saanud kaart pooleks lõigati ja selle asemele anti uus kaart. Uus on minu arust halvema värviga, kohutava kujundusega ja üleüldse nõme, aga nojah, alati ei saagi parimat. Siis koju ja kuni õhtuni ei teinud ma siis suurt midagi. Õhtul käisin siis kiirelt Ristiisaga väljas ja arutasime maailma asju, rääkisime niisama juttu ja siis tagasi koju. Ja õhtu läks nagu tavaliselt.

Päevamõtted siis. "Wake me up when september ends" on Green day üks populaarsemaid laule. Üks põhjus, miks ma seda oma blogis kasutan on see, et september lõppeb, teine on see, et ma ootasin septembri lõppu, et seda öelda, aga ma kunagi ei mõelnud sellele. Ma elasin unenäos. Kõik läks ju nii hästi. Ja siis ma tahtsin, et september, mida ma ise nimetasin üheks oma elu õnnelikuimaks kuuks, lõppeks. Ja see võib kõik ka minu mõtlemises kinni olla, aga ma tahan edasi elada selles unenäos, kus kõik oli nii tore.

Ma ei mõista inimesi. Alguses ei mõistnud ma vastassooesindajaid, siis muutusid ka meessoo esindajad arusaamatuks ja nüüd ei mõista ma isegi ennast enam. Kõik on nii ettearvamatu. Ma ütlen, teen, mõtlen ja tahan üleootusete lolle asju. Ma teen end pidevalt kurvaks ja ma ei saa kedagi milleski veenda. Mulle on jäänud mulje, et igakord kui ma lõpuks kõik ära veenan milleski enda kohta, siis ma muudan seda. Ma veenan kõik ära, et mu lemmikvärv on sinine, mitte punane ja kui kõik seda usuvad, siis mulle hakkab suhteliselt kohe ja väga punane meeldima.

Kindlasti suudaks ma veel oma tuhat masendavat mõtet siia kirja panna, aga ma ei arva, et see hea idee on. Ma lihtsalt olen oma elu kuidagi kogemata hard-levelile lükkanud. Ma tahaks seda muuta, aga ma ei leia kuskilt sätete nuppu ja mu enda level ja oskused arenevad nii aeglaselt.

Lõpumärkmed:
Sain täna ka oma pildid kätte, aga kuna seal on ka teised, siis ei pane neid enne siia, kui saan nende nõusoleku, sest et mingi moraalitunne peab ju olema.
September on läbi ja algamas on oktoober, nii et kutsun teidki seda nautima.
Mul on tunne, et kõik on valesti ja kokku kukkumas ja ma kõlan nagu väike vinguv plika ja ma tahan seda kõike muuta, aga ma ei oska.
Miks on inimesel emotsioonid, need vaid rikuvad mu elu. Ma tahaks masinlikku ühiskonda, kus kõik on korrapärane ja kaos on vaid mälestus varasemast.
Aga nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. september 2013

Sissekanne nr. 58

Päev 69
69, heheheh

Hey siis jälle. Kuna kell on palju, siis kavatsen kiirelt ja lühidalt teha, kui tahad lugeda, loe varasemad sissekanded üle.

Täna ärkasin siis lõunapaiku ja läksin mingi aeg GOD-liathiga välja. Sõitsime siis ringi, tegime lollusi ja rääkisime juttu. Mingi aeg oleks äärepealt väiksesse õnnetusse sattunud, aga mingil maagilisel põhjusel seda ei juhtunud, nii et success. Peale seda koju ja arvutisse. Tänaseid vestluskaaslasi oli varasemaga võrreldes ikka eriti vähe, aga noh sellest hoolimata on alati tore suhelda.

Päevamõtted siis. Keegi või miski üleloomuliku võimuga kaitseb mind. Olgu selleks siis nö Jumal, olenemata tema nimest, müstiline karma või väike kaitseingel, kes minu tõttu kogu aeg oma pead murdma peab. Ilmselt oleks ta peamine mõte: "Issand, kuidas saab keegi nii loll olla."

69, mõnd inimest paneb see itsitama, mõni arvab, et see on ülehinnatud ja kolmandal on sellest täiesti ükskõik. Kuid mina näen seda ideaalsusena. See on vastandite sobimine, nagu vana hea yin-yang ja ma usun sellesse. Kuna ma olen loll füüsik, siis mu ajugenereerib mõtet, et igale heale asjale on olemas vastandlik halb ja igale halvale vastandlik hea. Nii et kõik on ideaalselt tasakaalus.

Tühjad sõnad. Kui paljud teist soovivad inimesele paremat tervist, kui ta aevastab, kui paljud tõesti loodavad, et teisel inimesel tuleb hea öö. Kui paljud teist tõesti peavad igast väiksest sõnast, mis nad lausunud on, kinni. Kui mitu korda olen ma kuulnud sõnu, ma ei joo enam kunagi, et näha inimest järgmisel peol õllepudel käes. Kui palju olen ma andnud ise selliseid lubadusi. Neid kordi on lõpmatu arv, ent mida aeg edasi seda rohkem ma neist kinni hoian. Kui ma ei taha inimesele tervist, jõudu või head ööd soovida, siis ma leian viisi seda mitte teha. Sellest tekib küsimus, kumb on õigem, kas tühi ja harilik sõnakõlks või siis harv, aga tõsiselt mõeldud väide.

Aga noh, lõpetame väheke rõõmsama noodiga. Homme on nimelt esmaspäev ja ka septembri viimane päev, nii et tuleb tihe ja tegevusrikas päev, aga noh, kes teab. Loodan, et kogu päev läheb eduliselt. Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et ma loodan, et kõik läheb hästi.

Lõpumärkmed:
Aega ei ole, nii et lähen magama ära.
Aga ma olen kindel, et mõni hea mõte jäi kirjapanemata ja mõnigi asi ütlemata, aga ehk järgmine kord.
Nautige elu ja muud säärast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. september 2013

Sissekanne nr. 57

Päevad 67 ja 68

Jällegi jäi ühe päeva kohta sissekanne tegemata. Aga arvestades, et ma jäin peaaegu arvuti taha magama, siis loodan, et andestate ja loete mu lugu tagantjärgi. Sest vahel tuleb lihtsalt vahele jätta ja vahel tuleb nautida, seda, mis meil on. Nii et siit see tuleb.

Päev 67
Leidsin ühe oma isikutest

Aga alustame siis mu päevaga. Oli siis koolipäev ja väga lahe koolipäev. Nimelt oli reede. Ajalugu möödus linnutiivul ja sellele järgnes bioloogia. Bioloogias sain siis oma kontrolltöö tagasi. Maksimumpunktid, nii et päev muutus kordi paremaks. Sellele järgnes vene keel, mis möödus ka enamvähem muredeta ja siis tuli vana hea mata. Kuidagi ääri-veeri sai seegi üleelatud ja sai isegi natuke nalja. Õpetaja tõusis natuke minu silmis, aga mitte eriti palju. Ikka veel kõige kaugemal lemmikõpetaja staatusest.

Ja siis tuli mälumäng. Minu rühm võitis ja ma olen nii uhke, et paljud vastused said minu poolt väljapakutud. Paari erandiga olid kõik minu pakutud vastused õiged ja ilmselt lähen ma ka järgmine kord, kui võimalus on, sest see on tõesti lahe asi. Kuid peale seda läksin paari sõbraga Chuck Norrise poole, kus sai siis umbes kella seitsmeni oldud ja peamiselt FIFA't mängitud. Vägivaldsed iirlased mängisid jälle kohtunikuga kaarte.

Ja siis läksime välja. Mina, Trimmer ja Kõu lahkusime kambast ja läksime Maxima ette chillima, sest et nii on lahe. Möödus ehk tunnike ja seltskond tilkus juurde ja siis läksime jälle kõik laiali. Seekord jäin ma siis GOD-liathiga. Läksime siis koos Unicorni juurde ja teel sinna, põhjuseks toredad neiud facebookis, sai mu telefoni aku tühjaks. Aga noh, jätsin nad siis kahekesi ja jõudsin esimest korda peale kooli koju.

Kiire amps süüa ja tagasi linna, sest Blue baby juures oli istumine. Sõitsin siis sinna ja ütlen vaid nii palju, et mis juhtub peol, see jääb peole. Väljaarvatud asjaolu, et ma mingi hetk istusin siis paari neiuga ja klatšisime teisi taga. Kuid ole mureta, ma sõpru taga ei räägi, üks mu headest põhimõttetest. Kuid mingi aeg öösel sai siis pidu läbi ja ma tulin kodu poole ära. Kodus jäin siis magama ja jäi blogimata. Ja ärgates algas juba uus päev.

68. päev
"Mõtlen, järelikult olen" - Descartes

Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu ärkasin ma lõpuks üles. Võtan ärkamise selleks korraks, kui ma voodis ärkasin, sest voodisse läksin ma alles pool-une seisundis. Kell oli siis kuskil 11-paiku ja peaks mainima, et eelneval päeval, kui ma maxima ees olin sain huvitava pakkumise. Kunagi tahtsin ma näha hobuseid ja täna andsid Unicorn ja Minion mulle selleks võimaluse.

Saime siis kaheteist paiku Miko talli juures kokku ja algasid kolm tundi, mis möödusid sekunditena. Heas seltskonnas aeg lendab ja viimane pool nädalat on kestnud vaid mõned tunnid, kuid selle eest on need olnud võrratud. Kui jah, räägiks siis natuke, mis seal tallis siis sai. Nii et siit tulevad tipphetked.

Karjamaal mõnitasin neid, et 21. esimene sajand ja nad ronivad kivi pealt hobusele. Hiljem sattusin ma kaameraga filmides tehnoloogia lõksu, aga sellest sain ma üle. Karjamaalt ära tulles sain ma särtsu. Aga noh ma piisavalt elus särtsu saanud, nii et jäin ellu. Siis nagu mainitud, filmisin nende trenni natuke ja siis mingi hetk oleks Unicorn mind kogemata alla ajanud, aga õnneks seda ei juhtunud. Sel ajal sain hobuseid vaadata ja jõudsin paarile järeldusele nende kohta, aga see hiljem. Ja enne kojuminekut hammustas mu jopet peaaegu vale peaaegu hobune. Mõtlen selle all halli poni, mitte lõunamaaverd kentauri. Tänan Unicorni ja Minioni selle võrratu võimaluse eest, sest see oli tõesti lahe ja tore ja üldjoontes võrratu.

Koju naastes, käisin siis vanematega aias, kus sai siis paar lihtsamat tööd ära teha. Koju naastes ei teinud ma jälle õhtu otsa midagi ülierilist. Suhtlesin toredate inimestega ja mängisin arvutimänge, nagu alati. Kuid ometi ei kahetse ma midagi ja ma olen lihtsalt väga väga õnnelik.

Mõtted siis. Mõned eilsed, mõned tänased ja mõned ehk vanemadki ja mõni neist võib hiljemgi tagasi tulla, aga siin nad on kogu oma aus ja hiilguses, teile lugemiseks ja ehk soovi korral ka tagasiside andmiseks. Ja ma hetkel mõtlen kui pikaks ma selle mõtete kirjelduse ajada saan, enne kui see väga käest läheb. Aga ehk aitab kah siis, läheme mõttete juurde.

Homoseksuaalne meessoost parim sõber. Tuhkatriinu ja Päkapikuga sai siis eilsel koosolemisel arutatud, et see oleks paganama hea idee. Nad on stiilsed, hea kehalise vormiga, laheda huumorisoonega ja me ei läheks kunagi vaidlema, kes peaks naise saama, sest tema vaatab mehi ja mina olen aseksuaalne. See oleks lihtsalt ideaalne.

Hea klatš on olemas. Koosistumisel sai siis mõnda inimest taga räägitud ja me rääkisime neist head. Tehniliselt rääkisime, et nad on head, sest keegi kuulis neid teistest head rääkimas. Ehk siis selline matroskja laadne asi, aga see on alati lahe minu arust.

Võitlus foobiatega. Saad ühe ja kaotad teise. Täna tallis sain mingi ülilaheda koeraga kokku ja esimene refleks oli seda paitada, ma ei kartnud. See oli lahe, kuid igakord, kui hobune minu poole oma tagaosa pööras jäi mu süda seisma, sest ma ei taha laksu saada. Aga ma kohtan ilmselt kordi rohkem koeri kui hobuseid, nii et yay.

Olla ainus kaine peol on suhteliselt nõme, kui olla ainus jooja peol on veelgi nõmedam. Mina ise olin täiesti kaine ja kui ma olin seltskonnas ainus kaine mingi hetk, siis oli asi natuke kahtlane. Kuid noh jah, elu ongi huvitav. Ja siis on alati see hea väide, et purjus peaga öeldud sõnad on kaine peaga mõeldud mõtted.

Ja see toob mind järgmise mõtteni. Ära peida ennast, võitle oma muredega. Meil on lihtne karta vett ja püsida maa peal. Meil on kerge karta tagajärgi ja jätta midagi lahedat tegemata. Meil on kerge üksteist vältida selle asemel, et omavahel asjad selgeks rääkida ja sõbrad olla. Meil on kerge öelda, et ma unustasin, ma ei oska, ei taha, ei julge, ei mida iganes veel, selle asemel, et üritada. Meil on kerge rääkida internetis, kus me saame vajadusel ühe klõpsuga vestlusest lahkuda. Meil on lihtne rääkida ebakainena, sest me tunneme ennast kuulikindlatena ja me ei mõtle selgelt. Nii et palun, kui sa seda loed, siis mõtle enda probleemidele ja lahenda mõni neist. Alusta väiksematega ja kui asi lähebki luhta, siis see pidigi nii minema, aga sa saad vähemalt oma eluga edasi minna. Ma palun suhelge teineteisega ja üritage oma mured lahendada.

Ma saan viimasel ajal päris palju komplimente ja minu tegusid kiidetakse. Mul ei ole selle vastu midagi, kuid ma ei oska päris hästi päris sageli reageerida. Kuid ma olen perfektsionist ja paljud asjad, mis teile paistavad täiesti head ja normaalsed on minule nii valesti kui olla saab. Näiteks on minu jaoks neutraalne halb ja halb lausa katastroofiline. Kuid noh, ma elangi pidevas perfektsiooni puuduses ja see teeb natuke kurvaks vahel, aga ometi tänu soovitusele: "Mõtle positiivselt!" suudan ma päris tihti mõelda muudest asjadest ja jälle rõõmustada.

Ah jaa, mu esimese päeva pealkiri oli ju "Leidsin ühe oma isikutest" ja nii see on. Seekord leidsin siis oma usukaaslase, kui seda nii saab nimetada, sest kuna me oleme agnostik ateistid, siis me ju ei usu, aga kuidagi peab ju seda nimetama. Nii et järgmine kaaslane on olemas.

Ma ei tea midagi, aga ma tean liiga palju. Ma kadestan kahte sorti inimesi. Ma kadestan neid, kellele kõigest räägitakse ja neid, kes suudavad elada nii, et nad ei tea. Ma ise tahan peaaegu kõike teada, aga viimasel ajal on olnud sinna ehk erandeid tulnud. Kui ma millestki ilma jään, siis see kurvastab mind, aga noh ma mõtlen siis alati millestki positiivsest.

Kõik juhtub millegi pärast. On väga vähe juhuseid, kus miski juhtub niisama, kuid inimesed ei mõista seda. Ma näen seda pidevalt pealt. Poisikesed käituvad nagu viimased džentelmenid mõne neiu juures (valmis peaaegu kõike tegema, et temakese elu paremaks teha), kuid nagu viimased naistemehed või mölakad sõprade seltsis (räägivad, mida nad tegid ja kui flipping äge see oli ja värgid). Aga ometi ei tee keegi selle osas isegi teist nägu. Ka mina üritan enamus ajast selles osas poker-face'i teha, aga mitte alati ei tule see välja.

Mainiks ära, et ma ei ole erand. Kui ma toon näite ühiskonna, teismeliste poiste, lolli käitumise või muu sarnase kohta, siis sageli olen mina oma näite aluseks. Ma ei ole kaugelt ideaalne, aga seda ei ole ju keegi ja niimoodi ehk ongi hea.

Lõpumärkmed.
Täna on siis jälle üks pikemaid sissekandeid.
"Cogito ergo sum" ehk mõtlen järelikult olen on siis pealkiri seetõttu, et täna on ikka paganama palju mõtteid ja veelgi rohkem sõnu.
Kuid viimased päevad on olnud lõpmata head ja asjaolu, et ma olen õnnelik, teeb seda ainult paremaks.
Kui ka mina teen vigu, nii et ära pea mind väga eksimatuks.
Kuid sellest hoolimata tahan öelda midagi, mida ütlen rohkem kui sageli.
Nautige elu, sügist ja kõik muud säärast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. september 2013

Sissekanne nr. 56

Päev 66
"Ajaloost õpime seda, et..."

Hey. Täna oli siis järjekordselt hea päev. Üle väga pikka aja ei teinud ma päeva jooksul enda arust midagi väga valesti ja need mõned asjad, mis ma halvasti tegin, saab kergelt kõrvaldada. Nii et ma olen õnnelik, täna oli lõpmata hea päev. Aga läheme siis sinna juurde.

Ristiisaga kooli ja esimene tund oli eesti keel. Kirjutasime kirjandit. Teemaks valisin, siis inimkonna omaduse oma vigu korrata ja sain kasutada Hegeli väidet: "Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost." See mõte on mulle alati meeldinud. Kuid siis tuli bioloogia töö, mis oli väga lihtne ja see jäi natuke kripeldama. Sellele järgnes füüsika töö, mis nagu alati oli küllaltki segane ja selle järel tuli inglise keel, kus ma sain teistest varem asja valmis ja sain kiita.

Peale seda tuli mu lemmiktund teatriõpetus, mis tõesti seekord ei olnud nii väga hea, ent teatriõpetus on nagu pizza, ka halb on päris hea. Sai nalja ja oli muidu tore. Ja siis tuli rahvatants, mis oli isegi tore. Ma küll korra ülereageerisin jälle, aga lapsed tekitavad sundreaktsiooni ja see ole nii hea, kui võiks loota. Kuid trenn möödus hästi ja ma olen õnnelik. Peale seda sõitsin koju ja suurt midagi jälle oma õhtuga ei teinud. Kiirelt vaatasin kodutööd üle, suhtlesin toredate inimestega ja mängisin erinevaid arvutimänge.

Päevamõtted siis. Ma olen seda küll maininud, aga topelt ei kärise. Ma pean end füüsiliselt arendama. Vähe sellest, et ma näeks parem välja, suudaks rohkem, ma lausa pean seda tegema. See lihtsustaks tantsimist ja oleks mulle kasulik ka tervise osas. Nüüd vist isegi natuke motivatsiooni. Kui keegi tahab, siis kirjuta youtube otsingusse "Kiigelaul" või "Väravamäng". Suht success for me.

Ja siis rääkisime bioloogias veel erinevatest haigustest. Ja juhtus sama asi, mis siis kui ma psühholoogias vaimuhaigustest kuulsin. Leidsin, et igast teisest haigusest on mõni sümptom. See on umbes, nii et mul on tripper, AIDS, katk, skisofreenia ja kui väga vaja, siis leiab selle üleliigse 21. kromosoomi ka. Lihtsalt tunnen vajadust mainida, et no offence neile, kellel mõni neist asjadest on.

Nagu ma mainisin ja mainin veel. Täna oli lõpmata hea päev. Iseenesest ei juhtunud täna midagi niivõrd erilist, et see üksikult oleks päeva muutnud, aga just need toreadad pisiasjad on need, mis minu arust elu elamisväärseks muudavad.

Nii hämmastav kui see ka ei ole, siis ma avastasin, et ma eelistan pigem kõndida või rattaga sõita ja juttu rääkida, kui ühe koha peal istuda või joosta ja sel ajal juttu rääkida. Ja ma ei pea isegi rääkima, ma võin ka täiesti üksi, oma mõtetega olla ja see tundub hea ideena.

Rubiku-kuubiku osas. Tegin täna lõpuks pooleldi interneti abiga ära Superflip'i ehk kõige kaugem võimalik asend algusest. Superflip'il on ka teisi maagilisi omadusi, aga neid võite te iseseisvalt ka netist otsida. Aga sellega vist olekski tänased mõtted ära öeldud. Päev oli niivõrd tore ja äge ja tegevusi täis, et ei olnudki väga aega mõelda.

Lõpumärkmed:
Hakkan vist veelgi varem blogima.
Mingi tunne minu sees ütleb, et lähiajal jääb mõni blogimise päev vahele. Aga noh eks siis tuleb tagantjärgi ja kui vaja siis isegi parem.
Kuid tänaseks kõik.
Nautige sügist, elu ja muud säärast, mida nautida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. september 2013

Sissekanne nr. 55

Päev 65
Good Guy Greg, enamvähem

Hey. Te ilmselt võite ennustada, mis nüüd tuleb, nii et siit see tuleb. Psühholoogiline ajurünnak minu poolt. Aga noh täna oli kolmapäev.

Algas see väga ebastandartselt. Läksin siis pool tundi varem kooli, et osa võtta matemaatika ülitoredast konsultatsioonist. Kõige kohutavam idee üldse. Ma ei õppinud seal midagi uut ja see oli lihtsalt kohutav kogemus. Aga noh inimene õpib oma vigadest. Ja siis tuli kehaline kasvatus. Jooksin siis klassivennaga kahekesi staadionil ja rääkisime erinevatest asjadest. Peale kehalist lippasin kiirelt Maximasse. Tänan Saatanat, kes soovitas mulle mingit kahtlast pizza/baguette/saiake stiilis asja. See on lihtsalt mega hea ja suhteliselt odav.

Matemaatika, ühiskond ja vene keel möödusid eriliste vahejuhtumiteta. Vene keeles sain kiita, nii et ütleks, et see päeva üks tipphetkedest. Söögivahetund möödus ka erilisemate vahejuhtumiteta ja ma arvan, et kaugel ei ole ka see aeg, kui ma saan lõpuks koolis suppi süüa. Nii et loodame parimat. Peale tunde oli kiire autasustamine ja siis kui saalis hakkas debatt, jooksis enamus saalist minema. Nende hulgas ka mina.

Istusime siis jälle Ägedatega koolifuajees ja rääkisime juttu. Mingi hetk tõusis meie helitase nii kõrgeks, et meile tehti märkus, siis teine ja enne kolmanda saamist tegime me sealt minekut. Seal otsustasin, et olen GGG - Good Guy Greg, ehk siis üldjoontes hea inimene. Ja ma mainin kohe ära, et ma ei tee seda mingite kahtlaste tagamõtetega. Ma lihtsalt üritan vahelduseks hea inimene olla. Liikusime siis vaikselt kõik Tuhkatriinu poole. Veetsin seal siis suurema osa oma päevast. Kui väljaarvata kool ja hommik.

Mingi aeg tegi Blue Baby, Unicorn Penisheadi, Töömehe, Trimmeri, Kõue ja veel mõne inimesega paar videot, mina ja GOD-liath vaatasime pealt. Ja siis sõitsin ma koju. Peaks mainima, et päev Tuhkatriinu ja Ägedate seltsis oli ülimalt hea vaheldus tavapärasele tegevusetule kodus istumisele. Loodan, et varsti jälle. Nädalavahetused on juba kõik vaikselt ära tegevusi täis broneeritud.

Päevamõtted siis. Mainin siis veelkord GGG ideed. Sellest ei saa ma üle ega ümber. Ma üritan olla hea inimene ja kui keegi soovib siis ta võib selles osas mulle nõu anda. Ja mainin veelkord, et mul ei ole kahtlast tagamõtet sellega. Lihtsalt vahelduse mõttes üritan hea inimene olla. See ei saa ju nii raske olla, aga ma ei looda ka, et see ülikerge on.

Rassism. Tänane päev sai suures osas veedetud rassismi vaimus, rassistlike mõtetega. Kuid ma ei pea end rassistiks, sest ma vihkan kõiki rasse võrdselt. Ja kui sa oled lahe inimene, siis mind ei huvita, mis värvi su nahk on, mida sa usud või muud säärast. Inimene saab igal juhul lahe olla. Kui keegi teab mõnda head nalja, siis andke tuld. Mingit hate ei taha, aga hea nali on alati tore. Ja võite ka mitte-rassistlike nalju rääkida.

Soov või nii. Kui kuldkalake, mulle soovi pakuks, siis ma võtaks lõpmatu hunniku raha. Mul on nii palju ideid, mida teha ja kuigi suurt osa neist saaks teha ka ilma loendamatu rahata, siis raha lihtsustaks palju. Ma teeks sellise laheda ja suure kompleksi, kus saaks normaalsed ja lahedad inimesed aega veeta. Ma ei oska seda veel sõnadesse panna, sest see on alles idee, aga minu kujutluses on see täiega lahe.

Ma avastasin, et ma ei mõista ikka üldse enam inimesi. Mulle jääb mulje, et ma olen mõned inimesed minus kuidagi pettuma saanud. Kõige lõbusam osa on see, et ma ei tea kuidas. Siis on inimesed, kes ei räägi kunagi midagi, ent nüüd viimasel ajal on just nemad kõige jutukamad. Ma ei mõista enam üldse, mis toimub.

Ma peaks hakkama päeva ajal ideid üles märkima. Sest, et iga õhtu, kui ma istun arvuti juurde maha, tean ma, et mul oli päeva ajal pool tuhat geniaalset mõtet, kuid nüüd ei suuda ma ühtegi neist meenutada. See on ülimalt kahtlane. Mõtlesin, et äkki peaks tegema märkmik/diktofon süsteemi, aga see ei ole veel kindel.

Lõpumärkmed:
Öelda on ehk isegi veel, aga aeg pressib peale ja ma lõpetan tänaseks.
Tänane päev oli väga lahe ja ma loodan, et järgnevad on veelgi paremad.
Nautige elu ja värki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. september 2013

Sissekanne nr. 54

Päev 64
Värvide maailm

Hey. Alustan sellega, et kõik kogu aeg mainivad, et nad loevad mu blogi, ent neile ei jää kunagi midagi meelde ja värki, aga noh. Kui keegi veel loeb, siis siin on minu päev.

Ristiisaga kooli ja esimene tund oli ajalugu. Teema on ikka 20. saj algus ja midagi uut seal ei ole. Võibolla mõned pisifaktid. Aga noh, miks mitte. Teine tund oli keemia. Tegime siis tööd. Töö ise oli enamvähem lihtne, kuid töötegemise koht oli võrreldav Hoth'iga. Kes teab, mida ma mõtlen, see teab. Ja siis tuli pildistamine.

Klassipilt, kus normaalne, albumipilt, kus nagu alati segaduses Herpa-derp. Kuid nüüd väheke erilisemate piltide juurde. Esimene oli siis naljapilt. Ma olin reaalselt ainus, kes selle oma klassist võttis, nii et success. Pilt on kohutav ja fotograaf idioot, ehk siis nagu iga aasta. Naljapilt on omadega seal samuses. Kuid siis sai ka Ägedatega pilti tehtud. Täiskoosseisust jäi paar inimest puudu, aga noh vähemalt enamus olid seal. Vajadusel saab teised sisse photoshoppida. Ja siis oli ka teine grupipilt, kus ma olen siis Chuck Norrise, Saatana, Optimuse, Megatroni ja veel paari inimesega ja seal olen ma ikka tõsiselt Herpa-derp. Sõnaotseses mõttes.

Pildistamine toimus siis keka ajal, kuhu ma lõpuks ei jõudnudki, aga noh vahel juhtub. Peale seda tuli söömine ja vähemalt söök oli täna hea. Sellele järgnes inglise keel, mis möödus lõbusalt, aga eriliste sündmusteta ja siis teatriõpetus, kus sai täiega pulli. See on vist mu lemmiktund ja see on lahe. Peale seda rahvatants ja siis koju ära. Ja õhtu läks nagu alati. Rääkisin mõne inimesega juttu ja nad läksid magama.

Päevamõtted siis. Mõtete lugemine. See tuli päris mitmel korral mõttesse. Esimest korda söögilauas, kui arutasin, kas see oleks illegaalne ja siis jooksvalt päeva jooksul, kui ma üritasin aru saada, mida inimesed mõtlevad. Nagu alati ei ole mul õrna aimugi ja ma vist ei taha ka teada. Hakkan zombiestuma ehk mind enam ei huvita mõned asjad ja ma läbin päevi tuima ükskõiksusega. See ei meeldi mulle.

Ja ka täna ei saa ma mainimata suhete teemat. Ma palun ärge rääkige minuga minu enda suhetest. Kui sa tahad oma suhetest rääkida, räägi nii kuis jaksad, kui sa tahad kellegi teise suhetest sinu või kellegi kolmanda isikuga rääkida, anna tuld, aga ma palun ära räägi minu suhetest. Need on minu privaatsed asjad ja ma ei soovi neist rääkida. Või noh, ma olen nõus rääkima, aga väga kindlatel ja minu poolt määratud tingimustel. Kuid ärge kohkuge enamus ajast on need täiesti normaalsed ja arusaadavad. Minu arust vähemalt. Ja mainimata ei saa jätta seda, et ärge andke mulle nõu sel teemal, ma kipun seda kriitikana võtma ja see ei meeldi mulle. Ma pigem õpin oma vigadest ja neid teen ma igal juhul.

Ma jõudsin järeldusele, et maailm ei keerle minu ümber, ma olen lihtsalt kergesti mõjutatav. Ma loen raamatust midagi ja ma mõtlen päevi sellest. Ma kuulen mõnda lauset ja mõtlen päevi sellest. Mu tuju on seotud ilmaga ja palju palju muud säärast. Aga noh elu ongi ju selline huvitav.

Täna tuli teemaks ka jälle värvipimedus. Neile, kes ei tea või on selle kogemata ära unustanud, siis ma olen värvipime. Ma ei näe maailma must-valgena, ma ei vasta küsimustele, mis värvi see või teine on ja issand jumal ma tean, mis värvi on lumi, rohi ja taevas. Juba lasteaias õpetatakse, et nad on tavaolekus vastavalt valge, roheline ja sinine, aga alati on erandeid. Ma näen lihtsalt maailma natuke teistmoodi.

Tulles tagasi nägemise juurde, siis räägiks kähku ka inimeste kohta. Ma ei näe sind sellisena nagu sa välja näed. Ma näen sind kui nime, silmatorkavat tunnust (pikkus, kehakuju, juuksevärv, silmatorkav välimuse tunnus jne) ja mälestused, ehk kuidas ja miks ma sind tean. Kui sa oled tagasihoidlik, keskmise pikkusega, normaalkaalus brünett inimene, siis ma ei pruugi sinu olemasolust isegi teadlik olla. Ma küll üritan kõiki nime ja nägu pidi teada ja mõnda mälestust sinuga seostada, aga enamus ajast ei ole ma selles kindel. Te võite end alati mulle tutvustada, aga tuletan meelde, esmamulje jätmiseks on 3 sekundit. Kasutage neid hästi.

Vastandid tõmbuvad on kõigest füüsikalise maailma tunnus minu arust. Psühholoogilises maailmas sellele kohta ei ole. Ma olen jälginud ja jõudnud järeldusele, et mida rohkem sa minust erined, seda vähem sa mulle meeldid. Kuid ma ei arvesta siin väliseid asju. Ainult sisemisi. Nagu mõttemaailm ja nii edasi.

Sügis jõudis kätte ja ilm läks kohutavaks ära. Piiblis sadas 40 päeva ja 40 ööd, nad nimetasid seda üleujutuseks. Meie, Eestis, nimetame seda sügiseks. Sellest hoolimata on ilm kohutav ja kunagi midagi teha ei saa. Ainsad plaanid on nädalata pärast ja iga õhtu on täis sügavat igavust. Ma tahan midagi teha, kuid ma ei taha teha midagi suurt, aga ma ei taha seda üksi teha.

Lõpumärkmed:
Kui ma pildid kätte saan, siis ehk läheb mõni neist ka siis üles.
Kui sa mingi ime läbi oled värvipime ja juhtud seda lugema, siis võta minuga ühendust. Võiks ju otsida värvipimedat inimest. Vähemalt ei pea selleks midagi tegema. Sa lihtsalt oled või ei.
Täna oli ka ühel minu klassijuhatajal sünnipäev. Soovin ka siin talle tagantjärgi õnne.
Kui keegi teab midagi mõttete lugemisest, siis võiks ka ühendust võtta, sest viimasel ajal ei saa ma sel teemal enam üldse millestki aru.
Aga katsuge vihma ja tuult vältida ja sügist nautida.
Ja nagu alati, nautige elu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. september 2013

Sissekanne nr. 53

Päev 63
Spordipäev on sportlik

Hey hopsti rahvas. Mina jälle siin pool. Lõpuks ometi tegin ma midagi ja saan sellest blogida. No kas pole mitte ütlemata tore. Aga nüüd siis asja juurde.

Algas siis päev enamvähem standartselt. Ärkasin üles ja läksin Ristiisaga kooli, kuid täna ei olnud tavaline koolipäev. Oli spordipäev. Aladeks olid siis kuulitõuge, 100m jooks, kaugushüpe ja 800m jooks. Kõik minu nii lemmik alad, et paha hakkab.

Uusi koolirekordeid minu poolt ei tulnud, aga ega noh, kes mind natukenegi teab, siis ma ei ole ka väga spordipoiss. Ma selline mõtleja, kuid enamjaolt ei suuda ma ka seal särada. Ometi tegin kõik alad läbi ja siis läksin koos Kõue, Saatana ja veel mõne sõbraga sõbra poole. Istusime seal siis enamus ajast niisama, tegime pulli ja rääkisime muidu tarka jutttu. Kui kõik peale Kõue ja minu lahkunud olid hakkasime arvutiga mängima.

Alustasime siis sellega, et mängisime Mirror's edge ja ma õppisin nii üht kui teist. Parkour on vahel ikka väga kasulik asi, aga selleks tuleb õigel ajal õigeid asju märgata. Kuid päeva tipphetk oli vaieldamatult FIFA. Mängisime siis FIFA't üksteise vastu ja ma mängisin ikka väga alatult. Väravaid ma väga ei löönud, need mõned, mis ma see eest lõin olid ikka päris head. Suurema osa ajast üritasin teiste jalgu murda ja kohtunikuga kaarte mängida ja see läks päris hästi.

Peale seda suht koju ja ilm muutus halvaks. Vaikselt hakkas vihma sadama ja mulle jõudis kohale, et sügis ongi lõpuks kätte jõudnud. Kuulutan sellega oma lemmikaastaaja ehk suve lõppenuks ja kui aus olla, siis on ka kalendriliselt suvi läbi, nii et ma olen vähemalt millegagi graafikus. Tagasi mu päeva juurde tulles peaks mainima, et mu õhtu läks nagu tavaliselt. Rääkisin toredate inimestega juttu kuni nad kõik magama läksid ja mina internetti vallutama hakkasin.

Päevamõtted siis. Ma arvan, et ma olen kõige õigem inimene sportmänge mängima. See selgus täna FIFA't mängides. Ma ei ole sportlane ja ma ei ole ka gamer. Ma mängisin alatult ja pigem kaartide peale, ma lõin tühjast väravast mööda ja kõike muud sellist.

Ma vajan motivatsiooni, et end füüsiliselt arendada, nii et kui kellelgi on selles osas nõu, siis andke teada. Ma tean, et ma peaks end füüsiliselt ikka päris palju arendama, aga mul ei ole motivatsiooni. Nii et andke tuld.

Avastasin, et kooliaasta esimene kuu on lõppemas ja mul ei ole mitte ühtegi hinnet. Homne keemia kontrolltöö ehk muudab seda, aga kes teab. Ma loodan, et kooliaasta esimene hinne tuleb väga positiivne ja tore.

Homme tõotab üldse huvitav päev tulla. Alustada võiks sellest, et on keemia kontrolltöö, siis pildistamine. Sellele järgneb teatriõpetus, mis on alati tore ja päeva lõpetab rahvatants. Mis õhtul saab, ei tea. Nagu alati loodan parimat, nagu väga sageli, ilmselt vallutan internetti.

Pildistamise kohta veel nii palju, et kui sa tahad sõbrapilti, siis küsi. Ma ei pruugi ise seda pilti tahta, aga ma usun, et ma olen nõus kogemata sinu pildile jääma. Võta ühendust, ma olen ilmselt kogu päeva leitav. Ma ei kavatse end kuhugi maha matta ja peitu pugeda, aga kes teab.

Eile magama minnes, vedelesin siis voodis ja und ei tulnud, aga ma mõistsin, kui kahtlased rutiinid mul on. Ma teen iga õhtu täpselt samu asju, enamvähem täpselt samas järjekorras. Ma arvan, et ma peaks oma asjad oma toas vaid sel põhjusel ümber tõstma, et sellest pääseda.

Ja siis päeva kõige parem mõte. Peaks mingi aeg kuskil tegema mingi sellise eepilise kokkusaamise. Mis oleks täiesti kaine ja inimesed tuleks kokku ja jooks teed. Igaüks võtaks näiteks oma tee ja oma tassi ja siis kuskilt ikka pinda ja kuuma vett saab. Ja siis saaks tsiviliseeritud inimestena lihtsalt kokku saada teed juua ja juttu rääkida. Keegi võiks selles osas tagasisidet anda.

Lõpumärkmed:
Lahendasin siis suure vaeva ja interneti abiga oma rubiku kuubiku ära. Selline rahulolu tunne.
Homne koolipäev tuleb huvitav, ilmselt
Ilmselt jäi midagi tähtsat ütlemata, aga noh elu ongi vahel raske.
Ei tegelikult on elu ikka väga lill.
Nii et nautige seda :D
Nautige ka vastalanud sügist. Värvilisi lehti ja muud säärast. Midagi head ikka on, alati on.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. september 2013

Sissekanne nr. 52

Päev 62
Pühapäev

Hey siis jälle. Tänane päev oli nii tegevusetu, et mõttekam oleks vist üldse mitte blogida. Võrreldes eilsegaon muutunud vaid kuupäev. Nii et ma saan oma päeva kokku võtta ühe lausega.

Ma ei teinud midagi peale vähese suhtlemise mõne toreda inimesega.

Päevamõtted siis. Nii hämmastav kui see ka ei ole, ma isegi ei mõelnud vist midagi erilist. See võib kõlada ikka väga kahtlaselt. Kuid ma kutsun teid üles lugema kõiki eelnevaid sissekandeid. Mõelge mu mõtete üle, andke ehk tagasisidet ja olge lahedad.

Või kui nüüd aus olla, siis üks mõte mul oli. Täna Kariibimere piraate vaadates jäin mõtlema, et mulle ikka meeldivad piraadid. Mitte need, keda filmides näitab, mitte need konkskäed, keda juttudes kohatakse ja mitte ka need 21. saj interneti piraadid. Mulle meeldivad need, kes tõesti elasid, kes olid kohutavad inimesed, kõrilõikajad, rüüstajad, mõrvarid, joodikud ja muidu täiesti korralikud inimesed. Või noh vähemalt selline on minu kujutis, kes nad olla võisid. Hiljuti sain teada, et viikingid olid tegelikult malbed kaupmehed, nii et piraatidelgi pole ilmselt kaua aega jäänud.

Lõpumärkmed:
Tänane blogi oli ikka väga lühike.
Homme on esmaspäev ja tõenäosus, et ma midagi teen on suur.
Nautige elu ja värki

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. september 2013

Sissekanne nr. 51

Päev 61
Üleminekupäev

Hey siis jälle. Täna oli siis laupäev ja see möödus tehes mitte kui midagi, absoluutselt mitte midagi. Nagu tõsiselt mitte midagi. Ma isegi ei mõelnud enamuse päevast mitte midagi. Oli tõsine üleminekupäev.

Ma siis istusin terve päeva arvutis. Ma ei käinud kordagi päeva jooksul kodust väljas ja kerge koristamine oli mu päevaaktiivsus hetk. Kuni õhtuni ma isegi ei mõelnud midagi. Lihtsalt olin ja igavlesin. Ootasin õhtut lootuses, et keegi võtab ühendust, et midagi teha. Kuid siis kui ma pakkusin välja idee, et midagi võiks teha, oli juba liiga hilja ja ma ei teinudki mitte kui midagi.

Päevamõtted siis. Esimene ja lahedaim päevamõte oli vist seitsme ja kaheksa vahel õhtul. Võib olla isegi, et hiljem. Ja see mõte oli, et ma ei ole päeva jooksul midagi teinud ega mõelnud. Järelikult ei ole mul ka millestki blogida ja see tundus kuidagi kohutav. Nagu oleks midagi suurt puudu.

Ma lihtsalt igaks juhuks mainin ära, mis on üleminekupäev. See on päev peale kas ülihead või ülikehva päeva. See on täiesti tavaline päev, kuid võrreldes sellele eelnenud päevaga tundub kas halb või hea. Üleminekupäev on halb, kui sellele eelneb ülihea päev ja vastupidi. Täna oli siis halb üleminekupäev.

Kunagi öeldi  mulle, et inimest saab hinnata selle järgi, mis muusikat ta kuulab ja täna ma hakkasin selle peale mõtlema. Oli aeg, kui ma kuulasin Elvist, Biitleid ja muud säärast. Peale neid tulid iirlased, peamiselt oma lõbusate joomalauludega. Siis tulid klassikud, nagu Bach ja Beethoven. Nendele järgnes Terminaator ja natuke Smilersit ja siis nüüd viimased päevad on olnud Sabaton, Rootsi heavy metal bänd. Nii et ma ei teagi, mida ma arvama peaks.

Uurisin siis täna ENFP'd kohta. Ja hämmastaval kombel peab see ikka väga paika, nii et minu T'st ongi F saanud. Kuskil 21-aastaselt on need tähed kindlad, nii et ilmselt saan ma veelgi muutuda. Kui keegi tahab, siis googelda You are an ENFP when... ja siis leiad igasugu huvitavaid asju. Võid ka oma tähekombinatsiooni kasutada. Kui ma õigesti mäletan, on testi link sissekandes nr. 27

Ma natuke kardan uut nädalat. Ma olen praegu nii rahul kõigega, kuid mind vaevab kergelt tunne, et ilmselt juhtub midagi, mis selle ära rikub, kuigi ma loodan, et kõik läheb hästi. Kuid mul on pidevalt lihtsalt kohutavalt igav ja kuna ma olen selline häbelik poisike, siis ei julge ma teiega ühendust võtta, nii et kui te peaks tahtma midagi teha, siis võtke ühendust. Ma ei hammusta.

Praegu on kell pool neli öösel. Mul pole õrna aimugi, miks ma nii kaua üleval olen olnud ja ma ka ei tea, mida ma suure osa sellest ajast tegin. Kuid kuna mu aju ei genereeri mitte midagi kirjutamiskõlblikku, siis ma kavatsen sissekande kiirelt lõpetada ja magama minna.

Lõpumärkmed:
Kui tänased toredad jutukaaslased välja arvata, ei juhtunud täna midagi.
Ma palun teid, et te teeks nii, et homme oleks mul millestki kirjutada. Ma vajan inimkontakti. See on lihtsalt minu jaoks oluline.
Aga ega midagi rohkemat väga öelda ei olegi.
Tegelikult on nii palju veel öelda, aga aju ei tee kätega koostööd :D
Aga nagu alati tahan ma teile öelda
Nautige elu ja tehke midagi lahedat.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. september 2013

Sissekanne nr. 50

Päev 60
50 sissekannet, kuid lõppu ei näe

Hey jälle. Ma tahan kohe esimese asjana ära märkida, et ma olen üle pika aja jälle täiega õnnelik. Aga sellegi poolest oli täna reede ja siin see siis on kogu oma aus ja hiilguses. Kuid mainin ära ka asja, et tänane ilm oli ikka väga otseses seoses mu tujuga. Aga selleni jõuan ma hiljem uuesti.

Päev algas rohkem või vähem standartselt. Ärkasin siis tavapärasest natuke varem üles, aga midagi tarka ikka ei teinud. Läksin koos Ristiisaga kooli ja siis see päev algas. Ilm oli sombune ja meel oli segane. Ajalugu möödus tavapäraselt ja sellele järgnes bioloogia, mis tõi päeva natuke nalja.

Arutasime siis korraks muna ja kana teemat. Õpetaja on minuga sama meelt, et muna oli enne, sest dinosaurused munesid ka. Kuid päeva parimaks lauseks jääb ikka see: "Esimene kana oli pardipoeg." See oli vihje Inetule Pardipoja jutule, aga noh hea lause ikka.

Sellele järgnenud vene keel möödus eriliste vahejuhtumiteta. Söögivahetunnis sain siis kokku ühe väikese tüdrukuga, kes minu poole näpuga näitas ja ütles, et ma olen Unicorni poiss. See oli täiega lahe, kuigi see ei ole tõsi, siis lapsesuu ei valeta, nii et tekib paradoks. Ja enne matemaatikat pakkusin ma ühele isikule välja, et me peaks rääkima. Ka saksa keel möödus eriliste vahejuhtumiteta. Otsustasin, et ei valmista midagi ette ja see kukkus ühesõnaga kohutavalt välja. Rääkisime siis natuke peale kooli juttu, kuid see oli ebaõnnestumisi täis vestlus ja ma sõitsin koju.

Pärast kodus sai selle inimesega veel fb vahendusel räägitud ja asi läks palju edulisemalt. Kui paar väikest vahejuhtumit välja jätta, siis ma saavutasin vist oma väikese eesmärgi, et inimesed, kelle sõber ma olla tahan, ei vihka mind. Ja see tegi mind väga väga õnnelikuks.

Õhtul sai siis mõne sõbraga välja mindud. Kuigi Minion ja Blue baby lahkusid suht varakult, siis mina, Unicorn ja GOD-liath jäime pikemaks. Mingi hetk lahkus ka GOD-liath ja me sõitsime Unicorniga kahekesi ringi. Vahel vist natukeseks võis GOD-liathile kolmanda ratta tunne jääda ja kui sa seda loed, siis ma palun vabandust. Ma ei taha kedagi kunagi nii tundma panna, see on kohutav tunne. Ja peale seda sõitsin ma koju, kus sai väheke fb's ja skypes juttu räägitud ja nüüd ma siin olengi.

Päevamõtted siis. Alustame algusest. Blogi algusest. Hea tujuga. Ma pole nii ammu end nii hästi tundnud, kui ma seda täna tundsin, sest et hetkeseisuga on mulje, et kõik on nii nagu olema peab ja siit saab vaid asi paremaks minna, aga arvestades mind, siis kes teab.

Ja siis mu sensitiivsed võimed. Ma tunnetan igasugu energiajooni ja ma näen silmanurgas vaimusilmas suht alati mõnda varasemat ennast. Tegemas asju, mida ma tegin, ütlemas asju, mida ma ütlesin. Ja vahel on mind sadade kaupa ja see on täiega lahe, sest tegelikult on ju mind ainult üks. Ja siis mu ilma ja tunde süsteem. Tänane päev oli ses suhtes ikka väga huvitav. Hommikul segaduses olles oli sombune, päeva ajal kurvana olles tibutas kergelt vihma, õhtul ratastega sõites ja rääkides sellistest salapärastest ent paeluvatest asjadest rääkides oli udu ja kui ma koju sõitsin ja lõpuks sain oma päevale selgelt tagasi vaadata, oli kõik nii selge ja udust ei olnud enam midagi.

Ah jaa ja siis see ka, et kuna viimasel ajal on minu suhted kõigile jalgu jääma hakanud ja kõik peavad mind kõige rikutuma mõtlemisega inimeseks. Ma olen hetkeseisuga otsustanud, et ma olen aseksuaalne. Ehk sa võid mulle küll meeldida ja värki, aga ma ei taha väga füüsilist suhet. See võib küll olla mõni mu lollidest põhimõtetest, aga see ei ole hetkeidee. See on juba väga vana otsus Täpsem info selle kohta on:
wikipedia/Aseksuaalsus (inglisekeelne on parem)

Ma olen märganud, et mul on vahepeal mingid suvalised muutused. Näiteks ebaloogilised rõõmuhood, kurbusehood ja energiapuhangud. Tooks siis näiteks just viimase. Iga kord, kui ma Pae poe juurest Virtuse poole ülesmäge sõidan saan ma seletamatu energialaksu. See võib olla, sest ma olen õnnelik, sest õhtu on veedetud heas seltskonnas, aga ma ei tea. Igal juhul on see paganama lahe ja võimas. Sageli kaasneb sellega ka rõõmuhoog ja rahulolutunne.


Viimasel ajal on mul uus lollus, ma panen asju paremusjärjekorda, koostades hierarhiaid. Ja ma olen kindel, et see ei ole alati kasulik, aga mulle see meeldib. Ma olen suht täielik kontrollifriik ja mu maailm peab toimima nagu kellavärk. Kui süsteemis on kasvõi väike viga, siis läheb pahasti.

Ah jaa. Suhete teemal on mul teile üks palve veel. Iga kord, kui keegi peaks mingil teadmata põhjusel küsima, et mis MINA arvan, siis sina ei ürita arvata. Ma olen ülimuutliku meelega ja ainult mina tean, mida ma mõtlen. Nii et palun, kui keegi küsib, siis vasta: "Ma ei tea." või "Janus ei lubanud öelda." Ma ei anna kellelegi õigust sel teemal rääkida minu eest. Väljaarvatud, kui ma annan sulle suu-sõnalise loa, kuid seegi on ajutine, kui ma muud ei väida. Palun üritame sõbrad olla.

Päeva ajal oli mul väga palju ideid, millest kirjutada, aga nüüd õhtul üliõnneliku ja kergelt väsinuna ei taha need asjad üldse meenuda. Loodan, et te ei pettu ja jääte ikka mu lugejateks. Kuigi ma olen kaotanud pooled oma päevastest lugejatest, siis on jäänud selline sihikindel ja tasane 30-liikmeline grupp. Ja see on lahe, ma tänan teid.

Tänane pilt on siis mu desktopi taust, aga see ei ole nii random, kui pigem karm tõsiasi.

Lõpumärkmed:
Tuli jälle selline pikem blogi, aga täna oli ka pikk päev.
Täna rääkisime bios haigustest mainides huuleohatist ja koju tulles avastasin ka endalt selle. Kuid see on minu puhul juba nii tavaline. Iga aasta paar korda, mul isegi ravimid juba kohe valmis.
Kõik, mis ma kirjutan on alati tõsi, aga see ei pruugi olla kogu tõsi.
Kõik küsimused, arvamused ja muu säärane on ikka oodatud.
See küll kõlab ehk kahtlaselt, aga ma otsustasin üritada elu lõdvemalt võtta. See võib huvitav tulla.
Ja lihtsalt mainin, et võite alati ühendust võtta.
Omast kogemusest võin öelda, et ka lahendamatuna tunduvad mured on lahendatavad, kuid see on vaid pealehakkamise küsimus. Ja sellest tingituna mainin ära järgmise.
Nautige elu ja muud säärast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. september 2013

Sissekanne nr. 49

Päev 59
Invasportlaste 69. olümpiadivisjon

Hey siis jälle. Ilmselt oled sa kuidagi maagilisel viisil, loodetavasti vabatahtlikult, siia sattunud, et lugeda, mida tegin, arvan ja nii edasi. Aga noh läheme siis asja juurde.

Tänanegi koolisolek ei olnud siis väga kiita. Viiest tunnist kahes olin kohal. Esimeses ja viimases. Alustame siis esimesega. Seal sai siis mingit vigast teksti parandada ja tund möödus hämmastavalt kiiresti. Ja siis sain kokku paari sõbraga ja koos võtsime ette teekonna Kuremaale.

Kuremaa krossijooksu kohtunikuks siis. Minu ülesandeks sai siis üleskirjutada, kes sai mis numbri. See oli tore ja natukese karjumisega sai isegi asja jonksu. Enamus ajast läks asi ilusti ja ma vihkan ikka veel lapsi. Kolm sammu tahapoole ei ole neile lihtsalt mõistetav väide. Seal olles panin ma meie väiksele kohtunike grupile nimeks Invasportlaste 69. olümpiadivisjon. Keegi väga vastu ei vaielnud, nii et success.

Ja siis tulin tagasi kooli. Jäin siis inka õpsile tundi mitte minemisega vahele, aga tunni lõpuni oli 20 min, mul ei olnud asju ja mu kõht oli kohutavalt tühi. Nii et vahel läheb lappesse. Kiirelt poodi ja siis tagasi kooli. Teatriõpetus oli lahe nagu alati, kuid mu värvipimedus oli jälle natuke häiriv, aga miks mitte. Saime siis tunnist varem minema, et linna peal ülesannet lahendada. Käisime haiglas, Piiri pargis, kaubahallis ja lõpuks istusime kesklinna pargis maha. Ülesandeks oli siis kuulata pealt mingit vestlust ja see meelde jätta, et seda teisipäevases tunnis esitleda. Kuna mõned mu konkurendid võivad seda lugeda, siis mainin ainult, et me ei karda, meil on plaan. Olenemata asjaolust, et meil on sakslane. Meil on alati plaan.

Sellele järgnes rahvatants, mis oleks võinud minna kordi paremini. Tavalisi vestluskaaslasi ei olnud ja kuna juhendaja pidi suure osa tunnist eemal olema, siis nägi trenn hea välja. Kõik istusid ja rääkisid kuskil ja mina kõndisin saali mööda ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Peale seda kooli juurde, et ratast võtta ja siis koju, kus sai siis niisama oldud, nagu alati.

Päevamõtted siis. Otsustasin, et küsin seda siin. Kahe teema vahepeal. Kumba te rohkem eelistate mu päevategemisi, mu päeva mõtteid või mõlemaid sama palju. Vaevalt, et midagi muutub, aga ehk ma ikkagi viitsin siis sellesse natuke rohkem rõhku panna. Nii et andke teada. Mul on tagasiside võimalused kõikjal olemas, nii et andke tuld.

Alustan siis peamise mõttega, mis mind trennis vaevas. Kõndisin siis ringi ja mõtlesin, et mul on palju mõtteid. Ja siis mõtlesin, et kui keegi peaks küsima, et miks ma kõnnin, siis pidi see see olema, et kõndimine vabatab mõtlemise või nii ja lõpuks keegi ka küsis, nii et jällegi success.

Siis häirib mind 0.01% bakteritest. Mulle tundub, et nad on surematud.  Ükskõik, kust sa loed, siis iga puhastus asi tapab 99,99% bakteritest. Järelikult tuleb hankida see bakter ja selle abil surematus saavutada, sest see on lahe.

See toob mind mõtteni surematusest. Ma tahaks, et ma oleks surematu Antiikajast, kuid et mul oleks ideaalne mälu, evolutsioonivõime, 1000 klooni ja tarumõtlemine. Ma saaks nii palju maailma muuta. Ma saaks lugeda läbi kõik raamatud, vaadata ära kõik filmid, kuulata ära kõik laulud, õppida ära kõik keeled, teada väga palju kasulikke asju ja näha kõike, mis see maailm pakub. Alustades püramiididega ja lõpetades Mount Everestiga.

Täna kohtunik olles avastasin ma, et inimestel on ikka väga eripäraseid nimesid ja see on minu arust täiega lahe. Osade nimede hääldamisega oli vahel isegi raskusi ja vahel tuli isegi suhelda vaid vene keelt rääkivate või siis lihtsalt segaduses olevate inimestega. See oli hea kogemus.

Tagasi tantsutrenni juurde tulles. Siis kui ma seal tiirutasin, tahtmatult kõndisin ma mööda kõigist ja kuulsin poole kõrvaga katkendeid nende vestlustest. Mind hämmastas asjaolu, et kellest ja millest inimesed räägivad ja kuidas nad millessegi suhtuvad. Ma ei oleks iial oodanud, et need isikud oleks nendest asjadest sellise suhtumisega rääkinud. See taastas minu usu neisse. Aga ma ei kavatse rääkida kes kellest ja kuidas rääkis, sest mu blogi on minu mõtetele ja nii see ka jääb.

Random pilt, sest et miks mitte.

Lõpumärkmed:
Mul on tunne, et ma võiks veel nii palju kirjutada ja nii palju on veel öelda, mida ma ei ole öelnud, aga miski minus sunnib mind lõpetama.
Andke andeks, et ma netikangelane olen, aga see on minu jaoks kergem kui näost näkku suhtlemine. Alates maist on see viimane ikka väga raske olnud.
Ma olen enam kui kindel, et see asi, millest ma nädal otsa rääkinud olen juhtub homme. Ma südamest loodan, et see läheb paremini, kui ma kardan, aga eks homme näeb.
Ja ma lubasin Shrekile, et ma kirjutan ta oma blogisse, aga ma ei tea kuidas, nii et siin sa oled :D
Mu õhtusete vestluskaaslaste hulk on viimasel ajal vähenemas, nii et kirjuta mulle.
Kindlasti saaks ka siia tuhat asja kirjutada, aga ka siin ma peatun.
Nautige elu ja värki, sest elu on lill. Mõtle positiivselt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 19. september 2013

Sissekanne nr. 48

Päevad 57 ja 58

Juhtus siis jälle nii, et jätsin ühel päeval blogimata. Põhjus ehk küllaltki lihtne. Olin väga unine. Istusin õhtul arvuti taga ja jäin korraks tukkuma. Kuid ometi ei saa ma ühtegi päeva vahele jätta, nii et alustame siis.

Päev 57
Haigus tapab

Hey siis jälle. Eile oli siis teisipäev, mis tähendab, et oli jälle tegus päev. Ajalugu ja keemia möödusid peaaegu märkamatult ja kätte jõudis kehaline. Nädalavahetus andis siis mõnusalt tunda. Kõik kohad valutasid ja ma olin kohutavalt haige, aga noh ellu ma ju jäin. Ja siis tuli söögivahetund.

See oli huvitav, sest esimest korda kaheteist aasta jooksul sõin ma koolis ühepajatoitu. Ma arvan, et ma arenen selles osas ja enne jõule suudan ma ka koolis suppi süüa, aga kes teab. Sellele järgnenud inglise keele tund läks ka kiirelt ja kätte jõudis teatriõpetus.

See oli mõnus vaheldus. Sai igasugu lahedaid harjutusi tehtud ja oli muidu tore. Ühes harjutuses, kus mängisime koolitundi, sain ma olla täiesti tavaline. Jõudsin peale õpetajat kohale, kõndisin vabandamata tahapinki ja hakkasin pinginaabriga juttu rääkima. Päriselus olen ehk natuke parem õpilane, ma loodan.

Päevamõtted lükkan siis kõik lõppu, nii et on nagu kahe päeva mõtted koos.

Päev 58
Mõtle positiivselt

Võtsin siis haiguse puhul vaba päeva. See oli turgutav ja ma ei tunne ennast enam nii haigena. Magasin siis sügava lõunani välja ja ärgates istusin ma jälle rutiinselt arvutisse.

Kuna ma olen haige, siis väljas ma ei käinud ja kuna ma olen laisk, siis ma kodus ka midagi ei teinud. Suure osa päevast veetsin siis facebook'is. Rääkisin inimestega juttu ja mõtlesin. Midagi suurt ma välja ei mõelnud, aga ometi jõudis päev kuidagi õhtusse.

Päevamõtted siis. Tehniliselt võivad need olla kahe päeva või isegi rohkemate päevade mõtted, aga kategooria mõtted ei ole minu arust nii hea, kui seda on päevamõtted. Nii et siin nad on, kogu oma hiilguses ja ootavad tagasisidet, kasvõi kriitikat.

Sain siis hiljuti kaks väga head nõuannet. Üks neist oli vältimise kohta ja põhines kogemusel, mis minu arust muudab nõuande usaldusväärsemaks. See oli siis lühidalt kokkuvõttes järgmine: Ära ürita kedagi vältida, see teeb asja ainult hullemaks, nii et ma otsustasin mitte inimesi vältida, va juhul kui inimene mulle kohe üldse ei istu. Ja teine soovitus oli: Mõtle positiivselt. Esimene mõte selle kohta oli nagu alati, et jajah, nagu see midagi muudab, kuid otsustasin proovida ja usun, et see töötab. Mõtlesin siis ainult headest asjadest ja tuju paranes kordades. Aga see ei pruugi ka alati töötada.

Mul on kohutav hirm, et ma kavatsen nüüd lähemate päevade jooksul midagi õudselt lolli teha või öelda, nii et valmistage end ette ja hoiatage sõpru. Ma ei kavatse seda meelega teha ja see toimub ilmselt hetkeajendis ja puha, aga ikkagi. Parem karta kui kahetseda.

Homme siis jälle koolis ei ole. Peale esimest tundi lähen Kuremaale kohtunikuks. Ja jõuan tagasi alles peale koolitunde, aga vist isegi viimasesse ehk valikaine tundi jõuan. Minu koolisolek on ikka väga aktiivne. Eile olin haige ja ei suutnud keskenduda, täna puudusin ja homme olen ka enamuse ajast puudu.

Pole juba ammu seda teinud, aga arvan, et iseenesest võiks ju. Kiidan teid, et te olete viitsinud mu blogi lugeda. Ma usun, et see ei ole just parim blogi üldse ja värki, aga alati on tore, kui keegi mu blogi kohta midagi head ütleb. Ja mainin interneti rahvale, et ei, ma ei kalasta, lihtsalt mainin.

Mainin siis siin ka ära, et mu väga heal sõbral ja Ägedal Party Peoplel Kasperil on jalg kipsis. Kõik ülejäänud on seda oma blogides maininud, nii et mina ka. Ja kuna kipsis jalaga poissi, kes teiste blogisse satub ei ole raske ära tunda, siis ma ei reeda ta varjunime. Nii et Kasper ära pahanda.

Ja siis üks anon kirjutas mulle: "Janus, sa oled jobu!" Arvestades, et ta võttis vaevaks kasutada täiesti korralikku ja grammatiliselt korrektset keelt, ei usu ma, et ta oli suvaline anon. Kuid siis tekib mul paratamatu küsimus, mida ma tegin, kes nii arvab ja kas ja kuidas peaks ma seda parandama. Nii et, anon, kes sa selle kirjutasid, kirjuta mulle uuesti ja anna teada, mis värk on. Ehk ma ainult tundun jobuna.

Täna ühele inimesele nõu andes, avastasin ma jälle 5 kaotuse faasi ja avastasin, et ma olen juba endalegi teadmata vaikselt neljandasse jõudnud oma peamise murega. Nii et asi on eduline ja ma teen kõik, mis võimalik, et jõuda viiendasse faasi.

Lõpumärkmed:
Ega ei olegi vist midagi öelda.
Tegin oma tagasiside lingid aktiivseks, et teil lihtsam oleks.
Tänan inimesi nõuannete eest, aga ei hakka isikuid reetma, kes teab, ehk nad ei soovi seda.
Märkasin, et ma ei ole tükk aega juba varjunimesid kasutanud, aga nojah.
Tagasiside on oluline ja ma täiega tahaks seda.
Ma olen end täna nii seletamatult õnnelikuna tundnud ja see on võrratu.
Kindlasti on midagi ütlemata, kuigi palju on ka öeldud.
Nautige elu ja mõelge positiivselt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. september 2013

Sissekanne nr. 47

Päev 56
Omas mullis

Hey jälle. Tänane päev sai veedetud sõna otseses mõttes oma mullis. Aga noh, kas see oli hea idee ei oska veel öelda, küll aeg näitab. Kuid alustame siis selle päevaga, mis sai veedetud mullis.

Ärkasin siis liiga hilja ja hommikul läks kiireks. Kuid ometi jõudsin ma mingil maagilisel moel kooli. Kuid ma ei suutnud koolis keskenduda. Ma olin päev otsa väsinud, ma olen haige ja mu pea on paksult mõtteid täis. Ja need ei ole head mõtted, mingi hetk oleks koolis ka asi käest läinud aga noh jah. Võtsin siis endale sellise lolli värgi, et ma teen kõik, et vältida ühte isikut ja ma kardan, et ma teen seda ka homme, aga homme ei saa ma teda täielikult vältida. Eks siis näeb, mis saab. Aga räägime ikka tänasest.

Keemia läks siis lihtsalt, kuid eelnevalt mainitud asjaolud segasid siis just kõige enam. Mitu korda pidin õpetaja käest nõu küsima, kuidas üht või teist asja teha. Ühiskonnaõpetuses oli pea nii mõtteid täis, et pool jutust läks lihtsalt kõrvust mööda. Eesti keel läks ka samamoodi. Söögivahetunnis ka midagi erilist ei juhtunud, või siis see, et ma lükkasin oma dieedi alguse homsesse üle. Ja füüsikas tegime tööd, aga ma ei suutnud keskenduda, nii et tegin pool tööd valesti ja teise poole teiste abiga. Ja siis tuli saksa keel. Rühma tuli paar inimest juurde ja ega muud erilist väga ei olnudki.

Peale kooli tulin siis suhteliselt kohe koju ja olin kodus haige edasi. Päev otsa olen teed lürpinud ja paksult riietatult arvutis istunud. Ka õueminek jäi ära, õhtused jutuajamised olid lühikesed ja enamjaolt masendava sisuga, aga noh see on minu süü. Ja nüüd ongi õhtu ehk aeg blogida.

Päevamõtted siis. Ma vihkan viimasel ajal päris palju asju ja ma ei liialda. Ma vihkan väikseid lapsi, ma vihkan oma minevikku ja nüüd lisandus ka see, et ma vihkan haige olemist. See on lihtsalt kohutav. Aga noh, ühestki neist kolmest ma eemale hoida ei saa, nii et yay for me.

Ja siis küsiks väheke nõu ka, sest ometi vahel keegi ikka ütleb, et ta loeb mu blogi ehk oskab ka natuke nõu anda. Kas ja kuidas inimest vältida? Või sõltub see inimesest ja olukorrast ja põhjusest? Ma ei tea sel teemal suht midagi, nii et andke nõu.

Peaaegu igal lool nagu ka igal mündil on kaks külge. Ja sageli ei tea osapooled teisest mündipoolest midagi. See aga on viimasel ajal mulle palju probleeme tekitanud, nii et kui meil on mingi kahtlane olukord, kus me ei tea teist külge, siis saame serva peal neutraalselt kokku ja räägime asjad selgeks. Kui midagi muud ei saa, siis ma vähemalt saan ehk aru miks midagi nii on nagu ta on.

Mul on paratamatu küsimus, et miks ma oma elu kogu aeg nii raskeks teen. Kas ma tõesti olen teistest tõesti nii erinev? Kas ma olen ainus, kelle maailm peab toimima nagu kellavärk? Kas ma olen ainus, kes tahab asju paremaks muuta, kuid ei suuda? Ja selliseid küsimusi on mul tuhandeid, aga kuna mulle öeldi, et ma küsin liiga palju, siis ma üritan mitte küsida ja siis need mõtted ja küsimused söövad mind seest ja muudavad mind õnnetuks ennast haletsevaks hädapätakaks.

Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel ajal liiga masendunud, nii et kutsun teid üles mind rõõmsamaks muutma. Kõik vahendid on lubatud, aga ärge midagi üliekstreemset ka tehke.
Ma tõsiselt kardan homset päeva, aga see mis juhtub selgub alles homme.
Mul ei ole viimasel ajal üldse vaba aega ja see meeldib mulle vahel isegi. Ma ei taha oma mõtetega üksi jääda :D
Tagasisidet tahaks, sest see oleks nagu ülilahe.
Jagan siis siin oma ask'i ask.fm/MrJanus
Aga katsuge teie oma elu nautida :D

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. september 2013

Sissekanne nr. 46

Päevad 53,54 ja 55

Päev 53
Ilmselgelt ei mäleta

Koolipäev oli normaalne, kuigi ma enam suht midagi ei mäleta, sest see oli ammu. Kuid peale kooli oli siis valmistumine Põhjala Pööripäevaks. Lükkasin siis asju edasi ja seda nii kaua, et kui mulle transporti pakuti pidin ma elu eest jooksma ja kiiruga asju pakkima.

Kassinurme jõudes algas siis värk pihta. Kõigepealt oli ikka selline kilplaslik töö. Vedasime asju ühest kohast teise, paime telgi üles ja muu säärane. Siis midagi ei juhtunud kuni õhtuni. Õhtul siis oli selline asi nagu Koletiste kontor või midagi. Mina ja 11 tüüpi võtsime osa. Seitse meist olid siis zombid. Kunstverega maaliti meile natuke vigastusi. Mul oli siis kõhuhaav ja nägu oli puruks, aga noh jah. Enamus ajast veetsime siis äraeksinult metsas, sest et miks mitte. Ja siis läksin ma magama.

Päev 54
Nõnda see siis lõppeb

Laupäev oli siis tegus päev. Kõik algas hommikul natuke enne kella seitset. Kogunesime siis kokku ja otsustasime, kes mida kannab ja mida teeb. Olin siis kerges rüüs meedik. Ja siis oli päev otsa erinevaid stsenaariume. Räägin siis põhihetkedest.

Näiteks vedelesin ma massilahingus mingi rõngassärgiga tüübi all. Kogemata juhtus, et ta kukkus mulle otsa. J siis ma surin seal vaikselt, ei saanud hingata ega liigutada. Mingi hetk karjusin isegi STOP, mis oleks pidanud mängu peatama, aga teine tüüp, kes samamoodi oli lausus: "Elad üle," ja tal oli õigus.

Tegin ühes stsenaariumis enesetapu, sest lahing oli kaotatud ja mul ei olnud enam jaksu mingit sõjakangelast mängida. Ravimisi mul ka ei olnud, nii et midagi ei läinud isegi kaotsi. Kiire enesetapp ja läbi see oligi. Kuid see oli minu puhul ainus selline tegevus.

Tegelikult oli häid hetki väga palju rohkem, aga ma ei viitsi neid rääkida ja kui sa tahad neid kogeda, siis tule ise järgmine kord Põhjalale. Aga jah, ka laupäeva öösel läksin ma magama. Küll vaenlase laagris asuvasse telki, aga noh, miks mitte.

Ja nüüd kiirelt see lõppemise osa. Iga korralik blogilugeja peaks sellest aru saama. Siin ei sõltu midagi sellest kui hästi sa mind tead või nii. Kui sa oled korralikult lugenud ja pooleldi nagu Holmes, siis sa saad aru, kui ei, siis kahju, sest ma ei kavatse ise öelda, mis lõppeb.

Päev 55
Väga flipping sobiv lõpp sellele nädalale

Hommikul oli veel nii öelda kolm stsenaariumit ja siis sai see üritus läbi. See aasta võitis kahjuks pimeduse leer, aga noh tähtis pole võit, tähtis on see, et pulli saab. Pakkisime siis asjad ja tulime Jõgevale ära. Koju jõudes hakkasid järsku kõik kohad valutama ja muutsid kangeks. Peale mõnusat duši all käiku oli aga kõik korras. Nii et lõpp hea kõik hea.

Igal juhul sõitsin siis linna, et sõpradega kokku saada. Linna poole sõites mõtlesin veel, et see on parim nädal olnud üle pika aja. Olin ühesõnaga täiega õnnelik, et sain võimaluse sõpradega välja minna, aga see kõik oli varsti muutumas. Nimelt sõitsime siis linna vahel ringi ja üks jutt viis teiseni ja järgnev ei olnud kellelegi hea. Kõige hullem oli see aga minule.

Ma olen teinud oma minevikus palju halbu asju, mis põhjustab asjaolu, et ma vihkan ja ma ikka tõsiselt vihkan, ikka kogu südamest vihkan oma minevikku. Kuid ei, mu kaaslased pidid ikka selle kallale minema. Ja siis nii öelda kirss tordil oli see, kui nad hakkasid ajama, et see ei olnud nii hull ja värki. Ja ma vihkan ka lohutamist ja sellist suhtumist, see teeb minu arust asja ainult hullemaks. Igal juhul kõik lõppes sellega, et ma sõitsin koju ja mu silmist voolasid üksikud pisarad. Ma ei nimetaks seda nutmiseks, aga väga palju puudu ka ei jäänud.

Nagu te kõik või siis valdav enamus teate, siis ma üritan olla parem inimene, aga te teete seda nagu meelega ainult raskemaks. Te räägite üksteisele minu ülikehvast minevikust ja ma saan seda alati mingite kolmandate isikute käest teada. Te räägite mind pidevalt taga ja ka see info jõuab minuni. Ja kui te nüüd mõtlete, siis oleme ausad. Võtan näite toomiseks suvalised nimed: Toivo ja Peeter. Mina ja Toivo räägime koosolles vahel Peetrit taga. Mina ja Peeter räägime vahel Toivot taga ja ma olen enam kui kindel, et Peeter ja Toivo räägivad omavahel ka mind taga. Nii et mul on teile paar palvet.

Palun kui sa oled midagi kehva teinud, siis palu üks kord (võimalusel mitte rohkem) vabandust ja kui sa seda piisavalt siiralt ja aktsepteeritavalt ütled, siis ma ehk annan sulle andeks ja me saame eluga edasi minna,
Palun ära räägi mulle ega kellelegi teisele minu minevikust, mida ma tegin või muud säärast.
Palun andesta mulle, sest ma olen väike ja loll poisike ja ma teen väga palju lolle vigu.
Palun kui sulle midagi minu juures ei meeldi, ütle seda mulle. Ma saan selle väga suure tõenäosusega niikuinii kelleltki teada.
Palun ära tee minu kohta ennatlikke järeldusi. Need ei ole peaaegu kunagi õiged ja arvesta asjaoluga. Me kõik koguaeg ütleme, et ma olen teistsugune. Peatu hetkeks ja mõtle asjaolule, et ma ka mõtlen teistmoodi, ma olen nagu mingi flipping puudega isik vahel, kuid kui ma suudan, siis ma üritan end kontrollida.
Palun mõtle asjaolule, et see, mis mulle on normaalne ei pruugi sulle nii olla ja vastupidi. Ma olen teistsugune ja sellega õnnelik, katsu sina sellega vähemalt leppida.
Palun ära suhtu minusse väga halvasti, kui ma olen oma turvatsoonist väljas. Ma käitun kontrollimatult. Ma võin sind vabalt solvata ja ähvardada või midagi väga lolli teha. Minu maailm töötab sõnaotseses mõttes nagu kellavärk. Kui mõni hammasratas on valesti, tekivad probleemid.
Palun katsu mind mitte solvata, see ei ole ju nii flipping raske.
Palun ära küsi mult homme minu mineviku kohta lolle küsimusi, see teeb asja ainult hullemaks
Palun loe see lõik vähemalt kaks korda läbi, siis jääb ehk midagi meelde ka.

Lõpumärkmed:
Põhjala pööripäev oli ülimeeldiv.
Ka minul on pisarnäärmed ja ka mina poetan vahel pisara.
Kui sa mind homme näed, siis kui asi ole ikka väga oluline, siis ära maini mu blogi. Mulle vähemalt mitte.
Ma võin teid homme vältida, see on selle pärast, et ma võin pausi vajada.
Aga noh, katsuge vähemalt teie elu nautida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. september 2013

Sissekanne nr. 45

Päev 52
Super, mega, lahe, äge, võimas ja muud säärased sõnad

Hey siis jälle. Täna oli siis neljapäev. Kuid ka see päev läks suhteliselt tavapäraselt. Tee kiire ennustus, et mida ma tegin ja siis vaata, kui palju sa täppi said. Lihtsalt, et teada, kas sa tead mu rutiini.

Igal juhul algas siis päev tavaliselt. Sõitsin koos Ristiisaga kooli. Esimeses tunnis, eesti keel, oli kontrolltöö. Selle aasta esimene. Bioloogias ei juhtunud midagi imepärast, ega mitte füsas ja inkas. Kuigi viimases ma mõistsin, et mõni inimene on ikka väga lihtne. Ja siis tuligi teatriõpetus.

See oli päevatipphetk. Seal sai igast pulli tehtud ja on üldiselt tore tund. Ootan juba teisipäeva. Täna siis mängisime igasugu mänge ja koostasime ka luuletuse. Meie oma oli siis kõige pikem. Aga noh vahel läheb lappama.

Söögivahetund sai sõprade seltsis veedetud. Käisime söömas ja uues sööklas saab euro eest rohkem kui vanasti, aga samas kvaliteet on vist pisut kehvem. Hetkeseisuga ei ütleks, et uus väga palju parem või halvem on. Aga noh kõhu sai vähemalt täis.

Peale kooli oli siis tantsutrenn. Uued tantsud on rasked, aga õnneks on mul väike eelis mõnede ees. Midagi selle eelmise aastaga mulle ikka külge jäi. Kuid noh nalja sai ja oli tore.

Kuid peale seda kiirelt koju ja linna tagasi. Kell oli siis kuue paiku. Läksime GOD-liathi, Blue baby ja veel ühe tüübiga välja. Ma väidetavalt paistsin masenduses, aga noh see ei olnud nii. Läksime siis neljakesi Unicorni juurde. Sai siis igast pulli tehtud ja head juttu aetud, aga kümne paiku sai koju tuldud.

Tegin kiirelt kodutööd ära ja ega midagi muud väga ei olnudki. Rääkisin siis jälle toredate inimestega juttu, küll vähesematega kui tavaliselt ja ka vähem kui tavaliselt, aga noh alati ei olegi kõik ideaalne. Ja nii see päev siis õhtusse jõudiski.

Päevamõtted: Mul ei ole kellegagi midagi ja ma ei otsi ka hetkel midagi. Kas ma ei võiks saada üht päeva, kus mitte keegi ei küsiks midagi sellist või ei vihjaks sellele. See on kohutav. Ma suudan hetkel üksi, koos heade sõpradega, ka õnnelik olla.

Kallistus. See võib muuta kõike. Kutsun teid üles homme vähemalt ühte inimest kallistama, see võib midagi muuta. Mind muudab see alati õnnelikumaks, sest see on lahe ja värki. Aga noh, kui kõik minusugused oleks, oleks see maailmale kahjulik, aga noh õnnelik võib ikka olla.

Reedest pühapäevani võib blogi mitte ilmuda asjaolu tõttu, et ma ei ole kodus ega interneti läheduses. Lähen siis Põhjala pööripäeva nimelisele üritusele, et teisi omasuguseid vahtplastmõõgaga peksma. Aga noh, sel juhul ongi pühapäeval rohkem kirjutada.

Lõpumärkmed:
Mul on parimad klassiõed. Soovitud nimesid ma ei mäleta ja ise ka neid looma ei hakka, aga jah.
Olen siis nädalavahetus otsa Kassinurmes.
Homme on 13 ja reede, aga ma loodan, et mul läheb hästi.
Aga noh, nautige elu ja muud säärast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. september 2013

Sissekanne nr. 44

Päev 51
Igav ei ole

Hey siis jälle. Täna oli siis jälle üks tegusam päev, kui nii võib öelda. Aga noh algas see siiski tavapäraselt ja möödus ka nii enamvähem tavapäraselt, paari lisategevusega.

Läksin siis Ristiisaga koos kooli ja esimene tund oli siis kehaline. Peamine, mis me siis tegime oli see, et me jooksime ja rääkisime juttu. Noh selline tegus ja aktiivne tund. Siis tuli mata, kus sain tahvli juures käia ja ei ebaõnnestunudki väga. Sain päris hästi hakkama. Ühiskonnas ja vene keeles siis midagi ebaharilikku ei olnud, istusin tagapingis ja tegin märkmeid ja nägu, et saan kõigest aru.

Täna oli ka siis esimene söögivahetund, kus koolis süüa sai. Kõndisin siis teise kooli pool teed üksinda ja pool teed GOD-liathiga. Sõime ka siis kahekesi, või noh paar poissi oli veel. ja siis pärast leppisime teistega kokku, et homme sööme ikka koos.

Kuid koolgi sai läbi ja kui õpilasesindus ühehäälselt vastu võetud sai, siis veetsime nagu viimasel ajal alati koolis peale tunde aega ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel. See on alati tore ja värki. Kuid lõpuks läksime neljakesi (Mina, Nicholas Cage, Hannibal Lecter ja mingi Jaapani tüüp, kelle nime ei tea) linna peale ja saime Blue baby ja Töömehega kokku. Sai siis õhtused plaanid kokku lepitud ja läksime linna peale edasi. Kiirelt poes käidud, kutsusime GOD-liathi ja läksime Blue baby poole.

Seal sai siis mingit piprakauna challengit tehtud. Ühesõnaga peab siis piprakauna ära sööma ja vett ei tohi peale juua. Tegime seda siis ja arvestades, et ma üldse midagi vürtsikat peaaegu kunagi ei söö, on imeks pandav, et ma viimaseks ei jäänud. Aga seda ma korrata ei taha, sest see oli kohutav kogemus.

Kuid peale seda sai siis koju mindud ja õhtu sai veedetud ikka väga tavapäraselt. Facebooki ja skype chat toredate inimestega ja natuke koduseid töid ehk ei midagi erilist. Ma ei saa enam üldse aru, mida inimesed minust arvavad ja ma ei tea enam, mida teha. Peale Põhjalat võtan vist ikka väga pika pausi larbiks, õnneks tuleb talv ja siis niikuinii suht paus.

Päevamõtted siis. Vahepeal jääb mulje, et kuigi ma seisan inimestest käesirutuse kaugusel, siis olen ma üksi. Ma vihkan seda tunnet. Ma ei suuda keskenduda oma mõtetele ja ma vajan suhtlemist, aga noh eks ma üritan end talitseda ja kuidagi mingisse vestlusse siseneda.

Ma vihkan ka asjaolu, kui keegi teine on väljajäetud. Näiteks igakord, kui ma olen grupiga, siis ma üritan kõiki omavahel tutvustada ja vestlusse kaasata. Vahel tõesti, ma seda ei tee, aga ma vähemalt üritan. Ja siis on veel see, et ma vihkan, kui inimesed räägivad asjast, mida keegi teine ei tea, aga ei seleta talle. See on rõve tunne ja ometi seda juhtub.

Mulle ei meeldi vürtsikad asjad. Ja kuna mu hambad on osaliselt ikka veel hellad, siis oli see eriti tore. Aga noh hakkama ma sain ja pärast peale joodud piim oli suureks abiks, nii et kõik on ok. Enamvähem. Nüüd ei taha tükk aega enam midagi vürtsikat.

Lõpumärkmed:
Lõpuks võeti paar kuulsuse nime ära. Edusammud on märgatavad.
Homme on teatriõpetus, minule esimene
Homme jälle pikk ja tegus päev, aga noh see ju hea.
Kunagi ei tea, mis juhtub, nii et pigem tee, kui ära tee. Väljaarvatud kuritegelikud või ebamoraalsed asjad.
Aga mis muud, kui nautige elu

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. september 2013

Sissekanne nr. 43

Päev 50
Siiski tahaks tagasisidet :D

Hey siis jälle. Minu tänane päev siis. Koolis ma seekord ei käinud, aga midagi ma ikkagi tegin. Käisin siis Tartus. Ärkasin siis hommikul üles ja läksin linna rongi peale. Sõitsin siis koos emaga Tartusse. Sai siis natuke Tartus ringi liigutud ja mõtteid mõeldud, aga nendeni jõuan hiljem tagasi.

Tartu tipphetked. Käisin arstil ja sain süsti. Nii tore lihtsalt. Aga kuna see valu ära ei võtnud, sain ka teise süsti. Käisin ka röntgenis ja leidsin lõpuks aega lugeda Videvikku. Mängu tuli Jacob, kes ajab mingit imelikku juttu, et Edward on vampiir ja värki. Mõni mees võiks vähem seeni süüa.

Igal juhul. Jõudsin siis tagasi Jõgevale. Sain siis väikese ringiga kooli minna, et osaleda esimeses tantsutrennis üle pika aja. See oli mõnus, lõõgastav ja üleüldse tore. Trennis oli juhendaja väike laps. Vanust öelda ei oska, aga kõnnib ja ei räägi, nii et arvake ise. Igal juhul liikusime siis ringiratast ja kui ma korraks tema poole vaatasin, tekkis meil silmside ja ta hakkas nutma. Seda on kord varemgi juhtunud. See tähendab vaid ühe, Vandenõu süveneb või mulle lihtsalt ei meeldi lapsed.

Kuid siis sain lõpuks koju ära ja mu õeke tuli meile külla. Sai jalutamas käidud ja muud värki. Ta andis mulle suurimat kriitikat siiamaani mu blogi kohta. Aga noh, kui ei meeldi ära loe, mina kirjutan vaid neile, kes lugeda tahavad ja iseendale, et kunagi pärast naerda. Kuid lõpuks lahkus temagi ja siin ma nüüd olen.

Õekese külla tulek mõjus isegi hästi. Sain kodutööd mõistlikul ajal tehtud ja muud säärast. Kuigi see mõjutas väga minu tavalist rutiini. Ma nimelt ei saanud nii palju inimestega suhelda, aga samas mõnega ikka sain. Ja see toob mind päevamõteteni.

Päevamõtted, siin nad siis on. Alustaks sellega, et ma tegin personaalsus testi uuesti ja tulemus oli teine. Kuid ka uus tulemus klapib minuga. See on siis ENFP ja see tähendab, et ma olen leidnud oma liigikaaslase. Tõesti, ma leidsin ta küll varem ja värki, aga ometi on ka Pardipoeg ENFP, nii et olen õnnelik. Üks paljudest, keda loodan leida, on leitud.

Valikud, igal pool on valikud. Et valida üks peame teisest loobuma. Võtame näiteks tänase päeva. Käisin siis Tartus arstil. Seda tehes jäin ma ilma koolist, esimest kooli söögikorrast, mis juttude järgi ei olnud hea, ja ka esimesest teatriõpetuse tunnist, mida kõik kiitsid ent ometi ei saanudki ma teada, mida nad seal tegid. Natuke pettumust tekitav, aga noh.

Otsustasin, et mulle ei meeldi inimesed, kes vastavad pidevalt: ei tea, ei oska, ei taha, ei viitsi, midagi ei ole, midagi ei tee, niisama jne jne. Need kõik vastused on kohutavad ja kui neid ei põhjendata, siis on need lihtsalt kõige nõmedamad vastused üldse. Aga noh, inimesed vastavad ikkagi nii.

Kuulasin siis vahelduseks muud muusikat kui tavaliselt. Kuulasin asju, mida ma vanasti kuulasin, kuid pean mainima, et ma pean muutma oma muusikavalikut ja mu vana maitse ei ole ka see õige. Tahan midagi uut, aga ma ei ole otsustanud, mis see olla võiks. Igal juhul ei ole see metal, dubstep ega räpp. Lihtsalt minu isiklik otsus.

Lõpumärkmed:
Täna on blogi 50. päev. See on hämmastav, vähemalt minu arust.
Nicholas Cage on ainus kuulsus, kes on ära võetud. Nii et andke tuld.
Ma olen viimasel ajal langenud väga kahtlase tagasiside laviinide alla. Mõned ütlevad, et olen lahe ja tore ja äge ja muud säärast. Teised, et ma olen igav, mõttetu ja laisk, võiks öelda, et pettumust tekitav. See on väga segadusse ajav. Ma enam ei teagi, mis ma siis olen.
Ootan ikka veel tagasisidet, nii et andke tuld.
Kuidas teha raskeid otsuseid? Näiteks, kas minna mõnda huviringi või kuidas midagi teha...
Kas see sõltub alati olukorrast?
Ma ei tunne end koolis hästi. Kuidagi kahtlane tunne on, nagu oleks midagi puudu, aga ma ei tea mis.
Aga sellest hoolimata olen suhteliselt õnnelik.
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. september 2013

Sissekanne nr. 42

Päev 49
Kõik sõltub vaid vaatenurgast

Hey jälle. Mina siinpool ekraani. Või noh, ilmselt kui sa loed, siis ei ole, aga noh hetkel ma seda kirjutan ja kõik. Mul on hea meel, kui sa seda loed. See on alati tore. Kui keegi mainib, et ta loeb, siis on ka tore.

Ärkasin siis täna kell 7 umbes. Ja kaheksa paiku hakkasin linna minema. Linna minnes oli kõikjal tihe ja ilus udu. See oli lahe. Kõigepealt oli siis koolis keemia. Hetkel õpitav on ülikerge, aga kardan, et asi läheb suht kohe varsti raskeks. Pean tegema mingi referaadi ja valisin teemaks Vase - Cu. Kui keegi on vaseteadlane, siis andku teada.

Siis tuli ühiskonnaõpetus, kus rääkisime tarka juttu ja eesti keeles sain teada, et ma sain kõik oma soovitud valikained. Ma olen nii õnnelik. Ma sain siis saksa keele, teatriõpetuse ja kehalise kasvatuse. Vaba aega nüüd enam ei ole, aga ma vist pigem valikski tunnis olemise fb's olemise asemel.

Ja peale seda tuli saksa keel. Õppisin siis lihtlauseid nagu: Ich heiße Janus und Ich komme aus Estland. Lisaks õppisin 12 loendama ja 12 piires arvutama. Koju jõudes õppisin Pardipoja abil 20'ni loendama. Ma nii lihtsalt nii õnnelik. Mulle isegi meeldib saksa keel ja see ei ole ühegi inimese pärast, ma lihtsalt arvan, et kuna see on euroopa populaarsuselt teine keel, siis ma võiks seda osata.

Lihtsalt, et üht lugejat juurde saada, mainin ära asjaolu, et käisin siis söögivahetunni ajal GOD-liathiga söömas. Nii koolist lahkudes, kui ka naastes oli meiega ka blondiin, aga enamus ajast teda ei olnud.

Peale saksa keelt tulin koju. Istusin siis õhtu otsa arvutis. Rääkisin siis õhtu otsa toredate neidudega juttu. Vahepeal ja ajutiselt olid ka noormehed, aga keegi neist ei olnud väga kaua. Õhtul käis ka Ristiisa külas, aga pigem mu vanematel kui mul, sest et miks mitte.

Päevamõtted siis. Mitte keegi ei ole valinud endale kuulsuse nime. Võiksite natuke aktiivsust üles näidata ja endale nime valida, aga ei. Mingil põhjusel te seda lihtsalt ei tee.

Homme on siis huvitav päev. Kooli ma ei lähe, lähen Tartusse arsti juurde. Homme on esimene päev, kui koolis süüa saab, sinna ma ei lähe. Homme on esimene teatriõpetusetund, sinna ma ka ei jõua. Ja siis on homme esimene tantsutrenn üle väga pika aja ja sinna jään ma ka hiljaks. Tõotab tulla huvitav päev.

Mulle, erinevalt paljudest, kool meeldib. Mulle meeldib uus süsteem, tarkuse omandamine ja uued ained. Eriti meeldib mulle saksa keel ja samal põhjusel hakkab meeldima mulle ilmselt ka teatriõpetus meeldima. Põhjus on nimelt järgmine. Ma saan vaheldust oma tavalisest õpigrupist. Mul ei ole eelarvamusi, et kes teeb maha ja kellelt saab maha teha. Ja see on vabastav ja vaheldus on alati tore.

Mis siis veel. Mulle ei meeldi, kui mind halvasti tagaräägitakse. Kui sul midagi öelda on, siis ütle ära, äkki hakkab kergem. Ja ma mainin, et ma muudan viimasel ajal paljusid oma põhimõtteid, suurem osa muutustest on see, et ma loobun neist. Aga mina pean seda edusammuks, nii et jah.

Lõpumärkmed:
Ma ei hammusta. Sa võid alati ligi astuda ja rääkida.
Te võite mu blogi jagada ja kommenteerida, ärge kartke.
Tagasiside on alati teretulnud. Nii heakskiit, soovitused kui ka viisakas kriitika.
Kavatsen teha sellise ajasüsteemiga nüüd edasi. Kuupäevaks läheb see kuupäev, milles sai veedetud suurem osa päevast.
Ma armastan inimesi ja suhtlemist.
Viimasel ajal suhtlen ma õhtuti enamjaolt neidudega, nii et noormehed võtke end kokku ja muutke asjaolu. Ja neiud, kes seda loevad, võtke ise ka noormeestega ühendust. Me äkki isegi tahame teiega rääkida, aga me kardame juttu alustada.
Aga vaadake elu parema nurga alt ja nautige seda.
Üle pika aja sai taaskord Lunaga räägitud, see oli tore.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. september.

Sissekanne nr. 41

Päev 48
Elu on lill

Hey, mina siis jälle siin. Päev oli huvitav. Alustan siis päeva parima ideega. Nimelt uued varjunimed. Trimmer pakkus välja väga hea ja huvitava idee selle osas.

Nimelt võiks varjunimed olla kuulsuste nimed. Näiteks oleks siis kirjas, et ma läksin Macklemore ja Eminemi välja. Tegin Lady Gaga'ga vallatusi jne. See oleks nagu minu arust täiega lahe. Nii et hakake kuulsusi krabama. Nicholas Cage ja Emma Stone on vist võetud, kindel ei ole. Aga valige.

Aga nüüd siis minu päevast. Ärkasin siis lõunapaiku ja läksin mingi aeg aeda. Sai siis seal niisama oldud ja natuke tööd ka tehtud, aga ei midagi erilist või nii. Aiast tagasitulles läksin kohe edasi linna. Seal sain siis Trimmeri ja GOD-liathiga kokku ja hakkasime tegevust otsima. Kui ka Blue baby meiega liitus, läksime Unicorni juurde. Sealt edasi kõik koos Minioni juurde ja siis saatsime enamvähem kõik koju ära ja läksin ise ka koju. Noh ühesõnaga tänane päev ei juhtunud siis mitte midagi ülierilist. Aga seltskond oli tore ja lahe oli olla.

Päevamõtted siis. Peaks kooliajal varem magama minema. Mis tähendab, et ma pean varem blogima hakkama. Ja see tähendab, et pean oma graafiku veelgi ümber tegema. Aga noh, eks ma teen seda koguaeg ümber, nii et see nii halb ja ootamatu ehk ei olegi.

Märkasin täna, et vähemalt minu tutvusringkonnas on selline asi, et tüdrukutel on palju rohkem suhtlemist. Osad noormehed on väitnud, et keegi ei alusta nendega vestlust, nemad peavad ise alustama koguaeg ja osad neiud väidavad, et kõik kogu aeg räägivad nendega. Räägi veel soolisest võrdõiguslikusest. Aga noh eks see on vist alati nii olnud ja vaevalt, et see ka muutub.

Ma tunnen end süüdi. Esimest korda üle väga pika aja süüdistasin ma lõpuks ennast. See oli huvitav ja natuke masendav kogemus. Ja siis ma otsustasin vabandada, aga kuna ma olen selline imelik ja natuke loll inimene, siis ma küsin teilt nõu, kuidas ma peaks seda tegema. Kavatsen siis vabandust paluda suurelt osalt inimestest, enamjaolt neilt, kellega millegi pärast ühendust võtan või süümepiinu tunnen.

Homme on jälle kool, aga esimest korda kogu õppeaasta jooksul ei oota ma seda päeva väga. Aga noh, ega kõik ei saagi ideaalne olla ju. Ilmselt näen ma suurt osa teist homme koolis või kuskil linna peal, nii et jah. Teie nägemine ei ole see asi, mida ma ei oota. Teie nägemine on just see asi, mis päeva heaks teeb. Hea seltskond on alati tore.

Lõpumärkmed:
Tänane blogi on ilmselt kõige kiiremini kirjutatud blogi üle väga pika aja.
Ma tean, et ma unustasin midagi väga olulist, sest ma teen seda alati, aga noh vahel läheb lappama noh.
Tagasiside on ikka veel oodatud :D
Põhjus, miks ma nii kiiresti ja lühidalt kirjutan on see, et ma tahan magama minna, aga samas ei taha ma teid millestki ilma ka jätta.
Suutsin terve oma päeva suht ühe lõiguga kokku võtta, see on huvitav.
Ma vist ei karda enam koeri, aga see on kaheldav. Ma üritan nüüd saada inimeste kartmisest üle. Loodame parimat. Sest enamik inimesi ei ole kohutavad.
Aga nautige elu. Elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. september 2013

Sissekanne nr. 40

Päev 47
Anna tagasidet, lingid seal --->

Tere, kallis lugeja. Mulle on öeldud, et inimesed ootavad mu blogi sissekandeid igapäevaselt. See on nagu ülitore ja värki, aga see paneb mind mõtlema. Iga teine kord, kui ma sellest räägin ütleb keegi, et ta mõtles ka kunagi teha, aga ta kardab, et keegi ei loe. Nii et kui sa oled mõelnud teha, aga ei tee, siis järgmine lõik on sinule.

Kui ma selle blogi lõin, olin ma kindel, et keegi ei kavatse seda lugeda ja ma loobun sellest peale esimest nädalat. Kuid ma otsustasin seda siiski teha. Ma lõin konto ja alustasin, see oli lihtne osa. Vajutad õiges järjekorras klaviatuuril sõnad kokku ja vajutad avalikusta. Ja siis tuleb see kõige raskem koht. Selle jagamine. Vähemalt minu jaoks oli see kõige raskem osa, kuid kuna ma olin kindel, et keegi seda ei loe, siis ma otsustasin seda jagada. Mõtlesin, et ilmselt niikuinii keritakse sellest mööda ja kõigil on suva. Aga ma jätkasin seda ja nüüd on mul keskmiselt 60 vaatamist sissekande kohta. Seda ei ole palju, aga ometi on see midagi. Kui ma võtan, et ma suhtlen keskmiselt päevas ehk 15 inimesega, kellest ehk mõne üksikuga langen ma pikemasse vestlusesse. Arvestades seda asjaolu tekib mõte, et järelikult ikka kedagi mu elu huvitab või siis see on kogemata tehtud hiireklõps. Aga mind see ei huvita, ma olen õnnelik, et keegi üldse seda loeb. Ja ka sina võiks end kokku võtta ja proovida. Kaotada ei ole midagi, võita terve maailm.

Aga nüüd siis minu päeva juurde. Esimene koolivaba päev üle pika aja. Võtsin siis sellest viimast. Ma ärkasin, kell 15:05. Kui asjaolu, et ma pea alati oma ärkamiskellaaega tean sind häirib, siis tea, et esimene asi, mida ma ärgates teen on kontrolli valgustaset toas, siis inimeste arvu toas, siis helikontroll ja siis vaatan, mis kell on. Ja nii igakord kui ma ärkan. Aga selline mu rutiin on.

Nojah, suurt osa oma päevast ma ei mäleta. Aga tean, et natuke peale kella kuut õhtul sain ma Trimmeriga kokku. Sai siis linna peal ringi tiirutatud ja juttu aetud. Sõitsime siis kõikjal ringi ja iga natukese aja pärast märkasime, et me sõidame liiga kiiresti, võtsime siis kiirust maha ja natukese aja pärast oli see jälle üleval. See oli häiriv, aga lõbus. Aga nüüd siis päeva põhihetked.

Väikesed lapsed on kohutavad. Nad liiguvad gruppides ja on täiega ülbed, aga kui sa neid üksi näed, siis on nad nii tagasihoidlikud ja vaiksed. Kuid kõige kohutavam osa on see, et sa ei tohi neid lüüa. Ma ei räägi, et ma tahaks nende peal paremsirget harjutada, aga vahel võiks ju asja eest laksu anda. Hullemaks ikka minna ei saa ju. Igal juhul, kohtusin ma siis täna mõne sellisega ja see ei ole meeldiv.

Päev otsa tegin siis plaane, et õhtul ühe neiuga välja minna. Lihtsalt mainin, et tal ei ole ikka veel varjunime. Kui ma temaga räägin, siis ma ei mõtle blogist. Ja siis ei meenu küsida. Aga igal juhul tahtsime siis õhtul välja minna, kuid kuna me oleme mõlemad sellised ülihead planeerijad, siis me kokku ei saanudki ja välja ei läinudki. Aga noh vahel ikka juhtub.

Päeva kolmas tipphetk oleks see, kui me Trimmeriga saime Optimusega ja tema sõbrannadega kokku ja meie vestlust kuulsid pealt paar kaheksandikku. Sõnuseletamatu on asjaolu, kuidas nad seda tegid. Suure osa ajast olid nad naerukrampides ja sosistasid omavahel. See oli suht imelik, aga noh jah. Ütleme, et kõik said naerda ja minul vähemalt oli lõbus.

Ja nüüd siis päevamõtted. Jäin mõtlema, et kas ma peaks tegema sellele sellise vahepealkirja nagu mul lõpumärkmetega on? Siis need, kes huvituvad vaid minu mõtetest, saavad kohe alla kerida ja seda lugeda, ilma et nad peaks lugema, mis ma tegin. Nii et andke selle osas tagasisidet.

Jõudsin huvitavale järeldusele, et ma võin ikka väga vale mulje jätta. Ma suhtlen endast nooremate inimestega, eriti puudutab see neidusid. Ja siis võib minust mingi lapseahistaja mulje jääda, aga ei. Ma ei taha seadust rikkuda, nii et ma ei kavatse nendega midagi keelatut teha. Nii et palun ärge tehke selliseid vihjeid. Siis on veel see aspekt, et ma võin jätta nii öelda homoseksuaalse mulje oma teguviiside ja ütlustega. Kuid te ei pea kartma, ma olen ikka päris kindlalt naistest huvitatud. Kuid ärge ka sellest kinni nüüd haarake. Isegi, kui sa oled ilus ja õiges vanuses neiu ei tähenda see automaatselt, et sa mulle meeldid. Ma olen lihtsalt väga sõbralik ja kuigi ma tahaks suhet, siis ei pruugi see just sina olla.

Eilne blogi. See oli metsik, vallatu ja tore õhtu ja sellest võiks palju rääkida, aga ometi, kuna ma olin väsinud ja midagi kirja panin ja seda väga muuta ei tahtnud, siis see jääbki selline lühike ja konarlik. Kui mulle avaldatakse soovi, et ma millestki natuke rohkem kirjutaks, siis ma kirjutan, aga ise ma seda ette ei võta. Ja ma vabandan, et see eile ei ilmunud, aga vaadake paremat poolt, te saate täna lausa kaks sissekannet.

Ma olen suure visiooniga ja planeerija. Kuid sellest veelgi olulisem on see, et ma otsin õigeid inimesi, kellega ma kohtuda ja olla tahaks. Ma tahaks leida ENTP oma tutvusringkonnast. Ma tahan leida ülivabameelset ja sotsiaalset inimest, kellega saaks vabalt kõigest rääkida. See isik võiks olla minust võimalikult erinev ja peamine asi on see, et ta ei karda ega varja. Ma tahaks kõigest avalikult rääkida. Google, anonid ja hirm selle ees, et midagi juhtub hakkab juba kergelt ära tüütama. Ma otsin inimesi, kellega moodustada brunch-club. See on nagu oli filmis "Breakfast club", aga ma tahaks hiljem alustada. Siis otsin ma veel kedagi, kellega nii öelda suhtesse astuda, aga kuna ma olen imelik, laisk ja vihjetest aru ei saa, läheb sellega raskeks.

Isegi kui mina seda välja ei paku. Siis tule julgelt ligi ja ütle, et kui sa peaks kunagi minust kirjutama, siis palun kasuta varjunimena ****. Paljud on öelnud, et nad ei oska endale nime valida. Ainus piirang on see, et see ei ole väga pikk, mingi kaks sõna max umbes. Viimasel ajal on teemas muinasjututegelased. Aga võib ka muid valida. Unicorn Penishead ei ole minu teada ühestki muinasjutust näiteks.

Lõpumärkmed:
Vabandan, et eilne blogi alles täna üles läheb, aga vahel läheb lappama.
Tänane blogi oli siis natuke pikem ja tuli jälle peale südaööd.
Alustasin ka arvuti korrastamist. Kustutan kõik rämpsu ära ja loodan, et asi läheb paremaks.
Mulle on öeldud, et minu pärast on keegi blogimist alustanud, nii et äkki saan kellegi veel sellele rongile. Kuigi ma ise väga lugeja ei ole, siis vahel ikka kellegi blogi ma loen. Olen lihtsalt rohkem kirjutaja, kui lugeja.
Viimased nädal või isegi kuu on olnud lõpmata lahedad. Kuid siin on teile väike väljakutse: Muutke see veelgi paremaks.
Andke tagasisidet on vist väide, mida ma ei saa piisavalt korrutatud. Mina ei tule teie juurde seda küsima, aga teie võite minu juurde tulla ju.
Ma olen ikka mölakas, aga täna jõudsin järeldusele, et on olemas selline asi nagu hea mölakas ja eks ma olen siis hea mölakas.
Kui sul on halb tuju, ära kuula masendavaid laule, kuula rõõmsaid laule. Kurvad laulud ei aita, need teevad pigem asja hullemaks. Ja kui sa oled õnnelik, siis kuula ikka häid laule.
Alati on täiega lahe, kui keegi ütleb või kirjutab, et ta ootab või loeb mu blogi. See on alati tore.
Aga nautige elu ja värki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. september 2013

Sissekanne nr. 39

Päev 46
Ma arvasin nii, aga ikka oli teisiti

Hey jälle. Täna oli siis reede. Alustame siis algusest, kuid mainin ära, et see oli nagu eelmisedki. Ristiisaga koos kooli ja siis esimesse tundi, mis seekord oli ajalugu.

Ajalugu. Oli siis nagu tund ikka, kuigi õpetaja lasi seal üht laulu. Bonnie M - Rasputin ja selle laulu refrään kummitas mind päeva lõpuni ja vist nüüdki natuke. Sellele järgnes bioloogia, kus vaatasime mingit täiega lahedat filmi. Sellele järgnes vene keel ja ma sain seekord isegi midagi aru, nii et hästi läks.

Algas söögivahetund. Käisime kiirelt poes ja tagasi kooli. Rääkisime eri asjadest ja tegime natuke õhtuks plaane. Kuid seegi sai läbi ja algas matemaatika. Olin just nii saanud, et Rasputin mind ei kummitanud, kui kuulsin kõrvalpingist: RA RA Rasputin ja see algas uuesti. Hämmastaval kombel ei sain ma seekord paremini hakkama, kui varem. Ja nii see koolipäev läbi saigi. Kuid jäin kooli jälle pikemaks. Peaaegu kõik lahkusid enne meid. Kuid lõpuks lahkusime ka mina ja Kõu.

Sain siis Trimmeriga kokku ja grupp hakkas kogunema. Kõigepealt liitusid Kõu, GOD-liath, Blue baby, Pardipoeg, Minion, Punamütsike, Unicorn Penishead, Saatan ja Spookyboobs. Väiksemate sekeldustega jõudsime siis Blue baby poole ja alustasime grill-õhtuga. Kuigi me ei grillinud. Alles siis kui kõik olid lahkunud hakkasime mina, Unicorn ja Blue baby viinereid grillima. Saatsin siis Unicorni koju ja sõitsin imekaunis udus koju. See nägi tõsiselt hea välja.

Päevamõtteid siis. Erinevatel aegadel hüppas üles mõte homoseksuaalsusest. Minu arust ei ole see halb. See on ju samasugune individuaalne otsus nagu see, et kas sulle meeldib šokolaadi- või vanillijäätis. Igal ühel on selleks oma õigus ja otsus ja kui sa peaks mõlemat "jäätist" tahtma, siis minugi poolest.

Mina, sina, tema, meie, teie, nemad. Kooli alguses ütles direktor ilusad sõnad. Me kõik me peame ise otsustama, kas see on meie või nende kool, kas koolikaaslased on meile meie või nemad. Või kuidagi nii see oli. Ma tahaks, et kõik oleks meie. Ma tahan olla sõber ja hea inimene, aga ometi olen ma paratamatult alati kellelegi tema ja see ei meeldi mulle.

Lõpumärkmed:
Selle blogi kirjutamine võttis ilmselt kõige rohkem aega. Kuskil üle 20 tunni. Põhjus, ma jäin magama ja kirjutan vaid öösiti. Elu on vahel raske noh :D
Aga noh järgmises blogis rohkem märkmeid ja mõtteid, sest need ilmuvad koos.
Jäin magama enne lõpumärkmeid, nii et kõik on korras. Blogi on ikka eilne.
Kuupäev on 7., sest et ma kirjutasin öösel, peale seda kui koju jõudsin.
Kuigi ma olin Blue baby peol, siis veetsin ma suure osa ajast teisel peol, suht samas kohas. Panin Tuhkatriinu ja Päkapikuga pidu. Päkapiku nimi on vist Tuhkatriinu valitud, aga noh lappab.
Unicorn ja Unicorn Penishead on erinevad inimesed. Lihtsalt pean mainima. Ja ma arvan, et Unicorn Penishead võtab Cockslapperilt kõige huvitavama nime tiitli ära. Kas keegi vaidleb vastu?
Ja siis sain ka endale uue lapse. Ülitore neiu. Aga kui keegi soovib, siis võin oma huvitava peremudeli siia ka kirjutada.
Ah jaa, ja siis see asi ka, et lõbus ja lahe oli vaadata, kuidas inimhääl muutub. Trimmer istus siis ühel pool mind ja laulis üksi. Ta laulis täiega madala häälega, selline mehine koopamees. Ja kui me kohad vahetasime ja ta koos ühe neiuga laulma hakkas, lõõritas ta ööbik oma tenori häälega. See oli lihtsalt nii lahe värk.

Järgmise blogini
Janus Pinka 7. september 2013