Juhtus siis jälle nii, et jätsin ühel päeval blogimata. Põhjus ehk küllaltki lihtne. Olin väga unine. Istusin õhtul arvuti taga ja jäin korraks tukkuma. Kuid ometi ei saa ma ühtegi päeva vahele jätta, nii et alustame siis.
Päev 57
Haigus tapab
Hey siis jälle. Eile oli siis teisipäev, mis tähendab, et oli jälle tegus päev. Ajalugu ja keemia möödusid peaaegu märkamatult ja kätte jõudis kehaline. Nädalavahetus andis siis mõnusalt tunda. Kõik kohad valutasid ja ma olin kohutavalt haige, aga noh ellu ma ju jäin. Ja siis tuli söögivahetund.
See oli huvitav, sest esimest korda kaheteist aasta jooksul sõin ma koolis ühepajatoitu. Ma arvan, et ma arenen selles osas ja enne jõule suudan ma ka koolis suppi süüa, aga kes teab. Sellele järgnenud inglise keele tund läks ka kiirelt ja kätte jõudis teatriõpetus.
See oli mõnus vaheldus. Sai igasugu lahedaid harjutusi tehtud ja oli muidu tore. Ühes harjutuses, kus mängisime koolitundi, sain ma olla täiesti tavaline. Jõudsin peale õpetajat kohale, kõndisin vabandamata tahapinki ja hakkasin pinginaabriga juttu rääkima. Päriselus olen ehk natuke parem õpilane, ma loodan.
Päevamõtted lükkan siis kõik lõppu, nii et on nagu kahe päeva mõtted koos.
Päev 58
Mõtle positiivselt
Võtsin siis haiguse puhul vaba päeva. See oli turgutav ja ma ei tunne ennast enam nii haigena. Magasin siis sügava lõunani välja ja ärgates istusin ma jälle rutiinselt arvutisse.
Kuna ma olen haige, siis väljas ma ei käinud ja kuna ma olen laisk, siis ma kodus ka midagi ei teinud. Suure osa päevast veetsin siis facebook'is. Rääkisin inimestega juttu ja mõtlesin. Midagi suurt ma välja ei mõelnud, aga ometi jõudis päev kuidagi õhtusse.
Päevamõtted siis. Tehniliselt võivad need olla kahe päeva või isegi rohkemate päevade mõtted, aga kategooria mõtted ei ole minu arust nii hea, kui seda on päevamõtted. Nii et siin nad on, kogu oma hiilguses ja ootavad tagasisidet, kasvõi kriitikat.
Sain siis hiljuti kaks väga head nõuannet. Üks neist oli vältimise kohta ja põhines kogemusel, mis minu arust muudab nõuande usaldusväärsemaks. See oli siis lühidalt kokkuvõttes järgmine: Ära ürita kedagi vältida, see teeb asja ainult hullemaks, nii et ma otsustasin mitte inimesi vältida, va juhul kui inimene mulle kohe üldse ei istu. Ja teine soovitus oli: Mõtle positiivselt. Esimene mõte selle kohta oli nagu alati, et jajah, nagu see midagi muudab, kuid otsustasin proovida ja usun, et see töötab. Mõtlesin siis ainult headest asjadest ja tuju paranes kordades. Aga see ei pruugi ka alati töötada.
Mul on kohutav hirm, et ma kavatsen nüüd lähemate päevade jooksul midagi õudselt lolli teha või öelda, nii et valmistage end ette ja hoiatage sõpru. Ma ei kavatse seda meelega teha ja see toimub ilmselt hetkeajendis ja puha, aga ikkagi. Parem karta kui kahetseda.
Homme siis jälle koolis ei ole. Peale esimest tundi lähen Kuremaale kohtunikuks. Ja jõuan tagasi alles peale koolitunde, aga vist isegi viimasesse ehk valikaine tundi jõuan. Minu koolisolek on ikka väga aktiivne. Eile olin haige ja ei suutnud keskenduda, täna puudusin ja homme olen ka enamuse ajast puudu.
Pole juba ammu seda teinud, aga arvan, et iseenesest võiks ju. Kiidan teid, et te olete viitsinud mu blogi lugeda. Ma usun, et see ei ole just parim blogi üldse ja värki, aga alati on tore, kui keegi mu blogi kohta midagi head ütleb. Ja mainin interneti rahvale, et ei, ma ei kalasta, lihtsalt mainin.
Mainin siis siin ka ära, et mu väga heal sõbral ja Ägedal Party Peoplel Kasperil on jalg kipsis. Kõik ülejäänud on seda oma blogides maininud, nii et mina ka. Ja kuna kipsis jalaga poissi, kes teiste blogisse satub ei ole raske ära tunda, siis ma ei reeda ta varjunime. Nii et Kasper ära pahanda.
Ja siis üks anon kirjutas mulle: "Janus, sa oled jobu!" Arvestades, et ta võttis vaevaks kasutada täiesti korralikku ja grammatiliselt korrektset keelt, ei usu ma, et ta oli suvaline anon. Kuid siis tekib mul paratamatu küsimus, mida ma tegin, kes nii arvab ja kas ja kuidas peaks ma seda parandama. Nii et, anon, kes sa selle kirjutasid, kirjuta mulle uuesti ja anna teada, mis värk on. Ehk ma ainult tundun jobuna.
Täna ühele inimesele nõu andes, avastasin ma jälle 5 kaotuse faasi ja avastasin, et ma olen juba endalegi teadmata vaikselt neljandasse jõudnud oma peamise murega. Nii et asi on eduline ja ma teen kõik, mis võimalik, et jõuda viiendasse faasi.
Lõpumärkmed:
Ega ei olegi vist midagi öelda.
Tegin oma tagasiside lingid aktiivseks, et teil lihtsam oleks.
Tänan inimesi nõuannete eest, aga ei hakka isikuid reetma, kes teab, ehk nad ei soovi seda.
Märkasin, et ma ei ole tükk aega juba varjunimesid kasutanud, aga nojah.
Tagasiside on oluline ja ma täiega tahaks seda.
Ma olen end täna nii seletamatult õnnelikuna tundnud ja see on võrratu.
Kindlasti on midagi ütlemata, kuigi palju on ka öeldud.
Nautige elu ja mõelge positiivselt.
Järgmise korrani
Janus Pinka 18. september 2013
No comments:
Post a Comment