Olid ajad, olid majad, aga enam ei ole...
Hey. Mina jälle siin pool. Täna oli siis üle pika aja koolipäev ja nüüd ma jagan teiega oma mälestusi oma võrratust päevast.
Päev algas siis sissemagamisega. Ärkasin liiga hilja, koperdasin arvuti juurde ja oleks kooli hiljaks jäänud, sest Candy Crush on nii sõltuvust tekitav. Aga ometi jõudsin ma bussi peale. Sain korralikult bussi ja jäi mulje, et oleks uus õpilane uues kohas. See oli imelik tunne, aga noh jah.
Esimene tund oli keemia, kus sain jälle natuke särada. Ühiskonnas oleks äärepealt magama jäänud, sest öösel ei saanud piisavalt magada. Eesti keele töö tuleb järgmine tund lõpetada ja füüsikas sai pigem end geograafia alaselt arendada. Ja kuna saksa keel jäi ära, siis tulin ka mina koju.
Viie paiku läksin siis Don Joniga linna, kus kohtusin Kõue ja veel paari tüübiga. Veetsime siis küllaltki aktiivse õhtupooliku ja tulingi koju ära. Kodus midagi väga tarka ei teinud. Õhtu lõppes nagu alati, hea fb chat seltskond, ülivõimas skype seltskond, kellega on jututeemad tõsiselt seinast seina ja mängisin ka natuke arvutimänge. Ja nüüd siin ma istun, kirjutan blogi ja üritan oma üliarmsa kiisu tujudest aru saada.
Päevamõtted:
Olid ajad, olid majad, aga enam ei ole... Jõudsin järeldusele, et kuna mul on vaid 10 päeva, et oma muredest lahti saada, siis otsustasin end muuta. Ma loobun mõttest, et kunagi oli nii ja kunagi oli teisiti, seda tegin valesti ja seda oleks võinud teha nii. Aga ma ei loobu oma minevikust, ma lihtsalt keskendun tulevikule. Loodame, et läheb eduliselt.
Otsustasin iga päev mingi väikese mure lahendada. Ja täna ma loodan, et ma sain mõne lahendatud. Kuid kui sul on minuga mingi väike mure, siis anna teada, sest kui ma pole seda järgmise 10 päeva jooksul teada saanud, siis ei ole see enam minu mure. Mina lihtsalt lepin sellega ja elan õnnelikult edasi. Küsimus on selles, kas ka sina saad selle mõttega õnnelikult elada.
Salajane austaja. Täna jõudsin ühe toreda neiuga suheldes järeldusele, et äkki mul on niiöelda salajane austaja. Kuid kuna mul pole õrna aimugi, kas mul on mõni, siis kui sa oled, siis anna teada. Ma olen hetkeseisuga vallaline ja enda arust suhteliselt normaalne inimene, nii et ära karda. Ja isegi kui ma mingil teadmata põhjusel sulle ei ütlen, siis saad sa ju lihtsalt edasi liikuda ja kõik on õnnelikud.
Õige sõna on vist motivatsioonikriis. Mul ei ole viimasel ajal peaaegu millegi tegemiseks motivatsiooni. Välja arvatud see blogi. Ma avan raamatu, kuid ei suuda lugeda. Ma avan internetis uue akna ja ei oska mitte midagi teha. Ka sporti teha väga ei viitsi, kuigi see on paganama hea lahendus oma pingete maandamiseks.
Lõpumärkmed:
Kell on jälle paganama palju. Lähen parem magama ära.
Kindlasti jäi midagi tarka ütlemata.
Aga teile nagu alati.
Elu on lill, naudi seda.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment