Võid mind õnnitleda
Kujuta ette, et ma istun üleni kuldsel troonil ja mulle tuuakse tort, kus peal on sada küünalt. Kõikjal on lilli ja muud säärast. Kõik on nii ilus. Selline on minu idee sellest, kuidas minu blogi pidu peaks olema. Aga läheme edasi mu päeva juurde.
Oli kolmapäev. Ärkasin üles, kõndisin toa teise otsa, kuhu olin oma telefoni plärisema pannud. Võtsin oma telefoni kätte, panin äratuse kinni ja läksin edasi magama. Ärkasin siis 10min enne bussi väljumist ja tegin kõike väga väga kiiresti. Asjad lendasid ringi ja kõik oli huvitav. Kuid lõpuks pidin ikkagi bussi poole jooksma. Aga noh, miski ei ole ideaalne.
Esimene tund oli siis kehaline ja Punamütsikest häiris asjaolu, et ma põhikooli hoones olin. Peale kekat kiirelt poodi ja matemaatikasse. Seal ei toimunud midagi huvitavat, aga samas ei olnud ka midagi halba. Saime teada uuest ajuvabast eksamisüsteemist. Aga kuna ma ikka midagi ei tea, siis ma ka ei kommenteeri. Ühiskonna töö läks ma arvan, et eduliselt ja vene keele jutustamise sain ka päeva lõpuks enamvähem selgeks. Klassijuhataja tund ei olnud ka midagi hullu. Ütleks, et koolipäev ise oli väga eduline ja normaalne.
Peale kooli käisin raamatukogus ja vahetasin "Videviku" "Mees, kes teadis ussisõnu" vastu. Loodame, et on nii hea, kui ma kuulnud olen. Siis koju ja umbes viie paiku läksin tagasi linna. Veetsin sportliku õhtupooliku ja tagasi koju. Midagi tarka ma õhtul ei teinud. Tavaline teema, väike chat ja mõned mängud. Ja nüüd siis blogi.
Päevamõtted:
100 päeva tagasi, istusin ma esimest korda arvuti ette maha, et blogida. Ja ma arvan, et areng on märgatav. Loodame, et ma ei eksi. Aga noh 265 päeva ja saan juba õnnelikult öelda, et aastake on täis veerenud. 100 päeva ei ole küll hiiglaslik samm, aga parem ikka kui mitte midagi.
9 päeva veel. Kõigest üheksa, nii et kui teil on midagi hinge peal, siis öelge see südamelt ära. Ma ei hammusta. Aga kui me asjad selgeks räägime, siis on ehk elu jälle lill. Ja see ei pea isegi suur probleem olema. Kasvõi näiteks asjaolu, et me ei suhtle enam, aga sa tahaks või midagi muud säärast.
Valus, mul on valus. Mu kurk on natuke valus, mis tähendab, et mul ei ole häält. Mu vasak küünarnukk on valus ja ma isegi ei tea miks. Ja ma teen endale kogu aeg kogemata haiget. Ja muidugi mu mõtted, aga see on mu enda personaalne lollus.
Ah jaa, mul ongi selline nägu. Päev päeva järel küsitakse mult, et miks mul selline nägu ees on. Mul ei ole midagi hullu viga. Ma ehk mõtlen omi mõtteid. Ja kuna mul on vaid 9 päeva, et oma muresid lahendada, siis ma mõtlen suht sageli neist. Mis on ses suhtes halb, et siis on neid raske unustada ja edasi liikuda. Aga vaid üheksa päeva veel.
Jäin täna minevikule mõtlema. Mitte nii väga vanu häid aegu meenutama, vaid pigem vaatama, kuidas asjad muutunud on. Näiteks sõbrad ja aktiivne suhtlusringkond on peaaegu täiesti välja vahetunud. Mitte, et see kuidagi väga parem ega väga halvem oleks, aga see on lihtsalt teistsugune ja seda ei saagi võrrelda väga. Aga kui sa tahad, siis kirjuta või helista mulle või otsi mind üles ja ütle tsau.
Lõpumärkmed:
Kiitus kõigile, kes end minu viimase 100 päevaga enamvähem kursis hoidnud.
Otsustasime poistega, et kavatseme talvel iglu ehitada.
Elu on huvitav ja lõbusaid keerdkäike servast servani täis.
Küsimus teile, kes loevad. Keegi palun vastake. Kas ma peaks veel selliseid asju, nagu oli "aus laupäev", tegema. Ja milliseid siis? Äkki näiteks viisakas kolmapäev, random fact reede ja nii edasi.
Ma tean tohutult random fakte ja ma ei usu, et mul väga võimalusi avaneb, et nendega särada.
Aga kell on palju ja ma peaks vaikselt magama minema.
Nii et ütlen teile seda, mida iga kord.
Nautige elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment