Sissekanne nr. 38

Päev 45
Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa

Hey. Mina jälle siin siis. On olnud võrratu päev. Ma olen päev otsa teadmata põhjustel kogenud rõõmuhoogusid. Ja see on ju hea. Mina vähemalt arvan nii.

Päev algas nagu juba traditsiooniliselt. Ristiisaga koos kooli ja esimesse tundi ära. Täna oli siis selleks Eesti keel. Parandasime seal mingeid stiilivigu ja värke. Ja laulsime ka sünnipäevalaulu, mitmes keeles. Esimese korra kohta nii ja naa. Konarlik ja vigane aga harjutame.

Peale seda tuli bioloogia. Pidime end ühe lausega kirjeldama. Minu lause oli siis: Ma olen Janus ja ma olen lihtsalt eriline. Peale seda mainisin ka, et imelik ja kahtlane ja ka eriline on minu puhul komplimendid, aga palun ärge kasutage neid konteksti väliselt, ma ei pruugi seda siis komplimendina võtta. Ja õpetajal on ikka huvitav klassikord. Telefone olla ei tohi, fb's sõbraks ei võta ja vahele ei tohi jääda. Neid asju oli veel, aga need olid parimad.

Ja bioloogia tunnis see juhtus esimest korda. Mu ebaloomulik rõõmuhoog. Mingi hetk lihtsalt läks asi käest, istusin õpik käes ja itsitasin. Ma ei tea miks ja ma ei taha ka teada, ainus mida ma tean, et see tunne oli ülimõnus ja ma tahan seda veel kogeda. See oli nii võrratu. Hetkeks olin ma muretu väikelaps.

Peale seda tulid füsa ja inka. Füsas olin ebakindel, kui matemaatiline, nii et olukord oli kontrolli all. Ja inkas saime testi tulemused teada. Tegin päris hästi, aga arenemisruumi veel natuke on. Võtame sellest aastast viimast ikka. Siis sai kool läbi ja me istusime päris pikalt Kõue ja GOD-liathiga koolis veel. Siis kojutulek ja esimest korda üle pika aja jõudsin ma normaalsel ajal koju ja ei kahetse. Söögivahetunnil käisin Piiri poes, pettumus oli kohutav.

Esiteks ma sain lõpuks Videvikku lugeda. See on ikka väga hea raamat. Kui sa ei lugenud, siis ära hakka mulle heiti andma, kui oled lugenud, siis on see sinu arvamus, ära hakka minu oma muutma. Sain ka lõpuks lõõgastuda ja õhtu kodus veeta. See oli mõnus. Söök tundus võrratu ja tee lausa jumalik. Seltskonnast ma parem rääkima ei hakka, sest see oli lihtsalt sõnukirjeldamatult lahe. Ja siis mingi hetk õhtul, ilmselt kõigist neist headest asjadest tingituna oli järgmine rõõmuhoog.

Päevamõtteid siis ka natuke. Päeva pealkiri, siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. See lause on mind juba päevi kummitanud väide. Ma ei suutnud välja mõelda, kust ma selle leidsin ja ma vaatasin google'sse. See on ühe raamatu pealkiri, mis mul kodus on. Soovitan seda soojalt. Lõbus ajaviide ajaloohuvilistele.

Muljed. Ma olen ennast internetis väga avalikuks teinud, et te saaks, anonüümselt või mitte, minuga ühendust võtta. Mul on selline küsimus, et millise mulje ma teile jätnud olen. Kirjuta mulle kuhugi, kas fb'sse, ask'i või kasvõi sayat.me'sse, mis mulje ma sulle jätnud olen. Ja kui sa peitud anonüümsuse taha, siis ole aus ja anna kõigest teada. Saan ehk natuke naerda, kui mitte midagi muud.
Siin siis lingid:
Facebook
Ask, küsida võib ka
Ütle minu pihta, sayat.me

Lõpumärkmed:
Aega ei ole, aga tuju on super.
Ma otsin ikka oma hingesugulast, oma unistuste vestluskaaslast ja ehk kedagi veel. Olen neist rääkinud varasemates blogides. Tehke julgelt seda testi ka, mida kunagi jagasin kõikjal.
Ma ei hammusta, astu julgelt ligi ja kui ma sind vältida ei ürita, siis see tähendab, et sa oled enamvähem minu heakskiidu saanud. Kuid kui ma ignoreerin sind suures grupis siis see ei loe, ma ei saa ju kogu grupiga suhelda ja äkki sa lihtsalt keegi teine räägib millestki, mis mind huvitab.
Kui ma jätsin midagi olulist mainimata, anna teada, ega ma kõike ei suuda meeles pidada ja kuna ma kirjutan õhtuti, siis ei saa ju kindel olla, kas ma kõike mäletan.
Aga nautige elu ja võtke sellest viimast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. september 2013