"Wake me up when september ends"
Hey. Tänane päev on päev tuhande nimega. Valisin selle, sest see oli plaanis juba nädalake tagasi. Oleks võinud valida 3000 vaatamist, mitte just parim päev või nii. Võimalusi on ju tuhandeid. Aga siit mu päev siis tuleb, kardan, et suhteliselt melanhoolses vaatevinklis.
Esmaspäev algab siis teadupärast keemia tunniga. Enamus tundi möödus lihtsalt istudes ja paberile sõnu kirjutades. Iga sõna arusaamatum kui eelmine. Ühiskonnaõpetuses sain teada, et töö on tulekul ja see ei ole just parim uudis. Eesti keeles sain siis oma kirjandi ära lõpetatud. Mustandil ja puhtal tööl on vist ühised vaid üks tsitaat ja paar mõtet, aga noh ma arvan, et uus versioon on parem. Söögivahetund GOD-liathiga ja siis tagasi kooli. Füüsika läks arusaamatuse vaimus ja saksa keel oli tore nagu alati. Ja otsa see koolipäev saigi.
Käisin siis pangas, kus vana armsaks saanud kaart pooleks lõigati ja selle asemele anti uus kaart. Uus on minu arust halvema värviga, kohutava kujundusega ja üleüldse nõme, aga nojah, alati ei saagi parimat. Siis koju ja kuni õhtuni ei teinud ma siis suurt midagi. Õhtul käisin siis kiirelt Ristiisaga väljas ja arutasime maailma asju, rääkisime niisama juttu ja siis tagasi koju. Ja õhtu läks nagu tavaliselt.
Päevamõtted siis. "Wake me up when september ends" on Green day üks populaarsemaid laule. Üks põhjus, miks ma seda oma blogis kasutan on see, et september lõppeb, teine on see, et ma ootasin septembri lõppu, et seda öelda, aga ma kunagi ei mõelnud sellele. Ma elasin unenäos. Kõik läks ju nii hästi. Ja siis ma tahtsin, et september, mida ma ise nimetasin üheks oma elu õnnelikuimaks kuuks, lõppeks. Ja see võib kõik ka minu mõtlemises kinni olla, aga ma tahan edasi elada selles unenäos, kus kõik oli nii tore.
Ma ei mõista inimesi. Alguses ei mõistnud ma vastassooesindajaid, siis muutusid ka meessoo esindajad arusaamatuks ja nüüd ei mõista ma isegi ennast enam. Kõik on nii ettearvamatu. Ma ütlen, teen, mõtlen ja tahan üleootusete lolle asju. Ma teen end pidevalt kurvaks ja ma ei saa kedagi milleski veenda. Mulle on jäänud mulje, et igakord kui ma lõpuks kõik ära veenan milleski enda kohta, siis ma muudan seda. Ma veenan kõik ära, et mu lemmikvärv on sinine, mitte punane ja kui kõik seda usuvad, siis mulle hakkab suhteliselt kohe ja väga punane meeldima.
Kindlasti suudaks ma veel oma tuhat masendavat mõtet siia kirja panna, aga ma ei arva, et see hea idee on. Ma lihtsalt olen oma elu kuidagi kogemata hard-levelile lükkanud. Ma tahaks seda muuta, aga ma ei leia kuskilt sätete nuppu ja mu enda level ja oskused arenevad nii aeglaselt.
Lõpumärkmed:
Sain täna ka oma pildid kätte, aga kuna seal on ka teised, siis ei pane neid enne siia, kui saan nende nõusoleku, sest et mingi moraalitunne peab ju olema.
September on läbi ja algamas on oktoober, nii et kutsun teidki seda nautima.
Mul on tunne, et kõik on valesti ja kokku kukkumas ja ma kõlan nagu väike vinguv plika ja ma tahan seda kõike muuta, aga ma ei oska.
Miks on inimesel emotsioonid, need vaid rikuvad mu elu. Ma tahaks masinlikku ühiskonda, kus kõik on korrapärane ja kaos on vaid mälestus varasemast.
Aga nautige elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. september 2013
No comments:
Post a Comment