Sissekanne nr. 45

Päev 52
Super, mega, lahe, äge, võimas ja muud säärased sõnad

Hey siis jälle. Täna oli siis neljapäev. Kuid ka see päev läks suhteliselt tavapäraselt. Tee kiire ennustus, et mida ma tegin ja siis vaata, kui palju sa täppi said. Lihtsalt, et teada, kas sa tead mu rutiini.

Igal juhul algas siis päev tavaliselt. Sõitsin koos Ristiisaga kooli. Esimeses tunnis, eesti keel, oli kontrolltöö. Selle aasta esimene. Bioloogias ei juhtunud midagi imepärast, ega mitte füsas ja inkas. Kuigi viimases ma mõistsin, et mõni inimene on ikka väga lihtne. Ja siis tuligi teatriõpetus.

See oli päevatipphetk. Seal sai igast pulli tehtud ja on üldiselt tore tund. Ootan juba teisipäeva. Täna siis mängisime igasugu mänge ja koostasime ka luuletuse. Meie oma oli siis kõige pikem. Aga noh vahel läheb lappama.

Söögivahetund sai sõprade seltsis veedetud. Käisime söömas ja uues sööklas saab euro eest rohkem kui vanasti, aga samas kvaliteet on vist pisut kehvem. Hetkeseisuga ei ütleks, et uus väga palju parem või halvem on. Aga noh kõhu sai vähemalt täis.

Peale kooli oli siis tantsutrenn. Uued tantsud on rasked, aga õnneks on mul väike eelis mõnede ees. Midagi selle eelmise aastaga mulle ikka külge jäi. Kuid noh nalja sai ja oli tore.

Kuid peale seda kiirelt koju ja linna tagasi. Kell oli siis kuue paiku. Läksime GOD-liathi, Blue baby ja veel ühe tüübiga välja. Ma väidetavalt paistsin masenduses, aga noh see ei olnud nii. Läksime siis neljakesi Unicorni juurde. Sai siis igast pulli tehtud ja head juttu aetud, aga kümne paiku sai koju tuldud.

Tegin kiirelt kodutööd ära ja ega midagi muud väga ei olnudki. Rääkisin siis jälle toredate inimestega juttu, küll vähesematega kui tavaliselt ja ka vähem kui tavaliselt, aga noh alati ei olegi kõik ideaalne. Ja nii see päev siis õhtusse jõudiski.

Päevamõtted: Mul ei ole kellegagi midagi ja ma ei otsi ka hetkel midagi. Kas ma ei võiks saada üht päeva, kus mitte keegi ei küsiks midagi sellist või ei vihjaks sellele. See on kohutav. Ma suudan hetkel üksi, koos heade sõpradega, ka õnnelik olla.

Kallistus. See võib muuta kõike. Kutsun teid üles homme vähemalt ühte inimest kallistama, see võib midagi muuta. Mind muudab see alati õnnelikumaks, sest see on lahe ja värki. Aga noh, kui kõik minusugused oleks, oleks see maailmale kahjulik, aga noh õnnelik võib ikka olla.

Reedest pühapäevani võib blogi mitte ilmuda asjaolu tõttu, et ma ei ole kodus ega interneti läheduses. Lähen siis Põhjala pööripäeva nimelisele üritusele, et teisi omasuguseid vahtplastmõõgaga peksma. Aga noh, sel juhul ongi pühapäeval rohkem kirjutada.

Lõpumärkmed:
Mul on parimad klassiõed. Soovitud nimesid ma ei mäleta ja ise ka neid looma ei hakka, aga jah.
Olen siis nädalavahetus otsa Kassinurmes.
Homme on 13 ja reede, aga ma loodan, et mul läheb hästi.
Aga noh, nautige elu ja muud säärast.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. september 2013