Värvide maailm
Hey. Alustan sellega, et kõik kogu aeg mainivad, et nad loevad mu blogi, ent neile ei jää kunagi midagi meelde ja värki, aga noh. Kui keegi veel loeb, siis siin on minu päev.
Ristiisaga kooli ja esimene tund oli ajalugu. Teema on ikka 20. saj algus ja midagi uut seal ei ole. Võibolla mõned pisifaktid. Aga noh, miks mitte. Teine tund oli keemia. Tegime siis tööd. Töö ise oli enamvähem lihtne, kuid töötegemise koht oli võrreldav Hoth'iga. Kes teab, mida ma mõtlen, see teab. Ja siis tuli pildistamine.
Klassipilt, kus normaalne, albumipilt, kus nagu alati segaduses Herpa-derp. Kuid nüüd väheke erilisemate piltide juurde. Esimene oli siis naljapilt. Ma olin reaalselt ainus, kes selle oma klassist võttis, nii et success. Pilt on kohutav ja fotograaf idioot, ehk siis nagu iga aasta. Naljapilt on omadega seal samuses. Kuid siis sai ka Ägedatega pilti tehtud. Täiskoosseisust jäi paar inimest puudu, aga noh vähemalt enamus olid seal. Vajadusel saab teised sisse photoshoppida. Ja siis oli ka teine grupipilt, kus ma olen siis Chuck Norrise, Saatana, Optimuse, Megatroni ja veel paari inimesega ja seal olen ma ikka tõsiselt Herpa-derp. Sõnaotseses mõttes.
Pildistamine toimus siis keka ajal, kuhu ma lõpuks ei jõudnudki, aga noh vahel juhtub. Peale seda tuli söömine ja vähemalt söök oli täna hea. Sellele järgnes inglise keel, mis möödus lõbusalt, aga eriliste sündmusteta ja siis teatriõpetus, kus sai täiega pulli. See on vist mu lemmiktund ja see on lahe. Peale seda rahvatants ja siis koju ära. Ja õhtu läks nagu alati. Rääkisin mõne inimesega juttu ja nad läksid magama.
Päevamõtted siis. Mõtete lugemine. See tuli päris mitmel korral mõttesse. Esimest korda söögilauas, kui arutasin, kas see oleks illegaalne ja siis jooksvalt päeva jooksul, kui ma üritasin aru saada, mida inimesed mõtlevad. Nagu alati ei ole mul õrna aimugi ja ma vist ei taha ka teada. Hakkan zombiestuma ehk mind enam ei huvita mõned asjad ja ma läbin päevi tuima ükskõiksusega. See ei meeldi mulle.
Ja ka täna ei saa ma mainimata suhete teemat. Ma palun ärge rääkige minuga minu enda suhetest. Kui sa tahad oma suhetest rääkida, räägi nii kuis jaksad, kui sa tahad kellegi teise suhetest sinu või kellegi kolmanda isikuga rääkida, anna tuld, aga ma palun ära räägi minu suhetest. Need on minu privaatsed asjad ja ma ei soovi neist rääkida. Või noh, ma olen nõus rääkima, aga väga kindlatel ja minu poolt määratud tingimustel. Kuid ärge kohkuge enamus ajast on need täiesti normaalsed ja arusaadavad. Minu arust vähemalt. Ja mainimata ei saa jätta seda, et ärge andke mulle nõu sel teemal, ma kipun seda kriitikana võtma ja see ei meeldi mulle. Ma pigem õpin oma vigadest ja neid teen ma igal juhul.
Ma jõudsin järeldusele, et maailm ei keerle minu ümber, ma olen lihtsalt kergesti mõjutatav. Ma loen raamatust midagi ja ma mõtlen päevi sellest. Ma kuulen mõnda lauset ja mõtlen päevi sellest. Mu tuju on seotud ilmaga ja palju palju muud säärast. Aga noh elu ongi ju selline huvitav.
Täna tuli teemaks ka jälle värvipimedus. Neile, kes ei tea või on selle kogemata ära unustanud, siis ma olen värvipime. Ma ei näe maailma must-valgena, ma ei vasta küsimustele, mis värvi see või teine on ja issand jumal ma tean, mis värvi on lumi, rohi ja taevas. Juba lasteaias õpetatakse, et nad on tavaolekus vastavalt valge, roheline ja sinine, aga alati on erandeid. Ma näen lihtsalt maailma natuke teistmoodi.
Tulles tagasi nägemise juurde, siis räägiks kähku ka inimeste kohta. Ma ei näe sind sellisena nagu sa välja näed. Ma näen sind kui nime, silmatorkavat tunnust (pikkus, kehakuju, juuksevärv, silmatorkav välimuse tunnus jne) ja mälestused, ehk kuidas ja miks ma sind tean. Kui sa oled tagasihoidlik, keskmise pikkusega, normaalkaalus brünett inimene, siis ma ei pruugi sinu olemasolust isegi teadlik olla. Ma küll üritan kõiki nime ja nägu pidi teada ja mõnda mälestust sinuga seostada, aga enamus ajast ei ole ma selles kindel. Te võite end alati mulle tutvustada, aga tuletan meelde, esmamulje jätmiseks on 3 sekundit. Kasutage neid hästi.
Vastandid tõmbuvad on kõigest füüsikalise maailma tunnus minu arust. Psühholoogilises maailmas sellele kohta ei ole. Ma olen jälginud ja jõudnud järeldusele, et mida rohkem sa minust erined, seda vähem sa mulle meeldid. Kuid ma ei arvesta siin väliseid asju. Ainult sisemisi. Nagu mõttemaailm ja nii edasi.
Sügis jõudis kätte ja ilm läks kohutavaks ära. Piiblis sadas 40 päeva ja 40 ööd, nad nimetasid seda üleujutuseks. Meie, Eestis, nimetame seda sügiseks. Sellest hoolimata on ilm kohutav ja kunagi midagi teha ei saa. Ainsad plaanid on nädalata pärast ja iga õhtu on täis sügavat igavust. Ma tahan midagi teha, kuid ma ei taha teha midagi suurt, aga ma ei taha seda üksi teha.
Lõpumärkmed:
Kui ma pildid kätte saan, siis ehk läheb mõni neist ka siis üles.
Kui sa mingi ime läbi oled värvipime ja juhtud seda lugema, siis võta minuga ühendust. Võiks ju otsida värvipimedat inimest. Vähemalt ei pea selleks midagi tegema. Sa lihtsalt oled või ei.
Täna oli ka ühel minu klassijuhatajal sünnipäev. Soovin ka siin talle tagantjärgi õnne.
Kui keegi teab midagi mõttete lugemisest, siis võiks ka ühendust võtta, sest viimasel ajal ei saa ma sel teemal enam üldse millestki aru.
Aga katsuge vihma ja tuult vältida ja sügist nautida.
Ja nagu alati, nautige elu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 24. september 2013
No comments:
Post a Comment