Jällegi jäi ühe päeva kohta sissekanne tegemata. Aga arvestades, et ma jäin peaaegu arvuti taha magama, siis loodan, et andestate ja loete mu lugu tagantjärgi. Sest vahel tuleb lihtsalt vahele jätta ja vahel tuleb nautida, seda, mis meil on. Nii et siit see tuleb.
Päev 67
Leidsin ühe oma isikutest
Aga alustame siis mu päevaga. Oli siis koolipäev ja väga lahe koolipäev. Nimelt oli reede. Ajalugu möödus linnutiivul ja sellele järgnes bioloogia. Bioloogias sain siis oma kontrolltöö tagasi. Maksimumpunktid, nii et päev muutus kordi paremaks. Sellele järgnes vene keel, mis möödus ka enamvähem muredeta ja siis tuli vana hea mata. Kuidagi ääri-veeri sai seegi üleelatud ja sai isegi natuke nalja. Õpetaja tõusis natuke minu silmis, aga mitte eriti palju. Ikka veel kõige kaugemal lemmikõpetaja staatusest.
Ja siis tuli mälumäng. Minu rühm võitis ja ma olen nii uhke, et paljud vastused said minu poolt väljapakutud. Paari erandiga olid kõik minu pakutud vastused õiged ja ilmselt lähen ma ka järgmine kord, kui võimalus on, sest see on tõesti lahe asi. Kuid peale seda läksin paari sõbraga Chuck Norrise poole, kus sai siis umbes kella seitsmeni oldud ja peamiselt FIFA't mängitud. Vägivaldsed iirlased mängisid jälle kohtunikuga kaarte.
Ja siis läksime välja. Mina, Trimmer ja Kõu lahkusime kambast ja läksime Maxima ette chillima, sest et nii on lahe. Möödus ehk tunnike ja seltskond tilkus juurde ja siis läksime jälle kõik laiali. Seekord jäin ma siis GOD-liathiga. Läksime siis koos Unicorni juurde ja teel sinna, põhjuseks toredad neiud facebookis, sai mu telefoni aku tühjaks. Aga noh, jätsin nad siis kahekesi ja jõudsin esimest korda peale kooli koju.
Kiire amps süüa ja tagasi linna, sest Blue baby juures oli istumine. Sõitsin siis sinna ja ütlen vaid nii palju, et mis juhtub peol, see jääb peole. Väljaarvatud asjaolu, et ma mingi hetk istusin siis paari neiuga ja klatšisime teisi taga. Kuid ole mureta, ma sõpru taga ei räägi, üks mu headest põhimõttetest. Kuid mingi aeg öösel sai siis pidu läbi ja ma tulin kodu poole ära. Kodus jäin siis magama ja jäi blogimata. Ja ärgates algas juba uus päev.
68. päev
"Mõtlen, järelikult olen" - Descartes
Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu ärkasin ma lõpuks üles. Võtan ärkamise selleks korraks, kui ma voodis ärkasin, sest voodisse läksin ma alles pool-une seisundis. Kell oli siis kuskil 11-paiku ja peaks mainima, et eelneval päeval, kui ma maxima ees olin sain huvitava pakkumise. Kunagi tahtsin ma näha hobuseid ja täna andsid Unicorn ja Minion mulle selleks võimaluse.
Saime siis kaheteist paiku Miko talli juures kokku ja algasid kolm tundi, mis möödusid sekunditena. Heas seltskonnas aeg lendab ja viimane pool nädalat on kestnud vaid mõned tunnid, kuid selle eest on need olnud võrratud. Kui jah, räägiks siis natuke, mis seal tallis siis sai. Nii et siit tulevad tipphetked.
Karjamaal mõnitasin neid, et 21. esimene sajand ja nad ronivad kivi pealt hobusele. Hiljem sattusin ma kaameraga filmides tehnoloogia lõksu, aga sellest sain ma üle. Karjamaalt ära tulles sain ma särtsu. Aga noh ma piisavalt elus särtsu saanud, nii et jäin ellu. Siis nagu mainitud, filmisin nende trenni natuke ja siis mingi hetk oleks Unicorn mind kogemata alla ajanud, aga õnneks seda ei juhtunud. Sel ajal sain hobuseid vaadata ja jõudsin paarile järeldusele nende kohta, aga see hiljem. Ja enne kojuminekut hammustas mu jopet peaaegu vale peaaegu hobune. Mõtlen selle all halli poni, mitte lõunamaaverd kentauri. Tänan Unicorni ja Minioni selle võrratu võimaluse eest, sest see oli tõesti lahe ja tore ja üldjoontes võrratu.
Koju naastes, käisin siis vanematega aias, kus sai siis paar lihtsamat tööd ära teha. Koju naastes ei teinud ma jälle õhtu otsa midagi ülierilist. Suhtlesin toredate inimestega ja mängisin arvutimänge, nagu alati. Kuid ometi ei kahetse ma midagi ja ma olen lihtsalt väga väga õnnelik.
Mõtted siis. Mõned eilsed, mõned tänased ja mõned ehk vanemadki ja mõni neist võib hiljemgi tagasi tulla, aga siin nad on kogu oma aus ja hiilguses, teile lugemiseks ja ehk soovi korral ka tagasiside andmiseks. Ja ma hetkel mõtlen kui pikaks ma selle mõtete kirjelduse ajada saan, enne kui see väga käest läheb. Aga ehk aitab kah siis, läheme mõttete juurde.
Homoseksuaalne meessoost parim sõber. Tuhkatriinu ja Päkapikuga sai siis eilsel koosolemisel arutatud, et see oleks paganama hea idee. Nad on stiilsed, hea kehalise vormiga, laheda huumorisoonega ja me ei läheks kunagi vaidlema, kes peaks naise saama, sest tema vaatab mehi ja mina olen aseksuaalne. See oleks lihtsalt ideaalne.
Hea klatš on olemas. Koosistumisel sai siis mõnda inimest taga räägitud ja me rääkisime neist head. Tehniliselt rääkisime, et nad on head, sest keegi kuulis neid teistest head rääkimas. Ehk siis selline matroskja laadne asi, aga see on alati lahe minu arust.
Võitlus foobiatega. Saad ühe ja kaotad teise. Täna tallis sain mingi ülilaheda koeraga kokku ja esimene refleks oli seda paitada, ma ei kartnud. See oli lahe, kuid igakord, kui hobune minu poole oma tagaosa pööras jäi mu süda seisma, sest ma ei taha laksu saada. Aga ma kohtan ilmselt kordi rohkem koeri kui hobuseid, nii et yay.
Olla ainus kaine peol on suhteliselt nõme, kui olla ainus jooja peol on veelgi nõmedam. Mina ise olin täiesti kaine ja kui ma olin seltskonnas ainus kaine mingi hetk, siis oli asi natuke kahtlane. Kuid noh jah, elu ongi huvitav. Ja siis on alati see hea väide, et purjus peaga öeldud sõnad on kaine peaga mõeldud mõtted.
Ja see toob mind järgmise mõtteni. Ära peida ennast, võitle oma muredega. Meil on lihtne karta vett ja püsida maa peal. Meil on kerge karta tagajärgi ja jätta midagi lahedat tegemata. Meil on kerge üksteist vältida selle asemel, et omavahel asjad selgeks rääkida ja sõbrad olla. Meil on kerge öelda, et ma unustasin, ma ei oska, ei taha, ei julge, ei mida iganes veel, selle asemel, et üritada. Meil on kerge rääkida internetis, kus me saame vajadusel ühe klõpsuga vestlusest lahkuda. Meil on lihtne rääkida ebakainena, sest me tunneme ennast kuulikindlatena ja me ei mõtle selgelt. Nii et palun, kui sa seda loed, siis mõtle enda probleemidele ja lahenda mõni neist. Alusta väiksematega ja kui asi lähebki luhta, siis see pidigi nii minema, aga sa saad vähemalt oma eluga edasi minna. Ma palun suhelge teineteisega ja üritage oma mured lahendada.
Ma saan viimasel ajal päris palju komplimente ja minu tegusid kiidetakse. Mul ei ole selle vastu midagi, kuid ma ei oska päris hästi päris sageli reageerida. Kuid ma olen perfektsionist ja paljud asjad, mis teile paistavad täiesti head ja normaalsed on minule nii valesti kui olla saab. Näiteks on minu jaoks neutraalne halb ja halb lausa katastroofiline. Kuid noh, ma elangi pidevas perfektsiooni puuduses ja see teeb natuke kurvaks vahel, aga ometi tänu soovitusele: "Mõtle positiivselt!" suudan ma päris tihti mõelda muudest asjadest ja jälle rõõmustada.
Ah jaa, mu esimese päeva pealkiri oli ju "Leidsin ühe oma isikutest" ja nii see on. Seekord leidsin siis oma usukaaslase, kui seda nii saab nimetada, sest kuna me oleme agnostik ateistid, siis me ju ei usu, aga kuidagi peab ju seda nimetama. Nii et järgmine kaaslane on olemas.
Ma ei tea midagi, aga ma tean liiga palju. Ma kadestan kahte sorti inimesi. Ma kadestan neid, kellele kõigest räägitakse ja neid, kes suudavad elada nii, et nad ei tea. Ma ise tahan peaaegu kõike teada, aga viimasel ajal on olnud sinna ehk erandeid tulnud. Kui ma millestki ilma jään, siis see kurvastab mind, aga noh ma mõtlen siis alati millestki positiivsest.
Kõik juhtub millegi pärast. On väga vähe juhuseid, kus miski juhtub niisama, kuid inimesed ei mõista seda. Ma näen seda pidevalt pealt. Poisikesed käituvad nagu viimased džentelmenid mõne neiu juures (valmis peaaegu kõike tegema, et temakese elu paremaks teha), kuid nagu viimased naistemehed või mölakad sõprade seltsis (räägivad, mida nad tegid ja kui flipping äge see oli ja värgid). Aga ometi ei tee keegi selle osas isegi teist nägu. Ka mina üritan enamus ajast selles osas poker-face'i teha, aga mitte alati ei tule see välja.
Mainiks ära, et ma ei ole erand. Kui ma toon näite ühiskonna, teismeliste poiste, lolli käitumise või muu sarnase kohta, siis sageli olen mina oma näite aluseks. Ma ei ole kaugelt ideaalne, aga seda ei ole ju keegi ja niimoodi ehk ongi hea.
Lõpumärkmed.
Täna on siis jälle üks pikemaid sissekandeid.
"Cogito ergo sum" ehk mõtlen järelikult olen on siis pealkiri seetõttu, et täna on ikka paganama palju mõtteid ja veelgi rohkem sõnu.
Kuid viimased päevad on olnud lõpmata head ja asjaolu, et ma olen õnnelik, teeb seda ainult paremaks.
Kui ka mina teen vigu, nii et ära pea mind väga eksimatuks.
Kuid sellest hoolimata tahan öelda midagi, mida ütlen rohkem kui sageli.
Nautige elu, sügist ja kõik muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. september 2013
No comments:
Post a Comment