Invasportlaste 69. olümpiadivisjon
Hey siis jälle. Ilmselt oled sa kuidagi maagilisel viisil, loodetavasti vabatahtlikult, siia sattunud, et lugeda, mida tegin, arvan ja nii edasi. Aga noh läheme siis asja juurde.
Tänanegi koolisolek ei olnud siis väga kiita. Viiest tunnist kahes olin kohal. Esimeses ja viimases. Alustame siis esimesega. Seal sai siis mingit vigast teksti parandada ja tund möödus hämmastavalt kiiresti. Ja siis sain kokku paari sõbraga ja koos võtsime ette teekonna Kuremaale.
Kuremaa krossijooksu kohtunikuks siis. Minu ülesandeks sai siis üleskirjutada, kes sai mis numbri. See oli tore ja natukese karjumisega sai isegi asja jonksu. Enamus ajast läks asi ilusti ja ma vihkan ikka veel lapsi. Kolm sammu tahapoole ei ole neile lihtsalt mõistetav väide. Seal olles panin ma meie väiksele kohtunike grupile nimeks Invasportlaste 69. olümpiadivisjon. Keegi väga vastu ei vaielnud, nii et success.
Ja siis tulin tagasi kooli. Jäin siis inka õpsile tundi mitte minemisega vahele, aga tunni lõpuni oli 20 min, mul ei olnud asju ja mu kõht oli kohutavalt tühi. Nii et vahel läheb lappesse. Kiirelt poodi ja siis tagasi kooli. Teatriõpetus oli lahe nagu alati, kuid mu värvipimedus oli jälle natuke häiriv, aga miks mitte. Saime siis tunnist varem minema, et linna peal ülesannet lahendada. Käisime haiglas, Piiri pargis, kaubahallis ja lõpuks istusime kesklinna pargis maha. Ülesandeks oli siis kuulata pealt mingit vestlust ja see meelde jätta, et seda teisipäevases tunnis esitleda. Kuna mõned mu konkurendid võivad seda lugeda, siis mainin ainult, et me ei karda, meil on plaan. Olenemata asjaolust, et meil on sakslane. Meil on alati plaan.
Sellele järgnes rahvatants, mis oleks võinud minna kordi paremini. Tavalisi vestluskaaslasi ei olnud ja kuna juhendaja pidi suure osa tunnist eemal olema, siis nägi trenn hea välja. Kõik istusid ja rääkisid kuskil ja mina kõndisin saali mööda ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Peale seda kooli juurde, et ratast võtta ja siis koju, kus sai siis niisama oldud, nagu alati.
Päevamõtted siis. Otsustasin, et küsin seda siin. Kahe teema vahepeal. Kumba te rohkem eelistate mu päevategemisi, mu päeva mõtteid või mõlemaid sama palju. Vaevalt, et midagi muutub, aga ehk ma ikkagi viitsin siis sellesse natuke rohkem rõhku panna. Nii et andke teada. Mul on tagasiside võimalused kõikjal olemas, nii et andke tuld.
Alustan siis peamise mõttega, mis mind trennis vaevas. Kõndisin siis ringi ja mõtlesin, et mul on palju mõtteid. Ja siis mõtlesin, et kui keegi peaks küsima, et miks ma kõnnin, siis pidi see see olema, et kõndimine vabatab mõtlemise või nii ja lõpuks keegi ka küsis, nii et jällegi success.
Siis häirib mind 0.01% bakteritest. Mulle tundub, et nad on surematud. Ükskõik, kust sa loed, siis iga puhastus asi tapab 99,99% bakteritest. Järelikult tuleb hankida see bakter ja selle abil surematus saavutada, sest see on lahe.
See toob mind mõtteni surematusest. Ma tahaks, et ma oleks surematu Antiikajast, kuid et mul oleks ideaalne mälu, evolutsioonivõime, 1000 klooni ja tarumõtlemine. Ma saaks nii palju maailma muuta. Ma saaks lugeda läbi kõik raamatud, vaadata ära kõik filmid, kuulata ära kõik laulud, õppida ära kõik keeled, teada väga palju kasulikke asju ja näha kõike, mis see maailm pakub. Alustades püramiididega ja lõpetades Mount Everestiga.
Täna kohtunik olles avastasin ma, et inimestel on ikka väga eripäraseid nimesid ja see on minu arust täiega lahe. Osade nimede hääldamisega oli vahel isegi raskusi ja vahel tuli isegi suhelda vaid vene keelt rääkivate või siis lihtsalt segaduses olevate inimestega. See oli hea kogemus.
Tagasi tantsutrenni juurde tulles. Siis kui ma seal tiirutasin, tahtmatult kõndisin ma mööda kõigist ja kuulsin poole kõrvaga katkendeid nende vestlustest. Mind hämmastas asjaolu, et kellest ja millest inimesed räägivad ja kuidas nad millessegi suhtuvad. Ma ei oleks iial oodanud, et need isikud oleks nendest asjadest sellise suhtumisega rääkinud. See taastas minu usu neisse. Aga ma ei kavatse rääkida kes kellest ja kuidas rääkis, sest mu blogi on minu mõtetele ja nii see ka jääb.
Random pilt, sest et miks mitte.
Lõpumärkmed:
Mul on tunne, et ma võiks veel nii palju kirjutada ja nii palju on veel öelda, mida ma ei ole öelnud, aga miski minus sunnib mind lõpetama.
Andke andeks, et ma netikangelane olen, aga see on minu jaoks kergem kui näost näkku suhtlemine. Alates maist on see viimane ikka väga raske olnud.
Ma olen enam kui kindel, et see asi, millest ma nädal otsa rääkinud olen juhtub homme. Ma südamest loodan, et see läheb paremini, kui ma kardan, aga eks homme näeb.
Ja ma lubasin Shrekile, et ma kirjutan ta oma blogisse, aga ma ei tea kuidas, nii et siin sa oled :D
Mu õhtusete vestluskaaslaste hulk on viimasel ajal vähenemas, nii et kirjuta mulle.
Kindlasti saaks ka siia tuhat asja kirjutada, aga ka siin ma peatun.
Nautige elu ja värki, sest elu on lill. Mõtle positiivselt.
Järgmise korrani
Janus Pinka 19. september 2013
No comments:
Post a Comment