Sisskanne nr. 79

Päevad 96 ja 97

Päev 96
Ka kaktus ja nõges on lilled

Hey. Mina jälle siin pool. Kirjutan siis kiirelt sulle oma võrratust nädalavahetusest.

Laupäev algas siis ärkamisega keskpäeval. Olin öösel külma saanud, mis tähendas, et ma olin natuke haige. Kuid see ei peatanud minu toredaid tegevusi. Kõigepealt sain siis aias natuke tööd teha. Peamiselt lehti riisuda ja reha najal vaikselt surra. Kuid õhtul läksin järgmisele "koosistumisele". Seekord toimus see siis Minioni juures.

Võiks ju elada põhimõtte kohaselt, et mis juhtub Vegases jääb Vegasesse. Ja ilmselt peakski, aga kuna ma sain teada, et mitte keegi ei viitsi mu blogi lugeda, sest see on liiga pikk, siis ma kirjutan tuleviku endale natuke oma mälestustest.

Kuna ma olin kergelt haige, siis aitasid kaks tabletti mul sellest üle olla ja elu oli lill. Mingi hetk mängisime legodega, mängisime koaalat, sõime ja jõime, mängisin Minion Rushi, rääkisime tarka juttu ja vähem tarka juttu, jäin mõnele pildile, aga ka neid ei pane ma üles, sest et ma hoolin oma sõprade mainest. Keset ööd vaatasime filmi nimega "Vimm". Selline õudukas või nii. Ja kuna Ipadi aku oli peaaegu tühi ja mul ei olnud üksi midagi paremat teha, siis otsustasin minagi seda vaadata. Mulle ikka veel õudukad ei meeldi. Ja kuskil kella kuue paiku jõudsin ma kuidagi mingisse voodisse, kuhu ma ka jäin. Ja nii see päev vahetuski.

Päev 97
Ma lahendan probleemi ja tekitan teise

Pühapäev algas siis äratusega kell pool üks. Kõik peale Minioni ja Cockslapperi olid juba läinud ja sama oli teinud ka minu hääl. Põhjuseid võib olla mitu, aga kindel ei ole milleski. Ja siis me rääkisime natuke juttu ja ka mina läksin koju ära.

Kodust ma terve päev ei lahkunud. Istusin kodus ja mõlgutasin oma mõtteid. Hämmastaval kombel, ei ole neid palju, aga need on korduvad ja sageli natuke häirivad. Aga peale youtube'i, skype'i, natukese fb-chati ei teinud ma vist pea midagi. Kuigi ma olen nüüd candy crushist sõltuvuses. Aga nii see päev õhtusse veeres ja siin ma nüüd olen.

Päevamõtted:
Koosistumisel jõudsime järeldusele, et elu on alati lill. Kuid kahjuks on ka kaktus ja nõges lilled. Nii et jah, kui keegi küsib, kuidas sul läheb ja sa ei viitsi kurta, siis lausu lihtsalt elu on lill. Või tee nagu britid, alati vasta, et hästi, sest kedagi ei huvita ja see on pigem viisakus ja kuuli eest põiklemine. Kui sa vastad, et halvasti, siis ma ei hakka sulle oma ülevoolavat õnnetunnet kaela määrima.

Ma jõudsin koosistumisel järeldusele, et ma ikkagi ei vihka suhtes olevaid inimesi. Ma küll ei salli neid, aga ma jätan vihkamise ikka mõne üksiku inimese jaoks. Las see olla ikka eriline. Ja lihtsalt mainin ära, et mul meeldib ikka ainult üks teismeliste paar. Ja see kui ma ei salli sind, sest sa oled osa duost, siis sa võid mulle oma teise osapoole kohalolekuta isegi sõbralikult mõjuda.

Ah jaa, vihkamise, mitte sallimise ja muu säärase osas. Enamjaolt kipuvad inimesed arvama valesid põhjuseid, miks ma seda teen. Mind häirivad pigem inimeste lausutud sõnad ja minu jaoks ebanormaalsed teod, kui see, et ma oleks ise midagi teisiti teinud, midagi muud tahtnud jne. Ma olen sageli küllaltki tolerantne inimene ja minu pärast võite te teha, mida tahate.

Aus laupäev on nüüdseks juba tükk maad läbi. Sellest hoolimata, kui sa midagi küsida tahad, siis anna tuld, ma ei hammusta. Ja mul on selline tunne, et ma teen selliseid päevi veel. Mitte sellepärast, et olla ülemäära aus, sest ma niigi üritan vältida valetamist, petmist ja muud säärast. Aga põhjus, miks ma seda uuesti teeks on, et kui kell lõi 00:00 ja ma ei pidanud enam tõtt rääkima. Ma sain teha võltsnaeratuse, lausuda sõnad, et kõik on jumala okei ja see tunne, mis mind valdas oli jumalik.

Vaheaeg sai läbi ja algab kool. Kui väljaarvata mõned head mälestused, üksikud halvad mälestused ja hämmastaval kombel väga paljud puuduvad mälestused, siis ma ikkagi ei jõudnud teha neid asju, mida ma tahtsin, nii et mul tulevad huvitavad üksteist päeva.

Jah, üksteist päeva on alles kahest nädalast, mille jooksul lubasin ma lahendada kõik oma probleemid ja ma ilmselt kavatsen teha midagi sellist nagu andestuse kolmapäev. Ma palun inimestelt, kellele ma olen enda arust ülekohut teinud, andestust ja ehk andestan isegi mõnele inimesele.

Koosistumisel sain ma uue hea nõuande. Lepi inimestega sellisena nagu nad on. Kuigi sel hetkel ei tahtnud ma kuidagi sellega nõustuda, siis järgi mõeldes on see paganama hea nõuanne. Ma olen selle tõttu juba oma suhtumist muutnud lugematul arvul inimestesse. Ja see toob kaasa ka uue suure muutuse minu mõtlemises.

Ma loobun hetkeseisuga grupisüsteemist. Sa ei ole enam lahe ja tore inimene, sest sa kuulusid mu mõtetes sinna gruppi. Nüüd kui sa tahad lahe ja tore olla, siis sa peadki minu arust kogu aeg lahe ja tore olema. Ja sama käib ka kõigi muude omadustega. Nii heade, kui halbadega.

Lõpumärkmed:
Pühapäeva varahommikul, kella nelja paiku, keerasime me tund aega taha. Naudime nüüd seda.
Homsest alates algab uuesti kool, mis tähendab, et suur osa mu päevast on sellega hõivatud.
Teie õnneks, ehk tulevadki lühemad blogipostitused.
Kui koosistumisel mu eelmine sissekanne, või noh enamus sellest ette loeti, siis ma jäin mõtlema, et need neli inimest, kes seda siis kuulsid olidki ilmselt valdav enamus, kes selle läbi lugesid ja midagi aru said.
Mulle öeldi, et kuna ma kirjutan nii pikalt, siis ma peaks raamatu kirjutama. Teie rõõmuks või kurvastuseks, pean ma mainima, et ma olen alustanud oma kuue raamatuga või nii ja mitte ükski neist ei jõua kuhugi, sest ma kas lähen liiga laiali, liiga kitsalt või siis lihtsalt üritan peategelast juba kolmanda lause poole peal kogemata ära tappa.
Aga sellest hoolimata lausun need samad sõnad, mis alati.
Naudi elu, sest elu on lill. Vaata, et sinu oma oleks roos, tulp või nartsiss, mitte nõges ega kaktus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. oktoober 2013