Magamatus ja energiajoogi mõju
Hey hopsti, lilleke. Otsustasin täna ikkagi blogida. Täna on mul täielikult aus päev. Kui sa küsid mult midagi, siis ma ei keeruta, valeta ega vääna tõtt. Ainus erand on teiste inimeste saladused. Ja kuna mu blogi on minu eraasi ja ma niikuinii ei usu, et keegi seda loeb, siis ma siin keerutan natuke. Palun kui sa tahad minu vastu natukenegi respekti omada, siis sulge see blogi ja ära loe edasi.
Aga alustame minu päevaga. Ärkasin siis natuke enne üheksat, et Tartusse arsti juurde minna. Brekud ja muu säärane. Hommik ehk siis kuskil kella kolmeni välja tähendas minu jaoks ootamist, ootamist, ootamist ja veel natuke ootamist. Aga ometi sa see kõik oodatud ja aeg oli koju minna.
Päev möödus õhtut oodates ja kui LAN välja arvata, siis ei teinud ma õhtuni midagi. Õhtupoole, kella 23'ks läksin ma siis linna tantsima. See oli kohutav ebaõnnestumine üldiselt, aga ma ei taha ega viitsi detailidesse laskuda. Midagi teada tahad, siis kirjuta. Igal juhul tantsisin siis väikeste pausidega neli tundi. Pauside ajal mängisin näiteks kannelt, pidasin HP stiilis võlurite lahingu, rääkisin sõpradega ja vajusin natuke masendusse.
Aga ka see sai lõpuks ära ja kui kõik ära läksid, lahkusin ka mina, sest mul ei olnud mingit soovi üksi mingit filmi vaadata. Nii et saatsin siis enamuse inimestest koju ja tulin ka ise vaikselt koju ära. See oli omamoodi huvitav kogemus, aga ei midagi, mida välja tuua. Välja arvatud paar mõtet. Ja kuna ma arvan, et need mõtted on ainsad tänased mõtted ja kuna need ei ole head ega kasulikud teile, sest need on masendavad. Ma kirjutan selle magamatuse, energiajoogi ja segaduse vaimus. Nii et kui sa ikka loed, siis see on õige koht vajutada ekraani ülalservas asuva x-märgi peale ja mu blogi sulgeda.
Päevamõtted:
Isegi kui ma olen sinuga, siis sina ei ole minuga. See mõte käis mu peast mitmeid kordi täna läbi. Kui ma arsti oodates ooteruumis tuttavat nägin ja me sõnagi ei vahetanud. Kui me sõbraga samal ajal üksteisele oma muresid kurtsime. Kui mu tantsupartner tantsu ajal mujale vaatas, kuigi ma ei süüdista teda. Ja neid kordi oli veel, aga sellest hoolimata ei saa ju mina teid muuta.
Mingi hetk mainiti, et minu mittemillestki huvitumine ja üldine zombie olek ei too mulle mingit kasu. Kuid sel hetkel kui ma tundsin millegi vastu huvi, sain ma vastuseks, et ei ole oluline, ära pane tähele teema. Suht silmakirjalik, aga jumala eest ma ei heidi. Ma lihtsalt lasen zombiena edasi, sest et miks mitte.
Ja siis kolmas mõte, mis on väga pikk ja ilmselt mitme lõiguna. Kui te ikka loete, siis katsuge järge pidada. Põhimõtteliselt on inimestel väike mure sellega, et ma vihkan suhtes olevaid inimesi. On vaid üks teismeliste paar, kelle suhtes olek mind ei mõjuta. Kui, siis ainult positiivselt. Ja mulle öeldi, et ma olen selle pärast halb inimene, kui soovin, et mu sõbrad lahku lähevad. Ma lihtsalt ei salli suhteid. Selle väite peale lausuti mulle sõnad, et mõni inimene pole kunagi korralikus suhtes olnud ja kardab üksi jääda. Ma olin reaalselt nii nii lähedal, et ma ütleks, et äkki see ongi põhjus, miks ma suhteid vihkan. Ka mina olen ehk selline.
Tulles tagasi selle juurde, et ma olen halb inimene, sest mulle ei meeldi suhted. Ütleme, et mulle meeldib vanillijäätis, aga sina vihkad vanillijäätist. Kas see teeb sind halvaks inimeseks, kui sulle see ei meeldi? Ei, samamoodi ei tee mind halvaks see, kui ma suhteid vihkan. Igal ühel on omad eelistused. Ja minule isiklikult suhted ei meeldi. Aga sellega seoses meenub Krõlovi valm "Rebane ja viinamarjad".
Muudaks siis natuke seda valmi oma olukorra kirjeldamiseks. Katsu ette kujutada olukorda, kus kogu maailmas on kogu vanillijäätis otsa saanud. Sulle tundub, et on jäänud vaid üks lusikatäis. Aga see on sinust kaugel. Sa näed seda, kuid ainult seda, sest kõike muud ümbritseb läbipaistmatu udu. Oled vaid sina ja see viimane lusikatäis vanillijäätist.
Seitse kuud üritad sa selleni jõuda ja sa jõuad päris lähedale, aga siis muutub kõik. Järgnevad kolm kuud liigud sa sammu edasi ja kolm sammu tagasi. Sa liigud sellest kaugemale ja kaugemale ja kaugemale. Kuni lõpuks sa vaid vaevu näed seda. Ja kogu see aeg, kõik need kuud, suudad sa mõelda vaid sellest viimasest lusikatäiest. Sellest saab pea ainus jututeema sinu jaoks. Sa tahad seda rohkem kui ei midagi muud. Su sõpru on ammu ära tüüdanud asjaolu, et sa muust ei räägi. Suhted teistega muutuvad ja mitte paremuse poole. Kuid just siis, kui sa otsustad olla Rebane ja sellest loobuda. Just siis kui sa annad alla, sest sa mõistad, et sa ei saa iialgi seda jäätiseampsu. Just siis astub udust välja sõber, kes kõnnib jäätiseni ja läinud see jäätis ongi.
Sa murdud, sinust saab kaks omavahel võitlevat osapoolt. Asjad võtavad tuure ainult halvemuse poole. Üks pool sinust soovib ainult head. Soovib, et sõber oleks õnnelik, sest tema ju sai seda jäätist. Sa loodad, et maitse jääb kauaks kestma ja on alati hea. Kuid siis on teine pool, niiöelda varjukülg. Ja see loodab südamest, et sõber murdub, jääb jäätisest ilma ja kõik on nii nagu see enne oli. Ja küsimus jääb vaid selle ümber kõikuma, et kumb pooltest võidab.
Ja nii ma seisan. Vaatan kolmanda osapoolena pealt, kuidas mu keha end ise ära lõhub. Kuid mul on tosinkond päeva aega. Võtsin oma eesmärgiks kõik oma mured kahe nädalaga ära lahendada. Ja isegi kuigi mulle ilmselt ei pruugi kunagi meeldida, et mu sõber sõi jäätist ja mina mitte, siis kavatsen vähemalt selle aja pärast seda kasvõi aktsepteerida.
Ja kuigi viimane amps vanillijäätist on läinud, siis istun ma oma väikese künka otsas ja loodan, et kunagi, loodetavasti mitte väga pika aja pärast, leian ma uue maitse. See ei pruugi isegi vanillijäätisega sarnaneda. See võib olla karamell, šokolaad või isegi maasikas.
Kui sa kogu selle teksti läbi lugesid, siis sa vist tundsid midagi ära või tunned kedagi või midagi ära. Sul on sel juhul ilmselt õigus. Kuid tea, et ma ei taha lohutamist. Ma olen peaaegu surmkindel, et sa ei tea, mida ma tunnen. Sa võisid kunagi midagi sarnast tunda, aga see ei ole sama. Ära lausu, et sa tead, mida ma tunnen. Ära väida mulle, et sa tunned kaasa, sest sageli inimesed ei mõtle seda ja kui sa väga tahad, siis võid ju need sõnad suunurgast poetada. Mulle on sulle soovitus. Katsu mu mõtted mujale saada. Kui sa näed, et ma istun tegevusetult või olen fb's, siis tule ja ütle mulle midagi head, naljakat või midagi muud sarnast. Kui sa tahad midagi teha, mis iganes see ka oleks, siis tule ja ütle mulle. Ja kui mul ei ole midagi paremat teoksil, siis ma ilmselt olen isegi nõus.
Ja ma tean, et inimesed, keda ma mainisin on mu lugejad. Vähemalt vahepeal nad kommenteerivad. Siis kui sa seda loed, siis tea. Ma palun juba ette vabandust. Ma loodan, et ma midagi rohkemat ära rikkunud. Ma kirjutan selle meeltesegaduses, magamatusest kurnatuna ja energiajoogi mõju all. Ma loodan, et nüüd te ehk mõistate mind natuke rohkem. Ja kuna täna on kõik küsimused oodatud ja saavad ausa vastuse, siis andke tuld. Ma olen nii auklik, et ma olen kuulikindel.
Vahel harva kummitab mind mõte. Miks me teeme midagi, mida me teame, et saa hästi lõppeda. Näiteks võiks tuua selle sama sissekande. Ma tean, et see ei mõju kellelegi hästi, ent ometi enne, kui ma magama lähen, vajutan ma "avalda" nuppu. Ma tean, et ma kohtun homme mainitud inimestega, ma tean, et nad ei arva sellest hästi, ma tean, et ma ütlen vahel asju, mida ei tohiks, ent ometi ma teen seda. Küsimus on selles, et millal ma hakkan oma vigadest õppima. Või kas ma üldse hakkan.
Lõpumärkmed:
Ma vabandan jälle ja jälle ja jälle.
Kuna täna oli iseenesest aktiivne päev ja ma võiks natuke rohkem rääkida, siis kui te tahate, kirjutage või öelge mulle ja ma räägin oma päevast täpsemalt. Ilmselt kui olen rohkem puhanud.
Üks mu suurtest muredest on lahendatud ja homme kavatsen ma veel mõne lahendada, aga eks seda, mis saab näeb alles homme.
Ma loodan, et puhanud peaga, olen ma rõõmsamas tujus.
Ja kui sa lugesid siiamaani mu blogi, siis palun tee, nii nagu ma palusin.
Ära lohuta, sest sinu kurbus kurvastaks mind veelgi enam.
Paku selle asemel mingi tegevus välja.
Ja nagu alati.
Leia elust midagi head, leia oma lusikatäis vanillijäätist ja ära peatu enne, kui see on sinu. Ainult takistusi ületades me kasvame suuremaks ja paremaks.
Kahest nädalast on alles enamvähem 12 päeva või nii. Läheb huvitavaks.
Nautige sügist ja eks homse blogi osas vaatab veel.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment