Sissekanne nr. 40

Päev 47
Anna tagasidet, lingid seal --->

Tere, kallis lugeja. Mulle on öeldud, et inimesed ootavad mu blogi sissekandeid igapäevaselt. See on nagu ülitore ja värki, aga see paneb mind mõtlema. Iga teine kord, kui ma sellest räägin ütleb keegi, et ta mõtles ka kunagi teha, aga ta kardab, et keegi ei loe. Nii et kui sa oled mõelnud teha, aga ei tee, siis järgmine lõik on sinule.

Kui ma selle blogi lõin, olin ma kindel, et keegi ei kavatse seda lugeda ja ma loobun sellest peale esimest nädalat. Kuid ma otsustasin seda siiski teha. Ma lõin konto ja alustasin, see oli lihtne osa. Vajutad õiges järjekorras klaviatuuril sõnad kokku ja vajutad avalikusta. Ja siis tuleb see kõige raskem koht. Selle jagamine. Vähemalt minu jaoks oli see kõige raskem osa, kuid kuna ma olin kindel, et keegi seda ei loe, siis ma otsustasin seda jagada. Mõtlesin, et ilmselt niikuinii keritakse sellest mööda ja kõigil on suva. Aga ma jätkasin seda ja nüüd on mul keskmiselt 60 vaatamist sissekande kohta. Seda ei ole palju, aga ometi on see midagi. Kui ma võtan, et ma suhtlen keskmiselt päevas ehk 15 inimesega, kellest ehk mõne üksikuga langen ma pikemasse vestlusesse. Arvestades seda asjaolu tekib mõte, et järelikult ikka kedagi mu elu huvitab või siis see on kogemata tehtud hiireklõps. Aga mind see ei huvita, ma olen õnnelik, et keegi üldse seda loeb. Ja ka sina võiks end kokku võtta ja proovida. Kaotada ei ole midagi, võita terve maailm.

Aga nüüd siis minu päeva juurde. Esimene koolivaba päev üle pika aja. Võtsin siis sellest viimast. Ma ärkasin, kell 15:05. Kui asjaolu, et ma pea alati oma ärkamiskellaaega tean sind häirib, siis tea, et esimene asi, mida ma ärgates teen on kontrolli valgustaset toas, siis inimeste arvu toas, siis helikontroll ja siis vaatan, mis kell on. Ja nii igakord kui ma ärkan. Aga selline mu rutiin on.

Nojah, suurt osa oma päevast ma ei mäleta. Aga tean, et natuke peale kella kuut õhtul sain ma Trimmeriga kokku. Sai siis linna peal ringi tiirutatud ja juttu aetud. Sõitsime siis kõikjal ringi ja iga natukese aja pärast märkasime, et me sõidame liiga kiiresti, võtsime siis kiirust maha ja natukese aja pärast oli see jälle üleval. See oli häiriv, aga lõbus. Aga nüüd siis päeva põhihetked.

Väikesed lapsed on kohutavad. Nad liiguvad gruppides ja on täiega ülbed, aga kui sa neid üksi näed, siis on nad nii tagasihoidlikud ja vaiksed. Kuid kõige kohutavam osa on see, et sa ei tohi neid lüüa. Ma ei räägi, et ma tahaks nende peal paremsirget harjutada, aga vahel võiks ju asja eest laksu anda. Hullemaks ikka minna ei saa ju. Igal juhul, kohtusin ma siis täna mõne sellisega ja see ei ole meeldiv.

Päev otsa tegin siis plaane, et õhtul ühe neiuga välja minna. Lihtsalt mainin, et tal ei ole ikka veel varjunime. Kui ma temaga räägin, siis ma ei mõtle blogist. Ja siis ei meenu küsida. Aga igal juhul tahtsime siis õhtul välja minna, kuid kuna me oleme mõlemad sellised ülihead planeerijad, siis me kokku ei saanudki ja välja ei läinudki. Aga noh vahel ikka juhtub.

Päeva kolmas tipphetk oleks see, kui me Trimmeriga saime Optimusega ja tema sõbrannadega kokku ja meie vestlust kuulsid pealt paar kaheksandikku. Sõnuseletamatu on asjaolu, kuidas nad seda tegid. Suure osa ajast olid nad naerukrampides ja sosistasid omavahel. See oli suht imelik, aga noh jah. Ütleme, et kõik said naerda ja minul vähemalt oli lõbus.

Ja nüüd siis päevamõtted. Jäin mõtlema, et kas ma peaks tegema sellele sellise vahepealkirja nagu mul lõpumärkmetega on? Siis need, kes huvituvad vaid minu mõtetest, saavad kohe alla kerida ja seda lugeda, ilma et nad peaks lugema, mis ma tegin. Nii et andke selle osas tagasisidet.

Jõudsin huvitavale järeldusele, et ma võin ikka väga vale mulje jätta. Ma suhtlen endast nooremate inimestega, eriti puudutab see neidusid. Ja siis võib minust mingi lapseahistaja mulje jääda, aga ei. Ma ei taha seadust rikkuda, nii et ma ei kavatse nendega midagi keelatut teha. Nii et palun ärge tehke selliseid vihjeid. Siis on veel see aspekt, et ma võin jätta nii öelda homoseksuaalse mulje oma teguviiside ja ütlustega. Kuid te ei pea kartma, ma olen ikka päris kindlalt naistest huvitatud. Kuid ärge ka sellest kinni nüüd haarake. Isegi, kui sa oled ilus ja õiges vanuses neiu ei tähenda see automaatselt, et sa mulle meeldid. Ma olen lihtsalt väga sõbralik ja kuigi ma tahaks suhet, siis ei pruugi see just sina olla.

Eilne blogi. See oli metsik, vallatu ja tore õhtu ja sellest võiks palju rääkida, aga ometi, kuna ma olin väsinud ja midagi kirja panin ja seda väga muuta ei tahtnud, siis see jääbki selline lühike ja konarlik. Kui mulle avaldatakse soovi, et ma millestki natuke rohkem kirjutaks, siis ma kirjutan, aga ise ma seda ette ei võta. Ja ma vabandan, et see eile ei ilmunud, aga vaadake paremat poolt, te saate täna lausa kaks sissekannet.

Ma olen suure visiooniga ja planeerija. Kuid sellest veelgi olulisem on see, et ma otsin õigeid inimesi, kellega ma kohtuda ja olla tahaks. Ma tahaks leida ENTP oma tutvusringkonnast. Ma tahan leida ülivabameelset ja sotsiaalset inimest, kellega saaks vabalt kõigest rääkida. See isik võiks olla minust võimalikult erinev ja peamine asi on see, et ta ei karda ega varja. Ma tahaks kõigest avalikult rääkida. Google, anonid ja hirm selle ees, et midagi juhtub hakkab juba kergelt ära tüütama. Ma otsin inimesi, kellega moodustada brunch-club. See on nagu oli filmis "Breakfast club", aga ma tahaks hiljem alustada. Siis otsin ma veel kedagi, kellega nii öelda suhtesse astuda, aga kuna ma olen imelik, laisk ja vihjetest aru ei saa, läheb sellega raskeks.

Isegi kui mina seda välja ei paku. Siis tule julgelt ligi ja ütle, et kui sa peaks kunagi minust kirjutama, siis palun kasuta varjunimena ****. Paljud on öelnud, et nad ei oska endale nime valida. Ainus piirang on see, et see ei ole väga pikk, mingi kaks sõna max umbes. Viimasel ajal on teemas muinasjututegelased. Aga võib ka muid valida. Unicorn Penishead ei ole minu teada ühestki muinasjutust näiteks.

Lõpumärkmed:
Vabandan, et eilne blogi alles täna üles läheb, aga vahel läheb lappama.
Tänane blogi oli siis natuke pikem ja tuli jälle peale südaööd.
Alustasin ka arvuti korrastamist. Kustutan kõik rämpsu ära ja loodan, et asi läheb paremaks.
Mulle on öeldud, et minu pärast on keegi blogimist alustanud, nii et äkki saan kellegi veel sellele rongile. Kuigi ma ise väga lugeja ei ole, siis vahel ikka kellegi blogi ma loen. Olen lihtsalt rohkem kirjutaja, kui lugeja.
Viimased nädal või isegi kuu on olnud lõpmata lahedad. Kuid siin on teile väike väljakutse: Muutke see veelgi paremaks.
Andke tagasisidet on vist väide, mida ma ei saa piisavalt korrutatud. Mina ei tule teie juurde seda küsima, aga teie võite minu juurde tulla ju.
Ma olen ikka mölakas, aga täna jõudsin järeldusele, et on olemas selline asi nagu hea mölakas ja eks ma olen siis hea mölakas.
Kui sul on halb tuju, ära kuula masendavaid laule, kuula rõõmsaid laule. Kurvad laulud ei aita, need teevad pigem asja hullemaks. Ja kui sa oled õnnelik, siis kuula ikka häid laule.
Alati on täiega lahe, kui keegi ütleb või kirjutab, et ta ootab või loeb mu blogi. See on alati tore.
Aga nautige elu ja värki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. september 2013