50 sissekannet, kuid lõppu ei näe
Hey jälle. Ma tahan kohe esimese asjana ära märkida, et ma olen üle pika aja jälle täiega õnnelik. Aga sellegi poolest oli täna reede ja siin see siis on kogu oma aus ja hiilguses. Kuid mainin ära ka asja, et tänane ilm oli ikka väga otseses seoses mu tujuga. Aga selleni jõuan ma hiljem uuesti.
Päev algas rohkem või vähem standartselt. Ärkasin siis tavapärasest natuke varem üles, aga midagi tarka ikka ei teinud. Läksin koos Ristiisaga kooli ja siis see päev algas. Ilm oli sombune ja meel oli segane. Ajalugu möödus tavapäraselt ja sellele järgnes bioloogia, mis tõi päeva natuke nalja.
Arutasime siis korraks muna ja kana teemat. Õpetaja on minuga sama meelt, et muna oli enne, sest dinosaurused munesid ka. Kuid päeva parimaks lauseks jääb ikka see: "Esimene kana oli pardipoeg." See oli vihje Inetule Pardipoja jutule, aga noh hea lause ikka.
Sellele järgnenud vene keel möödus eriliste vahejuhtumiteta. Söögivahetunnis sain siis kokku ühe väikese tüdrukuga, kes minu poole näpuga näitas ja ütles, et ma olen Unicorni poiss. See oli täiega lahe, kuigi see ei ole tõsi, siis lapsesuu ei valeta, nii et tekib paradoks. Ja enne matemaatikat pakkusin ma ühele isikule välja, et me peaks rääkima. Ka saksa keel möödus eriliste vahejuhtumiteta. Otsustasin, et ei valmista midagi ette ja see kukkus ühesõnaga kohutavalt välja. Rääkisime siis natuke peale kooli juttu, kuid see oli ebaõnnestumisi täis vestlus ja ma sõitsin koju.
Pärast kodus sai selle inimesega veel fb vahendusel räägitud ja asi läks palju edulisemalt. Kui paar väikest vahejuhtumit välja jätta, siis ma saavutasin vist oma väikese eesmärgi, et inimesed, kelle sõber ma olla tahan, ei vihka mind. Ja see tegi mind väga väga õnnelikuks.
Õhtul sai siis mõne sõbraga välja mindud. Kuigi Minion ja Blue baby lahkusid suht varakult, siis mina, Unicorn ja GOD-liath jäime pikemaks. Mingi hetk lahkus ka GOD-liath ja me sõitsime Unicorniga kahekesi ringi. Vahel vist natukeseks võis GOD-liathile kolmanda ratta tunne jääda ja kui sa seda loed, siis ma palun vabandust. Ma ei taha kedagi kunagi nii tundma panna, see on kohutav tunne. Ja peale seda sõitsin ma koju, kus sai väheke fb's ja skypes juttu räägitud ja nüüd ma siin olengi.
Päevamõtted siis. Alustame algusest. Blogi algusest. Hea tujuga. Ma pole nii ammu end nii hästi tundnud, kui ma seda täna tundsin, sest et hetkeseisuga on mulje, et kõik on nii nagu olema peab ja siit saab vaid asi paremaks minna, aga arvestades mind, siis kes teab.
Ja siis mu sensitiivsed võimed. Ma tunnetan igasugu energiajooni ja ma näen silmanurgas vaimusilmas suht alati mõnda varasemat ennast. Tegemas asju, mida ma tegin, ütlemas asju, mida ma ütlesin. Ja vahel on mind sadade kaupa ja see on täiega lahe, sest tegelikult on ju mind ainult üks. Ja siis mu ilma ja tunde süsteem. Tänane päev oli ses suhtes ikka väga huvitav. Hommikul segaduses olles oli sombune, päeva ajal kurvana olles tibutas kergelt vihma, õhtul ratastega sõites ja rääkides sellistest salapärastest ent paeluvatest asjadest rääkides oli udu ja kui ma koju sõitsin ja lõpuks sain oma päevale selgelt tagasi vaadata, oli kõik nii selge ja udust ei olnud enam midagi.
Ah jaa ja siis see ka, et kuna viimasel ajal on minu suhted kõigile jalgu jääma hakanud ja kõik peavad mind kõige rikutuma mõtlemisega inimeseks. Ma olen hetkeseisuga otsustanud, et ma olen aseksuaalne. Ehk sa võid mulle küll meeldida ja värki, aga ma ei taha väga füüsilist suhet. See võib küll olla mõni mu lollidest põhimõtetest, aga see ei ole hetkeidee. See on juba väga vana otsus Täpsem info selle kohta on:
wikipedia/Aseksuaalsus (inglisekeelne on parem)
Ma olen märganud, et mul on vahepeal mingid suvalised muutused. Näiteks ebaloogilised rõõmuhood, kurbusehood ja energiapuhangud. Tooks siis näiteks just viimase. Iga kord, kui ma Pae poe juurest Virtuse poole ülesmäge sõidan saan ma seletamatu energialaksu. See võib olla, sest ma olen õnnelik, sest õhtu on veedetud heas seltskonnas, aga ma ei tea. Igal juhul on see paganama lahe ja võimas. Sageli kaasneb sellega ka rõõmuhoog ja rahulolutunne.
Viimasel ajal on mul uus lollus, ma panen asju paremusjärjekorda, koostades hierarhiaid. Ja ma olen kindel, et see ei ole alati kasulik, aga mulle see meeldib. Ma olen suht täielik kontrollifriik ja mu maailm peab toimima nagu kellavärk. Kui süsteemis on kasvõi väike viga, siis läheb pahasti.
Ah jaa. Suhete teemal on mul teile üks palve veel. Iga kord, kui keegi peaks mingil teadmata põhjusel küsima, et mis MINA arvan, siis sina ei ürita arvata. Ma olen ülimuutliku meelega ja ainult mina tean, mida ma mõtlen. Nii et palun, kui keegi küsib, siis vasta: "Ma ei tea." või "Janus ei lubanud öelda." Ma ei anna kellelegi õigust sel teemal rääkida minu eest. Väljaarvatud, kui ma annan sulle suu-sõnalise loa, kuid seegi on ajutine, kui ma muud ei väida. Palun üritame sõbrad olla.
Päeva ajal oli mul väga palju ideid, millest kirjutada, aga nüüd õhtul üliõnneliku ja kergelt väsinuna ei taha need asjad üldse meenuda. Loodan, et te ei pettu ja jääte ikka mu lugejateks. Kuigi ma olen kaotanud pooled oma päevastest lugejatest, siis on jäänud selline sihikindel ja tasane 30-liikmeline grupp. Ja see on lahe, ma tänan teid.
Tänane pilt on siis mu desktopi taust, aga see ei ole nii random, kui pigem karm tõsiasi.
Lõpumärkmed:
Tuli jälle selline pikem blogi, aga täna oli ka pikk päev.
Täna rääkisime bios haigustest mainides huuleohatist ja koju tulles avastasin ka endalt selle. Kuid see on minu puhul juba nii tavaline. Iga aasta paar korda, mul isegi ravimid juba kohe valmis.
Kõik, mis ma kirjutan on alati tõsi, aga see ei pruugi olla kogu tõsi.
Kõik küsimused, arvamused ja muu säärane on ikka oodatud.
See küll kõlab ehk kahtlaselt, aga ma otsustasin üritada elu lõdvemalt võtta. See võib huvitav tulla.
Ja lihtsalt mainin, et võite alati ühendust võtta.
Omast kogemusest võin öelda, et ka lahendamatuna tunduvad mured on lahendatavad, kuid see on vaid pealehakkamise küsimus. Ja sellest tingituna mainin ära järgmise.
Nautige elu ja muud säärast.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. september 2013
No comments:
Post a Comment