Sissekanne nr. 44

Päev 51
Igav ei ole

Hey siis jälle. Täna oli siis jälle üks tegusam päev, kui nii võib öelda. Aga noh algas see siiski tavapäraselt ja möödus ka nii enamvähem tavapäraselt, paari lisategevusega.

Läksin siis Ristiisaga koos kooli ja esimene tund oli siis kehaline. Peamine, mis me siis tegime oli see, et me jooksime ja rääkisime juttu. Noh selline tegus ja aktiivne tund. Siis tuli mata, kus sain tahvli juures käia ja ei ebaõnnestunudki väga. Sain päris hästi hakkama. Ühiskonnas ja vene keeles siis midagi ebaharilikku ei olnud, istusin tagapingis ja tegin märkmeid ja nägu, et saan kõigest aru.

Täna oli ka siis esimene söögivahetund, kus koolis süüa sai. Kõndisin siis teise kooli pool teed üksinda ja pool teed GOD-liathiga. Sõime ka siis kahekesi, või noh paar poissi oli veel. ja siis pärast leppisime teistega kokku, et homme sööme ikka koos.

Kuid koolgi sai läbi ja kui õpilasesindus ühehäälselt vastu võetud sai, siis veetsime nagu viimasel ajal alati koolis peale tunde aega ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel. See on alati tore ja värki. Kuid lõpuks läksime neljakesi (Mina, Nicholas Cage, Hannibal Lecter ja mingi Jaapani tüüp, kelle nime ei tea) linna peale ja saime Blue baby ja Töömehega kokku. Sai siis õhtused plaanid kokku lepitud ja läksime linna peale edasi. Kiirelt poes käidud, kutsusime GOD-liathi ja läksime Blue baby poole.

Seal sai siis mingit piprakauna challengit tehtud. Ühesõnaga peab siis piprakauna ära sööma ja vett ei tohi peale juua. Tegime seda siis ja arvestades, et ma üldse midagi vürtsikat peaaegu kunagi ei söö, on imeks pandav, et ma viimaseks ei jäänud. Aga seda ma korrata ei taha, sest see oli kohutav kogemus.

Kuid peale seda sai siis koju mindud ja õhtu sai veedetud ikka väga tavapäraselt. Facebooki ja skype chat toredate inimestega ja natuke koduseid töid ehk ei midagi erilist. Ma ei saa enam üldse aru, mida inimesed minust arvavad ja ma ei tea enam, mida teha. Peale Põhjalat võtan vist ikka väga pika pausi larbiks, õnneks tuleb talv ja siis niikuinii suht paus.

Päevamõtted siis. Vahepeal jääb mulje, et kuigi ma seisan inimestest käesirutuse kaugusel, siis olen ma üksi. Ma vihkan seda tunnet. Ma ei suuda keskenduda oma mõtetele ja ma vajan suhtlemist, aga noh eks ma üritan end talitseda ja kuidagi mingisse vestlusse siseneda.

Ma vihkan ka asjaolu, kui keegi teine on väljajäetud. Näiteks igakord, kui ma olen grupiga, siis ma üritan kõiki omavahel tutvustada ja vestlusse kaasata. Vahel tõesti, ma seda ei tee, aga ma vähemalt üritan. Ja siis on veel see, et ma vihkan, kui inimesed räägivad asjast, mida keegi teine ei tea, aga ei seleta talle. See on rõve tunne ja ometi seda juhtub.

Mulle ei meeldi vürtsikad asjad. Ja kuna mu hambad on osaliselt ikka veel hellad, siis oli see eriti tore. Aga noh hakkama ma sain ja pärast peale joodud piim oli suureks abiks, nii et kõik on ok. Enamvähem. Nüüd ei taha tükk aega enam midagi vürtsikat.

Lõpumärkmed:
Lõpuks võeti paar kuulsuse nime ära. Edusammud on märgatavad.
Homme on teatriõpetus, minule esimene
Homme jälle pikk ja tegus päev, aga noh see ju hea.
Kunagi ei tea, mis juhtub, nii et pigem tee, kui ära tee. Väljaarvatud kuritegelikud või ebamoraalsed asjad.
Aga mis muud, kui nautige elu

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. september 2013