Sissekanne nr. 77

Päevad 93 ja 94

Päev 93
Kullakang alati taskus

Päev algas siis varajase äratusega, kell võis ehk kümme olla, sest tahtsin Ristiisaga natuke LAN'i teha. Tunnike-poolteist hiljem oli jälle aeg linna minna ja Kõuega sportlikult aktiivne olla. Nelja paiku tulin koju ja paar tundi kodus olekut hiljem tegin otsuse õhtul "koosistumisele" minna. Mõeldud-tehtud, nii et teie kahjuks on kolmapäeva õhtupoolik jälle Vegase stiilis värk. Ja sellega mu kolmapäeva tegevus lõppes ja öösel koju jõudes uinudes, jäi oodata vaid uut päeva.

Päev 94
See sind teistest eristabki

Ka tänane äratus oli huvitav. Ristiisa otsustas, et täna laseb mul magada, vanemad arvasid, et mind ei ole vaja äratada ja nii ma ärkasin 14:27. Kiirelt riide ja asjad kokku, isegi arvutit ei jõudnud käima panna ja juba pidingi linna poole lippama, et jõuda kella kolmeks trenni. Õnneks sain ma sellega väga eduliselt hakkama.

Peale trenni, kell oli siis vist viie paiku, läksin koju ja olin suht unine. Terve õhtu täis unisust. Sellest hoolimata istun ma nüüd siin ja kirjutan oma bloginatukest. Nii et läheme päevamõtete juurde enne kui ma uinun.

Päevamõtted:
Alustame tänase äratusega. Tõsiselt halb tunne on, kui sa arvad, et kell on juba peale ühtteist hommikul ja sa peaks ärkama. Kuid kui sa telefoni haarad, näed sa seal numbreid 14:27, mis on veelgi hullem. Ja siis sa mõistad, et sa pead kohe linna minema, sest sul hakkab poole tunni pärast trenn.

Kohale jõudes saad sa teada, et on neljapäev, mis tähendab, et enamus vaheajast on läbi ja jõudsin järeldusele, et ma ei olegi midagi väga suurt teinud. Ma olen käinud paaril "koosistumisel", olen teinud natuke trenni, aga midagi, mis muudaks selle vaheaja igaveseks meeldejäävaks, küll mitte. Nii et mul on paar päeva, et teha midagi suurt.

Mainiks ka ära, et kuigi eile ei bloginud, siis ma ei pruugi ka homme ja ülehomme blogida. Sest kui mul ei tule hullemat tuhinat päeva aeg blogida, siis ma ilmselt ei blogi. Vabandan, aga ma olen suutnud kuidagi oma õhtut ära planeerida. Aga noh, siis ma saangi teile pühapäeval pikemalt rääkida, mis kõik juhtus.

Aga läheme pealkirjade juurde. Minu juurde tuldi eile ja paluti, et ma neile blogis varjunime annaks. Ja nii sündisidki koerapliks ja saepuruplaat. Viimane neist käis ringi rääkides, et tal on kullakang taskus. Ja kui keegi ei uskunud, siis tõmbas ta saku kuld õllepurgi tagataskust välja. Huvitavad inimesed on alati toredad.

Ja teine on väide, mida mulle kirjutati. Ja ma olen selle üle uhke. Ma olen uhke, et ma olen teistest erinev. Ma ei taha mitte kunagi olla nagu kõik teised. Jah, kuigi see on ühiskondlikult aktsepteeritud ja muu säärane värk, siis ma tahan olla erinev. Ma ei taha kõndida vikerkaare peal ja katsuda pilvi. Ma tahan lamada rohul ja vaadata, kuidas teised tulutult üritavad. Ja lihtsalt väikse tähtsusetu vahemärkusena, ma olen katsunud vikerkaart.

Ah jaa, otsustasin, et kavatsen kõik oma probleemid kahe nädalaga ära lahendada. Aga kavatsen kohe alustada, et varem valmis saada. Nii et kui sul on minuga mingi probleem, ükskõik kui väike see on, siis ütle. Aga laupäev, 26. oktoober, saab minu jaoks huvitava eesmärgi. Ma ei kavatse sel päeval mitte ühtegi valet lausuda, ei kavatse tõde väänata ja kõigile küsimustele, millele ma vastata oskan, kavatsen ma vastata. Nii et kui sul on ükskõik, milline küsimus, siis anna tuld. Kui soovid, et teised ei tea, et sa küsisid, siis on ka see võimalus. Minu eesmärgiks on lihtsalt kõigiga ära leppida.

Deep Bro Talk, kuigi interneti avarustes kehtib see vaid kahe bro vahel, siis ma laiendan selle piire. Ütle mulle need kolm sõna ja kõik, mida sa mulle räägid ei levi mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel, ilma sinu nõusolekuta mitte kellegi teise teadvusesse. Ma ei kavatse neid mõtteid kunagi kirja panna, lausuda ega telepaatilisel viisil edasi anda. Kuid need kolm sõna kaotavad oma mõju, kui me läheme laiali, kui meiega liitub kolmas isik või kui sa lausud need uuesti. Kuigi kolmandate isikute kohalolu on lubatud, kui ka nemad on nende sõnade poolt kaasatud.

Kuid tagasi natuke reaalsemate asjade juurde. Ka täna ei saa ma üle ega ümber värvipimedusest. Igal juhul täna siis tulin ideele, ühendada miinus plussiga ja vaadata mis saab. Miinuseks oleks siis värvipimedus, plussiks hea mälu. Kui ma jätan hästi paljude asjade värvid meelde. Majade, riiete, püsiobjektide ja muu sarnase värvid saab ju meelde jätta.

Veelgi muudel teemadel. RIP Janus Pinka. Kustutasin oma fb konto ära. Facebook oli vähemalt niivõrd hea, et kui ma määrasin end vallaliseks, siis tuli kiri, et see ei ilmu minu seinale. Ei kuuluta vähemalt kõigile, et ma üksik olen. Aga noh, elu ongi raske.

Mul on reaalselt kõige jaoks piirid. Mul on väga nn halle piirkondi. Mul on iga asja jaoks murdepunktid. Toon näite oma OCD kohta. Kõigepealt on ideaalne tase. See ei ole väga paindlik ja murdub väga kiiresti kohutavaks. Tavaliselt on need pisiasjad, mis mind häirivad. Näiteks asjad, mida ma pidevalt näen. Üksik turritav juuksesalk mu vestluskaaslase peas, valesti laotud põrandaplaat jne. Ja siis on teine piir, mis on juba kaos. See tähendab, et asi on nii viltu, et mind isegi ei huvita ega häiri. Ma suudan sellega vabalt elada.

Aga kuigi ma tahaks veel nii palju öelda, siis ükski neist mõttetest ei ole piisavalt hea. Lähen parem magama ära. Ja eks homme, ülehomme või pühapäeval kirjutab jälle. Kes teab. Kas ma peaks oma päevast ja "koosistumistest" pikemalt kirjutama? Tooma välja huvitavaid seiku, midagi sarnast? Või ei pea? Ja olge mureta, ma suudan kirjeldada asju ka nimesid ja muud sarnast kasutamata.

Lõpumärkmed:
Kõik ei ole nii nagu see tundub.
Ärge tehke ennatlikke järeldusi.
Ma ei mängi tavareeglite järgi.
Ma ütlengi imelikke asju.
Ja teile ütlen ma nagu alati.
Leidke elus midagi, midagi, mis oleks seda kõike väärt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. oktoober 2013