Värvitu vikerkaar
Hey. Täna oli neljapäev ja seekord siis väga väga tavaline neljapäev.
Päev algas eesti keelega, mis möödus muredeta. Bioloogia möödus rõvedate piltide saatel ja füüsika arvuti klassis excelit täites. Söögivahetund möödus lahedas seltskonnas ja inka möödus tavalises unevaimus. Ja tuli teater. See oli lõbus nagu alati, aga pettumus on see, et ma ei võitnud mälualast asja. Aga noh elu ei olegi ideaalne. Ja siis tuli tantsutrenn, kus ma võisin paista kergelt masendunud.
Peale trenni tulin koju ja veetsin õhtu meeldivas seltskonnas, nimelt siis skype vestlus GOD-liathi, Kõue ja kõige uuema koodnime omaniku Bulsaraga. Rääkisin ka fb's mõne toreda inimesega. Aga midagi suurt ma ära ei teinud ja kätte jõudis öö.
Päevamõtted:
Õnnelik mina on pahur mina. Igakord, kui ma olen õnnelik, mu naljatuju muutub drastiliselt ja ma võin kogemata nähvata või öelda midagi, mida ma ei mõtle. Aga noh flip it. Kui sul on probleem sellega, siis kahju ja liigume edasi.
Naised on saatanast. Mõni neist on lihtsalt imekaunis punapea, teine lõbus blond ja kolmas lahe brünett. Kõik nad on omamoodi ägedad ja toredad, ent ometi ei saa ma ühestki neist aru. Ja siis on veel inimesed, kes mulle või kellele mina ei meeldi. Need inimesed on veelgi segasemad. Aga noh mis elu see oleks, kui ma kõike teaks, nii et väike salapära on alati lahe.
Ma armastan teid kõiki. Jap, nii uskumatuna kui see ka ei kõla, nii see on. Igas ühes teis on midagi head ja lahedat. See võib küll olla väga väike ja suure mittelaheduse taha ära peidetud, aga kuskil sisimas on see alles ja see tekitab minus lootuse, et kunagi see kasvab.
Nii palju on teha ja nii vähe on aega. Mõtlen, et kas just nädalavahetus võiks olla see, kus ma nende asjadega alustan. Järgmine nädal on ju rebaste nädal ja minu kutsikas on esimese kahe päeva ülesannetega varustatud. Loodan, et kõik läheb hästi ja kutsikas käitub korralikult. Jumal olla on nii hea tunne.
Kolm täiesti seosetut mõtet, mida ma lihtsalt ei taha lõppu panna. Esimene neist oleks ehk see, et karistus peaks olema kuritööle vastav. Ei vihja, vaid mainin. Ja siis teine asi on see, et mis ükskord netti üles laetud on, seda enam sealt ära ei saa. Ka ei vihja, kui siis sellele, et võiks midagi teha. Ja kolmas ja sugugi mitte kõige halvem. Ma ei saa kõike blogisse kirjutada. Ma ei taha kedagi solvata, ma ei saa kirjeldada kõike, mis toimub ilma, et ma kellegi privaatsust rikuks ja nii edasi. Ka ei vihja väga.
Lõpumärkmed:
Kas õnnelikus on tunne?
Küsimuste korral kirjuta, küsi või anna märku. Katsun vastata.
Aga ega väga rohkem ei olegi öelda.
Nautige elu ja olge õnnelikud
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment