Sissekanne nr. 47

Päev 56
Omas mullis

Hey jälle. Tänane päev sai veedetud sõna otseses mõttes oma mullis. Aga noh, kas see oli hea idee ei oska veel öelda, küll aeg näitab. Kuid alustame siis selle päevaga, mis sai veedetud mullis.

Ärkasin siis liiga hilja ja hommikul läks kiireks. Kuid ometi jõudsin ma mingil maagilisel moel kooli. Kuid ma ei suutnud koolis keskenduda. Ma olin päev otsa väsinud, ma olen haige ja mu pea on paksult mõtteid täis. Ja need ei ole head mõtted, mingi hetk oleks koolis ka asi käest läinud aga noh jah. Võtsin siis endale sellise lolli värgi, et ma teen kõik, et vältida ühte isikut ja ma kardan, et ma teen seda ka homme, aga homme ei saa ma teda täielikult vältida. Eks siis näeb, mis saab. Aga räägime ikka tänasest.

Keemia läks siis lihtsalt, kuid eelnevalt mainitud asjaolud segasid siis just kõige enam. Mitu korda pidin õpetaja käest nõu küsima, kuidas üht või teist asja teha. Ühiskonnaõpetuses oli pea nii mõtteid täis, et pool jutust läks lihtsalt kõrvust mööda. Eesti keel läks ka samamoodi. Söögivahetunnis ka midagi erilist ei juhtunud, või siis see, et ma lükkasin oma dieedi alguse homsesse üle. Ja füüsikas tegime tööd, aga ma ei suutnud keskenduda, nii et tegin pool tööd valesti ja teise poole teiste abiga. Ja siis tuli saksa keel. Rühma tuli paar inimest juurde ja ega muud erilist väga ei olnudki.

Peale kooli tulin siis suhteliselt kohe koju ja olin kodus haige edasi. Päev otsa olen teed lürpinud ja paksult riietatult arvutis istunud. Ka õueminek jäi ära, õhtused jutuajamised olid lühikesed ja enamjaolt masendava sisuga, aga noh see on minu süü. Ja nüüd ongi õhtu ehk aeg blogida.

Päevamõtted siis. Ma vihkan viimasel ajal päris palju asju ja ma ei liialda. Ma vihkan väikseid lapsi, ma vihkan oma minevikku ja nüüd lisandus ka see, et ma vihkan haige olemist. See on lihtsalt kohutav. Aga noh, ühestki neist kolmest ma eemale hoida ei saa, nii et yay for me.

Ja siis küsiks väheke nõu ka, sest ometi vahel keegi ikka ütleb, et ta loeb mu blogi ehk oskab ka natuke nõu anda. Kas ja kuidas inimest vältida? Või sõltub see inimesest ja olukorrast ja põhjusest? Ma ei tea sel teemal suht midagi, nii et andke nõu.

Peaaegu igal lool nagu ka igal mündil on kaks külge. Ja sageli ei tea osapooled teisest mündipoolest midagi. See aga on viimasel ajal mulle palju probleeme tekitanud, nii et kui meil on mingi kahtlane olukord, kus me ei tea teist külge, siis saame serva peal neutraalselt kokku ja räägime asjad selgeks. Kui midagi muud ei saa, siis ma vähemalt saan ehk aru miks midagi nii on nagu ta on.

Mul on paratamatu küsimus, et miks ma oma elu kogu aeg nii raskeks teen. Kas ma tõesti olen teistest tõesti nii erinev? Kas ma olen ainus, kelle maailm peab toimima nagu kellavärk? Kas ma olen ainus, kes tahab asju paremaks muuta, kuid ei suuda? Ja selliseid küsimusi on mul tuhandeid, aga kuna mulle öeldi, et ma küsin liiga palju, siis ma üritan mitte küsida ja siis need mõtted ja küsimused söövad mind seest ja muudavad mind õnnetuks ennast haletsevaks hädapätakaks.

Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel ajal liiga masendunud, nii et kutsun teid üles mind rõõmsamaks muutma. Kõik vahendid on lubatud, aga ärge midagi üliekstreemset ka tehke.
Ma tõsiselt kardan homset päeva, aga see mis juhtub selgub alles homme.
Mul ei ole viimasel ajal üldse vaba aega ja see meeldib mulle vahel isegi. Ma ei taha oma mõtetega üksi jääda :D
Tagasisidet tahaks, sest see oleks nagu ülilahe.
Jagan siis siin oma ask'i ask.fm/MrJanus
Aga katsuge teie oma elu nautida :D

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. september 2013