Sissekanne nr. 83

Päev 101
Kits kahe heinakuhja vahel

Hey, mina jälle siin pool. Ja siin on minu päev kogu oma hiilguses.

Hommikul bussiga kooli ja esimeseks tunniks oli seekord oli eesti keel. Lõpetasin siis oma töö ja ega me midagi muud suurt ära teha jõudnudki. Aga noh, ega alati ei jõuagi. Bioloogias läks kõik eduliselt, kuid kui mul sai kõik tehtud ja midagi teha ei olnud, suutsin ma kogemata vist kuidagi pea kümme minutit maha magada. See ei ole küll õige tegu, aga see oli hea. Füüsika töö oli raske, aga ma loodan, et ma saan enamvähem aktsepteeritava hinde ja kõik on korras. Inka töö läks minu arust veelgi paremalt ja kõik oli hea.

Teatriõpetus läks eduliselt. Täna mängisime häid ja lõbusaid mänge, millest mõni võttis lausa niiöelda ekstreemsemad mõõtmed. Pah, Pah, Bond mängu suutsin ma võita. Jõudsin lõpu duelli ja seal tegin surmava lasu ja siis lasin õnnehoos pah pah näpupüssiga ka kõik teised maha. Müüsin kujutletavat viagrat, väänasin keha ja üldse nautisin seda toredat tundi. Peale seda tuli rahvatants, mis möödus isegi täiesti hästi. Nalja sai ja tantsu sai ka õpitud. Arvan, et võisin kogemata mingi hetk seal natuke mase välja näha.

Peale teatrit, väikese selveri tiiruga, koju ja õppima bioloogia kt'ks. Loodan, et see läheb eduliselt. Ja ma saan hea hinde. Kuid mis tegelt saama hakkab, näeb alles homme. Loodame parimat. Õhtu ise möödus suhteliselt tavaliselt. Fb's oli küll rahulikum, kuid see-eest küttis skype humoorikaid tuure. Ja mingil hetkel sai isegi natuke klotsimängu mängitud. Kuulutasin end mägede aluseks kuningaks ja elan mäe sees. Ja nüüd ma blogin.

Päevamõtted:
"Nagu sa tead, siis ma lubasin kõik oma mured kahe nädalaga lahendada. Sellest on alles umbes kaheksa päeva ja sellest formaalne küsimus, et kas meie vahel on mingeid probleeme?". Selline mõttejada kõlas minu huulilt täna korduvalt. Ja kuigi pea kõik on vastanud ei, siis mõne puhul on mul seda natuke raske uskuda. Aga kui kõik on ok, siis on kõik ok. Ja nii ongi vist hea.

See nädal on väga tihe olnud. Ja tegevustest pole puudust olnud. Küll aga on teisi häirinud minu olemine facebookis. Andke andeks, aga ma olen kergelt fb chatist sõltuvuses. Ma olen nõus osalema samal ajal ka päriselu vestluses, ma olen nõus tegema enamus asju ja see väike sõnum ei tee ju kellelegi halba.

See ei ole küll tänane mõte, aga ikkagi. Muusika. Oli siis koosistumine ja pandi minu jaoks tundmatu lugu mängima ja mõned inimesed ümisesid ja laulsid sellega kaasa. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul puudub täielikult muusikastiil. Ühel hetkel kuulan ma eesti muusikat, siis soome metalit ja siis filmide soundtracke. Ja see on täiesti hämmastav asjaolu. Aga ma ei tea tavalisi omavanuste laule nagu üldse...

Ja sa häirid mind natuke, mu armas ja südamelähedane lugeja. Ma kirjutan sulle, et anna mulle nõu, kas ja mida ma tegema peaks. Sa lausud mulle vaid, et sa lugesid mu blogi, ent sa ei anna mulle nõu. Kas ma peaks võtma oma küsimuste vastuseid ei'na, sest te ei vasta või jah'ina, sest vaikimine tähendab nõusolekut? Mul on niigi inimeste mõistmisega raskusi, ärge tehke seda minu jaoks veel hullemaks.

Tihedad päevad ja pidevalt aset leidvad kontrolltööd tähendavad sageli seda, et ma ei saa muust mõelda. Ja ma ei saa ju iga oma kord mõttest läbi hüppavat ideed siia kirjutada. Peamise põhjusena võiks välja tuua asjaolu, et need lihtsalt ei jää meelde. Aga loodetavasti on see, parem kui mitte midagi.

Ma kunagi arvasin, et inimesed valetavad, kui nad lausuvad, et nad ei mõtle millestki. Mina ise näiteks mõtlen kogu aeg millestki. Ma olen korduvalt suvalistel hetkel vaikseks jäänud ja vestlusest välja langenud, sest nii palju on mõelda. Ma olen lugematutel kordadel naerma hakanud, sest mulle on meenunud mõni kuuldud nali või lahe seik. Aga viimasel ajal hakkan ma tõesti uskuma, et on inimesi, kes tõesti teatud hetkedel millestki ei mõtle. Ja see teeb mind natuke kurvaks, sest ma pettun neis natuke.

Lõpumärkmed:
Homne blogi on kahtluse all.
Ma suudan vahel kogemata imelikke asju öelda.
Midagi jäi minul ütlemata.
Midagi on teil ütlemata.
Katsume need ära rääkida.
Ja elame kõik koos õnnelikult.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. oktoober 2013

Sissekanne nr. 82

Päev 100
Võid mind õnnitleda

Kujuta ette, et ma istun üleni kuldsel troonil ja mulle tuuakse tort, kus peal on sada küünalt. Kõikjal on lilli ja muud säärast. Kõik on nii ilus. Selline on minu idee sellest, kuidas minu blogi pidu peaks olema. Aga läheme edasi mu päeva juurde.

Oli kolmapäev. Ärkasin üles, kõndisin toa teise otsa, kuhu olin oma telefoni plärisema pannud. Võtsin oma telefoni kätte, panin äratuse kinni ja läksin edasi magama. Ärkasin siis 10min enne bussi väljumist ja tegin kõike väga väga kiiresti. Asjad lendasid ringi ja kõik oli huvitav. Kuid lõpuks pidin ikkagi bussi poole jooksma. Aga noh, miski ei ole ideaalne.

Esimene tund oli siis kehaline ja Punamütsikest häiris asjaolu, et ma põhikooli hoones olin. Peale kekat kiirelt poodi ja matemaatikasse. Seal ei toimunud midagi huvitavat, aga samas ei olnud ka midagi halba. Saime teada uuest ajuvabast eksamisüsteemist. Aga kuna ma ikka midagi ei tea, siis ma ka ei kommenteeri. Ühiskonna töö läks ma arvan, et eduliselt ja vene keele jutustamise sain ka päeva lõpuks enamvähem selgeks. Klassijuhataja tund ei olnud ka midagi hullu. Ütleks, et koolipäev ise oli väga eduline ja normaalne.

Peale kooli käisin raamatukogus ja vahetasin "Videviku" "Mees, kes teadis ussisõnu" vastu. Loodame, et on nii hea, kui ma kuulnud olen. Siis koju ja umbes viie paiku läksin tagasi linna. Veetsin sportliku õhtupooliku ja tagasi koju. Midagi tarka ma õhtul ei teinud. Tavaline teema, väike chat ja mõned mängud. Ja nüüd siis blogi.

Päevamõtted:
100 päeva tagasi, istusin ma esimest korda arvuti ette maha, et blogida. Ja ma arvan, et areng on märgatav. Loodame, et ma ei eksi. Aga noh 265 päeva ja saan juba õnnelikult öelda, et aastake on täis veerenud. 100 päeva ei ole küll hiiglaslik samm, aga parem ikka kui mitte midagi.

9 päeva veel. Kõigest üheksa, nii et kui teil on midagi hinge peal, siis öelge see südamelt ära. Ma ei hammusta. Aga kui me asjad selgeks räägime, siis on ehk elu jälle lill. Ja see ei pea isegi suur probleem olema. Kasvõi näiteks asjaolu, et me ei suhtle enam, aga sa tahaks või midagi muud säärast.

Valus, mul on valus. Mu kurk on natuke valus, mis tähendab, et mul ei ole häält. Mu vasak küünarnukk on valus ja ma isegi ei tea miks. Ja ma teen endale kogu aeg kogemata haiget. Ja muidugi mu mõtted, aga see on mu enda personaalne lollus.

Ah jaa, mul ongi selline nägu. Päev päeva järel küsitakse mult, et miks mul selline nägu ees on. Mul ei ole midagi hullu viga. Ma ehk mõtlen omi mõtteid. Ja kuna mul on vaid 9 päeva, et oma muresid lahendada, siis ma mõtlen suht sageli neist. Mis on ses suhtes halb, et siis on neid raske unustada ja edasi liikuda. Aga vaid üheksa päeva veel.

Jäin täna minevikule mõtlema. Mitte nii väga vanu häid aegu meenutama, vaid pigem vaatama, kuidas asjad muutunud on. Näiteks sõbrad ja aktiivne suhtlusringkond on peaaegu täiesti välja vahetunud. Mitte, et see kuidagi väga parem ega väga halvem oleks, aga see on lihtsalt teistsugune ja seda ei saagi võrrelda väga. Aga kui sa tahad, siis kirjuta või helista mulle või otsi mind üles ja ütle tsau.

Lõpumärkmed:
Kiitus kõigile, kes end minu viimase 100 päevaga enamvähem kursis hoidnud.
Otsustasime poistega, et kavatseme talvel iglu ehitada.
Elu on huvitav ja lõbusaid keerdkäike servast servani täis.
Küsimus teile, kes loevad. Keegi palun vastake. Kas ma peaks veel selliseid asju, nagu oli "aus laupäev", tegema. Ja milliseid siis? Äkki näiteks viisakas kolmapäev, random fact reede ja nii edasi.
Ma tean tohutult random fakte ja ma ei usu, et mul väga võimalusi avaneb, et nendega särada.
Aga kell on palju ja ma peaks vaikselt magama minema.
Nii et ütlen teile seda, mida iga kord.
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. oktoober 2013

Sissekanne nr. 81

Päev 99
Kihlveovahendaja või midagi muud säärast

Hey. Mina siin ja kell on palju. Liiga palju, kui aus olla, nii et läheme kohe asja juurde.

Igal juhul. Päev algas siis fuajees väheste inimestega oodates. Siis tuli ajalugu, mis oli omamoodi huvitav. Sain Hispaania kohta midagi uut teada. Keemias tegime rühmatööd ja mitte keegi ei teadnud, et kuld on söödav, mitte keegi peale minu... Kehalises olime esimest korda Virtuses, mängisime korvpalli ja mõned meist maadlesid natuke. Aga selleni jõuan ma hiljem. Ja inglise keele tunnis ei juhtunud midagi imeks pandavat.

Teatriõpetus oli täna küll hea, aga midagi oli nagu natuke puudu. Parim osa oli siis kui olin isa, kes oma lapsega loomaaeda külastas. See oli huvitav. Peale teatrit läksime siis kultuurimajja, kus toimus rahvatants nagu iga teisipäev. See möödus küllaltki huvitavalt. Peale seda tulin koju.

Õhtu algas väga uniselt, aga see läks lõpuks üle ja ma jätkasin oma tavapärasel viisil. Mõned toredad neiud facebook chatis, mõned ülivinged tüübid skypes ja mõned mängud. Erinevalt mõnest eelnevast päevast, pidin ma homseks isegi pikemalt õppima. Aga eks homme näeb, mis saab. Ja nüüd ongi aeg jälle blogida.

Päevamõtted:
Kihlveovahendaja. Täna sel ajal, kui mõned klassivennad maadlesid, mõtlesin ma mingil hetkel küsida, et ega keegi kellegi peale panuseid ei taha teha. Ja see tunne, mis mind sel hetkel korraks valdas oli imeline. Ma olen varemgi mõelnud, et äkki peaks poole kohaga illegaalsetel võitlustel kihlveovahendaja olema ja siis väikest protsenti võtma. Idee on ju hea.

Mu hääl on ikka ära. Ja kõige rohkem häirib see, et ta ei ole kadunud peale seda, kui ma söön või joon. Nii et ma pean pidevalt veepudel näpus ringi käima. Loodame, et nüüd väga lähiajal mu hääl ikkagi naaseb, sest mul on suured sotsiaalsed vajadused. Õnneks on mul veel fb chat.

Nagu on Starkide suguvõsa tunnussõnad: Talv on tulekul. Siis on see ka päriselt. Iga päev on külmem kui eelmine, iga päev on pimedam kui eelmine, iga päev on talvele lähemal kui eelmine. Ja kui välja jätta peotäis päevi, mida ma talvel ootan, siis ei olegi midagi suurt, mida oodata. Aga noh, meie kliimas on see neljandik aastast ja vältida seda ju ei saa.

Ma ausalt luban, et hakkan paremaks inimeseks. Ma luban, et ma hakkan varem blogima, aktiivsem olema, vähem petma, rohkem lubadustest täpselt kinni pidama ja nii edasi ja nii edasi. 9 päeva on veel jäänud ja siis peavad kõik mu praegused mured lahendatud olema. Aga te võite alati aidata, suunata ja nii edasi.

Lõpumärkmed:
Täna on siis viimane päev, kus on kaks numbrit.
Aga party hard, sest elu on lühike ja teha on palju.
Midagi on alati rohkem öelda. Seekord ma lausa tean seda :D
Te kõik olete omamoodi ilusad ja lahedad.
Te kõik väärite head.
Aga ma palun, et te leiaks midagi head oma elust.
Nautige elu, sest see on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. oktoober 2013

Sissekanne nr. 80

Päev 98
Olid ajad, olid majad, aga enam ei ole...

Hey. Mina jälle siin pool. Täna oli siis üle pika aja koolipäev ja nüüd ma jagan teiega oma mälestusi oma võrratust päevast.

Päev algas siis sissemagamisega. Ärkasin liiga hilja, koperdasin arvuti juurde ja oleks kooli hiljaks jäänud, sest Candy Crush on nii sõltuvust tekitav. Aga ometi jõudsin ma bussi peale. Sain korralikult bussi ja jäi mulje, et oleks uus õpilane uues kohas. See oli imelik tunne, aga noh jah.

Esimene tund oli keemia, kus sain jälle natuke särada. Ühiskonnas oleks äärepealt magama jäänud, sest öösel ei saanud piisavalt magada. Eesti keele töö tuleb järgmine tund lõpetada ja füüsikas sai pigem end geograafia alaselt arendada. Ja kuna saksa keel jäi ära, siis tulin ka mina koju.

Viie paiku läksin siis Don Joniga linna, kus kohtusin Kõue ja veel paari tüübiga. Veetsime siis küllaltki aktiivse õhtupooliku ja tulingi koju ära. Kodus midagi väga tarka ei teinud. Õhtu lõppes nagu alati, hea fb chat seltskond, ülivõimas skype seltskond, kellega on jututeemad tõsiselt seinast seina ja mängisin ka natuke arvutimänge. Ja nüüd siin ma istun, kirjutan blogi ja üritan oma üliarmsa kiisu tujudest aru saada.

Päevamõtted:
Olid ajad, olid majad, aga enam ei ole... Jõudsin järeldusele, et kuna mul on vaid 10 päeva, et oma muredest lahti saada, siis otsustasin end muuta. Ma loobun mõttest, et kunagi oli nii ja kunagi oli teisiti, seda tegin valesti ja seda oleks võinud teha nii. Aga ma ei loobu oma minevikust, ma lihtsalt keskendun tulevikule. Loodame, et läheb eduliselt.

Otsustasin iga päev mingi väikese mure lahendada. Ja täna ma loodan, et ma sain mõne lahendatud. Kuid kui sul on minuga mingi väike mure, siis anna teada, sest kui ma pole seda järgmise 10 päeva jooksul teada saanud, siis ei ole see enam minu mure. Mina lihtsalt lepin sellega ja elan õnnelikult edasi. Küsimus on selles, kas ka sina saad selle mõttega õnnelikult elada.

Salajane austaja. Täna jõudsin ühe toreda neiuga suheldes järeldusele, et äkki mul on niiöelda salajane austaja. Kuid kuna mul pole õrna aimugi, kas mul on mõni, siis kui sa oled, siis anna teada. Ma olen hetkeseisuga vallaline ja enda arust suhteliselt normaalne inimene, nii et ära karda. Ja isegi kui ma mingil teadmata põhjusel sulle ei ütlen, siis saad sa ju lihtsalt edasi liikuda ja kõik on õnnelikud.

Õige sõna on vist motivatsioonikriis. Mul ei ole viimasel ajal peaaegu millegi tegemiseks motivatsiooni. Välja arvatud see blogi. Ma avan raamatu, kuid ei suuda lugeda. Ma avan internetis uue akna ja ei oska mitte midagi teha. Ka sporti teha väga ei viitsi, kuigi see on paganama hea lahendus oma pingete maandamiseks.

Lõpumärkmed:
Kell on jälle paganama palju. Lähen parem magama ära.
Kindlasti jäi midagi tarka ütlemata.
Aga teile nagu alati.
Elu on lill, naudi seda.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. oktoober 2013

Sisskanne nr. 79

Päevad 96 ja 97

Päev 96
Ka kaktus ja nõges on lilled

Hey. Mina jälle siin pool. Kirjutan siis kiirelt sulle oma võrratust nädalavahetusest.

Laupäev algas siis ärkamisega keskpäeval. Olin öösel külma saanud, mis tähendas, et ma olin natuke haige. Kuid see ei peatanud minu toredaid tegevusi. Kõigepealt sain siis aias natuke tööd teha. Peamiselt lehti riisuda ja reha najal vaikselt surra. Kuid õhtul läksin järgmisele "koosistumisele". Seekord toimus see siis Minioni juures.

Võiks ju elada põhimõtte kohaselt, et mis juhtub Vegases jääb Vegasesse. Ja ilmselt peakski, aga kuna ma sain teada, et mitte keegi ei viitsi mu blogi lugeda, sest see on liiga pikk, siis ma kirjutan tuleviku endale natuke oma mälestustest.

Kuna ma olin kergelt haige, siis aitasid kaks tabletti mul sellest üle olla ja elu oli lill. Mingi hetk mängisime legodega, mängisime koaalat, sõime ja jõime, mängisin Minion Rushi, rääkisime tarka juttu ja vähem tarka juttu, jäin mõnele pildile, aga ka neid ei pane ma üles, sest et ma hoolin oma sõprade mainest. Keset ööd vaatasime filmi nimega "Vimm". Selline õudukas või nii. Ja kuna Ipadi aku oli peaaegu tühi ja mul ei olnud üksi midagi paremat teha, siis otsustasin minagi seda vaadata. Mulle ikka veel õudukad ei meeldi. Ja kuskil kella kuue paiku jõudsin ma kuidagi mingisse voodisse, kuhu ma ka jäin. Ja nii see päev vahetuski.

Päev 97
Ma lahendan probleemi ja tekitan teise

Pühapäev algas siis äratusega kell pool üks. Kõik peale Minioni ja Cockslapperi olid juba läinud ja sama oli teinud ka minu hääl. Põhjuseid võib olla mitu, aga kindel ei ole milleski. Ja siis me rääkisime natuke juttu ja ka mina läksin koju ära.

Kodust ma terve päev ei lahkunud. Istusin kodus ja mõlgutasin oma mõtteid. Hämmastaval kombel, ei ole neid palju, aga need on korduvad ja sageli natuke häirivad. Aga peale youtube'i, skype'i, natukese fb-chati ei teinud ma vist pea midagi. Kuigi ma olen nüüd candy crushist sõltuvuses. Aga nii see päev õhtusse veeres ja siin ma nüüd olen.

Päevamõtted:
Koosistumisel jõudsime järeldusele, et elu on alati lill. Kuid kahjuks on ka kaktus ja nõges lilled. Nii et jah, kui keegi küsib, kuidas sul läheb ja sa ei viitsi kurta, siis lausu lihtsalt elu on lill. Või tee nagu britid, alati vasta, et hästi, sest kedagi ei huvita ja see on pigem viisakus ja kuuli eest põiklemine. Kui sa vastad, et halvasti, siis ma ei hakka sulle oma ülevoolavat õnnetunnet kaela määrima.

Ma jõudsin koosistumisel järeldusele, et ma ikkagi ei vihka suhtes olevaid inimesi. Ma küll ei salli neid, aga ma jätan vihkamise ikka mõne üksiku inimese jaoks. Las see olla ikka eriline. Ja lihtsalt mainin ära, et mul meeldib ikka ainult üks teismeliste paar. Ja see kui ma ei salli sind, sest sa oled osa duost, siis sa võid mulle oma teise osapoole kohalolekuta isegi sõbralikult mõjuda.

Ah jaa, vihkamise, mitte sallimise ja muu säärase osas. Enamjaolt kipuvad inimesed arvama valesid põhjuseid, miks ma seda teen. Mind häirivad pigem inimeste lausutud sõnad ja minu jaoks ebanormaalsed teod, kui see, et ma oleks ise midagi teisiti teinud, midagi muud tahtnud jne. Ma olen sageli küllaltki tolerantne inimene ja minu pärast võite te teha, mida tahate.

Aus laupäev on nüüdseks juba tükk maad läbi. Sellest hoolimata, kui sa midagi küsida tahad, siis anna tuld, ma ei hammusta. Ja mul on selline tunne, et ma teen selliseid päevi veel. Mitte sellepärast, et olla ülemäära aus, sest ma niigi üritan vältida valetamist, petmist ja muud säärast. Aga põhjus, miks ma seda uuesti teeks on, et kui kell lõi 00:00 ja ma ei pidanud enam tõtt rääkima. Ma sain teha võltsnaeratuse, lausuda sõnad, et kõik on jumala okei ja see tunne, mis mind valdas oli jumalik.

Vaheaeg sai läbi ja algab kool. Kui väljaarvata mõned head mälestused, üksikud halvad mälestused ja hämmastaval kombel väga paljud puuduvad mälestused, siis ma ikkagi ei jõudnud teha neid asju, mida ma tahtsin, nii et mul tulevad huvitavad üksteist päeva.

Jah, üksteist päeva on alles kahest nädalast, mille jooksul lubasin ma lahendada kõik oma probleemid ja ma ilmselt kavatsen teha midagi sellist nagu andestuse kolmapäev. Ma palun inimestelt, kellele ma olen enda arust ülekohut teinud, andestust ja ehk andestan isegi mõnele inimesele.

Koosistumisel sain ma uue hea nõuande. Lepi inimestega sellisena nagu nad on. Kuigi sel hetkel ei tahtnud ma kuidagi sellega nõustuda, siis järgi mõeldes on see paganama hea nõuanne. Ma olen selle tõttu juba oma suhtumist muutnud lugematul arvul inimestesse. Ja see toob kaasa ka uue suure muutuse minu mõtlemises.

Ma loobun hetkeseisuga grupisüsteemist. Sa ei ole enam lahe ja tore inimene, sest sa kuulusid mu mõtetes sinna gruppi. Nüüd kui sa tahad lahe ja tore olla, siis sa peadki minu arust kogu aeg lahe ja tore olema. Ja sama käib ka kõigi muude omadustega. Nii heade, kui halbadega.

Lõpumärkmed:
Pühapäeva varahommikul, kella nelja paiku, keerasime me tund aega taha. Naudime nüüd seda.
Homsest alates algab uuesti kool, mis tähendab, et suur osa mu päevast on sellega hõivatud.
Teie õnneks, ehk tulevadki lühemad blogipostitused.
Kui koosistumisel mu eelmine sissekanne, või noh enamus sellest ette loeti, siis ma jäin mõtlema, et need neli inimest, kes seda siis kuulsid olidki ilmselt valdav enamus, kes selle läbi lugesid ja midagi aru said.
Mulle öeldi, et kuna ma kirjutan nii pikalt, siis ma peaks raamatu kirjutama. Teie rõõmuks või kurvastuseks, pean ma mainima, et ma olen alustanud oma kuue raamatuga või nii ja mitte ükski neist ei jõua kuhugi, sest ma kas lähen liiga laiali, liiga kitsalt või siis lihtsalt üritan peategelast juba kolmanda lause poole peal kogemata ära tappa.
Aga sellest hoolimata lausun need samad sõnad, mis alati.
Naudi elu, sest elu on lill. Vaata, et sinu oma oleks roos, tulp või nartsiss, mitte nõges ega kaktus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. oktoober 2013

Sissekanne nr. 78

Päev 95
Magamatus ja energiajoogi mõju

Hey hopsti, lilleke. Otsustasin täna ikkagi blogida. Täna on mul täielikult aus päev. Kui sa küsid mult midagi, siis ma ei keeruta, valeta ega vääna tõtt. Ainus erand on teiste inimeste saladused. Ja kuna mu blogi on minu eraasi ja ma niikuinii ei usu, et keegi seda loeb, siis ma siin keerutan natuke. Palun kui sa tahad minu vastu natukenegi respekti omada, siis sulge see blogi ja ära loe edasi.

Aga alustame minu päevaga. Ärkasin siis natuke enne üheksat, et Tartusse arsti juurde minna. Brekud ja muu säärane. Hommik ehk siis kuskil kella kolmeni välja tähendas minu jaoks ootamist, ootamist, ootamist ja veel natuke ootamist. Aga ometi sa see kõik oodatud ja aeg oli koju minna.

Päev möödus õhtut oodates ja kui LAN välja arvata, siis ei teinud ma õhtuni midagi. Õhtupoole, kella 23'ks läksin ma siis linna tantsima. See oli kohutav ebaõnnestumine üldiselt, aga ma ei taha ega viitsi detailidesse laskuda. Midagi teada tahad, siis kirjuta. Igal juhul tantsisin siis väikeste pausidega neli tundi. Pauside ajal mängisin näiteks kannelt, pidasin HP stiilis võlurite lahingu, rääkisin sõpradega ja vajusin natuke masendusse.

Aga ka see sai lõpuks ära ja kui kõik ära läksid, lahkusin ka mina, sest mul ei olnud mingit soovi üksi mingit filmi vaadata. Nii et saatsin siis enamuse inimestest koju ja tulin ka ise vaikselt koju ära. See oli omamoodi huvitav kogemus, aga ei midagi, mida välja tuua. Välja arvatud paar mõtet. Ja kuna ma arvan, et need mõtted on ainsad tänased mõtted ja kuna need ei ole head ega kasulikud teile, sest need on masendavad. Ma kirjutan selle magamatuse, energiajoogi ja segaduse vaimus. Nii et kui sa ikka loed, siis see on õige koht vajutada ekraani ülalservas asuva x-märgi peale ja mu blogi sulgeda.

Päevamõtted:
Isegi kui ma olen sinuga, siis sina ei ole minuga. See mõte käis mu peast mitmeid kordi täna läbi. Kui ma arsti oodates ooteruumis tuttavat nägin ja me sõnagi ei vahetanud. Kui me sõbraga samal ajal üksteisele oma muresid kurtsime. Kui mu tantsupartner tantsu ajal mujale vaatas, kuigi ma ei süüdista teda. Ja neid kordi oli veel, aga sellest hoolimata ei saa ju mina teid muuta.

Mingi hetk mainiti, et minu mittemillestki huvitumine ja üldine zombie olek ei too mulle mingit kasu. Kuid sel hetkel kui ma tundsin millegi vastu huvi, sain ma vastuseks, et ei ole oluline, ära pane tähele teema. Suht silmakirjalik, aga jumala eest ma ei heidi. Ma lihtsalt lasen zombiena edasi, sest et miks mitte.

Ja siis kolmas mõte, mis on väga pikk ja ilmselt mitme lõiguna. Kui te ikka loete, siis katsuge järge pidada. Põhimõtteliselt on inimestel väike mure sellega, et ma vihkan suhtes olevaid inimesi. On vaid üks teismeliste paar, kelle suhtes olek mind ei mõjuta. Kui, siis ainult positiivselt. Ja mulle öeldi, et ma olen selle pärast halb inimene, kui soovin, et mu sõbrad lahku lähevad. Ma lihtsalt ei salli suhteid. Selle väite peale lausuti mulle sõnad, et mõni inimene pole kunagi korralikus suhtes olnud ja kardab üksi jääda. Ma olin reaalselt nii nii lähedal, et ma ütleks, et äkki see ongi põhjus, miks ma suhteid vihkan. Ka mina olen ehk selline.

Tulles tagasi selle juurde, et ma olen halb inimene, sest mulle ei meeldi suhted. Ütleme, et mulle meeldib vanillijäätis, aga sina vihkad vanillijäätist. Kas see teeb sind halvaks inimeseks, kui sulle see ei meeldi? Ei, samamoodi ei tee mind halvaks see, kui ma suhteid vihkan. Igal ühel on omad eelistused. Ja minule isiklikult suhted ei meeldi. Aga sellega seoses meenub Krõlovi valm "Rebane ja viinamarjad".

Muudaks siis natuke seda valmi oma olukorra kirjeldamiseks. Katsu ette kujutada olukorda, kus kogu maailmas on kogu vanillijäätis otsa saanud. Sulle tundub, et on jäänud vaid üks lusikatäis. Aga see on sinust kaugel. Sa näed seda, kuid ainult seda, sest kõike muud ümbritseb läbipaistmatu udu. Oled vaid sina ja see viimane lusikatäis vanillijäätist.

Seitse kuud üritad sa selleni jõuda ja sa jõuad päris lähedale, aga siis muutub kõik. Järgnevad kolm kuud liigud sa sammu edasi ja kolm sammu tagasi. Sa liigud sellest kaugemale ja kaugemale ja kaugemale. Kuni lõpuks sa vaid vaevu näed seda. Ja kogu see aeg, kõik need kuud, suudad sa mõelda vaid sellest viimasest lusikatäiest. Sellest saab pea ainus jututeema sinu jaoks. Sa tahad seda rohkem kui ei midagi muud. Su sõpru on ammu ära tüüdanud asjaolu, et sa muust ei räägi. Suhted teistega muutuvad ja mitte paremuse poole. Kuid just siis, kui sa otsustad olla Rebane ja sellest loobuda. Just siis kui sa annad alla, sest sa mõistad, et sa ei saa iialgi seda jäätiseampsu. Just siis astub udust välja sõber, kes kõnnib jäätiseni ja läinud see jäätis ongi.

Sa murdud, sinust saab kaks omavahel võitlevat osapoolt. Asjad võtavad tuure ainult halvemuse poole. Üks pool sinust soovib ainult head. Soovib, et sõber oleks õnnelik, sest tema ju sai seda jäätist. Sa loodad, et maitse jääb kauaks kestma ja on alati hea. Kuid siis on teine pool, niiöelda varjukülg. Ja see loodab südamest, et sõber murdub, jääb jäätisest ilma ja kõik on nii nagu see enne oli. Ja küsimus jääb vaid selle ümber kõikuma, et kumb pooltest võidab.

Ja nii ma seisan. Vaatan kolmanda osapoolena pealt, kuidas mu keha end ise ära lõhub. Kuid mul on tosinkond päeva aega. Võtsin oma eesmärgiks kõik oma mured kahe nädalaga ära lahendada. Ja isegi kuigi mulle ilmselt ei pruugi kunagi meeldida, et mu sõber sõi jäätist ja mina mitte, siis kavatsen vähemalt selle aja pärast seda kasvõi aktsepteerida.

Ja kuigi viimane amps vanillijäätist on läinud, siis istun ma oma väikese künka otsas ja loodan, et kunagi, loodetavasti mitte väga pika aja pärast, leian ma uue maitse. See ei pruugi isegi vanillijäätisega sarnaneda. See võib olla karamell, šokolaad või isegi maasikas.

Kui sa kogu selle teksti läbi lugesid, siis sa vist tundsid midagi ära või tunned kedagi või midagi ära. Sul on sel juhul ilmselt õigus. Kuid tea, et ma ei taha lohutamist. Ma olen peaaegu surmkindel, et sa ei tea, mida ma tunnen. Sa võisid kunagi midagi sarnast tunda, aga see ei ole sama. Ära lausu, et sa tead, mida ma tunnen. Ära väida mulle, et sa tunned kaasa, sest sageli inimesed ei mõtle seda ja kui sa väga tahad, siis võid ju need sõnad suunurgast poetada. Mulle on sulle soovitus. Katsu mu mõtted mujale saada. Kui sa näed, et ma istun tegevusetult või olen fb's, siis tule ja ütle mulle midagi head, naljakat või midagi muud sarnast. Kui sa tahad midagi teha, mis iganes see ka oleks, siis tule ja ütle mulle. Ja kui mul ei ole midagi paremat teoksil, siis ma ilmselt olen isegi nõus.

Ja ma tean, et inimesed, keda ma mainisin on mu lugejad. Vähemalt vahepeal nad kommenteerivad. Siis kui sa seda loed, siis tea. Ma palun juba ette vabandust. Ma loodan, et ma midagi rohkemat ära rikkunud. Ma kirjutan selle meeltesegaduses, magamatusest kurnatuna ja energiajoogi mõju all. Ma loodan, et nüüd te ehk mõistate mind natuke rohkem. Ja kuna täna on kõik küsimused oodatud ja saavad ausa vastuse, siis andke tuld. Ma olen nii auklik, et ma olen kuulikindel.

Vahel harva kummitab mind mõte. Miks me teeme midagi, mida me teame, et saa hästi lõppeda. Näiteks võiks tuua selle sama sissekande. Ma tean, et see ei mõju kellelegi hästi, ent ometi enne, kui ma magama lähen, vajutan ma "avalda" nuppu. Ma tean, et ma kohtun homme mainitud inimestega, ma tean, et nad ei arva sellest hästi, ma tean, et ma ütlen vahel asju, mida ei tohiks, ent ometi ma teen seda. Küsimus on selles, et millal ma hakkan oma vigadest õppima. Või kas ma üldse hakkan.

Lõpumärkmed:
Ma vabandan jälle ja jälle ja jälle.
Kuna täna oli iseenesest aktiivne päev ja ma võiks natuke rohkem rääkida, siis kui te tahate, kirjutage või öelge mulle ja ma räägin oma päevast täpsemalt. Ilmselt kui olen rohkem puhanud.
Üks mu suurtest muredest on lahendatud ja homme kavatsen ma veel mõne lahendada, aga eks seda, mis saab näeb alles homme.
Ma loodan, et puhanud peaga, olen ma rõõmsamas tujus.
Ja kui sa lugesid siiamaani mu blogi, siis palun tee, nii nagu ma palusin.
Ära lohuta, sest sinu kurbus kurvastaks mind veelgi enam.
Paku selle asemel mingi tegevus välja.
Ja nagu alati.
Leia elust midagi head, leia oma lusikatäis vanillijäätist ja ära peatu enne, kui see on sinu. Ainult takistusi ületades me kasvame suuremaks ja paremaks.
Kahest nädalast on alles enamvähem 12 päeva või nii. Läheb huvitavaks.
Nautige sügist ja eks homse blogi osas vaatab veel.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. oktoober 2013

Sissekanne nr. 77

Päevad 93 ja 94

Päev 93
Kullakang alati taskus

Päev algas siis varajase äratusega, kell võis ehk kümme olla, sest tahtsin Ristiisaga natuke LAN'i teha. Tunnike-poolteist hiljem oli jälle aeg linna minna ja Kõuega sportlikult aktiivne olla. Nelja paiku tulin koju ja paar tundi kodus olekut hiljem tegin otsuse õhtul "koosistumisele" minna. Mõeldud-tehtud, nii et teie kahjuks on kolmapäeva õhtupoolik jälle Vegase stiilis värk. Ja sellega mu kolmapäeva tegevus lõppes ja öösel koju jõudes uinudes, jäi oodata vaid uut päeva.

Päev 94
See sind teistest eristabki

Ka tänane äratus oli huvitav. Ristiisa otsustas, et täna laseb mul magada, vanemad arvasid, et mind ei ole vaja äratada ja nii ma ärkasin 14:27. Kiirelt riide ja asjad kokku, isegi arvutit ei jõudnud käima panna ja juba pidingi linna poole lippama, et jõuda kella kolmeks trenni. Õnneks sain ma sellega väga eduliselt hakkama.

Peale trenni, kell oli siis vist viie paiku, läksin koju ja olin suht unine. Terve õhtu täis unisust. Sellest hoolimata istun ma nüüd siin ja kirjutan oma bloginatukest. Nii et läheme päevamõtete juurde enne kui ma uinun.

Päevamõtted:
Alustame tänase äratusega. Tõsiselt halb tunne on, kui sa arvad, et kell on juba peale ühtteist hommikul ja sa peaks ärkama. Kuid kui sa telefoni haarad, näed sa seal numbreid 14:27, mis on veelgi hullem. Ja siis sa mõistad, et sa pead kohe linna minema, sest sul hakkab poole tunni pärast trenn.

Kohale jõudes saad sa teada, et on neljapäev, mis tähendab, et enamus vaheajast on läbi ja jõudsin järeldusele, et ma ei olegi midagi väga suurt teinud. Ma olen käinud paaril "koosistumisel", olen teinud natuke trenni, aga midagi, mis muudaks selle vaheaja igaveseks meeldejäävaks, küll mitte. Nii et mul on paar päeva, et teha midagi suurt.

Mainiks ka ära, et kuigi eile ei bloginud, siis ma ei pruugi ka homme ja ülehomme blogida. Sest kui mul ei tule hullemat tuhinat päeva aeg blogida, siis ma ilmselt ei blogi. Vabandan, aga ma olen suutnud kuidagi oma õhtut ära planeerida. Aga noh, siis ma saangi teile pühapäeval pikemalt rääkida, mis kõik juhtus.

Aga läheme pealkirjade juurde. Minu juurde tuldi eile ja paluti, et ma neile blogis varjunime annaks. Ja nii sündisidki koerapliks ja saepuruplaat. Viimane neist käis ringi rääkides, et tal on kullakang taskus. Ja kui keegi ei uskunud, siis tõmbas ta saku kuld õllepurgi tagataskust välja. Huvitavad inimesed on alati toredad.

Ja teine on väide, mida mulle kirjutati. Ja ma olen selle üle uhke. Ma olen uhke, et ma olen teistest erinev. Ma ei taha mitte kunagi olla nagu kõik teised. Jah, kuigi see on ühiskondlikult aktsepteeritud ja muu säärane värk, siis ma tahan olla erinev. Ma ei taha kõndida vikerkaare peal ja katsuda pilvi. Ma tahan lamada rohul ja vaadata, kuidas teised tulutult üritavad. Ja lihtsalt väikse tähtsusetu vahemärkusena, ma olen katsunud vikerkaart.

Ah jaa, otsustasin, et kavatsen kõik oma probleemid kahe nädalaga ära lahendada. Aga kavatsen kohe alustada, et varem valmis saada. Nii et kui sul on minuga mingi probleem, ükskõik kui väike see on, siis ütle. Aga laupäev, 26. oktoober, saab minu jaoks huvitava eesmärgi. Ma ei kavatse sel päeval mitte ühtegi valet lausuda, ei kavatse tõde väänata ja kõigile küsimustele, millele ma vastata oskan, kavatsen ma vastata. Nii et kui sul on ükskõik, milline küsimus, siis anna tuld. Kui soovid, et teised ei tea, et sa küsisid, siis on ka see võimalus. Minu eesmärgiks on lihtsalt kõigiga ära leppida.

Deep Bro Talk, kuigi interneti avarustes kehtib see vaid kahe bro vahel, siis ma laiendan selle piire. Ütle mulle need kolm sõna ja kõik, mida sa mulle räägid ei levi mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel, ilma sinu nõusolekuta mitte kellegi teise teadvusesse. Ma ei kavatse neid mõtteid kunagi kirja panna, lausuda ega telepaatilisel viisil edasi anda. Kuid need kolm sõna kaotavad oma mõju, kui me läheme laiali, kui meiega liitub kolmas isik või kui sa lausud need uuesti. Kuigi kolmandate isikute kohalolu on lubatud, kui ka nemad on nende sõnade poolt kaasatud.

Kuid tagasi natuke reaalsemate asjade juurde. Ka täna ei saa ma üle ega ümber värvipimedusest. Igal juhul täna siis tulin ideele, ühendada miinus plussiga ja vaadata mis saab. Miinuseks oleks siis värvipimedus, plussiks hea mälu. Kui ma jätan hästi paljude asjade värvid meelde. Majade, riiete, püsiobjektide ja muu sarnase värvid saab ju meelde jätta.

Veelgi muudel teemadel. RIP Janus Pinka. Kustutasin oma fb konto ära. Facebook oli vähemalt niivõrd hea, et kui ma määrasin end vallaliseks, siis tuli kiri, et see ei ilmu minu seinale. Ei kuuluta vähemalt kõigile, et ma üksik olen. Aga noh, elu ongi raske.

Mul on reaalselt kõige jaoks piirid. Mul on väga nn halle piirkondi. Mul on iga asja jaoks murdepunktid. Toon näite oma OCD kohta. Kõigepealt on ideaalne tase. See ei ole väga paindlik ja murdub väga kiiresti kohutavaks. Tavaliselt on need pisiasjad, mis mind häirivad. Näiteks asjad, mida ma pidevalt näen. Üksik turritav juuksesalk mu vestluskaaslase peas, valesti laotud põrandaplaat jne. Ja siis on teine piir, mis on juba kaos. See tähendab, et asi on nii viltu, et mind isegi ei huvita ega häiri. Ma suudan sellega vabalt elada.

Aga kuigi ma tahaks veel nii palju öelda, siis ükski neist mõttetest ei ole piisavalt hea. Lähen parem magama ära. Ja eks homme, ülehomme või pühapäeval kirjutab jälle. Kes teab. Kas ma peaks oma päevast ja "koosistumistest" pikemalt kirjutama? Tooma välja huvitavaid seiku, midagi sarnast? Või ei pea? Ja olge mureta, ma suudan kirjeldada asju ka nimesid ja muud sarnast kasutamata.

Lõpumärkmed:
Kõik ei ole nii nagu see tundub.
Ärge tehke ennatlikke järeldusi.
Ma ei mängi tavareeglite järgi.
Ma ütlengi imelikke asju.
Ja teile ütlen ma nagu alati.
Leidke elus midagi, midagi, mis oleks seda kõike väärt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. oktoober 2013

Sissekanne nr. 76

Päev 92
Elukeerdkäigud ja muu säärane

Hey, lugeja. Ma kindluse mõttes kallis ei ütle, sest kes teab, kes loeb :D
Kui ma ütlesin, et eilne päev oli huvitav, siis tänane oli veelgi huvitavam. Julgeks isegi kasutada sõna kummaline. Aga noh, siit see tuleb ja loodan, et mu tänane blogi midagi hullemaks ei muuda.

Päev siis algas kõige nõmedama äratusega. Isa helistas lauatelefonile, nii kaua kui ma voodist tõusin, elutuppa koperdasin ja siis pahasena vastu võtsin. Hea algus päevale, kas te ei leia. Kolme paiku päevaajal võtsin ma siis oma ratta ja panin tugeva vastutuulega linna poole minema. Jõudsin siis linna ja tantsutrenn võis alata.

Tantsutrenn oli nagu trenn ikka, kergelt väsitav, täis karjumist ja jutu ajamist ja muud säärast. Kuid parim koht oli kui juhendaja kutsus mind ja minu paarilist Ruthiks ja poisiks. Eks ma nüüdsest olen siis lihtsalt poiss. Ja kui keegi küsib, siis miks ma kasutasin oma partneri pärisnime, siis ma ei saa ju nii lihtsalt tema koodnime avalikustada.

Kuid trenn lõppes ja sõitsin koju tagasi. Arvasin, et tuleb tavaline õhtu, aga issand kuidas ma eksisin. Tuleb välja, et uudised jõuavad minuni suht viimasena. Aga sellest ei ole hullu, sest miks peakski mulle mingit infot edastama. Ma niikuinii rikun midagi ära või teen midagi ebaloogilist. Uudiste sisu ei ole minu avalikustada, aga ma ütleks, et ei midagi ootamatut. Ja siis istusin ma niisama mõeldes omi mõtteid, kuni helises mu telefon.

Trimmer kutsus mind välja, olles minu maja ees. Kui ma sain teada, et ta on üksi, ma ei uskunud seda ja mul oli õigus. Temaga kaasas oli Blue baby. Läksime siis koos linna ja rääkisime juttu. Jutu sisu või mõtte või mingi sellise asjani jõuan ma hiljem oma mõtetega. Saatsime Blue baby koju. Käisime Trimmeriga Unicorni ja Minioniga väljas ja koju tulles kohtasin tee peal Shreki. Arvestades kui paljude inimestega ma täna kohtusin võiks öelda, et täna oli üks päriselu sotsiaalsuse suur-päevadest.

Õhtu möödus tavalises taktis. Arvuti seltsis. Vaatasin ära filmi "Hansel&Gretel the Witch Hunters". Mulle meeldis ja soovitan teilegi. Aga eelmise lõiguga seoses meenus mulle, et Trimmer on muudetud kellekski teiseks, aga kuna ma ei ole kindel, kelleks ja ma ei leia seda ka, siis Trimmer, andesta seekord.

Päevamõtted:
Neid sai ikka täna päris palju mõeldud. Nii et hakkame kuskilt otsast lihtsalt pihta. Alustame lubadusega. Lubadus ise on ülimalt lihtne. "Kaks nädalat" on see aeg, mille jooksul ma kavatsen kõik oma praegused probleemid lõpetada. Katsun inimestega asjad selgeks rääkida ja sisemist rahu leida. Aga teie abi ja vastutulelikkusega võib see aeg palju lühem olla. Näiteks kui te olete nõus seda homme õhtul ja internetis (viisakalt ja vastastikku austades) arutama, siis ma olen enam kui kindel, et ma istun fb's ja väike hey mulle võib ju vaikselt kõike muuta.

Ma ei ole hea inimene. Nagu kohe üldse mitte. Ma vihastasin oma hea sõbra välja ja ta kuna ta on suhteliselt ärritunud, siis kasutas ta roppe sõnu. Kuna ma tean, et te räägite omavahel ja ma olen kindel, et aeg-ajalt, see ei pea isegi väga tihti olema, räägite te mind taga, siis seda olukorda kirjeldades oleks õige väita, et ta nimetas mind "Sitapeaks". Mille peale mina oleks võinud ju vabandada, kuid suutsin vaid öelda: "Ma mõistan", "Ouch" ja "Okey". Ma oleks võinud olla kordi parem inimene, aga eks aeg näitab, mis edasi saab.

Ma ei ole ka südamelt halb inimene. Mul on lihtsalt väga raske olla see, mida standartselt heaks nimetatakse. Ma ei saa inimest kiita millegi eest, mis on loomulik. Siis on ka asjaolu, et kuna fb's on valik kahe asja vahel, kas mulle meeldib või ei. Siis ei saa ma ju panna like, kui see mulle tõsiselt ei meeldi. Et asi paneks mind vajutama like nuppu peab see saama minu arvates vähemalt 9,1 punkti 10 punkti skaalal. Kuid see ei tähenda, et kui sinu pilt, staatus, jagamine või muu säärane ei ole seda väärt. Ma vahel teen osadele asjadele erandeid ja kõiki pilte ja mõtteid ma ei pruugi lihtsalt näha. Või siis unustan ma lihtsalt selle nupuvajutuse teha.

Mulle öeldi täna lause, mis peaks inimest natuke masendama, aga mind tegi see mingil põhjusel isegi rõõmsaks. See lause võis olla midagi säärast: "Ma ei saa sind usaldada, sest ma ei saa aru, kas sa räägid tõtt või valetad". See tähendab, et ma olen saavutanud ühe oma pisikestest eesmärkidest, olla lugematu. Vahel on mul hetki, kus ma suudan silma pilgutamata valetada, nii et see on usutav. Ja kuigi 99% ajast ma ei valeta, sest sel ei ole mingit eesmärki. Aga see allesjäänud protsentki on vaid selleks, kui ma ei taha tõtt avalikustada või midagi sarnast. Ma ei taha valetada ja kui mul on võimalus, siis ma seda ei tee. Kuid see jätab minust kahjuks mölaka mulje, vähemalt olen ma aus mölakas.

Minust saaks hea vana Egiptuse ülik. Ma armastan sooja, ma jumaldan kasse ja ma ei söö palju. Pluss ma olen alati tahtnud valitseda hiigelriiki ja elada ajal, kus olid mõõgad ja sõjas ei surnud tuhandeid süütuid selle pärast, et nad jäid jalgu. Tõsi ka siis tapeti tsiviilikuid, aga see vaid selleks, et võitu tähistada, mis on teatud tingimustel minu arust isegi õigustatud.

See toob mind mõtteni, et mul on väga madalad väärtushinnangud ja moraalinormid. Kuigi ma tahan õudselt maailma parandada ja lõpetada sõjad igaveseks, olen ma ka selle nimel oma rivaalid kukutama ja vajadusel ka kõrvaldama. Ma ei ütle, et ma tahan kõiki oma rivaale hukata ja nad ajaloost kustutada, aga kui nad rahumeelselt ei alistu, siis kipun ma suht sageli alatuid võtteid kasutama.

Mind häirib inimeste organiseerituse ja loogika tase. Või õigemini selle kohatine puudumine. Täna pidin lugema lauset, et värvide nägemine on ju nii loogiline, kuid samas see isik ei mõistnud, miks on tuhandete eurode väärtuses asju täis oleva hoone ümber elektriaed. Aga sellistel hetkedel hingan ma sügavalt sisse ja mõtlen, et nemad ei pruugi nii mõelda kui mina ja see, millest nemad mõtlevad, võib neid isegi minust paremaks teha. Isegi kui ma seda avalikult ei tunnista, siis ma tean, et ma olen palju suuremate vigadega kui mind ümbritsevad inimesed. Kuid keegi ei ole ju ideaalne.

See toob mind täna kuuldud lauseni. Kett on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli. See lause on juba ülivana ja olen seda ilmselt tuhandeid kordi kuulnud. Aga enne tänast ei olnud ma kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui mina olen kõige nõrgem lüli. Ma katsun alati teisi aidata, et nemad oleks paremad, aga ma ei oska ennast teiste silmade läbi näha, mis tähendab, et ma ei oska iseennast sel teemal aidata. Kuid viimane asi, mida tahan on see, et kett puruneb.

Vaikimine hõbe, rääkimine kuld. Kuldsed sõnad kui võib nii öelda. Kuid sel juhul ei taha ma sekunditki veeta võitjana. Ma tahan olla see, kes räägib, sest just sõnad on värav inimese hinge. See võib olla must ja kohutav ja täis vigu ja muud ebameeldivat. Aga ometi just see on võimalus mõista, mida inimene teab, tunneb ja isegi tahab. Mainida võiks ka järgmisi kuldseid sõnu: Käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi.

Ma tean, et paljudel inimestel on minuga paratamatult mõni probleem. Ja kui ma kuulen seda kellegi kolmanda käest, siis see tekitab minus imeliku tunde. See ei tõsta sind minu silmis kohe üldse. Samas kui sa tuled ise ja ütled, kirjutad või midagi sarnast mulle, et sul on minuga probleem ja oled nõus seda lahendama, siis olen ilmselt ka mina nõus üritama. Aga ilmselt need, kellel minuga probleem on minu blogi ju ei loe.

Väide, mida ma väga tihti kuulen, on minu arust huvitav. Mu blogi olla väidetavalt liiga pikk. Ma ei sunni kedagi seda lugema ja ma olen tänulik neile, kes loevad, aga minu blogi on minu teha. Mulle meeldib kirjutada, sest see on üks paljudest viisidest, kuidas ma ennast väljendan. Ma ei usu, et mu sissekanded üldse lühemaks muutuvad, aga lootus sureb ju viimasena.

Ma avastasin väga lihtsa meetodi teada saamaks, kes mu blogi loevad. Inimesed, kes seda teevad sageli mainivad seda mulle. Mitte väitega, et "hey, ma loen ka su blogi, herp-derp", vaid näiteks, kes mainib, et tegin kirjavea, kes küsib mu mõtete kohta ja kes lihtsalt juhtub minuga mingil teemal nõustuma. Ja eriti meeldivad need tüübid, kes mu blogi ei loe ja on selle üle natuke uhked ka. Nad kõlavad lihtsalt nii ajuvabalt. Aga noh nalja peab ju saama.

Kell on juba kõvasti liiga palju ja ma peaks homset päeva arvestades juba ammu magama ja kuigi mul on veel nii palju öelda ja nii palju mõtteid, millest kirjutada, sest kui ma otsustasin zombiestuda, siis mu aju just hakkas tööle. Küll teises suunas, kui ma lootsin, aga äkki ongi see suund parem. Aga ma loodan, et te leiate mu mõtetest tuge ja ehk saate millegi osas samastuda.

Üks mõte mul siiski veel on. See on hästi lihtne ja loogiline mõte, mis natuke häirib. Kuigi mu taskus on igapäevaselt nuga ei kavatse ma seda inimese vastu kasutada. Ma pigem lõikan sellega nööre ja muud säärast. Ma ei tea kedagi, kes oleks seda väärt, et ma tema surma nimel oleks nõus vanglamüüride taha minema. Nii et palun ära karda, ma ei kavatse ise kunagi inimesele füüsiliselt kahju teha. Ainus viis selle juhtumiseks on siis kui ma teen seda kogemata või enesekaitseks. Kuid tõenäosus, et ma kellelegi kogemata nuga annan, on ikka imeväike.

Lõpumärkmed:
Isegi kui ma päevad läbi halan, et kui raske mu elu on, siis ometi istun ma õhtul fb's, kuulan muusikat ja kõigun lolli naeratuse saatel oma kriuksuvas toolis.
Alustasin oma keemia referaadiga. Kes teab midagi vasest kui bioelemendist, andke tuld
Istun siin, vaatan oma ülesannete nimekirja ja muigan iroonias, sest see ei toimi pea üldse. See on nagu asjad, mida ma pigem ei tee.
Kui sa tahad tantsida 25. oktoobri öösel Jõgeva kultuurimajas, siis uuri selle kohta. Ja kui sa oled poiss, kel ei ole partnerit, siis kirjuta mulle. Ma tean mitut neidu, kellel ei ole poissi. Ma tahan olla hea sõber ja kui sina mind aitad, siis saad sina olla osa minu arengust.
Hooli endast ja ennast ümbritsevatest inimestest.
Kaitse end ja teisi enda ümber.
Armasta end ja oma lähedasi inimesi.
Austa end ja inimesi, kellega kohtud.
Naerata aeg-ajalt ja ole rõõmus.
Ole heatahtlik ja tore inimene.
Räägi, mida mõtled, tunned, tead.
Ole parem inimene, kui mina.
Ma usun sinusse, armas lugeja.
Katsu leida rõõmu oktoobrilõpust ja elust üldiselt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. oktoober 2013

Sissekanne nr. 75

Päev 91
Tahaks pea liiva alla matta

Hey. Tänane päev oli huvitav. See peaks olema hea sõna selle kirjeldamiseks.

Aga alustame algusest. Päeva alguses rikkusin ma päeva lõpupoole ära, aga sellest natuke hiljem. Tunniseier oli juba pikalt olnud kella parempoolsel küljel, kui ma lõpuks voodist välja sain. Aga läksin siis kiiruga linna, et omale uus ID-kaart taotelda. Kodakondsus- ja migratsiooniametis pidin siis pilti tegema ja see tuli suht normaalne. Ma arvan, et ma lasen endast uue, samasuguse pildi teha ja siis võiks sellest mu uus profiilikas kõikjal saada. Peale seal käiku sain Kõue ja Töömehega kokku. Kuigi me veetsime koos kaks tundi, ei ole sellest midagi erilist rääkida. Aga ma jõuan ilmselt ka selleni kunagi tagasi.

Peale seda sõitsin koju ja veetsin õhtu nagu iga teise. Istusin oma kriuksuva tooli peal, vaatasin oma arvuti ekraani ja klõbistasin oma klaviatuuril erinevaid sõnu, sõnumeid, märkmeid, mõtteid ja nüüd ka oma blogi. Aga noh, vaatasin ka täna oma lemmiksarjade viimased osad ära, mis tähendab, et tuleb uusi oodata.

Päevamõtted siis:
Alustame pealkirjast. Üritas head, aga välja tuleb nagu alati. Flip that sugar honey ice tea. Üritasin siis omamoodi asja paremaks teha, aga mulle tundub, et ma rikkusin rohkem asju ära, kui ma paremaks tegin. Aga noh eks aeg näitab, mis edasi saab. Kui keegi aru ei saa, siis võite mu eilselt blogi lugeda ja natuke mõelda, mida te ise teeks ja siis saategi teada. Päeva alguses peetud vestluse tagajärjed tabasid mind õhtul ja need ei olnud head. Ja nüüd tahaks lihtsalt peitu pugeda ja oma pea liiva alla matta, et kõigest eemale saada... Suhtedraamad on ühed võrratult huvitavad asjad.

Täna vesteldes paari inimesega jõudsin ma huvitavale järeldusele. Põhimõtteliselt võiks öelda, et kui minule räägitakse inimestest halba ja mina räägin inimestest halba, siis peab ju keegi ka minust halba rääkima. See on ainus loogiline järeldus. Aga noh, kui minu ausus, otsekohesus ja vahel kerge ärritatud olek põhjustab sinus tunnet, et ma olen tropp ja sul on minuga probleem, siis palun ütle seda mulle. Teiste tagarääkimine ei too ju kellelegi kasu. Ma teen seda ise, aga kuna ma olen sageli enam kui kindel, et see info jõuab nende inimesteni, siis ma jätan osad asjad ütlemata ja annan oma arvamuse edasi teiste kaudu.

Emotsioonihunnik. Viimasel ajal olen ma sageli valinud selle sõna, et ennast kirjeldada. Aga minu arust ongi just see kõige parem sõna selleks. Kõik mu emotsioonid on aastatega kuhjunud üksteise otsa ja nüüd lasen ma need kõik ja korraga välja. Ma solvun ja ärritun ülitihti, ma ei pea pingele vastu ja murdun kiiremini kui kuivanud oks. Kuid ma ka armun ja võtan uusi sõpru kergelt vastu ja see võib lõppeda sama kiiresti kui algas. Ma lihtsalt ei oska emotsioonidega toime tulla ja siis tulebki lihtsalt lolli naeratusega tuleviku poole edasi rühkida.

Mul on loll komme võta peaaegu kõike võistlusena. Keegi peab olema minuga parem sõber, ma pean ülesande sama kiiremini valmis kui teised, ma pean olema parem, tugevam ja lahedam. Ja näiteks, kui mul tekib küsimus, siis ma pean sellele vastuse saama. Täna otsisin ma üht laulu, monopoly algset nime ja palju muud ainult selle pärast, et ma hakkasin mõtlema, mis see olla võiks. Ja sageli ei anna ma alla enne, kui on juba liiga hilja.

Kuidas ma saaks uurida, kas mul on lampi avalduvad võimed? Ma tunnetan energiaid, ma tunnetan mineviku vaime, aga ainult vahel. Täna näiteks nägin ma vaimusilmas jalajälgi. Neid oli terve põrand täis ja neid oli tuhandeid. Ja see häiris mind natuke. Ma tunnetan inimesi enne kui ma neid näen või kuulen, ma tunnetan ka seda, kui midagi hakkab juhtuma. Kuid ma ei ole välja mõelnud testi, millega ma saaks oma võimeid kontrollida, sest mu võimed avalduvad kindlatel tingimustel, kindlate asjade osas ja see paneb mind ebamugavalt tundma. Lisaks sellele tean ma tõenäosuse kohta. Ükskõik kui väike see võimalus on, siis jääb paratamatu mõte minu jaoks, äkki see kõik oli vaid juhus.

Rääkides kindlatest tingimustest, siis ma olen ülimalt paindlik inimene. Rääkimata sellest, et ma olen omakasupüüdlik. Kui mäng käib minu tingimustega, siis ma olen nõus mängima igasugu asju ja kui minu reeglitest kinni peetakse siis ma olen nõus üldiste reeglite osas väga suuri painutusi tegema. Ja minu arust on mul enamvähem alati väga lihtsad ja väga mõistlikud tingimused. Aga kui keegi väidab, et on nõus minu tingimustega mängima ja siis rikub neid, siis on kuri karjas. Aga minu suurim nõrkus ongi see, et ma mängin reeglite, boonuste ja karistustega. Kui mulle ei panda kindlaid reegleid ja ei hoiatata nende rikkumisele järgnenud karistustega või ei lubada mingeid boonuseid nende järgimise eest, siis ma elan oma ebaloogiliste ja omakasupüüdlike reeglitega. Ja need reeglid ei pea olema isegi väga suured ega karmid, karistused surmavad ja boonused kuldaväärt. Ma kardan, et mind tuleks teavitada ka elu põhilistest põhimõttetest.

Aga elufilosoofi arvates on tänaseks piisavalt kirjutatud ja nii ma oma blogi lõpetan. Jään huviga homset ootama, sest et elu on lill. Ma tean, et ma teen koguaeg kohutavalt vigu ja ilmselgelt ma lähiajal ei õpi, aga kuna ma usun deja vu'sse, siis pean ma täna kuuldud ennustuse järgi järgmiseks sügiseks kõik korda saama. Aga kes teab, sinna on ju enamvähem aasta aega ja kui juba sekundid ja minutid muudavad ajalugu, siis on ma isegi ei plaani seda, mis aasta pärast juhtuma hakkab.

Viimasel ajal olen märganud, et väga paljud inimesed blogivad. Peamine mõte, mis ma märganud olen, miks see tehakse, on see, et oma mõtteid avalikustada. Peamine lootus, mis ma näinud olen, on see, et blogist ei saa tühine päevakirjeldus. See paneb mind mõtlema. Kas tänapäeva ühiskonnas on tõesti nii, et me ei saa oma mõtteid ja arvamust muud moodi avalikustada, kui nii, et me kirjutame need internetti? Ja see paneb mind mõtlema ühele põhjusteset, miks mina blogi tegin. Et ma saaks tulevikus kiigata tagasi oma mineviku igapäevaelule. Näha, mida ma tegin, mõelda selle üle, mida kord mõtlesin ja naerda selle üle, kui rumal ma olin. Aga eks seda veel vaatab.

Bloginduse teema pealt tuli täna jälle jutuks, et kes kellelt selleks idee sai. Mina tean väga kindlalt, kust mina idee sain. Mu ülilahe eesti keele asendusõpetaja kunagi soovitas blogida ja üks neiu, kelle blogi ma sel ajal lugesin ajendas mind selleks. Põhjus, ma ei suhelnud selle neiuga ja ei suhtle enam ka. Aga tema blogi lugedes sain ma tema elu kohta teada. Kuigi ma enam tema blogi ei loe, loen ma teiste blogisid ja kirjutan enda oma. Kuid kust nemad kaks idee said, saab ju veelgi kaugemale uurida. Kuid mind see nii väga ei huvita. Kui kunagi juhtub teada saama, siis saab. Vaeva ma sellega nägema ei hakka.

Ja siis nägin ühes blogis sellist väikest küsimustikku. Otsustasin selle ka enda blogisse kirjutada. Ja kuigi ma tean vaid seda, et mina vastasin talle, loodan ma, et keegi vastab ka mulle. Suuliselt, kirjalikult või mingit kolmandat moodi. Aga need küsimused oleks siis järgnevad:

Mis sulle meeldis?

Mis sind häiris?

Mida sa tahaksid siin näha?
Kuid nagu temagi lisaks ma ka igapäevase lugeja küsimuse, millele saab vastata kommentaarides, fb kirjaga, ask'i, sayat.me's ja ka näost näkku öeldes.
Küsiks siis järgmist: Teemades, mis ei puuduta sind, kas tuleks olla pigem vait ja vaadata, kuidas midagi ei muutu või siis üritada asja paremaks muuta?

 

Lõpumärkmed:
Ma sain uue lemmikbändi: Janus. Tuntuim laul: Eyesore
Ma lihtsalt mainin ära, et on väike võimalus, et mu blogi ei ilmu ei kolmapäeval ega ka laupäeval.
Ma kardan tulevikku. Aga noh nalja peab saama. Naeratus näol, segaduses südamega sammun ma tundmatuse poole edasi.
Ma loodan, et lähipäevad tulevad lahedad ja ma naudin neid.
Teile nagu alati,
Nautige elu ja andke tagasisidet

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. oktoober 2013

Sissekanne nr. 74

Päevad 88-90

Päev 88
Janus oli, on ja jääb jumalaks

Hey. On alanud vaheaeg ja ma väga kartsin, et ma ei blogi täna. Aga mõeldes, et mul pole niikuinii millegi paremaga oma ööd sisustada ja on kahtlus, et ma homme ei blogi, siis teen parem täna midagi.

Täna oli rebaste nädala viimane päev. Kuna tänane riietusstiil oli pidulik, siis mingeid hullemaid mänge ei olnud ja integreerima pidime vaid meie. Matemaatika ikka nii lemmik. Aga jah, koolipäev algas massaasiga ja peale seda tundi. Midagi tundides väga erilist ei juhtunud, v.a. väike huvitav vestlus aeg-ajalt. Ja kui koolipäev oli vaikselt õhtusse tiksunud, siis jäin kooli ja ootasin ristimist.

See oli suhteliselt katastroof. Kõik klassid põrusid ja lõpuks sai minu kutsikas teada, et mina tema abiturient olen. Ta oli seda enda sõnul juba nädala algusest kahtlustanud. Terve ristimise aja tegin pilte ja jäin ka ise mõnele pildile. Mõni inimene kiitis mu fotokvaliteeti, teine laitis mu tehnikat, igal ühel oma arvamus. Rebaste vahelise võistluse ja rändkarika võitis B-klass ja kõik kutsikad kuulutati inimesteks, lõpetades minu jumala vägi, aga selleni jõuan ma hiljem tagasi.

Kuid ka ristimine sai läbi ja koju tulles, veetsin ma õhtu nagu väga sageli. Suhtlesin ägedate inimestega ja mängisin erinevaid mänge. Mängisin üle pika aja natukene klotsimängu ja vaikselt jõudiski kätte öö. Ja nüüd kirjutan ma seda blogi, nii et läheme mõtete juurde edasi.

Päevamõtted:
Alustaks sellega, kelle järgi mulle nimi anti. Nime sain ma ühe Rooma jumala järgi. (wikipedia/Janus, kes tahab võib lugeda, mis jumal see Janus omal ajal oli.) Põhjus väga lihtne, mul oli väga hea elu algus. Ja kõik, mis algab algab mul hästi, kuid keskpaik kipub tavaliselt natuke viltu vajuma, aga noh jah. Rebastenädalal olin ma aga rebaste piinaja, ent küllaltki armuline jumal.

Teemast värvipimedus ei saa ma ühelgi päeval üle ega ümber. Kuigi enamus ajast on see kohutav piin sellest rääkida, siis täna oli sellest isegi meeldiv rääkida. Ma arvan, et ma õppisin ka ise midagi enda kohta, aga eks seda näitab aeg.

Siis mainiks ka ära oma võrratu perekonna mudeli. See on minu arust hea peremudel: Mul on õde, kes on poolõde; mul on õeke, kellega veresidemed puuduvad; vennake, kellega sama asi; õde, kes on kass; tütar, kes on minust aasta noorem; tütar, kes on minust kolm aastat noorem; poeg, kes on minust aasta noorem ja samal ajal ka minu isa; lapselaps, kes on minust 3 kuud vanem; naist ei ole; ühel lapsel on ema, aga ma ei nimeta teda oma naiseks; mul on kaks naise venda ja siis on mul veel normaalsed vanemad ka. Lihtsalt kiire ülevaade minu värvikast perest.

Minu jaoks jagunevad inimesed paljudesse rühmadesse ja tänane rühmade jaotus oleks nende väited. Alustame neutraalsest rühmast, kelle arvamus on objektiivne, nende ideed ja faktid on enamvähem ette ennustatavad ja mul ei ole nendega probleeme. Jätkame rühmaga, mida ma nimetaks kuldkeelteks. Ükskõik, mida nad ütlevad, ma usun seda, ükskõik, mida kui loll nende väide on, ma pigem aitan, juhendan natuke, kui pahasti ütlen. Ja siis on kolmas, mis kannavad nime ussikeel. Ükskõik, mida nad ütlevad, olgu see kompliment, solvang, kasvõi fakt, ma ei usu neid. Ma pigem hakkan neid enam vihkama. Ja üleminek ühest grupist teise on ülimalt lihtne.

Päev 89
Kui enne oli EI, siis nüüd on EI EI

Hey
Peaaegu kõik, mis eelnes päevale 89 on kirjutatud reede õhtul, aga kuna ma arvuti ette suht magama jäin ja laupäeval ei olnud ma öösel kodus, siis lasen ühe valuga kolme päeva sissekanded sisse. Mis ikka juhtuda saab.

Aga noh, laupäeva hommik algas huvitavalt. Umbes kaks tunnikest või nii vedelesin ma voodis ja rääkisin E'ga juttu. (E on hetkel kõige uuem ja kõige lühem koodnimi) Kuid lõpuks tõusin minagi üles ja läksin istusin siis arvuti taha, hakates õhtut ootama. Õhtul oli siis plaan teha jälle Vegast ja nii see ka oli. Ma ei saa, ei tohi, ei taha kõigest rääkida, aga minu mõtted on minu ja las nad olla ka siis siin.

Aga kuna ma päeva ajal midagi ei teinud ja õhtul oli salajane koosistumine, siis ei olegi mul teile midagi rohkemat laupäevast rääkida. Aga noh vahel lihtsalt on nii ja vahel on teisiti. Kuid kuna ma sain seal magada, siis vahetus ka päev.

Päev 90
Tee seda, mida sa tegema peaks

Tänane päev oli siis ääretult tegevusvaene. Tulin hommikul koju sõin natuke ja läksin vanavanemate juurde. Natuke aega seal oldud ja jutud räägitud, oli aeg koju tulla. Päeva veetsin siis kodus. Mõtlesin eilse üle ja kirjutasin natuke blogi. Kuid õhtu möödus nagu iga teine. Ülimeeldiva ja laheda seltskonnaga juttu rääkides. Erandlik on vist see, et ma vaatasin ka filmi "Trance" ja soovitan seda. Aga kätte jõudis öö ja siin ma nüüd blogin.

Päevamõtted:
Sõltlane. Ma olen täiesti facebookist sõltuvuses. Ma pean reaalselt kogu aeg seal olema ja kellegagi suhtlema või ma tunnen, et midagi on puudu. Aga see ei ole alati hea, kusjuures see ei ole sageli hea. Aga noh nii kaua kui see mulle otseseid probleeme ei põhjusta, siis ma ei karda.

Aga räägime siis natuke päevapealkirjadest, sest et vahel need ei ole täiesti suvalised. Alustame EI'ga. Kuid enne kui ma selle teemani jõuan pean oluliseks mainida, et oleks äärepealt pannud selle mõtte pealkirjaks "Silmakirjalik zombie". Kuid nimetame seda kuidas tahes, mõte jääb ikka samaks. Seos EI'dega on see, et minu keelamine koosneb ühest ja väga mõjuvast sõnast EI, millele ei pruugi isegi seletust järgneda. Ja kui sa vaidled, ma kordan EI ja kui sa pakud välja veelgi lollema plaani, siis on EI asemel EI EI. Reageerin samamoodi ka süüdistustele.

Kui ma eile peol keelasin ühte poisi, kui ta üht neidu salaja solvas ja sama neidu, kui ta seda poisi äärepealt "kiusanud" (see ei ole õige sõna, aga ma praegu ei suuda paremat asemele mõelda), süüdistati mind täpselt samas asjas. Ma vastasin sekunditki raiskamata, et EI. Kuid ei möödunud hetkegi, kui ma mõistsin, et ma teen seda sama. Ja jõudsin järeldusele, et mul ei ole õigust neid keelata tegemast midagi, mida ma ise ka teen. Aga kuna ma ei kavatse end iseseisvalt parandada ja kõigil teistel on minu halast juba viisakalt öeldes kopp ees, siis otsustasin zombiestuda. Ma üritan suhtuda võimalikult sekkumatult. Ma küll ilmselt ütlen oma kommentaari, aga sellega ma ilmselt piirdun ka.

Ja kui sina, kallis lugeja tundsid end viimase lõigu osas puudutatuna, siis ma ilmselt vihjasin ka sulle. Kuigi ma üritan oma blogis võimalikult vähe teistele vihjata, siis see on tõsiselt teie kapsaaeda. Ja kuna ma just sageli olen see vahelüli, kes teab mõlemat lugu, (mitte, et mul selle vastu midagi oleks) kuid ei saa midagi öelda, siis pean ma leidma viisi, kuidas midagi muuta. Ja ilmselgelt ei ole mu avalik blogi parim koht teiste murede lahkamiseks, aga kuna ma olen loll ja paremat viisi ei tea, siis nii kahjuks asjalood on.

Kuid, et see blogi ei võtaks nii öelda mustemat külge, siis pöördun tagasi enda viltuse huumoriprisma juurde. Nimelt nagu ma juba tuhat korda maininud olen, siis ma olen värvipime. Mu armasad ja toredad vanemad tõid mulle täiesti ühevärvilise ruubiku kuubiku. Positiivne osa on see, et see on alati lahendatud.

Lauamängud, kaardid ja täringud. Ma kogun neid. Mul on igasugu imelikke lauamänge, millest enamus läheks vist kategooriasse populaar-teaduslik. Paljud mu fakti teadmised pärinevad just nendest mängudest. Mul on igasugu kaarte. Mul on kümneid pakke tavalisi mängukaarte (paper, plastic coated ja 100% plastic), mul on erilisi mängukaarte, mul oli mingi hetk 33 tavatäringut ja siis ma ostsin vähemalt 7 D&D täringut juurde. Ja muidugi on ka minul mõned puzzled. Ja ükskõik, kui palju mul neid on, ma ei usu, et neid on piisavalt. Ma teen kaartidega igasugu matemaatilisi trikke, sest näpuosavust mul ei ole ja mul puudulik motivatsioon teeb selle kergelt raskeks ka.

Ma kavatsen mingi päev ära teha oma ennast kirjeldava blogi. Ma jõudsin järeldusele, et keegi ei näe ju minu sisse ja kui ma end nii väljendan, siis ehk saab nii mõnigi teist minu ebaharilikust maailmavaatest aru. Ma tean, et kõik inimesed on erinevad ja see ongi huvitav. Küsimus on selles, kas me laseme teistel mõisata, kui erinevad me oleme. Mina igal juhul tahaks seda.

Ah jaa ja mu tänane pealkiri ka ju. Tee seda, mida sa tegema peaks. Selline märge ripub juba nädalaid minu kõrval. Kuid kas ma pean sellest kinni? Oh ei, kus sa sellega. Ma võiks kirjutada oma keemia esseed, teha oma õpimapid korda, korrastada oma arvutit või kasvõi koristada. Kuid mida ma selle asemel teen... Ma võtan chat nimekirjast peaaegu juhuslikud inimesed ja kirjutan neile hey. Suht masendav lausa, aga noh vahel peabki natuke lõdvemalt asja võtma. Väike puhkus kui nii võib öelda.

Täna käisin siis connectedis, kus vestlust alustati mõttega, et ma olen hälvik. Ja siis ma ütlesin hea väite, mida ma ütlesin ka väikeste mööndustega peol öelda. Kuigi mul on kerge hirm, et see ei ole minu enda mõte, aga see oli: "Kui ma solvuks kõigi peale, kes mulle kunagi halvasti ütlevad, siis ma vihkaks enamust inimesi, keda ma tean." Ja kusjuures see mõte aitab mul sirge seljaga, silmad kinni ja pika sammuga edasi minna.

Mulle on mainitud, et ma ei räägi otse, vaid ma keerutan. Ma olen seda juba nii palju teinud, et see on minu jaoks täiesti loomulik. Ma isegi ei mõtle kui ma seda teen. Kuid eilse peo ajal jõudsin ma järeldusele, et ma suudaks pidada maha lühidialoogi, mis omaks kolmandatele isikutele isegi väikest sisu, aga kus iga sõna oleks kas mingi koodsõna või vihje millelegi. Ma pole seda küll proovinud, aga ma usun, et see on võimalik.

Ja viimase asjana mainiks ma ära huvitava asjaolu. Ma suudan end veenda, kui mulle piisavalt aega anda. Ma näiteks vihkan inimest vaid selle tõttu, et ma kogemata veensin ennast ära, et ma vihkan teda. Mul ei ole mingit head põhjust teda vihata, aga ometi ma seda teen. Sama asi on mulle meeldivate inimeste ja asjadega. Ma suudan end veenda igasugusteks lollideks asjadeks.

Lõpumärkmed:
Ma vabandan kui ma vahel teen või ütlen midagi kahtlast, aga noh flip it, ma olengi selline.
Teie jaoks ei ole see ilmselt midagi erilist, aga mind rõõmustavad pisiasjad. Näiteks see, et ma suudan koolis suppe süüa ja ka see, et ma eilsel peol magada sain.
Fb sai lõpuks cover photo.
Külastasin täna üle pika aja kõiki oma lehti. (ask, twitter, connected)
Vabandan selle eest, et see blogi nii pikk on.
Kuid olen kindel, et midagi jäi ütlemata.
Aga ma armastan elu ja värki.
Nautige ka teie elu ja käimasolevat vaheaega.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. oktoober 2013

Sissekanne nr. 73

Päev 87
Pun, pun, pun teie pärast

Hey. Täna oli rebaste nädala 4.päev. Kahjuks ka täna pilte ei ole, sest mu mälupulk ei ole ikka veel minu käes. Homme teen siis äkki nädala parimad palad.

Aga alustame. Sõitsin siis tänagi hommikul kooli ja koolipäev läks hästi ja midagi suurejoonelist ei juhtunud. Küll aga sai kutsikate üle nalja tehtud ja neid kiidetud ja karistatud. Kui pildid kätte saan, siis saan isegi ehk natuke näidata, kuigi tänane päev tundus palju pikem kui tavaliselt. Parim oli teatriõpetus, kus sai nalja, sest see on alati lahe tund ja täna oli veelgi lahedam.

Peamine põhjus selleks oli rets. Panin siis valge kaitse riietuse selga ja läksin kesklinna. Sai siis rebaseid munade ja muu möksiga määrida ja ka niisama kiusata. Aga kuna ma ei viitsinud nende nö mängudega tegeleda, siis lõbustasin rebaseid. Loendamatul arvul munasid pähe puruks ja moosi näkku. Rebase lõbus elu. Aga mulle meeldis ja tulin lõpuks koju ära. Tegin täpselt sama nagu iga õhtu. Rääkisin ägedate inimestega juttu ja oli lahe.

Päevamõtted:
Rebased on vahel ikka päris lahedad olendid. Nad on lõbusad, humoorikad ja nendega saab nalja. Loodan, et samasugune asi jätkub ka siis, kui ma enam ei ole jumal ja nemad kutsikad. Aga seda näitab ainult aeg. Homme saab ka minu kutsikas teada, kes ma olen ja ehk saan ma ka midagi head talt.

Ma luban iga päev varem blogida ja varem magama minna, aga ometi ei taha see väga õnnestuda. Loodan, et nüüd kui vaba aega rohkem olema saab, siis saab seda teha. Kuid bloginduse puudujääkide poolt mainin seda ka, et enam kui kindlalt, ei ilmu laupäeval sissekannet. Ja kuna enamus inimesi loeb minu blogi hommikul enne kooli, siis ma isegi ei tea, mis vaheajal saab. Tuleb niisama aktiivne olla ja värki.

Ja see toob mind asjani, et vaheaeg on tulemas. Ja kui mõned õhtud välja arvata, ei tohiks mul midagi erilist plaanis olla, nii et kui tahate midagi teha, siis võtke ühendust. Kui väga tahta, ei ole mingeid takistusi ja midagi saab ju alati teha. Mina ise olen imelik ja ühendust ei võta, aga teie võite seda ju teha.

Aga nii palju on teha ja nii vähe on aega, aga motivatsiooni ei ole. Aga tegema ma seda pean ja ilmselt tuleb end kokku võtta. Aga elu on lill ja värki.

Kui sul on pretensioone selles osas, et su pilt ilmub mu blogis, siis räägi nüüd või vaiki igavesti. Teen nagu poes, et kui on probleem anna kohe teada, hilisemaid pretensioone ei arvestata. Mõne hullema pildi kohta võin privaatselt üle küsida, aga kui on mingi normaalne, natuke herp pilt, siis läheb üles.

Lõpumärkmed:
Ma jätan vist väga kahtlase mulje, aga see vist sellest, et ma ehk natuke olengi.
Ma tahan pidutseda ja elu nautida.
Ma arvan, et elu on lill.
Aga teile on sama soovitus, mis alati.
Naudi elu ja ole täiega lahe kogu aeg, sest see on võimas.

Järgmise korrani
Janus Pinka 17. oktoober 2013

Sissekanne nr. 72

Päev 86
Mina ja minu maailm

Hey. Mina siis jälle. Täna oli kolmapäev ja rebase kutsikate jaoks oli see vaba valiku päev. Kuid see oli vaba valik vaid jumalate jaoks. Kutsikad tegid seda, mida neil kästi. Oma kutsikat ma väga ei näinud täna, kuid see eest sai teisi kutsikaid kiusatud.

Aga alustame minu võrratu päevaga. Päev algas vabatahtliku kehalisega, kus midagi märkimisväärset ei juhtunud. Matemaatika ja ühiskonna ajal lisaks tunni tööle sain ka korrata vene keelt, mida aga vaja ei läinudki. Nii et suht masendav. Söögivahetunnist tagasi kooli sain ma jälle rebase seljas ja seekord ei olnud ta isegi kontsadel. Peale vene keelt oli kiire klassijuhataja tund, kus arutasime ehk kuuendikuga klassist erinevaid asju.

Peale seda rääkisin natuke koorilastega juttu ja siis koju ära. Koju jõudes mängisin natuke FIFA't ja nagu iga kolmapäev sõitsin ma linna tagasi. Olin siis suure osa ajast ilma telefonita ja ka ilma motivatsioonita midagi teha, aga see muutub varsti. Peale seda koju tagasi ja õhtu möödus nagu tavaliselt. Kuigi täna sai erinevatel põhjustel ebaloogiliselt palju skype kõnesid tehtud.

Päevamõtted ja muu säärane.
Alustaks siis sellest, et rebased lähevad iga päevaga laisemaks ja ma kavatsen vist homme armutuks muutuda ja iga pisirikkumist karistada. Aitab jamast, kutsikad, võtame end kokku ja teeme ära, mis kästakse. Kuigi rebastel on kindlad reeglid, siis omakasueesmärgil lasen ma neil neid pidevalt rikkuda, aga see kõik on nende enda hüvanguks.

Siis teine mõte, mis kummitama jäi oli see, et rebaste nädal on väga kasulik just meile jumalatele. Kuid vaid siis kui su kutsikas ei tea, kes sa oled. See õpetab sind teistega suhtlema, sa saad teistega sõnumeid saata ja ehk teistelt teenuseid küsida. Aga mind huvitab, kas minu rebane teab minust ja kes üldse mind oma jumalaks peavad. Oleks lahe teada.

Siis on ka veel see mõte, et kas on võimalik, et sa ajad sõnad/nimed lauses sassi ja siis lihtsalt ei märka või unustad parandada. Või siis ütlesid sa õigesti ja see lihtsalt ei meeldi mulle. Aga ma ei oska kohe head näidet tuua, aga äkki ma lihtsalt ei taha ka.

Viimasel ajal olen märganud, et iga teine vestlus, mis ma pean jõuab sama teemani. Ja ma ei taha sel teemal väga rääkida, nii et oleks tore, kui te ka seda ei teeks, aga arvestades teid, siis ei ole see vist väga võimalik. Aga ei ma ei süüdista teid. Äkki ma ise enesele teadmata juhin jutu sinna, mis puhul te võiks sujuvalt või mitte jutu teema mujale viia, aga vaevalt, et seegi juhtub.

Tulemas on tihe aeg. Nüüd ehk vaheaja lõpuni ei olegi mul väga vaba aega, aga ma üritan seda ikka natuke leida, kasvõi piisavalt, et aeg-ajalt blogida, kuid praeguste plaanide järgi võivad ikka mitmed päevad vaheajast blogita jääda. Aga eks ma ikka üritan.

Värvipimedus, aga samas ka mitte. Ma siis üritan natuke teile selgitada, mis minuga toimub. Esiteks ma ei ela värvide järgi. Mul pole õrna aimugi, mis värvi on paljud hooned, mida ma igapäevaselt näen, sest ma jätan asju teisiti meelde. Minu jaoks on helepunane, oranžikaspunane ja tumepunane täiesti erivärvid. Ma ei ütle mingil juhul, et nad kõik sama värvi on. Minu jaoks on eri toonid eri värvid, kui nii võib öelda ja palun ärge küsige mult lolle küsimusi. Sinna alla kuuluvad küsimused: Mis värvi on muru, lumi, taevas jne? ehk siis asjad, mida juba lapsepõlves õpetatakse, et rohi on roheline ja lumi on valge. Ma olen värvipime, mitte vaimse puudega. Sinna kuuluvad ka küsimused, mis värvi sa näed seda punast/kollast/sinist jne asja? Nagu mida kuradit, sa just ise vastasid ja mul ei jää ju muud üle, kui nõustuda, et see on vastavat värvi. Ja siis nagu antikameeleon. Kui kameeleon muudab enda värvi, siis mina muudan teiste asjade värvi. Paljudel kordadel on punane asi muutunud pruuniks, kui keegi ütleb, et see on pruun, sinised asjad on muutnud lillaks jne. Kui keegi ütleb, et mingi asi on seda värvi, siis see asi võib minu jaoks väga vabalt värvi muuta. Ja siis on laulude ja sõnade mõju ka. Kuulasin ükskord Terminaatori laulu "Hall maailm" ja reaalselt maailm muutus must-valgeks, kuid niipea, kui ma nägin esimest inimest, sõitisid värvid maailma tagasi.

Kogu see jutt toob mind päeva viimase mõtteni, mida tahan avalikustada. Nimelt ma sooviks vahetada oma keha ja kõik sellega kaasneva kellegagi üheks päevaks. Ja ma soovin, et see inimene oleks võimalikult minu vastand, sest ma tahaks näha maailma teiste silmade läbi ja ma tahaks, et keegi näeks maailma minu silmade läbi. Sest minu maailm on hoopis teistsugune või vähemalt tundub see nii.

Päris viimane mõte. Minu maailm oma võrratus kõiksuses. Sellel teemal saaks kirjutada pikemalt ja ma ilmselt teen ka seda, kui ma natuke rohkem vaba aega saan ja muidugi ka motivatsiooni. Minu maailm põhineb väga imelikel asjadel. Ma ei sobi sinna üldse. Minu maailm on väga matemaatiline ja täis igasugu asju, nagu loogika, emotsioonid ja soovitud tulemused. Kahjuks enamus ajast see nii ei ole, nii et ma pean kogu aeg oma ideaalmaailmast eemalduma ja leppima selle vigase maailmaga, mis mulle antud on.

Lõpumärkmed:
Homme on tegevusrikas päev.
Loodan, et kõik läheb eduliselt.
Ja nagu alati.
Nautige elu, sest kõik uus on alles ees ja kes ütles, et see uus ei ole võrratu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. oktoober 2013

Sissekanne nr. 71

Päev 85
Transafest 2013

Hey, teen ka täna kiirelt ja ilma piltideta, aga ma luban, et ma võtan end mingi päev kokku ja teen asja korralikult ära.

Aga täna oli siis rebastenädala teine päev. Oli soovahetuspäev ja mina andsin sellele nime transafest 2013. Päev algas neile võimlemisega ja päev oli sisustatud erinevate võimalustega esineda ja mänge mängida. Oli tore päev, aga minul oli tavaline koolipäev, täis rebaste kiusamist. Koolipäev ise läks normaalselt ja tantsutrenn möödus ka normaalselt.

Teatriõpetust täna ei olnud, selle asemel osalesin mälumängus. Kahjuks tuli teine koht ja edasi ei saa, aga alati ei lähegi nii nagu tahaks. Ja õhtu möödus nagu iga teine, kui peamine erinevus on vist see, et skype vestlusgrupp on iga kord aina suurem.

Päevamõtted siis.
Kiitus rebastele. Minu rebane sai riietumisega hästi hakkama. Üks rebane viis mu nõud ära ja teine tõi mind seljas sööklast kooli. Ja kiidaks ka rebast, kes oli lihtsalt eepiline. Ainus palve, enne maagia võitlust oli ärge kasutage surmaloitsu ja lahing algas sõnadega avada kedavra, aga noh YOLO.

Kindlasti on veel palju mõtteid, aga nagu ma ütlesin, kell on palju ja ma lähen magama. Aga ma luban, et ma võtan end mingi päev kokku ja teen normaalse blogi.

Lõpumärkmed:
Võtan end mingi päev kokku.
Homseks päevaks valmis ja läheb peoks.
Aga noh nagu alati, nautige elu ja värki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. oktoober 2013

Sissekanne nr. 70

Päev 84
Rebased ja jumalad

Hey. Kuna kell on palju, siis ma teen täna enamvähem kiiremalt kui varem. Aga täna alustame sellest, et oli rebaste nädala 1. päev.

Päev algas sellega, et sõitsin rattaga kooli ja külm oli. Aga polnud väga hullu, sest kooli ees nägin ma kirevaid rebasekutsikaid ja see oli lahe. Ja piinad algasid, tegin pilti ja nemad võimlesid ja kõigil oli külm. Aga noh pilte kahjuks üleslaadida ei saa. Koolitunnid möödusid enamvähem tavalises vaimus, kuid õpetajad panid mind mitu korda ebameeldivasse olukorda mind küsides. See oli imelik, aga loogiline.

Räägin teile pigem oma rebastest. Neid sai kiusata, sest et "integraal" on püha sõna ja rebane allub. Sööklas viidi ilusti nõud ära ja sõpradest, kes head välja nägid sai ka pilti tehtud. Minu rebane sai oma ülesandega hakkama ja loodan, et samamoodi on ka homme. Vahetunnid on liiga lühikesed, et rebaseid täie rauaga piinata. Aga noh Viva la Jumalad. Ma isegi olen ju jumala järgi nimetatud.

Peale kooli, kiirelt koju ja siis linna tagasi ja õhtul jälle koju, kus veetsin õhtu nagu alati. Hea seltskonnaga juttu rääkides. Õhtuks olin ma nii väsinud ja kõht oli nii tühi, et kui ma sain maha arvuti taha maha istuda, inimestega juttu alustada ja süüa, siis tundus maailma ideaalsena.

Päevamõtted siis:
Õige rebane kasvab piineldes, sest et see on õige nõukogude vaim. Ei tegelt mitte, aga väike lõbus tögamine on ju alati tore. Ja pildistav jumal on tore olla, saad herpa derp pilte, nii et tapab.

Poliitikute üle saab alati nalja teha. Ansipil on ämm, Savisaarel lauluke ja Ülemiste vanake ja vanal heal Partsil on kõik maailm ju viltu. Aga noh, natuke võib ju piiri ka pidada, kes teab, kas KAPO salaagendid loevad ka minu blogi.

Vahel tuleb end lihtsalt tühjaks lasta. Energia nulli joosta ja lihtsalt olla. Päev otsa tegevust võtab ikka vahel läbi küll. Ja homme on ka hea päev. Keka ja rahvatants füüsiliselt tegevusrikkad ja mälumäng paneb ajule pinge peale, aga kes teab, mis saab.

Täna oli täna ja täna oli homme ja täna oli üleülehomme. Ehk siis tänane päev oli ise tegevust otsast otsani täis ja nii palju plaane sai edaspidiseks tehtud, aga kes teab. Elu on elamiseks ja iga tegevusetu hetk on raisatud hetk. Kuigi puhkama peab ka natuke. Ma mõõdan ilmselt eluaastaid pigem kvaliteedi kui kvantiteedi alusel. Nii et nagu need hullud noored ütlevad YOLO.

Kindlasti on veel palju öelda ja panen pildid siia nii pea, kui selleks võimaluse saan. Aga kell on palju ja homme on raske päev, nii et nii ma lõpetan ja lahkun. Homme ehk blogin varem ja pikemalt. Ma armastan elu ja värki :D

Lõpumärkmed:
Täna oli hea päev
Homme on hea päev
Ja ma alustasin uute eriliste inimeste otsinguid, aga kuna neid on hetkel liiga palju, siis ei hakka siin spämmima.
Aga teile on mul üks ja hea sõnum.
Nautige elu ja leidke igast pisiasjast midagi head.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. oktoober 2013

Sissekanne nr. 69

Päevad 82 ja 83

Jällegi jäi sissekandekene vahele, aga see eest on täna kahe päeva jagu. Loodan, et te ei vihka mind ja siit mu nädalavahetus tuleb, kogu oma hiilguses.

Päev 82
Viva la Vegas

Laupäeva hommik on ausalt öeldes täiesti ununenud. Mäletan vaid seda, et magasin hilise lõunani ja siis istusin arvutisse, kus nägin toredat sõnumit, et õhtul on Chuck Norrise pool istumine. Mõeldud-tehtud, väike planeerimine ja lasin fb saatel päeval õhtusse tiksuda. Kell hakkas kaheksa saama ja ma läksin. Jõudsin sinna ja suurem osa seltskonnast oli juba seal.

Kõik, mis juhtub Vegases peaks jääma Vegasesse, aga igal reeglil on erandeid. Ma ei kavatse laskuda detailidesse, aga natuke räägin. Parimad hetked siis: ma sain olla gossip-girl, kuigi ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime, aga alateadvus hoiab seda ilmselt lihtsalt hilisemaks. Ma sain FIFA't mängida ja see on alati tore. Parim mälestus sellest on see, et kui ma väravavahiga 6'ndal minutil punase kaardi sain. Uus rekord kui nii võib öelda.

Kuid vaikselt tiksus öö hommikuks ja kui kõik peale minu magasid või koju läksid, istusin ma maha ja hakkasin fifa't mängima. Mingi aeg panin fifa ainult selle pärast pausile, et magavale Pardipojale tekki otsida. Ehk siis good guy, et tõin teki, scumbag, sest mainin seda. Aga jah, siis tegin Trimmerile hommikusöögi, sama good guy/scumbag värk. Ja siis väntasin koju, kus kella 10 paiku uinusin ja sellest teekski siis päeva vahetuse.

Päev 83
Täna on eile ja täna on homme

Ärkasin siis kahe paiku üles ja läksin vanavanemate juurde sööma. Reaalselt vanaisa tehtud puder on maailma parim söök ja kui mul poleks eilsest natuke sees keeranud oleks ma end ilmselt vigaseks söönud. Ja siis koju tagasi ja õhtu möödus nagu iga teine. Hea seltskonnaga suheldes ja niisama internetis olles. Ühesõnaga mulle meeldis.

Päevamõtted siis.
Teine võimalus. Kuna ma olen nii paganama heas tujus, siis otsustasin anda kõigile inimestele uue võimaluse. Mõne jaoks on see teine, mõne jaoks üheksas ja mõni saab alles ehk esimese. Kuid olge mureta, need kes olid minu vaatenurgast plusspoole peal, jäävad ikka sinna.

Täna on eile ja täna on homme. Tänane päev oli väga tegevusvaene ja suurema osa päeva esimesest poolest mõtlesin ma eilse üle ja suurema osa teisest poolest mõtlesin ma homse peale. Eile oli C.N. pool koosolemine ja homme on rebaste nädala esimene päev. Episood üks, kui nii võib öelda ja mina olen üks 69'st jumalast. Jap, meid abituriente on 69. Ilus number, sissekanne täna ju ka selline.

Ma tänan neid inimesi, kes on öelnud midagi, millesse ma alguses ei uskunud. Esimene on vana hea Pardipoja öeldud väide: Mõtle positiivselt. See on mind korduvalt aidanud ja nüüd teine, mis väga töötab on Kõue poolt mulle öeldud: Valu on nõrkuse lahkumine kehast. Ka see on kasuks tulnud. Aga ma usun, et neid väiteid on veel, aga need on parimad.

Jõudsin eile mõttele, et kui mina ei saa, ei tähenda, et teised ei peaks saama. Kui mina ei saa magada, siis ma vähemalt ei hakka teise inimese und rikkuma ja kui keegi on minust milleski parem, siis tunnistan seda, ilma erilise vingumiseta. Loodan ka teie poolt samasugust suhtumist.

Ja siis jälle kaks juhumõtet. Esiteks see, et sõnad on inimeste jaoks erineva tähendusega. Minu jaoks vähemalt on see sageli nii. Ja siis teine mõte on see, et vahepeal on selline värk, et vahel jääb inimestest vale mulje. Vahel on kõige tõsisem inimene kõige lõbusam ja vastupidi, aga kes teab.

Kindlasti on mul veel tuhat mõtet, aga kell ja alateadvuse blokeerituse tase ei lase neid enam nii hoogsalt esile tulla, nii et ma lõpetan. Lõpetuseks annan teile väikse paradoksaalse küsimuse.

Lõpumärkmed:
Elu on lill.
Ja kell on palju, nii et ma lähen.
Nautige elu ja muud säärast, elu on võrratu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 13. oktoober 2013

Sissekanne nr. 68

Päev 81
Seisan piksevarras käes, ent äikest ei ole

Hey, kallis lugeja. Nagu ma lihtsalt märganud olen, siis lugejad on aktiivsemad just nädala sees ja nädalavahetus kulutatakse oma asjade peale. Aga ometi, siin on mu mõtted ja tegemised tänasest reedesest päevast.

Päev algas vana hea ajalooga, teemaks New Deal. Sellele järgnenud bioloogias vaatasime filmi ja ma avastasin midagi, aga sellest natuke hiljem. Vene keeles rääkisin siis jutustava kassi parimast päevast. See oli stiilne, peremees andis süüa, tegi pai ja kass jäi uuesti magama. Söögivahetund sai siis kutsikate seltsis veedetud ja tagasitulles ka Kõuega. Ja tuli vana hea matemaatika, kus Urmo ema tahtis meiega hakata kihla vedama. Suhtumine on paranenud, aga alati saaks veelgi paremini.

Peale seda tuli mälumäng, kus minu rühm jälle domineeris ja siis käisime natuke jõusaalis. Tuli välja, et keegi toppis mingi lukuaugu midagi täis ja kuidagi oleks meie äärepealt süüdi jäänud. Suht tore või nii. Aga jah, peale seda tulin koju, kuni õhtul mind välja kutsuti. Vahetasime siis infot, tegime nalja ja kõndisime lihtsalt mööda linna ringi. Mingi aeg sain Blondiiniga üle pika aja kokku ja rääkisime rohkemakesi juttu. Aga siis hakkas külm ja oli aeg koju minna. Ülejäänud õhtu läks tavamoodi.

Päevamõtted siis:
Alustaks väikese süüdistusega. Te olete valel ajal vales kohas. Ma pean teid kõiki alati otsima ja kui ma teid hetkel ei vaja, siis olete te igal pool mu ümber. Kui ma tahaks teiega fb vahendusel rääkida, teid ei ole sees ja kui ma leian tegevuse, siis logite te kõik korraga sisse. Tegevuse lõppedes, ka teie lahkute. See on natuke nõme, aga eks see peab siis nii olema.

Tagasi bioloogia juurde tulles. Avastasin, et mul on väga madalad moraalsed piirid. Ma olin nõus kõigi kloonimise põhjustega. Ka selle, et kloone sõjas kasutada, sest sõjas on ka meedikud, diplomaadid ja sõnumitoojad, keegi peab ju neid rolle ka täitma. Kuid nagu nii mõnedki teavad, on mu suurim võimatu soov saada 1000 klooniga surematuks omades tarumõtlemist. Ma saaks nii palju head teha ja maailma ära parandada. Aga hetkel pean ma veel lihtsalt ootama.

Iga inimene on erinev. Kõik me käitume erinevalt. Me võime ju mingis olukorras käituda samamoodi ja tunduda nagu me oleks üks ühele samasugused, aga oleme me kõik erinevad. Ja see on meie kõige suurim ühine tunnus, me oleme erinevad. Aga ometi on meil stereotüübid ja inimgrupid, kuid ma arvan, et see on vale ja me peaks kõik tegema nii, et me vaatame iga inimest kui eraldi olevat olendit, ilma et me üldistaks või teeks midagi sarnast.

Küsimus lugejale. Kas on võimalik elada, nii et tundeid ei ole, aga samas oled õnnelik ja armunud? Vastata võib igal viisil. Kirjuta mulle, helista, ütle, saada kiri või mida iganes.

Ja siit ka üleskutse teile. Võta minuga ühendust. Kirjuta, helista, otsi mind üles ja teeme midagi. Alati on ju võimalus midagi teha ja me ei pea tegevusetult kodus istuma. Mu nimi on Janus Pinka ja ma olen selle alt pea igalt poolt leitav, kui hästi otsida.

Lõpumärkmed:
Nädalavahetus on tegevusetu, nii et võta ühendust.
Teeks grillipeo, kus oleks ikka liha ja värki ka.
Ole lahe ja naudi elu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. oktoober 2013

Sissekanne nr. 67

Päev 80
Värvitu vikerkaar

Hey. Täna oli neljapäev ja seekord siis väga väga tavaline neljapäev.

Päev algas eesti keelega, mis möödus muredeta. Bioloogia möödus rõvedate piltide saatel ja füüsika arvuti klassis excelit täites. Söögivahetund möödus lahedas seltskonnas ja inka möödus tavalises unevaimus. Ja tuli teater. See oli lõbus nagu alati, aga pettumus on see, et ma ei võitnud mälualast asja. Aga noh elu ei olegi ideaalne. Ja siis tuli tantsutrenn, kus ma võisin paista kergelt masendunud.

Peale trenni tulin koju ja veetsin õhtu meeldivas seltskonnas, nimelt siis skype vestlus GOD-liathi, Kõue ja kõige uuema koodnime omaniku Bulsaraga. Rääkisin ka fb's mõne toreda inimesega. Aga midagi suurt ma ära ei teinud ja kätte jõudis öö.

Päevamõtted:
Õnnelik mina on pahur mina. Igakord, kui ma olen õnnelik, mu naljatuju muutub drastiliselt ja ma võin kogemata nähvata või öelda midagi, mida ma ei mõtle. Aga noh flip it. Kui sul on probleem sellega, siis kahju ja liigume edasi.

Naised on saatanast. Mõni neist on lihtsalt imekaunis punapea, teine lõbus blond ja kolmas lahe brünett. Kõik nad on omamoodi ägedad ja toredad, ent ometi ei saa ma ühestki neist aru. Ja siis on veel inimesed, kes mulle või kellele mina ei meeldi. Need inimesed on veelgi segasemad. Aga noh mis elu see oleks, kui ma kõike teaks, nii et väike salapära on alati lahe.

Ma armastan teid kõiki. Jap, nii uskumatuna kui see ka ei kõla, nii see on. Igas ühes teis on midagi head ja lahedat. See võib küll olla väga väike ja suure mittelaheduse taha ära peidetud, aga kuskil sisimas on see alles ja see tekitab minus lootuse, et kunagi see kasvab.

 Nii palju on teha ja nii vähe on aega. Mõtlen, et kas just nädalavahetus võiks olla see, kus ma nende asjadega alustan. Järgmine nädal on ju rebaste nädal ja minu kutsikas on esimese kahe päeva ülesannetega varustatud. Loodan, et kõik läheb hästi ja kutsikas käitub korralikult. Jumal olla on nii hea tunne.

Kolm täiesti seosetut mõtet, mida ma lihtsalt ei taha lõppu panna. Esimene neist oleks ehk see, et karistus peaks olema kuritööle vastav. Ei vihja, vaid mainin. Ja siis teine asi on see, et mis ükskord netti üles laetud on, seda enam sealt ära ei saa. Ka ei vihja, kui siis sellele, et võiks midagi teha. Ja kolmas ja sugugi mitte kõige halvem. Ma ei saa kõike blogisse kirjutada. Ma ei taha kedagi solvata, ma ei saa kirjeldada kõike, mis toimub ilma, et ma kellegi privaatsust rikuks ja nii edasi. Ka ei vihja väga.

Lõpumärkmed:
Kas õnnelikus on tunne?
Küsimuste korral kirjuta, küsi või anna märku. Katsun vastata.
Aga ega väga rohkem ei olegi öelda.
Nautige elu ja olge õnnelikud

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. oktoober 2013