Sissekanne nr. 46

Päevad 53,54 ja 55

Päev 53
Ilmselgelt ei mäleta

Koolipäev oli normaalne, kuigi ma enam suht midagi ei mäleta, sest see oli ammu. Kuid peale kooli oli siis valmistumine Põhjala Pööripäevaks. Lükkasin siis asju edasi ja seda nii kaua, et kui mulle transporti pakuti pidin ma elu eest jooksma ja kiiruga asju pakkima.

Kassinurme jõudes algas siis värk pihta. Kõigepealt oli ikka selline kilplaslik töö. Vedasime asju ühest kohast teise, paime telgi üles ja muu säärane. Siis midagi ei juhtunud kuni õhtuni. Õhtul siis oli selline asi nagu Koletiste kontor või midagi. Mina ja 11 tüüpi võtsime osa. Seitse meist olid siis zombid. Kunstverega maaliti meile natuke vigastusi. Mul oli siis kõhuhaav ja nägu oli puruks, aga noh jah. Enamus ajast veetsime siis äraeksinult metsas, sest et miks mitte. Ja siis läksin ma magama.

Päev 54
Nõnda see siis lõppeb

Laupäev oli siis tegus päev. Kõik algas hommikul natuke enne kella seitset. Kogunesime siis kokku ja otsustasime, kes mida kannab ja mida teeb. Olin siis kerges rüüs meedik. Ja siis oli päev otsa erinevaid stsenaariume. Räägin siis põhihetkedest.

Näiteks vedelesin ma massilahingus mingi rõngassärgiga tüübi all. Kogemata juhtus, et ta kukkus mulle otsa. J siis ma surin seal vaikselt, ei saanud hingata ega liigutada. Mingi hetk karjusin isegi STOP, mis oleks pidanud mängu peatama, aga teine tüüp, kes samamoodi oli lausus: "Elad üle," ja tal oli õigus.

Tegin ühes stsenaariumis enesetapu, sest lahing oli kaotatud ja mul ei olnud enam jaksu mingit sõjakangelast mängida. Ravimisi mul ka ei olnud, nii et midagi ei läinud isegi kaotsi. Kiire enesetapp ja läbi see oligi. Kuid see oli minu puhul ainus selline tegevus.

Tegelikult oli häid hetki väga palju rohkem, aga ma ei viitsi neid rääkida ja kui sa tahad neid kogeda, siis tule ise järgmine kord Põhjalale. Aga jah, ka laupäeva öösel läksin ma magama. Küll vaenlase laagris asuvasse telki, aga noh, miks mitte.

Ja nüüd kiirelt see lõppemise osa. Iga korralik blogilugeja peaks sellest aru saama. Siin ei sõltu midagi sellest kui hästi sa mind tead või nii. Kui sa oled korralikult lugenud ja pooleldi nagu Holmes, siis sa saad aru, kui ei, siis kahju, sest ma ei kavatse ise öelda, mis lõppeb.

Päev 55
Väga flipping sobiv lõpp sellele nädalale

Hommikul oli veel nii öelda kolm stsenaariumit ja siis sai see üritus läbi. See aasta võitis kahjuks pimeduse leer, aga noh tähtis pole võit, tähtis on see, et pulli saab. Pakkisime siis asjad ja tulime Jõgevale ära. Koju jõudes hakkasid järsku kõik kohad valutama ja muutsid kangeks. Peale mõnusat duši all käiku oli aga kõik korras. Nii et lõpp hea kõik hea.

Igal juhul sõitsin siis linna, et sõpradega kokku saada. Linna poole sõites mõtlesin veel, et see on parim nädal olnud üle pika aja. Olin ühesõnaga täiega õnnelik, et sain võimaluse sõpradega välja minna, aga see kõik oli varsti muutumas. Nimelt sõitsime siis linna vahel ringi ja üks jutt viis teiseni ja järgnev ei olnud kellelegi hea. Kõige hullem oli see aga minule.

Ma olen teinud oma minevikus palju halbu asju, mis põhjustab asjaolu, et ma vihkan ja ma ikka tõsiselt vihkan, ikka kogu südamest vihkan oma minevikku. Kuid ei, mu kaaslased pidid ikka selle kallale minema. Ja siis nii öelda kirss tordil oli see, kui nad hakkasid ajama, et see ei olnud nii hull ja värki. Ja ma vihkan ka lohutamist ja sellist suhtumist, see teeb minu arust asja ainult hullemaks. Igal juhul kõik lõppes sellega, et ma sõitsin koju ja mu silmist voolasid üksikud pisarad. Ma ei nimetaks seda nutmiseks, aga väga palju puudu ka ei jäänud.

Nagu te kõik või siis valdav enamus teate, siis ma üritan olla parem inimene, aga te teete seda nagu meelega ainult raskemaks. Te räägite üksteisele minu ülikehvast minevikust ja ma saan seda alati mingite kolmandate isikute käest teada. Te räägite mind pidevalt taga ja ka see info jõuab minuni. Ja kui te nüüd mõtlete, siis oleme ausad. Võtan näite toomiseks suvalised nimed: Toivo ja Peeter. Mina ja Toivo räägime koosolles vahel Peetrit taga. Mina ja Peeter räägime vahel Toivot taga ja ma olen enam kui kindel, et Peeter ja Toivo räägivad omavahel ka mind taga. Nii et mul on teile paar palvet.

Palun kui sa oled midagi kehva teinud, siis palu üks kord (võimalusel mitte rohkem) vabandust ja kui sa seda piisavalt siiralt ja aktsepteeritavalt ütled, siis ma ehk annan sulle andeks ja me saame eluga edasi minna,
Palun ära räägi mulle ega kellelegi teisele minu minevikust, mida ma tegin või muud säärast.
Palun andesta mulle, sest ma olen väike ja loll poisike ja ma teen väga palju lolle vigu.
Palun kui sulle midagi minu juures ei meeldi, ütle seda mulle. Ma saan selle väga suure tõenäosusega niikuinii kelleltki teada.
Palun ära tee minu kohta ennatlikke järeldusi. Need ei ole peaaegu kunagi õiged ja arvesta asjaoluga. Me kõik koguaeg ütleme, et ma olen teistsugune. Peatu hetkeks ja mõtle asjaolule, et ma ka mõtlen teistmoodi, ma olen nagu mingi flipping puudega isik vahel, kuid kui ma suudan, siis ma üritan end kontrollida.
Palun mõtle asjaolule, et see, mis mulle on normaalne ei pruugi sulle nii olla ja vastupidi. Ma olen teistsugune ja sellega õnnelik, katsu sina sellega vähemalt leppida.
Palun ära suhtu minusse väga halvasti, kui ma olen oma turvatsoonist väljas. Ma käitun kontrollimatult. Ma võin sind vabalt solvata ja ähvardada või midagi väga lolli teha. Minu maailm töötab sõnaotseses mõttes nagu kellavärk. Kui mõni hammasratas on valesti, tekivad probleemid.
Palun katsu mind mitte solvata, see ei ole ju nii flipping raske.
Palun ära küsi mult homme minu mineviku kohta lolle küsimusi, see teeb asja ainult hullemaks
Palun loe see lõik vähemalt kaks korda läbi, siis jääb ehk midagi meelde ka.

Lõpumärkmed:
Põhjala pööripäev oli ülimeeldiv.
Ka minul on pisarnäärmed ja ka mina poetan vahel pisara.
Kui sa mind homme näed, siis kui asi ole ikka väga oluline, siis ära maini mu blogi. Mulle vähemalt mitte.
Ma võin teid homme vältida, see on selle pärast, et ma võin pausi vajada.
Aga noh, katsuge vähemalt teie elu nautida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. september 2013